Tervitus väikelaste vanematele: meie möll ja öine naabri kaebus

Ma pean selle kirja panema ja endast välja saama! Täna öösel juhtus midagi väga ebameeldivat, vihale ajavat, kurvaks tegevat. Te nüüd mõtlete mingit tohutut katastroofi, seda vast ei ole, aga turvatunde oma üürikodus lõi kõikuma küll. Nagu see üürikorteris veel vähe ei kõigu, eks.

Juhtus olema selline reede öö või õhtu, et lapsed läksid kell 19-20 vahel juba magama, ma olin nii rahul omadega – saan lõpuks midagi teha, koristada, hinge tõmmata, mida iganes. Kuni järsku, umbes kell 22, olid mõlemad üleval, nagu oleks hommik. Ei olnud nii, et uinutame voodisse tagasi, mida me tükk aega üritasime – konkreetselt selged silmad, mänguhoog sees, voodisse ju ei ahelda, et ok, las siis möllavad paar tundi, küll ära väsivad, homme ei pea vara ärkama niikuinii.

Paarist tunnist sai öö, kuni vast 1 paiku hakkasid lõpuks väsima ja sättisime magama. Niigi väsitav öö meile Jaanusega – graafikud sassis, ise väsinud, vajalikud asjad ikka tegemata – no, paras selline olukord. Johanil on veel see komme, et lülitab ise muudkui tulesid põlema ja kui ei saa, viskab pikali, röögib. Noh, selline üsna suvaline 2-aastase teema jälle – teatud asjad peavad teatud moodi olema või on tohutu meltdown. Me ei anna järgi, muudkui õpetame, millal peab kustus olema, millal mitte jne. See selleks.

Kell oli 2 saanud, unised lapsed olid peaaegu uinumas, viimased hädad vajasid veel lahendamist, nagu Johan käis WC’s, Oskarile otsustasin uue mähkme panna, keegi sai veel mingi mänguasja kätte, mida ei tohi, sest oli vaja magama minna, niigi selline täiesti erandlik ja väsitav öö, lapsed väsinud tegelikult – see olukord, kus mida konkreetsem ja kiirem lõpp, seda kiiremini magavad ja saavad ise ka rahu ning hommikuks hea tuju tagasi.

Ja järsku kuulen – uksekell. Vaatan, et kell on 2 öösel, ma tardusin – kes saab reede öösel kell 2 uksekella lasta. Keelasin Jaanusel ust avamast, see ei pruugi hästi lõppeda, pere ohutus eelkõige. No, laseb muudkui seda uksekella ja siis koputab.

Jaanus uurib, ise juba valmis füüsiliselt reageerima, et jah, kes te olete, mida te soovite. Vastab vanema naisterahva hääl (kuna ust ei avanud, siis ei saa ju kindlalt väita ka), et nad ei saa magada, mis möll meil käib. Ma olin selleks hetkeks niigi väsinud ja lapsed maksimaalselt väsinud, nüüd see uksekell ja koputus äratas nad uneuimast jälle üles, kohe voodist välja, põrandale kisama jne. Samal ajal siis ukse taga naisterahvas õiendab, et laske sisse, mida ma siin koridoris räägin, ajan teised veel üles. Ja ma vihastasin end ikka täiesti roheliseks-kollaseks-punaseks. Vastasin konkreetselt, et olgu ta mõistlik – reede öösel kell 2 tulla ukse taha ja ma peaksin võõrale ust avama, mul on lapsed ja pere siin, mida ta endast arvab. Noh, tulistas muudkui vastu, et mida te siis trambite, kolksutate vastu põrandaid, paugud muudkui käivad, magada ei saa jne. Minumeelest ütles isegi seda, et tuled teil põlevad, aga ma loodan, et kuulsin valesti, sest see tähendab seda, et ta on väljast või alt aknast, kust iganes seda uurinud. Tekitab eriti vastiku tunde. Ütlesin, et küsige mu kahe aastaselt, miks ta nii teeb, et teil pole vist ammu väikeste lastega tegemist tulnud teha, et te ei mõista, miks need hääled kostuvad ja kuidas vahel öösel keegi ei maga. Siis ta ütles, et see pole esimene kord, teil koguaeg üks jama ja lärm ja kolistamine käib, kõik on kosta ja puha. Puhisesin midagi vastu, et vabandan, kui nii on, aga midagi ei saa teha ka, eks kutsugu siis politsei ja läksin tagasi lapsi rahustama.

Ma olin nii vihane, oleksin võib-olla pidanud olema viisakam, mitte vastu õiendama, aga kujutate ette seda, mis niigi eelnes ja kes iganes see terav kõrv meid kuulanud, jälginud on, see peaks ju teadma, et meil on väikesed lapsed. Nende mänguasjad tõesti kukuvad põrandale ja mis puutub sellesse öösse, siis ka väsinud Johan iga käsu ja keelu peale kukutab end põrandale. Vahel ta teeb seda mänguhoos, vahel stressist ja kapriisist. Seda juhtub väikeste lastega! Siis on Oskar, kes niikuinii pillab igasuguseid asju maha. Me oleme spetsiaalselt hankinud paksud villavaibad maha, et põrandaid hoida ja nii palju ei kajaks, aga no, muidugi kolkse, kisa, möllu on siin absoluutselt iga päev ja öö.

Asi, mis mind vihale ajas oli see, et mõistusega inimene ju teab, kui on väikesed lapsed, öised ajad, eriti haiguste hooaegadel, siis võib seda kisa ja värki palju kostuda ning lapsevanemad seejuures võivad ju eriti kurnatud olla. Viimane asi, mida oleks vaja, on õiendavad naabrid. Mul on tunne, et ega need öised asjad teda nii väga häirigi, neid on vähe, aga meil on päeval ikka palju müdistamist olnud. Ja mida ma peaksin siis tegema, lastele mänguasju mitte andma? Siduma lapsed kinni, et nad end pikali ei viskaks?

Ja veel ajas mind vihale see, et nüüd on mul veel ebakindlam tunne, kui enne. Mul on nimelt selline ärevus ja hirm, eriti, kui Jaanus on tööl ning neid hilisõhtuid ja öid on palju, mil teda pole. Siis on kisa veel rohkem majas, sest need kaks poissi võitlevad mu tähelepanu eest vist viimseni ja kui selliseid magama viia, on ikka üks paras kamm. Vahel õnnestub kiiresti, vahel venib möll ööni ja ma ei saa sinna hetkel midagi parata, kui jääda rahulikuks, teen, mis ma suudan. Aga ma olen palju mõelnud, et huvitav, kui palju naabrid seda kisa kuulevad ja küll on hea, et nad siis järelikult mõistavad olukorda.

Ärevaks teeb nüüd see, et esiteks, iga kisa ja kolks registreeritakse nende poolt ning teeb mind ka närviliseks, sest äkki tuleb nüüd keegi ukse taha. Ja veel see, et kui Jaanust ei ole, iga suvaline inimene otsustab tulla suvalisel kellaajal uksekella laskma ja uksele peksma, siis ma ei teagi, mida ma teen, sest eelkõige muretsen ma laste ja enda turvalisuse pärast ning sellised öised külastused panevad mul seest keerama. Kust mina tean, kas see on mures naaber või mingi psühhopaat, mulle sellest jutust ei piisa, mida ukse taga öeldakse, et öösel ust avada. Vaevalt, et keegi, kes midagi kriminaalset tahab korraldada, vastaks mulle, et jah, tulin siia teid röövima või tapma. Ikka mõeldakse mõni muu loogiline põhjus välja, Nii, et öine kaebaja, kes iganes ta oli, keeras sellega ikka käki ja hea, et ma politseid talle ei kutsunud, sest ma tõesti kardan selliseid asju, peale laste saamist eriti.

