2018 vs 2019: kokkuvõte, tänusõnad, eesmärgid

Mul on tunne, et uus aasta on juba ammu käes, keda huvitab enam mingi uue aasta jutt, aga no, siiski 5. jaanuar alles. Aastavahetuse paiku on alati väga populaarne kokkuvõtteid ja edasisi plaane teha, nii et teen ka siis, aga etteruttavalt pean ütlema, et minu uue aasta lubadused on väga lihtsad ja igavad.

Võtan siis eelmise aasta kokku. 2018. aasta oli minu jaoks üks õpetlikemaid ja keerulisemaid aastaid üle väga pika aja. Aasta oli nii sisukas ja nii tihe, et ma ei saa arugi, kuhu see läks. Eelkõige oli 2018. aasta ellujäämise aasta ja seda oleksin ma võinud mõelda eelmisel aastavahetusel. Eelmisel aastavahetusel, aga, oli eluga edasi minemise mõte – meil on 4 pereliiget, kõik on nii tore ja nüüd muudkui tuhinaga edasi. Ma olin selle mõttega tormakas – pigem, ma oleksin võinud võtta eemärgiks, et jääks lihtsalt esimene aasta neljase perena … ellu ja toimima. Sest kokkuvõtvalt võin öelda – elu poistega, kelle vanusevahe on 1 aasta ja 5 kuud ning kelle loomused on just sellised, nagu on ning elame Mustamäel üürikorteris, ilma oma hoovi või tubadeta, pidades samaaegselt enda ettevõtet, ilma lisaabi või vanavanemateta – oleks võinud juba ammu häirekell peas lüüa, et jah, see saab olema keerulisem, kui minu optimistlik meel oleks arvanud. Õpetlik aasta, indeed.

perepilt
Meie armas, väsinud kaos

Aasta algus oli minu jaoks kõige huvitavam ja mõnusam aeg – meil oli vastsündinu Oskar, õues oli tohutult äge talv, Oskar oli vankris kõikvõimalike villaste asjade sees, lambanahal magamas, kui ülejäänutega kelgutamas käisime. Üleüldse, olime tihti õues, kuidagi nii kerge oli olla mitterase, nii õnnelik tunne, et lapsed on käes, ei mõtiskle ega pabista sünnituse või kellegi tervise pärast. See on üks parimaid kergendusi, kui sul on uus beebi, kui kõik on läinud hästi, temaga on hästi, pere on koos, kui sa ei kanna 15+ lisakilo enda kehaga kaasas, igasugused valud ja ebamugavused on kadunud, mis minul juba poolest rasedusest olid, ja avastad, et saad kiiresti kõndida, kelgutada, hästi tihedalt Johani kallistada ega pea mõtlema, kuidas kõht ette jääb. Nii, et mõnus aasta algus neljase perena algas.

 

Mõnusal on ka teine pool ja see oli šokk, kuidas Johan Oskari tulekule reageeris, mille jäljed tal siiani vahel tunduvad olevat. See, kuidas neid kahte poissi kokku viia, võttis väga kaua aega, sest Johan tegi ikka Oskarile palju viga, tahtmatult ja vahel tahtlikult, saamata aru, et Oskar on väike inimene, õigemini oleks teinud palju, kui Oskar ei oleks mul koguaeg kandelinas olnud. Samas, need ajad olid mulle kõige südantmurdvamad (kui selline sõna üldse olemas on) – kui Oskar magas või oli minust eemal, siis Johan lihtsalt krabas minust kinni, nuttis pööraselt ja kartis, et lähen ära. Ma võtsin nii palju aega temale ja siiani võtan, kui sain/saan, sest Johan on tundlik poiss, ta vajab palju tähelepanu, vajab koguaeg kontakti ja ma ei arva, et ma peaksin selle temast kuidagi välja “treenima” tema emotsioonide eiramisega. Aga see oli mulle hingeliselt väga raske ja ootamatu, kuna olin kuulnud ikka osavast pereliikme lisandumisest ja vanema lapse tegevustesse kaasamisest, kuidas aitab mähkmeid vahetada, ära visata, tuua, näe, beebi, tee pai jne. Meil ei olnud mitte midagi sellist, mis ehmatas ära. Pigem viis see beebi Johani endast välja. Läks palju aega, et teda rahustada, talle tegevusi pakkuda, üks ühele aega ja kinnitada, et kõik on korras, me oleme tema jaoks olemas. Ja Oskar on pere liige. Kaklemist on siiani, kuid mida suuremaks Oskar saab, seda rohkem Johan teda ka aktsepteerib. Muide, teiste beebide ja lastega meeldib Johanile väga suhelda, Oskar oli tema jaoks “oht”. Nii, et see oli uue lapse lisandumise varjukülg, mida ette ei näinud.

