Oskar on 1!

Say whaat?

Tõesti, aeg lendab nii märkamatult, et raske on uskuda, et Oskar on juba 1, aga jah, on küll.

Käisime juba detsembri algul 1-aastase kontrollis ära, kus mõõdeti-kaaluti-süstiti. Üldiselt on Ossuga (jaa, kutsume teda Ossuks) kõik korras, aga vähe võtab kaalus juurde ja ma võin öelda, et söömisega ei ole tal tõesti just kõige paremad lood. Ta ei taha viimasel ajal mitte midagi süüa, ainus, mis läheb on tuubis olev Põnni veiselihapüree. Mingi aeg oli tal rauapuudus, niisiis, andsime terve pudeli rauapreparaati ja muudkui söötsime seda veiselihapüreed sisse, nii, et äkki sellest, aga no, eks proovin muudkui erinevaid asju teha ja nuputada. Ma olen päris kindel, et see on lihtsalt selline periood. Arst mainis, et kindlasti teda rinnaga edasi toidaksin (kuigi meil oli plaan võõrutada), sest eks ta praegu vajab seda rohkem, kuna mujalt nii palju ei saa. Aga noh, üritan ikka muid asju juurde anda, sest võõrutamise plaan on endiselt üsna tugevalt jõus – ta tundub olevat valmis ja pealegi, ööd lähevad aina hullemaks, mõne tunni jooksul ärkab juba 4 korda, ma rohkem ei viitsinud eile lugeda neid kordi. Mulle tundub, et tal on vaja võõrutamist, rohkem muud süüa ja siis rahuneb maha, hakkab öö läbi magama, nagu Johaniga läks.

Kasvukõvera panen ka siia, siis näete, et lõpus on tõesti kaalu vähe tulnud, isegi alla keskmise, mis peaks olema:

21.12.2017 (sünd.) – kaal 4025g, pikkus 52cm, PÜ 35cm

24.01.2018 – kaal 5350g, pikkus 57cm, PÜ 40,5cm

21.02.2018 – kaal 6280g, pikkus 61cm, PÜ 42cm

21.03.2018 – kaal 7000g, pikkus 63cm, PÜ 43cm

16.05.2018 – kaal 7920g, pikkus 69cm, PÜ 45cm

10.07.2018 – kaal 8500g, pikkus 71cm, PÜ 46cm

22.08.2018 – kaal 9020g, pikkus 72cm, PÜ 47cm

26.09.2018 – kaal 9300g, pikkus 74cm, PÜ 47cm

31.10.2018 – kaal 9700g, pikkus 76cm, PÜ 48cm

05.12.2018 – kaal 9900g, pikkus 78cm, PÜ 48,5cm

Ta oskab ise lusikaga süüa, kui ta tahab, aga pigem songib niisama ja tekitab segadust. Kusjuures, teine laps ja teine asi kõik – see söögiga möllamine ei ajagi mind enam närvi, pigem rõõmustab, et las möllab, sest nüüd on pilt selge, et see pole niisama mängimine, vaid igakord õpib midagi. Mida kiiremini ise sööma õpib, seda parem, nii et olen talle juba varakult hakanud lauda katma, nagu teistele, olgugi, et ta ei söö sealt suurt midagi.

Oskarile meeldib väga ise midagi võtta ehk näputoit. Ka riisipuder ja riisiterad on talle ägedad. Kui neid on palju, siis loobib laiali, aga kui on mõni, on see maailma parim söök. Kahe näpu vahele oskas ta juba väga vara asju võtta ja ta teeb alati selliste toitude ning asjadega nagu täppistööd. Lahe on vaadata, kuidas kaks last on ikka nii erinevad, sest Johan, möllukutt, ei nokitse siiani midagi nii suure keskendumisega, nagu Oskar imeväikeste detailidega teeb. Samuti õppis juba ammu ära korkide keeramise. Kui talle tuub kätte anda, siis söömise asemel tahab ta korki kinni ja lahti keerata.

Kõne osas tundub ka, et Oskar on päris kiire, sest sellised “emme-laadsed” sõnad on juba tulemas ning üritab palju teisi asju ka järgi korrata, iga päevaga aina rohkem ja aina uusi mulisemisi on tulnud.

Esimesed sammud tegi Oskar 10-kuuselt, aga siis ta veel enamasti roomas, 11-kuuselt läks kõik korralikult käima ja nüüd on tema peamine liikumisviis kõndimine. Kuidagi harjumatu on vaadata, sest minu jaoks on ta ikka veel beebi.