Ega see hirm suvalisest kohast ei tule – pidutsejaid, räuskajaid, möllajaid on meil siin igal nädalavahetusel, mitmel korral olen maja pealt süstlaid leidnud, üks kord oli meie auto kõrval täielikus (narko)joobes mees hambad laiali magamas, mingit jooki meie autole kallanud ja maha jätnud, jällegi, süstlaid. Veel on meie ukse taga paar korda politsei käinud, sest täpselt minu üleukse olev naaber jäi kadunuks. Sellised asjad teevad mind ÜLIärevaks ja ma tõesti vihastasin ning tundsin ängistust, et meie, pereinimesed, lastemöll, häirivad kolksud jne, panid kaebaja öösel uksekella laskma, mis ärritab lapsi ju veelgi.

Nüüd ma siin olen, kell on 4 öösel, lapsed oma rahutute ärkamistega on ka vast lõpetanud ja mina mõtlen hirmuga homse peale, kas tuleb politsei, lastekaitse, keegi kolmas. Õudusega mõtlen ka üksikemadele, mida nemad sellistes oludes peavad läbi tegema, mil niigi depressioon, üksindus, enesesüüdistus, jõuetus ligi võivad hiilida ja siis tuleb keegi, kes paneb su tundma nii, et sa ei ole enda (üüri)koduski turvalises tsoonis, kus omas tempos ja endale parimal võimalikul viisil asju ajada.

Ma mõistan, et selline möll võib häirida ja oma ligi kümne erineva elukoha seas, olen mitmel korral sama elu elanud, et pealt või kõrvalt on igasugust peremöllu kosta, aga minu jaoks on see täiesti arusaadav olnud, nii et ma ei oska ka kaasa tunda neile, keda meie pere ja lapsed häirivad.

Lihtsalt ebakindel tunne hiilis ligi, turvatunne sai kõigutatud, niigi rahutust ööst sai veelgi pikem ja rahutum öö.

home

42 thoughts on “Tervitus väikelaste vanematele: meie möll ja öine naabri kaebus

  1. Alustuseks ütlen, et tean, mida tunnete. Üks asi ongi see, et käiakse ukse taga arvamust avaldamas, aga teine asi see igapäevane hirm, et äkki tullakse veel. Mul too hetk oli kaks last, kelle vanusevahe veidi alla 1a9k. Noorim oli alla aasta. Kell oli kohe 23 saamas kui mul suurem poiss võttis oma pealeistuva auto ja pani mööda elamist rallima, ma olin pisemaga hõivatud ja üritasin suuremat keelata, mees tegi samal ajal kodus tööasju. Kutsusin meest appi, et tuleks ütleks ise suuremale, et ei tohi nii hilja lärmata. Aga niikui jõudsin mehele kurta, käis ukse taga prõmmimine. Alt naabrimees tuli ähvardama lastekaitsega, et nii hilja lapsed ei maga. Ma ütlesin, et ma tegelen probleemiga, aga ähvardas muudkui edasi. Lõpuks jooksis minema, ega ta suure jutuga mees pole, sest varem polnud saanud öelda, et me nii hirmsalt lärmame. Ma olin veel rase ka ja jubedalt mõjus, nutsin toas veel tükk aega. Kirjutasin ta naisele ka, et olukorras rohkem selgust saada. Soovisin, et nad tuleks ise meile rääkima täpselt, milles mure on ja mida nad meilt ootavad. Lisaks ehmatati mu suurem poiss selle uksele prõmmimisega nii ära, et ta kartis veel mitu nädalat koputamisi, ka remondihääli. Kuna meiega rohkem arutama asju ei tuldud ja käisime vallas ja igal pool nõu küsimas, siis tegime ise politseile avalduse meie kodurahu rikkumise pärast. Just see närviline koputamine meie uksele, saaks rahulikumalt ka ja ähvardama ei peaks ka kohe esimesel korral hakkama. Varem korra oli ta ka meie ukse taga käinud, siis mees tegi lahti, naabrimees poolel trepil pobises, et palun natuke austust ja pani oma korterisse ajama, see oli õhtul 21.30 aegu, me ei saanud midagi siis aru, eeldasin, et mu suurema poisi jänese hüppamine oli põhjus, aga mu mäletamist mööda tegi ta seda peale ukse taga käiku, varem me lihtsalt ei kuulnud. See selleks. Kohalik politseinik siis helistas ja uuris meilt mõlemalt lood ära, oli arusaav ka, et väikeste lastega paneelmajas ongi lärm paratamatu. Ühistuga ka sai räägitud, seal samuti öeldi, et seadus ju lastel mängimist ei keela. Peale avalduse esitamist ja politseniku kõnesid oli mõni kuu vaikust, kui mul hakkas jälle jama laste magamistega tekkima, ei püsitud voodis, kesköö paiku saime alles tuttu nad enamasti. Ja ükspäev tuli üllatuskõne politseist, et me ikka lärmame. Rääkisin oma loo ära ja politseinik oli arusaav. Palusin öelda tal meie alumisele naabrimehele, et las tuleb räägib täpselt ära, et mis neid häirib, vb saame midagi ette võtta. Pealeistuvad autod, need oleme nüüd 21 ajal ära pannud. Aga lapse jooksmist on raske meil kontrolli alla saada. Alumisel mehel on endal meie vanemast poisist umbes kaks aastat vanem poiss. Väikelapse vanem ise ja ikka ei saa aru, et 2-3 aastane laps ei ole just koostööaldis ja ei tee kõike, mida vanemad ütlevad. Nüüd on mul kolm poissi majas, probleeme magamasaamisega palju, sest keskmine on kahene. Aga sellest viimasest politseiniku kõnest on nüüd aasta möödas ja siiamaani pole alt tuldud meile rääkima, et mis täpselt häirib ja mida meilt oodatakse. Mina arvan ise nii, et rääkima tulgu see, kellel on probleem, ma ei pea ise lisaks oma perele tundma muret ka teise pere heaolu pärast, ei jõua kolme lapse kõrvalt lihtsalt. Ma saan vastu tulla ja endast parima anda, aga lihtsalt tuleb teada anda või mõista. Ühe lapsega vb veel saaks asju kontrollida, aga kolmega on ikka raske.

    Meeldib

  2. Ohh…naabrid…ma pole absoluutselt mingi ideaalne naaber, keda ei näe ega kuule, aga olen sattunud ikka parajate tegelaste otsa. Ühes Tallinna üürikas elades koos kolme sõbraga, olid meil sellised naabrid, kes arvasid, et me oleme narkomaanid ja peame narkopidusid, sest meil käisid sõbrad külas, korra koputati keset päeva radikatele, kui mu väiksed õde-vend külas olid. Kolisime mehega kahekesi ühte Tallinna üürikasse, kus elasime üle kolme aasta ning seal olid üldiselt okeid naabrid, va siis kui ma rase olin, alumised naabrid tegid üle paari nädala pidusid, nii et õhtul joodi kodus, mingi linnapeale ja keset ööd laekuti tagasi koju ja muss pandi räige bassiga käima, mees käis ikka paar korda koputamas ka, sest polnud äge lõpurasedana kell 4 ärgata kellegi peo tõttu. Kolisime maale oma korterisse ja siin on ülemisel korrusel lapsed ning nende jooksmine ja trallimine mind ei sega, kui seda just väliskoridoris ei tehta pärast lapse uneaega. Lastega peredes on lärm iseenesestmõistetav, mu alla kahene näiteks loobib palli ja karjub samal ajal, öelgu ma kui palju tahes, et palun ära karju. Öösiti tuleb ette hüsteerilist nuttu jne. Need naabrid teil võiks hoopis koogiga teile külla tulla ning proovida mõista, et see pole kerge elu.