 

Tagantjärgi tarkusena võtaksin ma uue beebi lisandumisel ette põhjalikuma väikese pereliikme ettevalmistuse ja tutvustuse, st et oleksin ostnud Johanile beebi välimusega nuku, kellega tegeleda nii palju, kui tema püsimatu alla 2-aastase iseloom oleks võimaldanud, oleksin rääkinud veel rohkem, kuidas Oskar tuleb, kuidas ta on seal kõhus (rääkisin iga päev, tegelikult, ja isegi “mängis” liikuva kõhuga), aga eks see ongi see, et Johan oli ikka päris pisike ka, et kõike mõista. Lihtsalt, ma mõtlen, et ehk oleks see talle ja meile kuidagi kergem olnud, kui oleks peres üks nukk olnud, kes oleks Johani venna tulekuks rohkem ette valmistanud. Kes teab.

Kõige raskem ja muserdavam aeg oli kindlasti suvi, see imeline kuumalaine, mida ma lastetul ajal oleksin oodanud nagu ilmaimet, kuid nüüd, mis kestis ja kestis ning sundis mind veel rohkem tuppa kapselduma, sest Oskar oli üsna beebi, kes kuuma ei kannata, kuigi oli vankris alasti, bambustekk peal. Johan, nagu teate, ei ole hea linnas liikleja – kogu kompott, kuumusest karjuv Oskar, ärajooksev Johan ja pidevalt minestuse äärel olev mina – turvalisem oli toas “kasvuhoones” olla. Meie korter on kõige ülemisel korrusel, päike paistab sisse, õhk ei liigu ka aknaid lahti hoides ja katuse ääres on tõenäoliselt herilaste pesa, sest neid oli lahtise aknaga kümneid ja kümneid toas ning nii igal suvel. Ühesõnaga, kuidagi väga mannetu olukord oli, sest Jaanus oli pidevalt tööl, mina lastega kodus, kuum, herilased, üksindus, õues oli veel raskem ja palavam, toas vähemalt ventikas, aga ikkagi … – kogu värk.

P3340260

Kui kuumalaine sai läbi, olin ma nagu uuesti sündinud ning algas ettevalmistus lasteaiaks. Sellel suvel viisime läbi põhjalikuma potitreeningu, nii, et kui Johan augustis lasteaeda läks, siis ilma mähkmeteta. See, kuidas see kõik toimis ja kuidas panna laps potil käima, on meie puhul ainult last jälgides ja austades. Potile muudkui viia, käia peale, et vot, peab tegema midagi, enne ei tule ära jne, istuda ja vahtida kõrval – sellel oli vastupidine efekt. Saime aru, et Johan tahab ise toimetada, ostsime astme, suure poti aluse – õppis neid ise kasutama üle öö, sest ta oli motiveeritud seda tegema, kui tahta ise asju ajada. Ja nii ta potil hakkaski käima – mida vähem sekkusime, seda edukam see oli.

Lasteaeda minnes oli potiga tõeline tagasilöök, sest Johan tahab privaatsust, aga kari lapsi poti järjekorras, õpetajad jne – Johan tuli tagasi ja paar nädalat ta keeldus kodus potist, lausa karjus, märatses, nuttis, kartis, ta oli justkui segaduses, mida ta võib, kuidas võib – mul oli lapsest kahju. Aga see oli võõra koha stress, kõik oli uus, reegleid oli järsku palju ning nüüdseks tundub, et saavad seal päris hästi hakkama.

Johanil on olnud täiesti murranguline suureks kasvamise aasta – iseseisvumine, võõraste hinnangud, kuulda võtmine jne. See oli, jällegi, meile natuke raske taluda. Koguaeg oli ta tubli, tore, aktiivne, kuni sai 2 aastaseks. Sai kaheseks ja järsku oli igas tabelis mingi häire, mida ta eakohaselt ei tee, suur osa sellest oli rääkimine, millega tegeleme siiani ning mille tase hinnati sügisel 1,6 aastase lapse omaks (kui tuli Oskar ja põhjustas stressi, nii arstid ja meie arvame). Teine asi on jalad ja kõnnak. Tal on jalgadel sissepoole hoid või vajumine, jalad veidi x’is, lampjalad. Käisime nendega mitmel pool arstidel, lõpuks saime info, et ortopeedilised jalatsid teeksid pigem kahju, niisiis, tuleb masseerida, erinevatel pindadel kõndida jne. Nii, et külastasime erinevaid eriarste, spetsialiste, lasime Johani vereproovide tegemisega torkida – tegime kõike, et välistada igasugused ebanormaalsused, mida väga kiiresti meile diagnoosida taheti. Ainus mure on kõnega, kuid seegi, ei olnud tõsine asi.

sketch-1534791755406
Johani teine proovipäev lasteaias – algus oli väga armas!