See asi on kummaline küll – kui Johan oli sünnist saati tohutu suur isiksus, ma ei mõelnud temast üldse, kui väikesest beebist ja pambust ning enne aastat oli ta minu jaoks nagu suur inimene juba, sest iseloom vist selline, siis Oskar on minu jaoks siiani 5-6-kuune, mitte tegude või oskuste poolest, vaid lihtsalt kuidagi … Raske seletada, aga ta on kuidagi nii pisike ja pehme ja … nunnu. Mitte et Johan seda ei oleks, muidugi.

Omavaheline läbisaamine on neil nii ja naa. Johan õpib aina rohkem Oskariga arvestama ning “terroriseerimist” on vähemaks jäänud, aga eks aeg-ajalt tuleb ikka ette, kuid hea on näha, kuidas nad aina rohkem teineteist aktsepteerivad ja hoiavad, nii, et Johani poolt on isegi mõned õrnusehood olnud. Või kui Oskaril midagi on, teeb kisa, siis Johan tuleb murelikult minu juurde, et noh, tule nüüd appi ja seda mitte nii, et pane see jõmpsikas vait, vaid tal hakkab lausa kahju. Väga hea.

Imelik on mõelda, et ma olen kahe poisi ema. Kuskil foorumis jäi ükskord silma (mingi link viis sinna, ma tõesti ei otsi ega taha nähagi endast mingisuguseid arvamusi), et see Lilli oma blogis koguaeg heietab, et uskumatu, et tal on lapsed, nagu mingi puuetega ja väärakas, ikka veel talle kohale ei jõua ja mis seal kõike koledasti jälle minu kohta oli öeldud, aga no. Uskumatu, jah! Ma tõesti mõtlen aeg-ajalt, kui mitte iga päev, et kes need lapsed siin toas on ja kust nad siia said, sest alles 3 aastat tagasi oli elu HOOPIS teine. Ikka nii teine kui teine. See muutus on olnud kiire, intensiivne ja lähed sellega kaasa, kuid reaalselt kohale ei jõua, et see nüüd ongi minu elu ja minul nüüd ongi lapsed ja nüüd siis ongi see asi käes, millest ma aastaid mõtlesin. Nii, et, head lugejad (sest see peab ju blogi lugeja olema, kust ta muidu oskab nii detailselt mind kiruda), ma heietan seda tõenäoliselt veel tükk aega edasi, kuidas mulle ei jõua kohale, et mul on perekond.

Mis ma siis veel oskan öelda? Kaks väikese vanusevahega last. Ou. Mai. Gaad. Ühest küljest ma olin selleks valmis ja eriti valmis olin ma rahutuks, aktiivseks lapseks, sest selline oli ja on ju Johan, aga sain hoopis rahuliku, pehme beebi. Kuid nende kahe vahel asjade toimima panemine, ise vaimselt ja füüsiliselt terveks jäämine, töödega hakkama saamine jne – see on selline logistika, et on. Ja seda ei osanud ma ette näha, sest ma olin veendunud, et ah, ju kuidagi ju ikka saab hakkama. Kuidagi saab küll, jah.

Kasvõi õue sättimine nendega on päris kurnav, arstidel käimine, poes käimine (mida ma enam lastega väga ei tee), absoluutselt kõik oli vaja ümber mõelda. Asi oleks kindlasti kergem, kui Johan oleks tasane ja hea jalutaja ega jookseks karjudes IGALE poole, kuuletuks ja teeks kõike rahulikult kaasa ujudes, aga nii see ei ole. Ma ei ole ikka veel rääkinud sellest, kuidas meie elu mõjutas kahe lapse vankrist loobumine. Ikka mõjutas ja võttis esialgu igasuguseid käimisi poole vähemaks, sest Johani püüdmine, füüsiliselt kinni hoidmine, süles tassimine jne … Noh, ütleme nii, et ma nende kahega üksi ei käi vist üldse kuskil, väga harva on seda juhtunud, sest see on liiga riskantne, otseses mõttes. Teda ei hirmuta liiklus, loomad, see, et vanemad ära kaovad (oleme, muide, proovinud, et kui kaugele siis läheb ja mis saab, kui meid silmapiiril ei ole, muidugi peitsime end lihtsalt, aga midagi ei juhtu, ta on kartmatu). Aga kõik see emotsionaalsus, huvid ja elav loomus on meile nii armsad, sest sellega kaasneb nii palju head ka – ta on artistlik ja väga armsalt läheduse otsija, armastusega ülekülvaja ning kõigiga ülisõbralik ning mänguline. Eks seda külge hakkab vaikselt ilmnema ka siis, kui ta mängib “rivaal” Oskariga. Nad on ägedad ja on näha, et neil on omavahel juba selline maailm, millest meie Jaanusega aru ei saa, see on üliarmas.