    Rääkides narkomaanidest – kunagi Tallinna kolides elasin ühes pisikeses ühetoalises, mis asus Kristiine keskuses kõrval, kus ma tööl käisin ning üks hommik tööle minnes tahtis üks narkomaan mulle kallale tulla, vàliskoridoris jooksis mulle järgi. Ma pole elus nii hirmul olnud, kui siis…Seal maja ümbruses, kus meil pidutsevad naabrid olid, käisid ka narkomaanid, väga tihti olid süstlad. Korra isegi löödi meie autol aken sisse, et telefonihoidik ja üks hästi odav kaamera. Seega kõige suurem kaotus oli autoaken. Aga mõistan su hirmu.

    Meeldib

  3. Vägagi tuttav tunne, kahjuks. Me kolisime perega uude kohta kui peale nädalat seal elamist tuli keegi nädalavahetuse hommikul ukse taha lõhkuma, no konkreetselt nonstop uksekella ja vastu ust lõhkumine. Sellise asja peale ma loomulikult ust lahti ei teinud, seda enam, et olin lastega üksi. See oli siis meie kõrvalt naaber, kes käis 3 kuud peaaegu iga nädal rääkimas, kuidas meie laste lärm teda segab ja ärkavad liiga vara jne. Lõpuks tuli juba jutt, et äkki me ei saa laste kasvatamisega hakkama(fun fact: ise nad olid lastetud) Lõpuks lihtsalt kolisime ära, sest ei jaksanud enam…ja see pole mingi elu kui pead pidevalt närvis ja stressis mingi hullu naabri pärast olema. Väga kahju ja ma loodan, et teil on see naaber natuke mõistvam kui meie oma oli.

    Meeldib

  4. Sellisel vanematel prouadel, kes käivad lastega perede uste taga öösel naabreid “korrale kutsumas”, on endil midagi viga. Loogiline ju, et väikseid lapsi kasvatades, kaasneb sellega igasugu müra ja hääli. See on paratamatu.
    Aga mõne jaoks on vist ainumõeldav asi see, kui uinutad lapsed kloroformiga, ei siis ole lastest midagi kosta. (See oli selline halb, väga must huumor.)

    Meeldib

  5. Ma ehmatan alati uksele koputuse peale ära. Peamiselt sellepärast, et meil toad enamasti segamini ja kardan, et keegi tuli etteteatamata külla. Aga öösel kell 2 jabur ukse taha minna, öelgu siis järgmisel päeval. Eelistaks iga kell lastega pere lärmi kui nt alkohoolikute v narkomaanide pidu, mis ohustab turvalisust.

    Meeldib

  6. Väiksena ööbisin tihti vanaema juures paneelikas. Kaks korrust üleval pool elas pere kolme bäikese lapsega. Tihti õhtuti olime vanaemaga juba voodis, enne südaööd ka veel lapsed jooksid ringi ja see kostus nii, nagu keegi meie enda korteris jookseks. Aga meile tegi see ainult nalja ja oli täiesti tavaline elu osa.
    Nüüd on mul endal kaks alla 2a last ja elame oma majas. Olen ikka mõelnud, et vot korteris ma ei suudakski elada. Oleksin samamoodi pidevalt ärevil, et mis teised mõtlevad ja kõik kostub ju nii hästi.
    Soovin sulle tugevat närvi. Õnnelik lapsepõlv ongi lärmakas, täis müramist, emotsioone ja kaootilisust. Ja see on normaalne!
    Kunagi oli vist jah suhtumine, et tubli laps on vait nagu sukk ja istub viisakalt tooli peal jms. See suhtumine ikka äärmiselt tobe.

    Meeldib

  7. Täiesti lõpp, mis lood siin lahti rulluvad. Mul polnud enne aimugi, kui levinud see on, nagu laste kasvatamine ja koduste asjade korraldamine veel vähe pingeline oleks. Lihtsalt uskumatud inimesed elavad meie keskel.

    Meeldib

  8. Saan su pahameelest täiesti aru, aga kui see oli esimene kord, kui naaber koputama tuli, prooviksin esialgu heaga. Ehk õnnestub suhteid siluda ja nii ka edaspidisest ärevusest pääseda. Võtaksin kommikarbi ja läheksin vabandama ning arutama, kui palju kostab ja millal ning mida (mõistlikkuse piires) oleks võimalik ette võtta. Võib-olla ei ole proua päevasel ajal nii pahur ja saate kuidagi mõistlikult kokkuleppele. Ma ei pea silmas alandlikku vabandamist selle eest, et teil on lapsed, vaid rahulikku arutelu. Kuna tegu oli öise ajaga, oli naaber ilmselt ka juba mitu tundi oma kodus “praadinud” ja seetõttu ärritunud.
    Sageli jääb taolistes naabritevahelistes olukordades vimm vinduma, kuna pooled ei suhtle omavahel ja üks eeldab, et teisel on ükskõik, et müra läbi kostab ning teine mõtleb, et õel naaber paneb iga krõbina kuhugi kirja.
    Loodan, et saate olukorra lahendatud ja oma kodus muretult edasi elada!

    Meeldib

    1. Muide, mõtlesingi täna ukse taha minna ja otse rääkida, valgel ajal, ratsionaalselt, et selgitan omalt poolt, tema omalt poolt, ehk saame kuidagi ikka kokkuleppele, aga kuna Jaanust ei ole terve päev, siis ei leidnud ühtegi hetke laste kõrvalt, et seda teha ja lapsi kaasa ei võta. Aga jah, mõtlesin ise ka, et enne kui midagi suuremaks puhun, üritan ikka mõistlikult asja lahendada, käitugu tema, kuidas õigeks peab.

      Meeldib

  9. Mu lastele meeldib väga tantsida. Enne kella kümmet ei luba, aga isegi siis saan naabrilt vihaseid kolkse vastu radiaatorit. Lapsed hirmul.
    Midagi ütlema pole tuldud, aga saan aru et tahavad päeval magada.

    Palle meil kodus ei ole, titakäru peitsin ära. Parem vist oleks kui lapsed üldse ei liiguks. Iga lärmakama tegevuse peale kostub närviline koputamine.

    Ise on nad jällegi öösel üleval, ropendavad, kuulavad muusikat. Ükskord läks asi nii käest ära et pidin neile politsei kutsuma. Peale seda see vastu koputamine alguse saigi.

    Aga minu arust on suur vahe- kas lärmi tehakse päeval või öösel.

    See asi on mu ärevile ajanud, et peale kella 21 ma ühtegi kodumasinat ka ei kasuta (ei pane pesu pesema, ega võta tolmu), hommikul enne 9 ka mitte.

    Ootam uut kodu.

