Detsember ja selle telgitagused

See on huvitav, et jõulud “algavad” juba poolest oktoobrist, vähemalt minu jaoks küll, sest ma lihtsalt ei jõua neid ära oodata. Kogu see õhin ja planeerimine, kuidagi soe on (kuigi temperatuur on toas ja mujal tõenäoliselt sama või külmem), söögid, lõhnad, jõululaulud (mida ma üldse ilusas ja ägedas võtmes ei leia, et ei oleks tümakaga popp-versioon ega liiga ümmargune ja igav). Ja kui see jõulupäev ning -õhtu, millal iganes keegi seda peab, läbi saab, siis ei taha nendest suurt midagi enam kuulda. Mingi “jõulupohmakas” on natuke. Sellegipoolest, ma tahan rääkida, kuidas meil sel aastal detsember ning jõulud läksid ja kuna uuel aastal ei taha ma tõesti enam nendest midagi kuulda, siis teen seda praegu, keset ööd (jälle).

Õhinas olin ma kõik eelnevad kuud, oktoobris ja novembris, mõtlesin, et mida kõike ägedat me teeme ja valmistame jne. No, tuli siis detsember ja ma olin omadega täiesti kutu. Ikka nii, et ma ei suutnud silmi lahti hoida, tahtsin koguaeg kuskil teki sees olla ja väga tühi oli olla, uurisin isegi arstilt asju, mida uurida või teha. Kas asi selles, et pime aeg, lapsed tihti haiged, palju oligi teha, endale panin ka pinge, et meil peab nüüd hullult äge olema, aga järsku olime me kõik väga väsinud ja närvilised.

Tegelikult ma olengi ainetest veidi tühi, sest vitamiine ei olnud ammu võtnud, magamatus, rinnaga toitmine jne, nii et eks see pimedal ajal lõi kõik välja. Kuna ma käin endale närvidele, kui ma midagi ei jõua ja ma absoluutselt vihkan, jah, vihkan – see tugev sõna, igasugust uimamist ja munemist, see kuidagi võtab minult veel rohkem energiat, siis tulin ühel päeval apteegist välja, kotitäis vitamiine sees nii mulle kui Jaanusele ning otsustasime, et aitab jamast, me peame sellest stressist, väsimusest ja pingest välja saama. Tõesti, Jaanusel polnud ühtegi vaba päeva, mis on iseenesest hea, tervise mõttes mitte, mina olin seega ainult nelja seina vahel lastega segi, kõik kuskil mulisevad ja planeerivad jõuluasju, millest meil ei olnud sooja ega külma enam, sest nii palju oli endal koduseid ja tööasju teha, et suurema tahtmise korral ei suutnud isegi süveneda ega meenutada, mida keegi rääkis. Ja nii see detsember hakkaski käest ära minema, minu jaoks talveaja kõige oodatum kuu, sest mulle tõesti meeldivad jõulud ja seda ümbritsev aeg! Lisaks oli mul 18. detsembril sünnipäev, 21. detsembril oli Oskaril sünnipäev, millest juba kirjutasin ja tähistamist ning rõõmustamist oleks olnud ju palju.

Oskari sünnaks võtsime end siiski koduselt kokku ja oli väga armas väike sünnipäev. Järgmisel päeval käisid minu õed külas, küll vastu minu tahtmist, sest ütlesin, et ma ei soovi kedagi külla, sest mul on segamini ja ma hetkel ei suuda sellega tegeleda ka, mille peale nemad ütlesid, et neid ei huvita, tulevad ja kõik :D, tähistasime vaikselt Oskari ja minu sünnat, millest, jällegi, kujunes üks armas kodune istumine. Ja kuna ma olin kõigile teatanud, et natuke raske periood on miskipärast, siis ka nemad tõid mulle vitamiine, erinevaid sheet-maske, massaaži kinkekaardi, nii et “ravikuur” läks jõudsalt edasi. Ahjaa, rääkides “ravikuurist”, siis detsembris võitsin Instagrami loosiga Sinu Looduskosmeetika kinkekaardi ja It’s Yoga Tallinn 4x kinkekaardi, nii et jaanuaris lähen uurin joogavärki ka! Ma olen ammu mõelnud, et tahaksin minna, mul on mingit zen’i ja väänlemist vaja. Kunagi väänlesin teleka ees sellise saate järgi nagu Joogi Wai Lana või mingi taoline oli, kes mäletab. 😀 Igatahes, uskumatu, et ma võitsin! Ma loodan, et ma esimese 5 minutiga nutt kurgus paanikahoogu ei saa, kuidas ma ei oska ega jaksa. 😀