Jah, elu kahe väikesega on keeruline, kui ei ole ka lähedasi, enda “küla”, kes ühiselt lapsi kasvatavad ning seda on nii kiirel ajal raske tekitada. Kuid me oleme juba harjunud, elu on siiski kergemaks läinud, lapsed ju kasvavad ning kulunud väljend küll, aga nad tõesti annavad palju rõõmu. Mingit sellist, mida enne ei osanud tundagi ja see õpetab meid ennast Jaanusega ka. Ükspäev arutasime, et välimuse järgi on meile lisandunud vist 10 aastat otsa – silmaalused on sinised, kortse on juurde tulnud ja mida kõike, aga see on see periood ja see ongi elu. Imelik mõelda, aga juurde tulnud kortsud isegi mõnes mõttes kaunistavad, peegeldavad sisu, mida oleme täiendanud ja tarkust, mida raske tööga ning unetusega oleme saavutanud. Olgu siis pealegi kortsud meenutamaks, et vot need tulid siis, kui meil olid ägedad kahene ja ühene siin Mustamäe korteris ringi traageldamas.

Sünnipäeva pidamine suurelt jääb ära, vaid olime täna (21.12 ehk teile siis eile) lihtsalt pereringis ja ausalt, see oli maailma armsaim õhtu – meie neljakesi. Mina oma peas tähistasin seda, et esimene edukas aasta ühe inimese elus on täitunud! Rasedus ja beebiiga, need on tundlikud ajad ja kui nüüd on lapsed aasta ning rohkem, siis ma olen ülepeakaela õnnelik, et nad on terved ja kõik ongi läinud nii, nagu peab minema. See on suurim õnn, et me oleme üksteisel olemas ning et meiega on hästi, ma mõtlen seda nii tihti ja täna oli seda eriti armas tähistada.

Lisan siia väikese pildigalerii ka, kuidas me oma köögilaua taga kooki laiali plännisime ning hiljem, kui Johan juba magas (sest vaeseke on hetkel palavikus), sai Oskar enda uue sünnakingiga mängida, mis, muide, on tõeline hitt ja minu imestuseks sorteeris juba autosid värvide järgi vastavale rajale!

Palju õnne sünnipäevaks, meie armas Oskar!

 

25 thoughts on “Oskar on 1!

    1. Peamine eesmärk on rahulikud ööd hetkel, jah. Mind isegi ei häiri see magamatus nii hullusti, eks sain Johaniga paraja kooli, aga samas, õhtune aeg on ainus aeg, mil midagi vajalikku teha ja kui viimasel ajal on Oskar eriti rahutu, tund saan vast olla, seegi koguaeg kuulatades, siis oleks mõlemale hea, kui rahuneb. Hetkel aasta on täis ja saanud terve aeg rp, nii et olen rahul.

      Meeldib

      1. 👌👌 Haha, ja me sööme ka tofut ainult korra nädalas aga tglt ei saa ta nii hull olla sest terve Aasia elab selle peal ja neil üks pikemaid eluigasid. 😄 Ma ei tea kas sellest abi on, aga väidetavalt piimatooted takistavad ka raua imendumist. Võibolla miskit uurimiseks. 😊

        Liked by 1 person

      2. Jaa, me vaatasime ise ka, et söögid ei kattuks, oleks mingid tunnid vahet jne, see oli isegi rauapreparaadi pudelil kirjas. Aga jaa, mul on üks mega hea tofu-aedvilja retsept, mida pole enam teinud, sest äkki kahjulik, muudkui loen nendest muundatud asjadest 😀

        Meeldib

  1. Palju õnne! 🙂 Johan tundub kohe nii suur Oskari kõrval. Mul essa laps oli sündides ja 1a suht samades mõõtudes nagu Oskar ja tõeline kasvuspurt hakkas siis pihta, kui rinnast oli võõrutatud (1a2p). Ehk ta enne ei näinud lihtsalt vajadust pärissöögiga väga tegeleda, kui mugav alternatiiv oli olemas.
    Kui praegu tema põhiline söök on tuubikas, siis soovitan seda pigem lusikaga anda (või lasta tal lusikaga plötsida). Tean omast kogemusest, et tuub teeb tõelise karuteene suulihastele, sest paljud jäävad tähelepanuta. Need, mida on sõnade hääldamiseks vaja. Loodan, et see targutamisena ei kõla. Ilusaid pühi!