    Meeldib

  10. Sa reageerid üle. Oligi olukord, kus teil sõitis katus ära ja ka naabril. Praegu loeme siit vaid ühe poole lugu. Aga kust see naaber peaks teadma, et olete korralikud inimesed ja annate endast kõik? Te ka seda naabrit ei tunne, miks ta teid peaks tundma? Vähe selliseid peresid, kus ema ja isa tina panevad ja lapsed hooletult röögivad. Võib-olla talle tundus, et peab igaks juhuks kontrollima tulema. Usun, et paljud siinsed kommenteerijad kuskil teises kommentaariumis õhutaks jälle inimestel asja uurima minna, kui lapsed kuskil röögivad, kes teab, mis toimub.
    Sina aga võiksid oma ärevushäiretele ravi otsida, et mitte hulluks minna. Täiskasvanud terve naine ei tohiks karta kortermajas kodus olla kahe väikse lapsega, see ei ole normaalne. Palun otsi abi, su lapsed kasvavad närvipuntrateks sellises kodukeskkonnas.

    Meeldib

    1. Kui on mure, siis võib mõistlikul ajal meie poole pöörduda, mitte keset ööd. Muidugi, seda ma ju räägingi, et me oleme võõrad, seega selline käitumine ei ole kuidagi moodi õige, et vihaselt nõuda ukse avamist. Ja rääkides ärevushäirest, kodu kaitsest, valmisolekust, et kõik ei pruugi nii toredad siin olla, siis minu jaoks on see ettevaatlikkus, mida ei ole liiga palju. Nii et see, et peaksin abi saama, sest mulle ei meeldi lastega üksi öösel kuulda pidutsejate lärmi või vestelda ukse taga politseiga, kes tunnistusi soovib, ei ole haiguslik ärevus, vaid täiesti normaalne kaitsev reaktsioon. Ehk siis jään sinuga selles osas eriarvamusele.

      Meeldib

  11. Saan täiesti aru, et see öösel ukse taga närvitsemine on väga ebaviisakas. Ja hirmutekitav. Ma elan majaosas, aga ikkagi – isegi kui mõni võõras auto pargib maja ette (eriti pimedas), siis tahaks juba brigaadi välja kutsuda.

    Samas, nõustun eelkõnelejaga, et tuleb mõista ka teist poolt. Kurat teab kaua ta pidi vähkrema voodis enne kui otsustas “korra majja lüüa”. Ma viiks ka nt kommikarbi koos väikse vabandusega, et see ei olnud nii plaanis, aga lapsed väiksed, rutiin vahest sassis jms. Eriti hea oleks ka lahendus pakkuda, et järgmine kord kui lapsed magama minna ei taha, siis püüame raamatuid lugeda, joonistada või teha mingeid muid vaiksemaid tegevusi.

    Kes teab, kuri naabrimutt võib olla tulevikus tore lapsehoidja, kes viitsib 15 minutit lapsi valvata, kui on vaja kiirelt poes ära käia.

    Meeldib

  12. Ma olen ka nõus paari kommenteerijaga, et kahjuks on tõesti kaks osapoolt alati ja nagu ka sina kirjutad, et päris tihti maadled aktiivsete lastega ja sellest ka väsimus jne…aga et ilmselt on samal ajal paralleelselt väsinud ka see naaber, kes sedasama kuulab ja kannatab sinuga “koos”, kellel nö “peas korgi maha lõi” ja õiendama tuli. Eks kui oma lapsed, siis oled närvis ja pinges, aga siiski need sinu lapsed (ja sa mõistad neid), samal ajal kui sinuga “kaaskannataja” naabrile võõrad ja tema lõpuks nii mõistlikuks ja arusaavaks jääda ei suutnudki ilmselt.
    Mul endal kohe teine laps sündimas ja sellist mürglit mu laps reeglina küll ei korralda, meil pole vaipasidki kodus, kuid kannatasime ise aasta tagasi “sariremontijate” ja muusikakoolis klaverit õppiva lapsega naabrite pärast. Mul laps oli tohutult halva päevase unega, lausa nii hull, et käisime neuroloogi ja kahel aju uuringul, sest lapse unetunnid olid olematud. Ma absoluutselt käsi südamel saan aru, et 3 kuud kestev remont on korterelamutes norm ja no klaverit päevasel ajal mängida ka pole ju keelatud. AGA palun usu mind, kui see kestis kokku kõik pool aastad ja need veel täpselt üleseina naabrid – siis meil oli tõsine plaan ära kolida, kuigi oli meie enda korter 😦 Ma olin väga väga kurnatud ja kurb. See puurimine ja see klimberdamine (laps ju õppis mängima) kordamööda (erinevad korterid) kostis ikka no nii hästi läbi, et mine hulluks kahjuks. Me õiendama ei jõudnudki, kuigi Oi kui mitu kümmend korda arvasime mehega, et nüüd küll lähme. Aga jällegi, päevane/õhtune aeg, kes keelab oma korteris seda teha, eks. KUI oleks veel öösel ka miskit toimunud – usu, ma oleks läinud ukse taha küll. Kas just õiendama, aga märkust tegema küll. Samas – kordan, kellele ei meeldi, ostku maja ja koligu minema, ilmselt see meid maa peale tõigi ja ära me need kuud kannatasime, aga meelde tuletame kui ühte meie elu suurimat õudukat 😀 Ei taha dramaatilselt kõlada, aga kahjuks nii oli.
    Sulle tahaks soovida vaid, et see oleks tõesti ühekordne juhtum. Arusaamatus nii-öelda siis naabrite vahe ja teie naabrid suudavad ka ära kannatada selle aja. Inimesed tõesti erinevad ja taluvusepiir ka, seega rohkem mõistmist!

    Meeldib

  13. Kell 2 öösel lendab ukse taha ainult see inimene kellel on lärmist totaalselt kopp ees. Ilmselt oli ta terve õhtu sunnitud kuulama laste jauramist ja siis oli vaja veel vaid ühte pisikest kolksu või mürtsu, et ta teile ukse taha tuli. Oma käitumisega sa asja loomulikult paremaks ei teinud, ainult valasid õli tulle. Üks asi on lärm päevasel ajal, teine aga siis kui on öö ja maja on vaikne ning inimesed tahavad magada. Jah, ka naabrid tahavad magada.

    Kui sa aga tõesti kardad paaniliselt iga võimalikku uksele koputust või uksekella ning kirjutad, et hea et sa ise naabrile politseid ei kutsunud, siis…. teõsti, otsi abi. See ei ole terve närvikavaga inimese jutt.

    Liked by 1 person

    1. Tore on lugeda, et on inimesi, kes lennult olukordi mõistavad ja lahendusi pakuvad. Need on need inimesed, kellel on igas valdkonnas kogemusi ja kes teavad neid ka teistele jagada ja nad ei häbene ka ise “abi otsida”, kui vaja. Seda aga juhtub harva, sest neil on kõik nii hästi korraldatud, et muresid neil endal ei ole.

      Liked by 1 person

  14. Proovi vaadata asja sellest vaatepunktist, et kõigile ei meeldi lapsed (ei peagi meeldima) ja laste kisa ja mürgeldamine peale öörahu algust on sama normaalne, kui koerte haukumine. Kas sulle meeldiks, kui su majas oleks koer, kes pidevalt hauguks, seda ka hilisõhtusel ja öisel ajal? Ilmselt mitte. Loodan ka, et ei ole. Mõistlik koeraomanik arvestab sellega, et tal on kohustused ja teeb kõik selleks, et tema koer vaiki oleks, kasvatab teda jne. Sama teeb ka mõistlik lapsevanem. Kui tegu on väga väikese beebiga, kes nutab gaasivalude käes või muul sellisel põhjusel, siis on see mõistetav, kuid muud öised karjumised ei ole seda mitte. Jah, olen ise ka seda meelt, et vahel võivad ka öösel üksikud hääled olla, see on kortermajas elamise valu ja võlu, kuid kindlasti mitte pidev röökimine-trampimine.