Ühesõnaga, sügisel, kui Johan lasteaeda läks, saime ka sealt palju tagasisidet, kuidas ta ei kuula sõna, ei oska riidesse panna, potil käia, iga asja peale läheb närvi jne. Ma läksin nii närvi sellise laastava tagasiside peale, sest laps on ju äsja kaheseks saanud, elus esimest korda uute inimeste ja reeglite keskel nii kaua, turvatunne on taas kõikuma löödud (taas, sest aasta algul seoses Oskariga oli tõenäoliselt sama), tundlik iga – ja meie Jaanusega oleme ka ülikaitsevad ja tundlikud enda laste osas. Me küsime, uurime, puurime, seisame nende eest – kõike selleks, et lastel oleks kergem. Nüüdseks on Johan sisse elanud, kõne järjest elavneb, lasteaias talle meeldib ja mul on selle üle hea meel. Endiselt ei vii ega too teda sealt rahuliku südamega, koguaeg kripeldab, kas tal on hästi, kas ta on segaduses, kas ta oskab asju, nagu väidetavalt kõik teised ammu oskavad, kas ma saan täna jälle kuulda, kuidas tal nii halvasti kõik oli jne. Aga see on ema süda ja läheb aega, et mina ka harjuksin tema “laia ilma saatmisega”. Ühesõnaga, mida aeg edasi ja mida rohkem ka Johan oskab end ise väljendada, seda kergem on temal, on lasteaial, on meil.

Oskar on Johanist nii erinev ja Oskari beebiaega olen ma osanud vabamalt võtta. Ta ongi vaiksema loomusega, pusib omaette asju selgeks ning eks aktiivne eeskuju Johani näol on ka olemas. Nad on Johaniga nii erinevad, et vahel ma imestan, et ühe pere lapsed. Ta on nii palju kasvanud ja terve aasta on läinud selle peale, kuidas nende kahe vahel manööverdada, kuidas Johani jaoks pöördelist aastat veidi pehmendada ja toetada kõikides muutustes (arstid, hinnangud, potid, lasteaed, riidesse saamised jne), et ma ei teagi, kuidas Oskar aastaseks sai. Ma olen teda algusest peale nunnutanud, aga järsku on ta kõndiv aastane, teeb asju … ah? Johani puhul teadsin täpselt, millal mida tegema hakkas, mis riietega oli, mis ilmega oli jne. Oskaril on lihtsalt mingi asi seljas, teeb omaette asju, kuidagi üldse ei tea, mis millal oli, kuigi ma veedan iga päev temaga aega – lihtsalt kuidagi usaldan teda rohkem, aega on vähem, teine laps … Nõme, aga samas hea. Samas, süümekad, et võtan teda kuidagi vabamalt, samas just õige. Samas, samas, samas … Ja samas on ta hullult “memmekas” ja see on hullult nunnu.

 

Lapsevanematena ja paarina oleme me Jaanusega väga palju kasvanud. Ma võiksin öelda, et laste tulek kasvatab ja õpetabki pigem suuremaid. Esiteks, me oleme kõikvõimalikud pingelised olukorrad, mis kahe lapsega ette on tulnud, läbi teinud – küll rõõmuga, nutuga, vaieldes, leppides, selgitades, uusi kokkuleppeid tehes – kogu möll. Kui pidevalt tunduvad asjad olevat käärides, hästi palju on planeerimist, asjade sättimist, kohandamist, mitte ühtegi hingetõmbehetke ei ole või kui on siis kardad seda teha, sest äkki midagi jääb kahe silma vahele või et kui nüüd lõdvaks laseme, variseb kõik koost, siis on selge, et ühel hetkel me väsime, ei oska olukordi just kõige paremini lahendada, emotsioonid keevad üle pea. Selles osas on kõike ette tulnud ja ma täiesti mõistan paare, kes väikeste laste ja selle pinge juures laiali lähevad – need ongi määravad perioodid elus ja suhetes, kui on keeruline, siis ongi tunda, mis “puust” te olete.

Õnneks me ei ole “puust”, pigem mingisugusest metallilaadsest asjast. Meil ei ole kordagi ühegi pingelise aja jooksul olnud seda tunnet, et peaksime lahku minema, laiali minema, see pole lahendatav või seda ei anna läbi rääkida. Oleme rääkinud, nutnud, naernud ja alati teadnud, et meie jaoks on pere kõige tähtsam, meie ise oleme kõige tähtsamad ja see on ju esimene aasta kahe lapsega, kes on veel väga tundlikus eas. Analüüsisime läbi kõik, mida me teeme, mida ütleme, mida me teeme ka muus osas, mitte ainult lapsevanemaks olemise mõttes ehk kes me oleme ettevõtjatena, tööturul, millised on muud kohustused ja võimalused – see kõik käib kokku, vajab veel paika panemist, silumist, uuesti kavandamist ja jälle proovimist – selles ei ole süüdi ei halb suhe või saamatus, see on uute oludega kohanemine, mis ei kõiguta meie põhiolemust, miks me üldse kokku oleme saanud ega kõiguta ka meie suurt plaani, milleks on oma pere ja kodu. See on paigas olenemata muudest virvendustest, mis kaasnevad logistiliste küsimustega.