Johan on peaaegu terve detsembri haige olnud, aga õnneks sai ta kõikidest olulisematest lasteaia jõuluasjadest osa. Näiteks, jõululaadal käisime, viisime kaneeliküpsiseid ja kodus tehtud seepi. Väga lahe traditsioon, millele oleks suuremat saali või lausa messihalli vaja, sest äge on vaadata, kuidas vanemad teevad kõike kaasa, palju asju oli müüki toodud, tõeline melu käis ja rühmad teenivad ka ikka korralikke summasid selle üritusega.

jõululaat

Siis oli ta mõnda aega haige jälle ning õnneks sai jõulupeo ajaks taas terveks. Jõulupidu oli korraldatud nii, et kõik toimus hommikul suures saalis ja ilma vanemateta, sest nii väikesed lihtsalt väsivad õhtuks ära. Kogu üritust filmiti ja kell 16.00 samal päeval oli lastel ja vanematel koos ühine video vaatamine, mida siis hommikusel peol tehti. Kuna asi oli korraldatud nii, siis arvasin, et see väga pidulik ei pea olema, ainus nõue oli päkapikumütsi olemasolu. Ega ma siis väga ei pabistanud ka, mis Johan selga paneb – mingi punane pluus ja … Kuni kaks päeva enne pidu tuli e-mail, et kallid vanemad, tuletame meelde, et jõulupidu, pidulikud riided võib kohe hommikul juba selga panna… Ja minul lõi häirekell tööle – pidulikud riided! – triitriitriitrii (see errori hääl). Minul, “aasta emal”, ei ole ju pidulikke riideid talle! Kuigi ma ju teadsin, et jõuluPIDU tuleb! Ruttu Paavli kaltsukasse, kust sain vesti, muud midagi, ruttu Abakhani, kust sain ainukese puuvillase punast värvi kaalukanga ja sellel oli Minionide muster, fine, Minionid, siis Minionid, millest lipsu ja rinnarätiku teha (kui juba, siis juba ja ma fännan rinnarätikuid!), ruttu Prismasse valget särki ostma (sest kuskil mujal enam ei olnud ja juhuslikult see oligi kõige pehmem ja mugavam). Päkapikumütsid olid Prismas jubedad, tahtsin lapsele sellist, mis ei oleks paks, püsiks peas ja kus oleks kindlasti valge äär. Panin netti kuulutuse, et kust saab, sain vastuseks Koduekstra. Jaanus käis Koduekstras ja tõesti, seal oligi selline pehme, veniv, trikotaažist, mitte kõige uhkem ja kohevam, aga kindlasti mugav, see oligi põhiline. Ühed pehmed sobivad teksad olid ka komplekti juurde ja valmis kõik saigi.

NB! Kikilipsu õpetusi on youtube ja muu internet täis, nii, et kellel huvi, saab ka iga kell lapsele sobivast kangast aksessuaare õmmelda, ning selleks ei pea isegi õmblusmasinat omama. Ainus vihje on see, et pigem võtke hästi õhuke puuvillane sitsiriie, sest kui mitmekordselt seda voltida ja lipsuks õmmelda, jääb ilusti hoidma, paksemat on raske teha, et jääks ilusti vormi, mitte mingi paks … junn. Mina tegin lipsu selliselt, et lipsu taha õmblesin nööpaugu, siis saab selle esimesse nööpi kinnitada, sest kartsin, et pael võib teda ahistada. Natuke suur tuli see lipsu osa, aga armas ikkagi. Noh, kodus oli korraks ilus vaadata teda täiskomplektis, sest lasteaias otsustas ta, et ta ei soovi üldse lipsu. Ja nööpauguga lipsu miinus on see, et laps saab selle liiga kergelt ära võtta. Pole hullu, rinnarätik oli vähemalt taskusse kinni õmmeldud, midagigi punast ja päkapikumüts pähe – nunnu oli ikka. Tema on ikkagi see, kes kannab ja ma ei solvunud, et ta lipsu ei tahtnud.