    Meeldib

    1. Võib-olla jäi postitusest vale mulje, aga öösiti on meil ikka enamasti vaikus, sellepärast imestasingi, et väidab meil ennegi jne. Järelikult häirib ka päevane laste mängimine. Muidugi ei ole hea pidev röökimine-trampimine, aga ma ei teibi nende suusid ju kinni. Ja meil tõesti ei ole see pidev. Või siis on, sest korteris ju liigume ikka… No on inimesi, kelle meelest ei tasu tualetis ka öösel käia, ka siis on kaebus. Ma ei oskagi seda olukorda kuidagi paremaks teha, iga mänguasi, mis täna lastel kaes oli, käisin muudkui, et kuskile maha ei pillaks jne. See ka päris normaalne ei ole.

      Meeldib

  15. Sa oled liiga kauaks tittedega koju jäänud. Ära nüüd rohkem lapsi tee kohe ja mine vahepeal vaata natuke ilma ja inimesi. Päris ausalt, seda juttu lugedes on selge, et sul on asi nadi. Lapsed lõugavad öösel, ukse taha tuleb VANA NAINE vaikust paluma ja sina teed draama, et appiappi, äkki peaks talle politsei kutsuma, sest oled ju maja pealt ja ümbert mitu korda süstlaid leidnud… Mees on ka kodus, aga vott naisterahvale kahepeale ust lahti teha ei julge, sest see on kindlasti kurjade kavatasustega maniakk, kes on mõelnud välja salaplaani teid mõrvama tulla just siis kui te lärmate. Mnjah.
    Päris naljakas on kommentaare lugeda, et issand, kes tuleb öösel ukse taha. Otse loomulikult tuleb inimene, keda lärm härib, ukse taha lärmi toimumise ajal. Millal siis veel? Järgmisel hommikul võib ju vabalt öelda, et ei, meie küll ei teinud midagi või ei leia inimene enam üles, kust korterist kisa tuli. Kuidas sina muidu kavatsed nüüd selle naisega klaarima minna, kui sa ei teinud ustki lahti ja ei tea, kus ta elab?
    Selline draama tühja koha pealt, issand keegi julges mulle ukse taha tulla… Üsna isekas on ka eeldada, et naaber peaks sind kangesti mõistma, sest jumal küll, sul on ju väikesed lapsed. Ei, kui kl on 2 öösel ja inimene ei saa magada, sest peal, all või kõrval käib põrgulärm, siis on tal täielik õigus pahane olla. Nii nagu sinul on õigus reede õhtul pidu panevate noorte lällamise peale pahane olla. Või pühapäeva hommikul kl 6 tööle hakanud muruniiduki peale. Ise oled ju kursis, kui halvasti magamatus inimese psüühikale mõjub, aga näe, teised peavad kangesti arusaajad olema.
    Üldiselt ma saan aru küll, milles tegelik probleem on. Kodune elu lastega on üsna sündmustevaene, siis muundub iga väike asi suureks draamaks, sest inimene ju ikka tahab eredaid elamusi. Ma muideks ei nori, olen sama ka ise kogenud. Sa oled mitu korda kirjutanud ka, et teil ei ole tugivõrgustikku, seega pole võimalust eriti täiskasvanuelu elada. Eks pead ära kannatama, kuni väiksem ka lasteaeda saab, siis saad jälle tööle minna, suhelda, saad jälle pea klaariks.
    Seniks aga lülita uksekell välja ööseks ja paigaldage uksekett ja/või uksesilm, siis ei tekita naabriprouad sellist ärevust.

    Liked by 2 people

    1. Uskumatu, et inimesed on nii kaastundlikud ja võtavad vaevaks ennast kurssi viia ja analüüsida olukorda. Olen kindel, et kõigil on olukord detailideni selge ja nad mitte ainult ei kirjuta siin lahendusest ja õigest käitumisest, vaid on ise täpselt samades tingimustes samas olukorras läbi teinud ja selle “õigesti” lahendanud ja neile pole keegi kunagi öeldud – “olukord on nadi” või “ära enam lapsi tee” . Kell 2 öösel uksekella peale panevad nad lapse kiiresti sülest ja asuvad ruttu riietuma, et öisele külalisele uks avada ja tema abiga lapsi paremini rahustada. “Maa tuleb täita lastega” laulu heldimusega kuulavad väärikad prouad, kes peaksid noortele eeskujuks olema, ärrituvad, kuuldes pereelu argipäeva-ööd. Üksteisega arvestamine on ka mõistmine, et kortermajades ongi naabrite elu natuke kuulda. Minnakse pigem lastega pere ukse taha koputama, sest see on turvalisem – maja ees autodega kumme vilistavate, suitsetavate ja jookidega lärmavate noorukite kamba juurde korda looma ei minda miskipärast.

      Meeldib

      1. Sa ironiseerid halvamaiguliselt lugejate üle, kes tegelikult üldse kuidagi pahatahtlikud ju ei ole! Selle asemel, et korraks olukorda püüda ka ise kõrvaltvaataja pilguga (see ei peagi olema kerge) analüüsida, keerad vindi peale oma liialdustega. Miks sa lugejaid süüdistad, kui nad kõige selle, mis Lilli siia aegade jooksul kirjutanud on ning ka praeguse juhtumi puhul, teistsuguse hinnangu annavad ja üritavad avada pilti veidi laiemalt, mitte nii enesekeskselt? Keegi pole siin sõimanud ega lärmanud, rahulikult nõu vaid antud ja üritatud teie silmi avada, et naisterahvas, kes elab kortermajas oma meha ja kahe lapsega, ei peaks kartma iga koputust ja heli. See on selge märk ärevusest, mida oma kodus tundma ei peaks. Lilli kirjutab pidevalt, kuidas üürikodus pole mingit kindlust. Jah, see pole juriidiliselt teie korter, aga see on ju teie kodu. Teil on leping, ma eeldan. Ja kui pole, otsige siis kindlam variant elamiseks, kus ei pea kartma, et iga kell peaks teid korteriomanik välja viskama. See ju ei ole nii, tuhanded inimesed elavad üürikorteris ja ei muretse selle pärast. Miks teie nii ebakindlad olete?

        Ma ei julgeks samuti minna üksi öösel joovaid ja kummi vilistavaid noori korrale kutsuma, kes teab, mis aineid nad tarvitanud on. See ju ei ole sama, mis minna väikeste lastega naabri ukse taha ja uurima, mis toimub! Hea tava ongi, et kui julged kõigepealt ise sekkuda, siis mine uuri järgi, aga kui asi tundub liiga kahtlane, siis kutsu politsei. Naaber tegi ju õigesti, et tuli ise olukorda uurima, palju ebameeldivam oleks, kui ta oleks politseisse või lastekaitsesse helistanud.