2018. aasta on olnud edukas aasta enda harimise mõttes ka muus osas. Näiteks, tere, riidest mähkmed! Me alustasime nende kasutusega siis, kui Oskar oli umbes poole aastane ehk suvel ja siiani imestame, kui õige otsus see olla sai. Me pole siiani ühtegi mähkmepakki koju ostnud, vaid tegime ühe suurema investeeringu ning edasised kuud on murevabad – mähkmed ei saagi kunagi otsa. Milline kergendus! Enne läks ikka kahe lapse mähkmeid mitmekümne euro eest kuus, aga riidest mähkmeid sai ka Johan kasutada enda potitreeningu algusaegadel, nüüd ei kasuta enam ammu midagi. Maailma kõige õigem otsus on kasutada beebidega riidest mähkmeid, muu tundub juba absurd.

 

Samuti avastain e-Coopi võlu osalt tänu blogis kommenteerijatele ja teisalt tänu #kogumispäevikule ja sellele Facebooki grupile. Ma tellin sealt soodushinnaga asjad ära ja ei pea poodi enam minema. See paneb mind rohkem menüüd planeerima, süüa tehes loominguline olema, sest kui kodus on teatud asjad, siis nendest asjadest nuputad söögi valmis ja veel parema, kui poest suvalist kallist asja haarates. Ka ei ole lastega poodi minemise stressi, kuigi vahel, kui saan üksi poodi minna, on see pigem vaheldus, nii et aegajalt võib mind seal kohata. E-Coopi võimalus on toonud meie ellu arvestatava ülevaate, mis aitab rahaasju kontrolli all hoida.

Ka olen loodetavasti õigel teel laste kasvatamise osas, kui selgus, et Johan vajab palju toetatud iseseisvust, ta on edukas, kui laseme tal turvaliselt ise asju teha, see aitab kaasa keskendumisele ja kõigele, mis vajavad tema keevalise loomuse osas arendamist. Niisiis, avastasin Montessori pedagoogika, käisin ühel väga heal koolitusel, mille kohta väljastati lausa tunnistus ning oman ka koolitaja kirjutatud põhjalikku raamatut “The Montessori Toddler” Simone Davies. Siin on tema blogi ja info selle raamatu kohta: https://www.themontessorinotebook.com/. Ma tahaksin väita, et olen nüüd jõle osav montessoorija (mis sõna see veel on?), aga tegelikult on sinna pikk, pikk maa minna. Aga väikesed edusammud oleme teinud ja asi seegi. Muide, Jaanuses on see põhimõte eluaeg sees olnud, polnud talle ei koolitust või tutvustust vaja, tema on olnud algusest peale see, kes lapsi päris asju tegema laseb, kui mina olin pigem pidur, sest nii läheb ju sassi või nii on tülikas. Ma olen õppinud väga palju seda, et mis puutub lastega tegelemisesse, siis miski ei ole enam tülikas, õigemini, kas see on mulle tülikas, ei ole üldse oluline, sest mina ei ole see peategelane, vaid nemad – aeg tuleb maha võtta ja lasta neil tegutseda – kõik võidavad. Ja pealegi, tõesti, see ei ole enam tülikas.

Eelmise aasta kokkuvõtte lõpetuseks ütlen, et olen tänulik kõikidele koostööpartneritele, kes hoolimata minu üsna harvast blogimisest (sest esimene kahe-poisi-aasta :D), leidsid siiski tee siia ja otsustasid, et soovivad minuga koostööd teha. Iga koostöö, mille vastu võtsin, sai tehtud hingega – mina ja meie pere saime nii palju juurde ja ma ei räägi siinkohal ainult majanduslikust poolest, vaid pigem kogemusest ja vaheldusest, mida meie pere sellel keerulisel virrvarr-aastal vajasime. Kõik minu vastu võetud koostööd on tegelikult terve pere tehtud, kõik katsetamised, pildid, naljatlemised – see on olnud lahe, armas, ühendav ja ma siiralt tänan teid selle eest!