Kui õhtul lasteaias peovideot vaatasime, siis me olime nii uhked tema üle! Kõik laulud ja tantsud tegi kaasa, ta on ikka tõeline artist. Natuke tahtis pisar ka tulla ja tuligi. Me kodus ka koguaeg laulame ja tantsime, siis järgneb suur aplaus, muidugi, mida ka Oskar kaasa teeb. Nii et Johan tegi seda isegi lasteaias videot vaadates – laul läbi, siis huilgas suure plaksutusega “jee!”. Nii lahe on vaadata, kuidas lapsed seal ringis käest kinni midagi teevad (vahepeal otsustan Johan, et ta peaks ringi keskel olema, see selleks), koos tantsivad, liigutavad, istuvad ilusti – lihtsalt et vanematega on nad teistmoodi. See on nii ilus kuidagi! Ja ma tihti mõtlen, et nii lahe, kui seal juba tekivad sõbrad, kes jäävad, see oleks eriti äge. Ja kui lahe, kui jõuluvana tuli! Kõik vaatasid, selliste nägudega, et misasi see veel on, keegi ei kartnud, käisid paki järel ja lõid patsu. No nii nunnu! Mis siis, et meie pere jõuluvana-usku ei ole (olen sellest blogis kirjutanud ning hiljuti ka Pere ja Kodus), me võtamegi seda kui mängu ja naudime melu selle ümber. Igal juhul oli armas, nagu alati olnud ja olema peab!

Paar päeva hiljem sai Johan ikka hullu viiruse vist, sest ärkas 39,5 palavikuga, kurguvalude ja muuga, mille jäänused on siiani ning sama kõrge palaviku, unetud, nutused ööd sai ka Oskar, kes alles paar päeva tagasi nii uimane oli, et võõras vaadata. Õnneks hetkel on mõlemal juba parem, taastuvad, kuid terved nad veel ei ole, niisiis, uneleme kodus.

Kodune jõulupidu oli meil ka nagu kord ette näeb ja see on minu jaoks see kõige oodatum jõulusündmus – head söögid, perekond, naljad, värgid. Eelmisel aastal oli meil nii rahulik omaette istumine, et isegi ei mäleta seda, sest Oskar oli alles sündinud, palju külalisi ja melu ei tahtnud, nii, et jäigi kuidagi vahele. Aga üldiselt on jõulud ja jõuluõhtusöök meie peres väga tähtsal kohal, ei mingit “noh, istume siis kah ära” ja teeme purgikapsast, vaid mina ootan suure õhinaga seda. Eriti söökide tegemist, päris ausalt. See osa on vist pigem minu pere kaudu tulnud, sest oma lapsepõlvest mäletangi jõule nii, et terve päev või eelmistel päevadel tehti süüa, kõigil tuju hea, elevus sees, jõululaupäeval toodi kuusk, mässasime karras jne. Jaanusel päris sellist korraldamistuuri peale ei tule. Tegelikult, ei saa vist nii öelda, sest kõige väsinumal ajal oli just Jaanus see, kes Johaniga koos kuuseoksi metsast tõid (tervet puud ei toonud, vaid oksad vaasi), ehtisid need ja panid kodus ka tulesid üles, et oleks meeleolukam. Ja samas, Jaanus on üliväsinud, meil oleks mingit perekondlikku kuurorti-reisi vaja. Kuigi, enne detsembrit olid mul hullud ehtimise plaanid, muidugi 😀