        Meeldib

  16. Lilli, ma tahtsin sulle öelda, et vaatamata sellele, et mõni kommentaar on siin väga kritiseeriv, siis minu arvates oled sa täiesti normaalne ja su reaktsioonid olid täiesti arusaadavad ja loogilised. Võib ju lugeda moraali, et lapsevanem peab suutma oma lapsi ohjata, aga siin on ju ehedalt kirjeldatud olukord, et mõnikord ei suuda ja kurdetud, et leidub inimesi kes ei mõista. Niigi on lapsevanemal endal eriti halb tunne, et ta ei suuda üleväsimusest hullunud lapsi tundide viisi mitte kuidagi ohjata (ma ei kujuta ette ka, kui õudne see võib olla) ja siis tuleb keegi keset ööd veel ukse taha lõhkuma ja mölisema… No arusaadav, et tädil viskas närvi mustaks, aga minu jaoks jääb arusaamatuks, et mida see tädi mõtles, et kuidas selline tegevus üldse peaks aitama? Et lähen peksan ust, ajan lapsed veel rohkem närvi, et siis kindlasti nad jäävad vait ja kukuvad jalapealt magama? Et lapsevanemad kutsuvad nad öösel kell 2 kohvile? Või mida? Kuidas saab üks täiskasvanud inimene arvata, et selline öine lõhkumine ja mölisemine üldse aidata saab?
    Ja mis puutub ärevusse või kartlikkusesse, siis Lilli, ära pane tähele neid õelaid kommentaare. Iga inimene on isemoodi tundlik ja tõmbab oma kaitsepiiri endale sobivasse kohta ja see on normaalne ja ärevushäirega pole siin küll miskit tegemist – vastavad kommenteerijad võiks endale selgeks teha, mida see üldse tähendab. On täiesti normaalne eeldada, et sa ei soovi mingite tigedate naabrite ja narkomaanidega üksi kodus olles tegeleda – eriti kahe väga väikese lapse kõrvalt, kellelt sa tegelikult ei saa hetkegi pilku ära pöörata. Liiga palju nö vastutust ja koormust korraga. Ja on täiesti normaalne tunda end ebamugavalt, kui sa ei tunne end oma naabritega turvaliselt, kuna sa iial ei tea “kust pauk tulla võib”. Ühiselu ja kortermaja eripäradega mitte toimetulevad isikud (keda häirib laste lärm jne) peavad endale sobivama elupaiga lihtsalt otsima.
    Ja selliste isikute arvamust, kes võrdlevad koeri väikeste jonnivate või mänguhoos olevate lastega, ei tasu küll tõsiselt võtta. On ilmselge, et nad ei tea, millest nad räägivad…

    Jõudu, Lilli! Sa oled imeline naine ja ema!

    Liked by 2 people

  17. Kas Sa mäletad aega mil tööl käisid? Vara üles, hilja voodi, lisa nappidele öötundidele kisa kaheni ja enda poolne vastus. Jah, vanaeidena oleksin ma kindlasti politsei kutsunud, aga ta ei kutsunud, sest oli lootus kiiremini magama saada. Politseiga oleks kindlasti mitu tundi läinud. Jah, igas kortermajas lahendatakse neid probleeme kohe, mitte hommikul. Alati, kohe, kas piiluaugust tundus, et inimene hakkab teid tapma? Missuguse mulje te arvate et endast jätsite? Ükskõik? oli raske viisakaks ja konkreetseks jääda – vabandust, tegeleme probleemiga, lapsed on lapsed ja elu õied? Naabri jaoks, lisaks lastele olete nüüd teie ka ju kasvatamatud ja mõelda kui palju mokalaata see veel omakorda teiste naabritega ajada suudab! kas olete lääpas narkomaanidele vähemalt kiirabi kutsunud?
    Mis ütleksid 5-7 aasta tagusele endast töönarkomaanile selle olukorra peale?

    Meeldib

  18. Ma ütlen ka siis oma arvamuse. Ma arvan, et mõlemad pooled eksisid. Jah, Lilli oleks võinud rahulikuks jääda (kuigi ma ei mõista hukka, sest ise väsinud olles ja üleväsinud lastega öösel tegeledes on ärritumine mõistetav). Aga – tädi ilmselgelt pani vihaga pudru ja kapsad ühte patta. Ta oli vihane nii selle öise asja pärast kui ka kõikide eelnevate päevaste mürade pärast, millest ta polnud kunagi varem rääkinud. Tegelikult, kui tegu oli esimese öise tralliga, siis oleks võinud alla neelata ja eeldada, et lastega pere puhul juhtub selliseid asju. Kui päevane mürgel häirib, siis olekski võinud sellest rääkida päeval ja rahulikult, kuigi lastega peres lihtsalt on teatud hääled, ilma milleta ei saa ja pole midagi parata.
    Ilmselt oleks olnud hea lahendus, kui oleksite tädil pinged maha võtnud, öeldes rahulikult, et väga vabandame, et see on harukordne juhus, et lapsed niimoodi öösel tõusid, proovime teha nii, et seda enam ei korduks. See oleks tal pinge maha võtnud, võib-olla oleks veel torisenud, aga oleks saanud südamerahu tagasi, et on lootust edaspidi magada. Päevaste asjadega on hoopis teised teemad. Mina ei kardaks teha öösel ust lahti vihasele naabrile, kui on selge põhjus (lapsed on üleval ja mürgeldavad). On ju aru saada, et ta räägib mürglist ja on naaber. Narkomaanid ja mõrvarid vast nii ei käitu, samuti kipub neil olema teine tüpaaz.

    Liked by 1 person

  19. Ma olen väga tänulik mõistvatele lugejatele ja nende toetavatele kommentaaridele!

    Vastuseks teisele leerile. Kahju, et paljud ei ole nii mõistvad ja teevad kiire järelduse lausa selle kohta, milline on minu vaimne seisund, kas on paslik diagnoos panna või kuidas pereasju üldse ajame. Ühele inimesele, ükskõik, kellele, seda öelda, on ikka päris nõme ja ma ei näe selle taga mitte mingit muud põhjendust, kui, lisaks enda võhiklikkusele, olla õel ja panna mind halvasti tundma. Sellist hinnangut ei ole kellelgi õigus mitte kellelegi teisele anda ja see ei näita teid endid ka just väga intelligentsest küljest.
    See, miks ma öise külalise osas ärritunud olen, tuleb lihtsalt sellest, et mina ise olen väga paljudes korterites elanud ja väga palju igasuguseid naabreid kohanud.
    Muidugi mäletan aega, mil tööl käisin ja seejuures kõiki enda naabreid, lärmakaid ja vähemlärmakaid. MITTE KUNAGI ei ole ma naabrite peale kaevanud, isegi mitte mõelnud selle peale. Pigem korteris elamise juurde käiv asi, et seinad kajavad läbi ning laste/loomade/muruniitmise/lumesaha jne lärm on mõnes mõttes arusaadav elu osa. Ma ei tuleks eladeski mõttele öösel minna uksekella laskma või õiendama, mingi empaatia minus on olnud ka siis, kui elasin ainult endale, ei jaganud lastega elust üldse midagi – ilmselgelt kellegi öine õiendamine ei ole kuidagi teretulnud ega lahenda olukorda. Ei tulnud ju temagi rahumeelselt, sest vastasel juhul oleks ta teinud seda päeval. Kannatanud see “põrguöö” välja, mis, muide, ei olnud üldse nii lärmakas, kui te vist ette kujutate. Ei olnud pööraseid, endast väljas lapsi täistuuridel märatsemas, vaid oli tavaline korteris liikumine, tõenäoliselt MÕNED laste edasi-tagasi jooksmised (sest keelame õhtul neil aktiivselt ringi madistada ja teeme kõike, et õhkkond oleks pigem rahustav), mis kõlavad vast läbi ja võivad tõepoolest segada. Tean, et meie all elab üks proua, keda häirib kõikide sammud, kes on käinud uste taga keelamas ka päevasel ajal, võib-olla oli tema siis see, kes meil öösel käis, ma saan aru, inimesed ja nende taluvus ning mõistmine ongi erinevad. Aga kuulda, et meil on pidevalt midagi, kell 2 öösel, kui keegi meist ei ole riideski, lapsed unesegased, siis oleks ta võinud ise ka mõistlikumal ajal tulla, teavitada, et teda häirib ja arutada asja. Kui aga oleksime keset ööd tema käigule pikemalt reageerinud, pööranud täieliku tähelepanu temale, hakanud sahmima riietamise, ukse avamise ja muuga, oleks see lapsi eriti ärritanud, ajanud segadusse, kas on õue minek, kes see võõras siin on jne. Mina vabandasin tema ees ja seda tegin ma rahuliku tooniga, aga ma ei saa vabandada ega kaasa tunda naabritele, sest me elame lastega siin. Lastega peresid on siin majas väga palju, kelle möllu läbi seinte kostub, mitte iial ei tule ma selle peale, et nendele märkus teha. Mida see muudaks? Või mis oleks minu eesmärk? Minu enda lapsedki on lugematul arvul kordi naabrite häälte peale üles ärganud. Mina võtan seda nii tavalise korteris elamise osana, keegi meist ei ole ju robotid, et lülitame sisse-välja või võtame arvesse kõikide elugraafikuid. Kes on öösel õrna unega, see muretsegu endale kõrvatropid, ma ei ütle seda ülbusega, vaid lihtsalt lahendusena, mida olen isegi varasematel aastatel kasutanud, kui iga unetund arvel oli. Mina ei lähe tervet maailma vägivaldselt “välja lülitama”, sest minul on üks kindel graafik, vaid võimaldan selle endale teiste elu segamata, sest inimesed ja elud on erinevad ning maailm ei keerle ümber minu.