 

Nagu alguses mainisin, siis uusaasta lubadused on väga tagasihoidlikud ja lihtsad. Ma ei hakka endale mitte midagi muud peale suruma ega plaani võtma, kui lihtsalt saavutada tasakaal pereelus ja panna alus meie edasiminekule. Meie tagasihoidlikud eesmärgid:

  • Hoida rangelt kinni toiduplaanist – st teha mõistlikus koguses, säästlikult, kuid tervislikku süüa
  • Liikuda palju õues, nii palju, kui vähegi võimalik, sest ilma hapniku ja liigutamiseta, ei ole me kuigi elujõulised. Ja eriti tuleb õue minna siis, kui tuju on halb, toad vajavad koristamist, sada asja on teha – tegelikkuses ei tee ma mitte midagi kasulikku. Pigem tuleb õuesuts teha, lastega möllata, lasta muudel asjadel minna ja olengi jälle mõistuse juures tagasi.
  • Tõhusam planeerimine tööaja osas – kes, millal, mida teeb. Neid detaile ei hakka ma blogis arutama, aga aja ja rollide jaotus vajas ülevaatamist, aasta lõpus seda ka tegime ning nüüd, kui lapsed aina kasvavad, saame rohkem plaanist kinni pidada
  • Tervise eest hoolitsemine – ehk kõik eelnevad punktid kokku: regulaarne, tervislik toitumine, liikumine, vitamiinid, ajaplaneerimine (mis hoiab meie vaimset tervist)
  • Eelarved, säästunipid, kõikvõimalikud teenimise võimalused – teha mõistlikke valikuid, hallata paremini majanduslikku seisu, saada tugevamalt jalad alla. #kogumispäevikust võiks tõsiselt osa võtta…

Ehk siis sellised tavalised eesmärgid, mis tegelikult on ju igapäevaselt kõigil teha, ka meil, kuid lihtsalt otsustasimegi, et keskendume baasile. Kui me baasi tugevaks saame, ilma igasuguste kõikumisteta, siis saame ka muude asjadega edukalt tegeleda. Meie toitumine on olnud vahel hea, vahel täiesti jama, aga peab koguaeg heaks saama. Aedviljad, mida saab poest sentide eest, peavad olema laual iga päev, olgu, mis kujul tahes. Ei lähe kergemat vastupanuteed ega võta kiiresti poest mingit ampsu, mida me niigi väga vähe oleme teinud, aga siiski oleme, ei avasta õhtul, et oi, mis me täna üldse sõime, sest Johan oli lasteaias jne.

Me peame lihtsad asjad tagasi rutiiniks muutma, mis eelmise aasta jooksul sassi läksid seoses erinevate uudsete olukordadega, millega silmitsi seisime. Lapsed kasvavad suuremaks, toidulauad lähevad üheks, planeerimine ( nii aja-, raha-, toidu-) lihtsamaks, eelmine väga õpetlik aasta on selja taga, üle pika aja ei kavatse ma olla ka rase ( 😀 ) niisiis, keskendume pigem vähemale, aga teeme seda põhjalikult ja hästi. Saame igas mõttes jalad alla ja alles siis võime edasi liikuda.

Mulle meeldib see mõte, mida koos Jaanusega mõlgutasime ja paika panime ning midagi nii tavalist võib mind lausa elevile viia – saada asjad kontrolli alla tagasi!

 

NB! Need pildid on tehtud Jaanuse pere jõulude/aastalõpupeolt, mis oli peaaegu juba nii rahvarohke ning kärane, kui eelmises postituses mainitud McCallisteri rahval. Kui tore on mõelda, et mu poistel on palju mõnusaid sugulasi! Oskari pildi valisin seetõttu, et teistel piltidel on teisi inimesi, kelle privaatsust ma austan ja pealegi, võib-olla olid need viimased jõulud, kui mul paterdas ringi üks 1-aastane oma nunnus lumememmevestis. Rohkem põhjuseid ei olegi vaja!

NB2! Blogimine on tore, aga mõtlen juba aasta ja rohkem sellele, et äkki teeks mõne vlogi ka valmis – tehnikat on tuba täis (video on Jaanuse eriala), monteerimise põhitõed on selged, mis ei ole selge, õpetab Jaanus, video on vahetum ja annab rohkem edasi, toad peavad ka koguaeg korras olema … Plusse on lõputult 😀 Mõtlen veel seda asja … Natuke hirmutav on mõelda tänaval vlogimisest – kõnnin, kaamera käes ja jutustan. Samas, selliseid koduvideosid on meil ju kümneid ja kümneid … Ok, mõtlen ja annan teada! 😀

Veel üks NB! Aitäh kõigile, kes te jaksasite selle postituse läbi lugeda ning kes te üleüldse loete ja jälgite minu blogi! See on minu jaoks oluline ning armas, sest blogi alustasin ma enda jaoks üsna üksikul ajal ja tänu teile olen ma saanud palju positiivset tagasisidet, toetust, teadmisi, infot, lohutust. Väikestviisi internetiperekond. 🙂

Edukat uut aastat meile kõigile!