Niinimetatud minu pere jõule pidasime 25.12 meie juures, Jaanuse perega on see veel ees. Ideaalis tahaksin ma tõelist suurt jõulu, kus mõlemad pered ja pooled ühineksid, maja oleks rahvast täis, kõik mahuksid ära ja jääksid kasvõi ööseks, kui on soovi. Tõelist Üksinda Kodus ja McCallisteri elu oleks vaja selleks.

mccallister

Meile tuli külla 4 inimest, kokku oli laua ääres 8-kesi, kui lapsed sisse arvestada, kes reaalselt siiski väga laua ääres ei olnud. Nagu mainisin, siis jõulusöögid on minu jaoks olulised, mitte selline moepärast värk, vaid ettevalmistus on pool rõõmu. Niisiis, alustasin juba aegsasti söökide kogumisega ja tegema hakkasin neid õhtusöögile eelneval ööl, sest Oskaril oli tipp-palavik, päeval pole laste kõrvalt väga aega. Kogumise all mõtlen seda, et kui olen toidutellimusi Coopist teinud, siis juba varakult mõtlesin soodukaid vaadates sellele, kas saab neid lauale panna ehk tellitud said pohlasalat, kõrvitsasalat, Rimi soodukatest olin kokku korjanud sügavkülmutatud asju, nagu lehttaigen, mida ma üldiselt koju ei varu, sest ma ei pea saiakesi ja muud sellist väga tervislikuks, aga pühadel ülikerge vahend, millega lauda täita. Õigel päeval jäid lehttaignad kasutamata, aga järgmisel päeval oli nendest hea pirukaid teha, juustude jäägid sisse, tegin ka tavalisi või-croissante, kohupiimataskuid jne. Lihtne ja hea jääkide ärakasutamise ja paksuks söömise meetod. Veel oli osaliselt varem varutud magustoiduks vajalikke asju jne. Üleüldse, tegin enamus toidupoe ostud jõululauale e-coopi kaudu, sest pühade ajal lastega poodi, ei, aitäh.

Traditsiooniliselt oleme jõuludel söönud lambaliha, aga katsetanud oleme ka pardi, veise ja muudega ning sel aastal oli lihaks hautatud veiseliha, mille tegi ema eelmisel päeval Pärnus enda köögis valmis ja siin ahju sooja panime. Mina tegin kapsad, lisandid, magustoidu, Jaanus soolas veel varahommikul lõhet, et õhtul või järgmisel hommikul oleks hea süüa. Õdedelt tellisin külakostiks juustuvaliku, mille ka osaliselt ema tõi, sest meil on siin palju juustusõpru ja juustule lisandeid tõid ka nemad, et majandusliku poole pealt poleks põhiline kulu meie kanda.

Niisiis, eelmisel öösel valmistasin kartulisalati, sest meie pere kartulisalat ei saa laualt puududa, olgu nii vanakool, kui tahes. Seda tegin kahes versioonis, vorstiga ja vorstita, mis tundub siin tavaline, kuna peres on taimetoitlane. Planeerisin eelmisel ööl valmis teha ka magustoidu, aga kui öösel kell 1-2 vahel avastasin, et mikser teeb liiga kõva lärmi ja sellega võin oma haiged lapsed üles ajada, otsustasin varahommikuks hoopis äratuskella panna ja need siis valmis teha. Nii mõnus oli magamata, aga õhinaga varahommikul toimetada – mina tegin kell 8 juba magustoite, Jaanus soolas kala, aega oli, kuidagi pingevaba ja mõnus toimetamine.

P3400061
Ja selle kõige vahepeal, olles ise endiselt sassis ja duši all käimata, võtsin aega, et oma haigeid lapsi lohutada. Vaene Oskar oli seal nii uimane ja kõrges palavikus, et kõige selle juures olin valmis ka kõrvalmajja EMO’sse jooksma, sest ühel hetkel palavik justkui tõusis ja tõusis ning ükski alandaja ei mõjunud. Aga jagu saime!