    Mina ei ole saanud laste kõrvalt minna alla naabri juurde ja uurida, kas tema käis öösel ja kas teda häirib, sest Jaanus on olnud tööasjus pikad päevad ära. Olen täielikult valmis vastama tema küsimustele, selgitama olukorda. Aga mida ma ei saa garanteerida, on see, et seda enam iial ei juhtu – lapsed ärkavad öösiti, nad ei analüüsi sellises vanuses olukorda, mida tohib, mida ei, mänguasjad paneme ööseks ära, küll mitte tabalukkudega uste taha, kellegi pikali viskamist, jooksuga voodist wc’sse minemist jne ma ära hoida ei saa.

    Me ei ole mingisugused sõjakad, ülbed, “teeme, mis tahame”-perekond, vaid oleme vägagi selle poolt, et ainult koostöös ja suheldes läheb elu paremuse poole ja edasi. Me oleme alati valmis teisi kuulama ja nendega arvestama ning mõistma, seetõttu ootame sama ka teistelt. Kell 2 ei ole aeg kokkulepete arutamiseks ja kui taheti tulla ütlema, et pange enda lastel suud kinni või tehke kuidagi liikumatuks, siis sellist märkust ei saa ma kahjuks aktsepteerida, ammugi mitte inimest tuppa lasta, sest erilist usaldust ja koostöövalmidust ta enda käitumisega välja ei näidanud.

    NB! Ei, meil ei ole uksel piiluauku, vastuseks inimesele, kes isegi selle üle arutles ja abivajajatele oleme abi alati kutsunud, ka narkojoobes inimestele.

    Liked by 2 people

    1. Aga kui näed kõrvalt, et olukord on ühel perel väga nadi. Loed neid emotsioone siin ja ei tundu terve. Kuidas peaks sellest taktitundeliselt teada andma ja püüdma selle perekonna silmi veidi avada, et saaks ka teisiti, ilma tõmbemise ja närvitsemata? Üks asi on see, et kas seda peaks tegema. Jah, ei pea! Aga kui tahetakse siiski mõista anda, siis kuidas? Kas teid ei pane teinekord just sellised algselt külma dušina kõlavad sõnad hiljem mõtlema? Paljusid panevad. Võimalik, et teie kapseldute veel rohkem selle peale endasse, nii on ka teie kommentaaridest näha, kuidas te tegelikult ei taha olukorda paremaks, vaid otsite vaid kinnitust, et teie käitumine on ainuõige.

      Meeldib

  20. Kui ma elaksin Tallinnas, siis jah, ütlksin küll näkku, ka teile. Olen ka dushi alt otse naabritele (võhivõõrastele) ust avanud ja probleemidest rääkinud. Tõsi, mul on hommikumantel millega mul ei ole häbi oma kodus ringi käia. Ma ei saa aru, kas Jaanusel oli raske hommikumantel selga panna ja ukse taha selgitama minna samal ajal kui Lilli oleks lastega edasi tegelenud. Praegune olukord kus nö teine pool on päris ilusasti oma nägemust selgitanud on kummastav, et te ei näind seda tulemas, et ainult teie vaade ja reaktsioon on õige ja ülejäänud ei saavat aru. Oma maja peaks ikka lastega pered leidma, sest nende ruumivajadus ajas kasvab, vanainimesel enam üldiselt mitte.
    Pange siis see õnnetu kett. Pole kallis.
    Teinekord kutsuge politsei kui tädi lärmama tuleb, ta ausõna rohkem ei tule

    Meeldib

  21. Ei olnud nii, et uinutame voodisse tagasi, mida me tükk aega üritasime – konkreetselt selged silmad, mänguhoog sees, voodisse ju ei ahelda, et ok, las siis möllavad paar tundi, küll ära väsivad, homme ei pea vara ärkama niikuinii.

    Aga teised inimesed äkki peavad tööle minema, tahavad magada?
    Ma leian, et kui kortermajas elada, siis tuleb lastele varakult piirid selgeks teha, millal magatakse ja millal mängitakse.

    Meeldib

    1. See sõna möll oli mul liiga vabalt siin kasutusel, sest möllu all mõtlesin ärkvel olekut. Nagu ütlesin, sellist asja juhtub üliharva, võib-olla 2-3 korda üldse nende eluajal juhtunud, et nii suvaliselt on uni läinud. Aga ma tänan muret tundmast.

      Meeldib

  22. Mina väikse lapse emana pean pidevalt taluma teise korteri väikeste laste müdinaid, jooksmisi, asjade loopimisi ja ausalt, kui ma olen enda mürgelise voodisse saanud ja kuulen kuidas kõrval hakkab möll pihta… ausalt… siis keeb ikka üle küll.
    Ma saan aru, et Sa ei saanud valida laste jonnihooge või seda, mis nüüd juhtus. Aga seda saad küll teha, et mitte ülbitseda vanainimesele (kes ka äkki peab ärkama ja tööle minema, võibolla on tähtis päev, pole saanud korralikult magada jne) vastu ja talle üldse mitte ust avama. Naljakas, et kõik nagu peavad sind mõistma ja kaasa tundma, aga sina teisi ka mõistad???