 

24 thoughts on “2018 vs 2019: kokkuvõte, tänusõnad, eesmärgid

  1. Tere!

    Tead, puhta loomulikust huvist (erialasest), kuidas peaks (kasvatajad, tugispetsialistid) vanemale rääkima eakohase arengu kõrvalekalletest nii, et tõde jääks alles, aga vanem ei tunneks, et on “peksa saanud” ? Ma ausalt öeldes täna tunnen, et ei taha just selle tõttu ühegi vanemaga vestlusi enam pidada, kuigi nende lastega arendustööd teen lasteaias. Any ideas?

    Meeldib

    1. Ma ei taha siin detailidesse laskuda, aga kui on kõrvalekalle, mure millegagi, vaja millegi nimel töötada, siis me olime igati avatud, sest ootasimegi adekvaatset hinnangut, mul oli täielik usaldus, sest nad on ju haritud, kogenud. Esimesed varjamised veriste hammustuste kohta, milleks varjata, see ju rikub usalduslikku suhet. Sealt läks edasi. Meie ei jäänud rahule pigem sellega, kuidas tagasiside anti, kuidas lapsed kõik peavad ühte moodi ja ühel kiirusel kõike mõistma, see tundus lihtsalt liiga palju. Ta oli 2 nädalat lasteaias käinud (mitte täisnädalat) , kui öeldi, et ta on nii palju käinud küll, et kõik reeglid ja asjad võiksid selged olla. Või siis ühel kõige halvemal päeval öeldi muuhulgas, et meie laps on täielik null, ühtegi head asja tema kohta öelda ei ole, ainult probleeme tekitab, siin tuleb ikka igasugustega toime tulla jne. Mis ei ole professionaalne ja edasiviiv tagasiside. Rääkimata sellest, et ükski vanem ei võta selliselt esitatud infot hästi vastu. Seda ei tohiks ühegi täiskasvanu kohta isegi öelda. Ja lisaks tõmbas usaldust alla see, et iga kord oli erinev jutt, meie antud infot polnud meeles ja alati oli justkui midagi, mis oli halb, mitte hea. Me oleme algusest peale heade kavatsuste ja õhinaga lasteaeda suhtunud, aga mida rohkem me küsisime, kuidas edasi, mis vajaks arendamist, et Johanil kergem oleks, seda rohkem tundsime, et juba heatahtlik küsimine oli nendele justkui rünnak. Ühesõnaga, raske algus, me ei ole liiga kaitsevad, aga kahese kohta nähvamine oli liig, eriti professionaalide poolt. Olgu siis ta areng, omandamine aeglasem, aga selline käitumine ei aidanud kaasa ka. Oleme direktoriga asjad selgeks rääkinud, kõik läheb paremuse poole, tagasiside on nüüd olnud pigem positiivne, Johan rõõmsam, aga raske tunne on veel sisse jäänud, küll üle läheb. See, kuidas tagasisidet anda, peaks vist teil selge olema ning õppekavas, usun, et kui te juba küsite seda siin, siis tõenäoliselt ei kuulu te sinna hulka, kes suhtuks tagasiside andmise viisi kuidagi üleolevalt. Ma tahaksin uskuda, et meie sattusime pigem erandliku juhtumi otsa.

      Meeldib

      1. Aitäh Sulle pika ja põhjaliku vastuse eest. Saan aru, et teie lugu ongi pisut keerulisem. Julgustan ka tagasisidet küsima, see teeb alati meele rõõmsaks, kui vanem huvi tunneb 🙂

        Meeldib

    2. Tunnen ennast hetkel sarikommenteerijana, aga kuna küsisid ideid, siis mul on ka üks 😀 Igasuguse tagasiside andmine võiks lähtuda hamburgeri meetodist – natuke head, natuke negatiivset ja veel veidi head. Lihtsalt halbade omaduste ettelugemine võibki ahastusse ajada. Mulle tundub, võin nüüd ka eksida, et Johani puhul loetleti ette kõik halb ja see on muidugi ka tervitatav, teab mis vajab arendamist, aga no midagigi head oleks võinud ka välja tuua (sööb puhtalt, saab sokid ise jalga vms).

      Meeldib

      1. Ma olen isegi uurinud seda, kuidas tuleb tagasisidet anda ja sul on õigus, muidugi ikka vana hea positiivsega käsikäes. Lisaks see, et arengut ei tohi lühiajalise vaatluse põhjal üldsegi sedasi hinnata, eriti inimese poolt, kes pole seda õppinud tegema (kes ei ole õpetaja). Eks see oligi selline närviline algus kõigi poolt ja loodan, et õhk hakkab selginema, asjad paremuse poole minema 🙂 lasteaiast saadud tagasiside põhjal käisime omal käel eripedagoogi vastuvõtul, kes selgitas välja, et Johani areng, arusaamine, käeline tegevus, reeglitele allumine on igati eakohane.