    Liked by 1 person

    1. Ei kõla üldse ja ma ise mõtlesin, et Johani puhul võib vabalt liiga vedel söök ja tuubist söömine olla hilise kõne üks põhjustest. Omameelest sööb-sõi ju kõike, aga no võrreldes nn vana ajaga, siis vaevalt see söök või õigemini söömisviis asjalikum on 😛

      Meeldib

  2. Njaa, eks see tervisliku söögi teema ole keeruline. 😄 Mul mees oli ka vahepeal tofu vastane, et äkki kasvavad rinnad 😂 Aga nüüd korra tegin sellest juustu kooki ja munaputru, siis sobib talle korra nädalas seda süüa. Kuna me nüüd paar kuud oleme täistaimsetoidu peal siis vahest on tofu ainuke asi millega asendada vanu harjumusi/maitseid. 😄
    Aga muidu nt veiseliha ja tofuga seoses siis ka põhiline toit mida ülemaailmselt veistele antakse on soja, nii et enamus juhul satub see ikka inimeste organismi, lihtsalt ringiga.

    Liked by 1 person

  3. Nendes tuubides on liha% nii madal, et sellest kindlasti ei jätku. Brokoli, läätsed, maasikad. Minu meelest on tuubidel kirjas, et otse sööta ei tohi ju?
    Kaalu pärast ma ei muretseks. Tahad, et tõuseks pead kalorsust tõstma. Vaata menüü selle pilguga üle et poleks hirmus lahja ja jätkuks ka mitmekesisust. Tervislik on tavaliselt lahja ja kasvuspurdis võtabki vähem juurde. Lasteaedades nad kütavad tihti suhkrut lastele, et kalorust täis saada. Magusad moosid, kohupiimakreemid, kohukesed.

    Meeldib

    1. Lihapüreed ei ole ma kunagi otse andnud, vaid ka talle taldrikusse. Puuviljapüreed kannatab kiirelt niimoodi otse üldistada, kuskil käigu pealt. Aga jaa, meil ongi vaja lihtsalt rammusamat toitu anda, enamasti sööb ta meie toitu, ainult maitsestus on erinev. Või noh sööb/songib jne. Titesööki ei taha üldse.

      Meeldib

  4. B12 puuduse eestkõneleja taas siinpool, kui nii võib öelda. Mitte et tahaks surkida, et kas ja kuidas seda ka uuriti. Meil näiteks selgus suurema lapse vaegus alles üle 2aastasena, senimaani laoti lihtsalt rauasiirupit; väiksemal tuli asi välja õnneks varem, või õigupoolest tänu väiksemal leitule nõudsin ka suurema kontrollimist. Ja NB! me pole veganid, nagu arstid on küsinud. Minul, imetaval emal on B12 ideaalne, ehkki kohe arvati, et ju mul endal on ka raudselt puudus; lapsed saavad liha, muna, piimatooteid.

    Olen seda teemat nüüd süvitsi uurinud ja näiteks lugesin just hiljuti, et Jaapanis on B12 piirnorm tõstetud 200-millegagi pealt 500 ühiku peale, sest on küllalt neid, kellel ka 350 peal avalduvad neuroloogilised probleemid, sõnaga et ei saa lähtuda numbritest, et “mahub justkui kehtestatud normi sisse”, vaid tuleb vaadata sümptomeid. Kuna B12 on üks rakuainevahetuse põhivitamiine, mõjutab selle puudus tervet organismi. Ka vereloomet.

    Niisiis lasin väiksemal just äsja uuesti analüüsid võtta, ehkki alles 2 kuud tagasi said mõlemad ravi. Jajah, ja jälle on puudus! Sõnaga tegutsema ajendasid taas magamisprobleemid, isutus, tasakaaluhäired (neid sümptomeid on muidu veel). Selline klassikaline kompott. Seekord proovime võtta hoopis BioCare tilkasid, mis pidi andma parema tulemuse (nt vianaturale lehel on hea hinnaga).