    Liked by 1 person

  23. Ma olen kunagi elanud õismäe korterelamus mis kostis ka üle mõistuse hästi läbi. Katusel olevaid tuvisid oli tänu ventilatsioonile kuulda mitu korrust allpool köögis nagu nad istuks mul toas laua peal. Kui õhtul inimesed magama sättisid ja maja vaiksemaks jäi, siis ma kuulsin ilusti et kuskil kellegil pesumasin veel töötab ja (tõenäoliselt) ülemisel naabril telefon vibreerib laua peal(sellele järgnesid kohe sammud telefoni poole). Unetutel öödel oli torude järgi aru saada kuidas esimesed tööleminejad kella 5 paiku ärkama ja pesema hakkasid.
    Kortermaja elu ongi selline, et keegi kuskil ikka kuuleb sinu kodust elu. Iseasi, kas tasub hambad ristis pool ööd kannatada ja siis halba tuju välja elama minna. Ilmselgelt 99% lapsevanemaid ei taha et nende lapsed peale südaööd toas ringi lippavad aga kui tegemist on tiheda probleemiga naabrite jaoks, siis nad võiksid ikkagi päevasemal ajal tulla rääkima. Võibolla saate tubasid ümber tõsta või midagi, et naabri magamistoa kohal laste möll ei toimuks.
    Mina ei laseks ka kell 2 öösel püha viha täis naabrit tuppa. Ajab oma karjumisega lapsed veel rohkem ärevusse ja lõpuks istute kõik päikesetõusuni üleval.
    Loodan et saate rahulikult naabriga rääkida ning äkki telefoninumbreid jagada, et kui teie poolt tulevad mütsud tema taluvuspiirini hakkavad jõudma, siis ta annab varakult teada.

    Meeldib

  24. Ma täiesti nõustun, et mõni kommentaar on tõesti järsk ja eks me kõik tahame kinnitust, et meie teguviis on õige. Siin on raske “valida pool” ja enamus lugejaid vaid avaldavad enda arvamust.
    Olles pikaajaline lugeja, siis mäletan, et oled korduvalt kirjutanud, kuid Johan ei maga ja ärkab korduvalt öösiti, leidsin isegi lõigu:

    “Aga öösel on ikka … phh. Ta ärkab kell 23 (kui üldse on selleks ajaks magama saanud), 1 paiku, 3 paiku, 6 paiku, 9 paiku lõplikult. Need on tavalised ajad. Ja vahel on tal nii, et ärkab, näiteks, kell 5 ja on üleval 7ni. Või ärkab 3 ja on üleval 5ni – umbes paar tundi kisa, kilkamist, voodis püsti turnimist, kukkumist, röökimist. Vahel ärkab ka iga tund või paari järel.” Ehk et teie ööd kindlasti ei ole teps olnud mitte rahulikud pikemat aega.

    Ilmselt kõike seda ka su naabrimutt on ka kuulnud ja siiski kannatanud. Sinul ehk ununeb emana (minul küll lastega seoses sellised halvemad asjad ununevad), aga naabrimutil ilmselt mitte.

    Nõustun, et peaks ikkagi päeval seda arutama ja kasvõi kirja esialgu trepikotta panema vms. Kuid ma ei tea, mis närvipundar ka temal sees kees, et kell 2 õiendama tuli.
    Minu arvamus, et siin ei olegi õige/vale. Mõlemal osapoolel oligi nii õige kui vale kui nii öelda saab.

    Ära võta südamesse, kui sulle diagnoose netis pannakse, eks ta nõme on, aga noh, anonüümselt öeldaksegi palju ja ega sinu kirjutiste pealt alati ei saa ju kogu pilti. Tugevat närvi sulle!

    Liked by 1 person

  25. Meie postkasti oli ühel päeval pandud kiri, anonüümne, et põhjustame igapäevaselt suuri kannatusi ühele naabrile (kirjas muidugi ei olnud, et millisele). Kirjas olnud süüdistused olid imelikud, sest lapsed on suured ja päeval lasteaias, õhtul huviringides, koju jõuame õhtul ja siis varsti ongi uneaeg. Kõik ööd on rahulikud. Esimene tunne oli, et mis mõttes, tekkis tunne, et isegi kodus ei saa enam rahulikult olla, sest kirjas ähvardati politseiga. Alguses mõtlesin, et proovin üles leida selle naabri, aga siis loobusin.

    Läks veidi aega mööda, keelasin lapsi, et nad põhimõtteliselt käiks kikivarvukil, kuigi meie maja on väga helikindel, mina ei kuule kunagi ühtegi naabrit, selles mõttes oli see kiri väga imelik. Siis tuli kiri ühistult, et tuletame meelde, et öörahu on nendel ja nendel aegadel ja kogu teema rahunes maha, sest ilmselt sai ka see naaber aru, et tal ei ole mitte mingit alust. Sest tõesti, minu lapsed magavad öösel.

    Kopeerin siia öörahu ajad: tööpäeviti öörahu kella 22-6 ning reedeti ja laupäeviti kella 24–7.

    Eestis ei kehti öörahu: ööl vastu 1. jaanuari ja jaanipäeva ning ka ööl vastu 25. veebruari.

    Kunagi ammu oli meil teises kodus naaber, kelle laps igal öösel röökis ja isegi siis, me ei läinud nende ukse taha koputama.

    Meeldib

  26. Selle loo moraal on vast see, et tasub naabritega hoida sooje suhteid. 🙂 Endal põnn ka teinekord lööb lärmi ja kuna ühtede naabrite peres on puudega laps, siis tunnen end seepärast ikka veidi ebamugavalt. Aga siiani on kõik laabunud, sest me suhtleme omavahel, ka palume vabandust, kui on keset ööd olnud kisahoog vms. Samamoodi teiste naabritega, ka alumise korruse tümmivendadega ütleme tere, kuigi mees on neil käinud pidude ajal kurjustamas. Naabrid on ju need inimesed, keda sa küll pole valinud, aga kes hoiavad sinu kodu ümber seda turvalisuse tunnet, puhvrit. Kes kutsuvad politsei, kui midagi tundub kahtlane, ja ehk isegi leiavad julgust sekkuda. Ma pole end kunagi lapsega üksi kodus olles ka ohustatuna tundnud. Pigem potentsiaalse emalõvina. 🙂 Tervitustega samuti Mustamäelt, kortermajast, mis asub teie kodukandist kilomeetri kaugusel!

    Meeldib

    1. Meil on ligi 200 korterit majas, kõik omavahel ühenduses, st pole trepikodadega eraldatud ja koguaeg kolitakse sisse-välja. Nt kõrval ja vastas on juba mitu korda üürnikud vahetunud, käivad kampadega öösiti siin, vahel möll, vahel niisama jutuvadin, aga no erinevaid nägusid on palju. Ma ei ole nende pidutsemiste ja öiste eluviiside osas midagi öelnud, kuna meil lapsed, kes kisavad ja usun, et nad on seda pidanud taluma. Nii, et võrdne 😀 aga jah, üldse ei kohta ka, tumedad prillid ees, vahel isegi mingid bändiproovid ja asjad neil, vahel kaklused kuulda. Igasuguseid siin, ei teki seda kindlat tunnet siis, kuigi otseselt pole nad meile ohtu kujutanud.

      Meeldib

  27. Igasuguseid inimesi on. Näide meie elust…ostsime korteri ja saime postkasti kirja (veel enne kui olime sisse kolinud ja remondiga alustanud) et võiksite pehmemad sussid osta kuna jube lärmakas on alumistel naabritel. Mees kirjutas “viisakalt” vastu et vabandame, aga tõesti ei tea kuidas vaiksemalt liikuda, susse meil tõesti pole veel ja lapsi ning koera ka veel pole. Tänaseks on meil nii laps kui koer ja elame eramajas, korteris ei taha enam kindlasti kunagi elada. Oma maja on nii palju mõnusam!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s