        Liked by 1 person

      2. Liis, seda küll. Aga tead, aastate jooksul, praktilisest kogemusest lähtuvalt, on 90 juhul 100-st ikkagi tunne, et kuidagi paremini saaks ja vanemale on liiga tehtud. Muidugi, on eripedagoog üldiselt kaasatud vestlusesse ikkagi sellisel juhul, kui üldine areng kombineeritult ei vasta eakohasele, mis võibki olla vanemale valus ja ebameeldiv tõdemus. Siiski on hea saada just tagasisidet vanemate kogemusest, et mis aitaks seda protsessi valutumaks muuta.

        Meeldib

  2. Vahva teguderohke aasta on teil selja taga. Mõnus lugemine! Ise lösutan ja mõtlen, et kust te selle energia võtate, et päevast päeva toimetada enda ja laste asjadega, aga vana tõde “Kes teeb see jõuab”.
    Ma ei tea kas te juba kasutate, aga selleks, et asjad kontrolli alla saada ja tunda õhtul voodisse heites, et päev on korda läinud, mitte mõelda mis kõik on vaja veel ära teha, on suht kohustuslik iga päeva kohta teha to-do list ja siis linnutada tehtud tegevused. Kui asjad kirja saada, siis polegi nii ülemõistuse palju teha ja jõuab ilusti kõik ära händida. Olete proovinud?

    Hästii palju häid emotsioone toovat uut aastat teie perele!

    Liked by 1 person

    1. Jaa, me veedame igal hommikul aega, et päeva eesmärgid üle vaadata ja päeva jooksul muudkui tickime neid maha. Lihtsalt, beebi, kahene, ootamatusteks ja ennustuses, millal täielikult väsime, oli vähe aega planeeritud 😀 aga mida suuremad lapsed, seda kergem on ja seda kogenumad oleme meie 🙂 suur aitäh heade soovide eest!

      Liked by 1 person

  3. Miks te Johani lasteaeda panite? Kas lasteaed toetab teie poolt valitud Montessori õpetust? Kuidas on nt selle aspektiga, et Montessori ei toeta lapse fantaasiat? Samas lasteaias nad mingit teatrit ikka teevad. Johani jaoks vast ongi kaks väga erinevat maailma ja see ongi ääretult segadust tekitav.

    Meeldib

    1. Ma olen seda varem öelnud, et pigem montessorist võtame noppeid. Ja ma ei taha enam blogis arutada, miks lasteaeda panime, selle otsuse üle oli teistel liiga palju jutustamist ja hinnanguid 🙂 mis puudutab fantaasiat, siis pooldame igati lapse loovust, ettevõtlikkust leida loovaid lahendusi jne, aga ei ole väga fantaasia pooldajad (siinkohal mõtlen lihavõttejänesed, hambahaldjad, jõuluvanad, zombied jne ning nende elavaks pidamine).

      Meeldib

  4. Väga tore ja südamlik blogi on sul. Alati ootan sinu postitusi, sest endal ka kodus väikese vanusevahega lapsed ja oleme olnud samades raskustes. Jõudu ja jaksu teile😊

    Liked by 1 person

  5. Tere. Meil on peres 3 last: 16-aastane, 4-aastane ja 2-aastane. Mulle väga meeldib su blogi lugeda. Mõnda postitust olen isegi abikaasale ette lugenud, nt elasime väga kaasa teie lapse lasteaias käimisele ja alguse muredele. Kui endal on samas vanuses lapsi, siis loomulikult see teema puudutab.
    Aitäh, et jagad ja kirjutad.

    Meie pere 4ne on sarnane teie J-le. Ta küll ei käi lasteaias, aga oleme läbi teinud ja mõnes mõttes siiani teeme tööd selle kõigega, mis teilgi on olnud.

    Jõudu ja jaksu uueks aastaks!