Magustoiduks valisin piparkoogi-tiramisu, mille munakollaste mikserdamine oleks lapsed üles ajanud, aga ma tahtsin, et magustoit seisaks vähemalt ööpäeva. Polnud hullu midagi. Kuna sinna sisse käib ka mandliliköör, siis lastele ma seda ei andnud, nende magus oleksid olnud puuviljad, aga peab ütlema, et haiguse tõttu polnud neil üldse väga isu. Tiramisu tegin eraldi magustoidu pokaalidesse ehk tegelikkuses väikestesse klaasidesse, kuid tehakse ka ühte suurde nõusse. Ma tahtsin, et oleks vähem sokerdamist, pokaalides tundus ilusam. Kahte magustoitu otsustasin viimasel hetkel ühe jõhvika ära peita, et kes selle saab, siis temal pidi väga edukas aasta tulema. Noh, mõtlesin, et teen naljaga ja muud polnud see hetk võtta, aga see jõhvika otsimine tekitas nii palju õhinat, et saigi päris naljakas.

Kapsad tegin ka ilma liha ja pekita, sest taimetoitlane oli külas, aga oligi palju parem. Kallasin kapsad õllega (jõuluporteriga), natukese õunamahlaga üle, lisasin kaneelipulga, vürtspipraid, võid, fariinsuhkrut, umbes 2,5h oli ahjus ja valmis. Ülihead tulid, ma nüüd hakkangi ainult nii tegema!

Kartulid, peedid, porgandid tegin õli ja ürtidega ahjus, et ei oleks niisama keedukartul ja et taas, taimetoitlane saaks ka mingit maitset. Ühesõnaga täiesti ideaalne, traditsiooniline jõulupraad oli.

Hiljem olid meil laual oliivid, juustud, singid, täidetud munad, erinevad kastmed, kala. Muide, viigimarjasinep on nii hea ja ma ei tea, miks ma ei ole seda varem söönud (SEE). Ma panin seda niisama prae kõrvale ka …

“Jõuluvana” käis ka. Me ei olnud seda osa väga läbi mõelnud ja mul ei olnud ühtegi luuletust ka kohe võtta, niisiis, haarasin oma punase mantli, mis peale lapsi enam eest kinni ei lähe (äkki oleks aeg liigutama hakata …) ja venitasin Johani päkapikumütsi pähe ning otsustasin ise jagajaks hakata. Kingituste osas on tunne, et igal aastal läheb asi mõistlikumaks ja rahulikumaks ning kui oleme kokku leppinud, et teeme loosiga kingid, siis ei hakka keegi igaks juhuks kõikidele mingeid meeneid veel lisaks välja mõtlema. Sel aastal peeti sellest üsna hästi kinni. Lapsed on erand, neile võib teha, palju tahetakse. Noh, ma patustasin natuke meenete osas, tegelikult. Tegin ise seepi (juba mitmendat aastat) ja lisasin muid tervisevidinaid ja õiendada ma saingi “ei olnud ju vaja! me ei pidanud ju!” jne. Aga ma tahtsin!

Tegelikult räägitakse, et lapsedki ei mäleta tulevikus, mida nad jõuludeks said ja ma pidasin seda natuke lolliks jutuks, kui avastasin, et tõesti, ma ei mäleta vist ühtegi jõulukingitust. See teeb natuke kurvaks isegi, raudselt olid armsad kingitused, aga hea asi on see, et mäletatakse sündmusi, koostegemisi jne, mis on tõsi. Ma mäletan söögitegemisi, kuuseehtimisi, surnuaias käimisi, tuledemere imetlemisi jne. Nii et see on tõesti suurem väärtus, kui mingid asjad. Kuigi armsad ja läbimõeldud asjad on ka toredad.

Ja riietuse osa oli meil … pidžaama. Ok, suurtel küll mitte, aga mul oli lastele mõeldud armsad, mugavad jõuluriided, eksole. Kuna nad olid nii haiged, siis mõtlesin, et ok, olgu oma pidžaamas ja tundku end nii hästi, kui saavad. Tegelikult, ma tahtsin neile jõuludeks jõulupidžaamat, aga ma ei leidnud ägedat. Vähemalt Johanil on voodis äge laamadega kahepoolne jõuluvoodipesu, asi seegi!