    Meeldib

    1. Meil on mõlemal b12 uuritud 9-kuuselt ja arsti sõnul oli see normis. Oskar on siiski pigem rahulik, aga Johani puhul mõtlesin küll, et see puudus on reaalne. Aga jah, arst ütles, et ok on.

      Meeldib

      1. Meile ütles ka pereõde vanema lapse kohta, et analüüs korras (seal vaadati mitmeid asju, ütleski lihtsalt üldsõnaliselt ja nii see asi jäi, sest vaatasin digiloost järele ja tõesti – tulemus mahtus ju normi piiridesse).

        Aga kui väiksemal avastati 8 kuud hiljem kerge puudus ja ka abikaasa nö normi allotsas olemise kohta ütles arst, et võiks olla hoopiski minimaalselt 400, hakkasin asja lisaks uurima. Küsisin arstilt, kas laste ja täiskasvanute normid on kuidagi erinevad ja ta vastas, et ei, ka lastel on sama 400-500 vajalik. Viitasin siis, et suuremal oli see mitu kuud tagasi normi alumisel piiril, rääkisin tasakaaluhäiretest jne ja ta soovitas seepeale kuuri läbi teha, et vähemalt 400 peale tõsta.

        Liked by 1 person

  5. Minu laps võttis koguaeg ca 200g kaupa kaalust juurde. Aastaselt kaalus 9,6 kg. Perearst arvas, et kõik kn normis. Ja ta on olnud alati väga hea isuga. Aastaselt sõi ta korraga selle kõige suurema purgitäie püreed ära ning nõudis vahel juurdegi. Minu meelest see kaalutõus ikkagi tihti pigem individuaalne ning ei ole seotud sellega kui palju laps sööb. Mõnel lihtsalt kiirem ainevahetus ja teisel aeglasem.

    Meeldib

  6. Palju õnne Ossule! Meil kodus kasvab päev noorem värske ühene ja no on äge, on.

    Söögistreigid on tavalised, aga hirmutab veits ikka, kui laps end äkitselt dieedile paneb. Soovitan muideks sellist vidinat nagu tuubi otsa keeratav lusikas – müüakse kolmeses pakis nt Selveris ja maksab viieka. Lusika sees on väike auk, läbi mille tuleb tuubist toit otse lusika peale. Mugav kodust eemal kasutada ja ei pea muretsema, kas laps nüüd teeb endale liiga selle tuubitamisega või mitte. Pärast pesed ära ja jälle hea.

    https://www.4kids.ee/bambino-pigistatava-paki-lusikad-3-tk-pakis/

    Liked by 1 person

  7. Miks te muidu kahe lapse vankrist loobusite? Kas sellega oli ebamugav liigelda või oli sel muu põhjus? Ise mõtlen just esimese lapse ootel olles selle ostmisele ning oleks huvitav kuulda, kas sellel on pikemat perspektiivi. Aitäh 🙂

    Meeldib

    1. Kuna Johan läks sügisel lasteaeda ja ta ei püsinud kärus väga (aga ta on tõesti ülim aktivist ka) ja Oskaril oli selline periood, et kui ärkas, ei tahtnud ka kärus olla, siis oli mõistlik maha müüa, sest üks koht oli alati niikuinii tühi. Oskar oli kandekotis, Johan jooksis ringi ja ma käruga jooksin järele 😀 Aga tegelikult, peale seda, kui sügisel maha müüsime, on ikka mitu olukorda olnud, kus oleksime tahtnud kahelist käru, sest just siis, kui mul on kiiresti vaja üksi liikuda, kuskile arstile või poodi või kuhu iganes ja pean tingimata nad mõlemad kaasa võtma, siis on hea ikka kuskile rihmadega kinni panna. Aga seda oli pigem vähem, kui rohkem. Nüüd on Johan päris palju kasvanud, rahunenud nii, et juba peaaegu saab hakkama 😀 Kui on kaks väikest, siis igal juhul algul on kahese käruga lihtsam, mina julgen soovitada!

      Meeldib

  8. Ma tean, mida sa tunned! Jõudu! Meil on kodus sama paar tüdrukuid: 1a7k vanusevahega, kus suurem on energiapomm ja vajab palju tähelepanu ning väiksem on rahulik kaasastiksuja. Oleme pool aastat maas oma eluga. Juba ootan kannatamatult soojemat aega, et tervematena päevad läbi aias möllata.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s