    Liked by 1 person

  6. Aitäh, et sa jagad. Ma ei ole üldse suur blogide lugeja inimene, aga siia tulin nüüd seda postitust lugema kohvipausi ajal, mis ühe 1-aastasega täitsa tekkida võib (kui ta oli beebi, siis mulle tundus, et seda aega ei tulegi enam mitte kunagi, olid meil niipidi asjad, et kui ta oma jalgadele sai, siis elu on natukene rahulikum, kuigi mitte liiga). Minu hästi salajane uusaasta soov oli see, et elu oleks natuke veel kreisim ja aega veel vähem ja rõõmu rohkem ja..ühesõnaga väikeseid sõrmi ja varbaid 😉 See ei tundu praegu olevat eriti võimalik igasuguste loodusseaduste järgi, aga…nii, olen selle kirja pannud ja välja öelnud, võibolla see tõmbab ligi mingit energiat, mis selliseid soove täidab. See pani mind sinu vanu postitusi otsima ja ausalt, pisar on silmas olnud mitu korda lugedes. Kirjutad hästi ausalt ja liigutavalt, raskustest ja sellest kui õnnelikud te olete, see viimane kumab läbi alati igas teemas.
    Head uut aastat, ja soovide täitumist, tasakaalu, õnnelikku aega teie perele 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh, see on nii armas tagasiside, et endalgi tuleb natuke vesi silma! 🙂 hea on lugeda sellest, kui inimesed saavad minu postitustest õigesti aru ja läbi murede kirjeldamise ka sellest, et me tõesti oleme õnnelikud ja hindame seda ülikõrgelt, kus me eluga hetkel oleme ja kui õnnistatud me nende lastega oleme. Ma saadan teile palju häid mõtteid teele, et teie uus aasta või millal iganes õige aeg tuleb, saab olema kreisim, vähema vaba ajaga ning rohkemate sõrmede-varvastega! ❤️
      NB! Mina tunnen sama – mida suuremad ja iseseisvamad nad on, seda rahulikum kohviaeg mul on. Nii kui juba ise roomasid, oli elu mõnusam 😀

      Meeldib

      1. Aitäh! Just, millal iganes on õige aeg, see on hea point 🙂
        Super armsad ja asjalikud poisid teil! Kui ise roomama, st et saab juba ise-ise-ise käed külge päris elule ja asjadele, mis on palju põnevamad kui mingid mängu asjad 😀 silm peab koguaeg peal olema, aga kohvitassi saab juba ühe käega hoida (vähemalt pool tassi jõuab vast ära juua…või noh, selleks ajaks on juba selge ka külma kohvi nautimine, vajadusel :D).

        Liked by 1 person

  7. Aitäh, et jagad 🙂 Loen alati hea meelega su postitusi, nii elulised ja kasulikud. Endal 1a8k kodus 🙂 nädala jooksul peaks sündima teine :D.

    Ps! Kas palun palun võiksid jagada, mis turvavarustust kasutad poistel? Mäletan sul Sirona (meil ka) ja kas noorem kolis/kolib sinna ja mis suuremale leidsid asemele? Aitäh!

    Meeldib

    1. Oo, põnev aeg on see “iga hetk on minek”! 🙂
      Turvavarustuse osas on segadus. Hetkel mahub Johan endiselt Sironasse ja Oskar enda Cybex Cloud Q hälli, aga olen juba pikemat aega uurinud uusi toole. Kuna Sirona on kahe lapse poolt kasutatud, siis Oskarile seda vast jätta ei tahaks. Mõte on vaadata Axkid minikid nt. Ma tõesti ei ole veel aru saanud, mis on parim, sest Johanil oli rihmade lahtivõtmise komme ja äkki pean ikka mingi NSS turvapadjaga võtma.

      Meeldib

  8. Mul on kodus 2a ja 6k, muideks poja on Johan. Johani nime lugesin esimest korda Sinu blogist 😊. Kodus on paras segasummasuvila ja käingi siin lugemas, et tohuvapohus on ikka vōimalik ellu jääda 😁. Muideks ise hakkasin positiivsest vanemlusprogrammist “Imelised aastad” osa vōtma ja usun, et ka see aitab kahe väikse vanusevahega lapse puhul “ellu jääda”. Jaksu!

    Liked by 1 person

  9. Tänud hea lugemise eest! Pean mainima, et sain sinu kokkuvõte põhjal enda oma palju lihtsamalt tehtud 😀 Kuigi tunnistan ausalt üles, et majandusliku seisu parandamine uuel aastal saab paraja põntsu. Nimelt ma pole kunagi maailmas ringi rännanud ja kui lapse saime, siis matsin selle unistuse sügavale beebimähkmete alla. Õnneks teine pool otsustas nüüd mind premeerida. Et pikalt juba emme oldud, võiks taas ka naine olla 😀 Laps on ka juba nii suur, et võime väikest puhkust lubada. Esialgu teeme küll nö. Säästutripi, aga edaspidi ehk siis suuremalt. https://www.novatours.ee/viimased-kohad – plaan on siit midagi head leida. Samas tekkis küsimus, kas keegi teine siit on juba pärast lapse saamist reisile läinud. Kas lahkuminek on väga hirmus? Veidike põen ikka, igasugused nõuanded on igati teretulnud 😛

    Liked by 1 person

Vasta Lilli-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s