Aastavahetus on veel ees, selle me veedame vast kodus, ilutulestik ei meeldi mulle üldse, ma ei mõista selle ilu, kui lastakse raha õhku, et keskkonda saastada ja siis “vauuu” huilata. Ma tõesti ei mõista ilutulestike fenomeni, sest see on üldiselt peo kõige igavam osa – pinge kruvitakse üles, äge on olla ja õhtu suursündmus on siis õues kael haige taeva poole vaadates. Et ok, vägev. Jaa, muidugi on ilus ja äge on ka laste reaktsiooni vaadata, aga kõik selle tagamaa, no milleks üldse selline traditsioon 😀 Eriline Grinch-mõte minust, eksole.

Lõppkokkuvõttes oli siiski üsna edukas detsember, arvestades minu seisundit. Isegi piparkoogitaigna tegin ise, millest saime mitu korda lastega jahus möllata ja piparkooke teha. Aa, üks mainimist väärt asi – ostsin Johanile Jamie Oliveri piparkoogitegemise komplekti, et eriti nunnu koos tainast rullida jne. Minu tõeliseks pettumuseks ei käi see taignarull ringigi ja käepide tuli ka kohe küljest ära, kust nägin, et see oli liimitud sinna lihtalt. Igatahes, Jaanus lubas augu läbi puurida ja rulli rullima panna. Muidu olid meil väga armsad piparkoogiõhtud poistega.

Nii, et hoolimata minu täielikust kustumisest, suutsin ma siiski midagi detsembrilikku ette võtta. Asi pole selles tundes, et ma pean tegema ja teised teevad jne, asi on selles, et ma TAHAN teha, tahan möllata, korraldada, sahmida või siis lihtsalt end mõnusalt tunda ja kui siis olen kutu, on ikka jube tunne küll. Aga! Vitamiinid hakkavad vaikselt vist mõjuma, meeleolu ja energia vähemalt mõneks ajaks hakkab vast tõusma, isegi külmkapimagnetile (ma pidin neid juurde tellima, aga kiire detsember ja kõik see, millest lugesite) olen päeva eesmärgiks kirjutanud ainult “Hea tuju” ja ei midagi muud, sest muud ei saagi tehtud, kui olek on jama. Niisiis, asjad loodetavasti edenevad ja ootan huviga 2019. aastat, sest new year, new me ju. Enne pole võimalik.

5 thoughts on “Detsember ja selle telgitagused

  1. Ma su muusikamaitsest ei tea midagi, aga Josh Garrelsi jõulualbumit julgen soovitada kõigile. Just parajalt traditsiooniline ja parajalt hipster ja tema hääl on minu meelest ülivõluv. Ja jõulud lõppevad vist kolmekuningapäeval (?) nii et nädalakese veel tohib endale lubada 🙂

    Su blogi on väga tore ja pere armas! Head vana aasta lõppu!

    Liked by 1 person

  2. Ma väga sõbralikult soovitan joogasse mitte minna. Ma olen kristlane ja tean, et jooga on vaimne asi, see pole pelgalt võimlemine. See on otse budismist. Inimesed suhtuvad sellesse sageli kui võimlemisse, aga nad võivad endale saada hoopis jama kaela, nagu posijate ja ennustajate juures käies.
    Aga lahe blogi sul! Ma nii hästi mõistan sind, sest mul on samad teemad õhus. Aitäh, et jagad!

    Meeldib

    1. Minule just meeldibki see, et vaimne ja füüsiline pool seal käsikäes käivad. Mis selles lõõgastuses halba saab olla? Ma mõistan, et tulenevalt teie usust, on jooga osas selline suhtumine, aga minule see takistuseks ei ole, mina ei ole kristlane. Maailmas on palju erinevaid inimesi, erinevate uskumustega ja kõik võivad paralleelselt õnnelikult eksisteerida ning enda otsustega rahul olla. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s