Lotovõit!

Jaanus ei usu lotodesse, tema jaoks on loterii, millesse tasub panustada, enda aeg, enda energia, enda kontaktide loomised, töökus – see on see, mille kulgu on hasartne jälgida ja mis võib viia tõelise võiduni. Ma olen temaga nõus, aga vahel lihtsalt tuleb tahtmine, et vot, ostan õige Bingo Loto või mõne muu sarnase, sest kui mul juba on see tunne, järelikult on see märk ja ennustab ju võitu! 😀

Kolmapäevaks ostsin üle “saja” aasta piletid ja kuna meil on nii tihedad ajad, õigemini Jaanusel, siis ega me ei ole jõudnud omavahel enne rääkidagi väga, kui alles täna. Täna siis teatasin Jaanusele, enne, kui ta jälle kodust väljus, et mõtle, ma ei võitnudki lotoga! Nii harva, kui ma üldse pileti ostan, siis ka ei võida, ma ju olin kindel, et võidan – me ju nii väärime päris enda kodu oma perele, onju?!

Aga siis ma mõtlesin ja hakkasime arutlema, et tegelikult väärivad seda väga paljud, sest kahjuks on liiga palju “kodutuid”, kõrvalise abita pereinimesi, kes kõigest väest lihtsalt püüavad enda elu kuskile paika saada. Jah, on ka neid, kellel on oma kodu, peavad seda iseenesestmõistetavaks ega leia üldse, et nad on tegelikult õnnega koos, siiski, nendele ma hetkel ei keskenduks.

Ma mõtlesin hoopis sellele, et öeldakse ju, et kui sa ei oska hinnata seda, mis sul juba on, siis sa midagi paremat ei saa ka või võetakse sinult see vähenegi ning nii üldiselt on. Neid mõtteid ei mõelnud ma lihtsalt täna, vaid pigem on see selline igapäevane asi. Mul on nii hea meel, et uitmõtted või unistused loto peavõidust on meie elus lühikest aega ja absoluutselt iga päev me tunneme tegelikult tänulikkust selle eest, mis meil on. See võib kõlada imalalt, aga me oleme õnnelikud inimesed ja me oskame ning julgeme seda sõnadesse panna ja tunnistada. Seda on eriti hea mõelda ning rääkida siis, kui tuleb nõrkuse hetk, nutt on peal, koduigatsus on suur, mure tuleviku pärast suur, siis jõuame ikkagi selleni, kui hästi meil siiski on. See, et mul on argipäevased virvendused sellest, et ma olen väsinud, lastega on väsitav, kodu ei ole, ise tahan end teostada, see kõik on ajutine tunne, mitte midagi nii sügavat ja määravat, tegelikult, see muutub. Kõige taustal tean ma ikkagi, kui õnnelikud me oleme.

Me oleme tänulikud, et me leidsime Jaanusega teineteise nii õigel ajal, kui üldse sai. Me oleme tänulikud, et meie elus on kaks last, kelle oleme kerge vaevaga saanud ja kes on terved, tublid, ägedad ning nii-nii armsad. See on asi, mida ma mõtlen, tõesti, alates Johani ja Oskari sünnist saati iga päev, sest ma vahel ei suuda ära imestada, kuidas meil sai nii hästi minna, et me saime ühe lapse, täiesti terve, komplikatsioonideta ja et kui see tundus juba tohutu vedamine, tuli teine täpselt sama täiuslik veel.

Me oleme tänulikud, et me ise oleme terved, väga väsinud, aga terved ja et meil on piisavalt terve mõistus, et mitte olla pimestatud koguaeg asjadest või võimalustest, mida meil ei ole, et me oleme endiselt teadlikud sellest, kui hästi on ning mis veel parem, me oleme ettevõtlikud, meil on raske, aga me liigume koguaeg edasi ja seda saab teha ainult siis, kui oled leidnud endale õige partneri, kellega seda teha, kellega olla absoluutselt aus ja valmis minema terve tee edasi, tulgu, mis tuleb. Mul on hea meel, et me oleme nutikad, tõesti oleme. Me leiame võimalusi seal, kus paljud ei leia, me läheme enamus ajast, pea püsti, taaskasutuse teed, me leiutame ja meisterdame nii palju, kui meie võimuses ja kui vaja uut, siis eelistame alati kvaliteeti ning teeme mõistlikke otsuseid. Mul on nii hea meel, et ma olen leidnud enda kõrvale sellise inimese, kes naudib selliseid isetegemise/taaskasutuse/loovuse asju, nagu mina.

Kui koduse koha osas füüsiliselt kindlustunnet ei ole, siis meil on täielik turvatunne selles osas, et me oleme üksteisel nii kaua olemas, kui meie võimuses ja see, et keegi usub sinusse, sina temasse ning saate loota teineteise peale, millal iganes, täiesti võrdselt, nii, et miski sees ei kripelda, on ülisuur asi. Päris paljudel ei ole enda kõrval sellist inimest, nad on üksikud, või minu meelest veel hullem – nad on vale inimesega, kes mõjuvad halvavalt ja mürgiselt ning nad ei oska kuidagi endas jõudu või väärtust leida, et üksi edasi minna.

Ja kuigi meil ei ole seda päris enda kodu, siis meil on üürikorter, mille üle me oleme ääretult tänulikud! Me oleme tänulikud nii mõistva ja vastutuleliku korteriomaniku üle, kelle sarnast ei leia vast mitte kuskilt. Me oleme siin alustanud oma perega, meil on soe, kuiv, mugav. Me saame siin paljajalu ja lühikeste riietega ringi käia, meie lapsed võivad vabalt põrandal poolpaljalt olla ilma, et end külmetaksid. Me ärkame hommikul ja juba on soe, ei hakka kütma, nuputama, kiruma, kuidas see soe toas kauem seisaks, teeme kraani lahti, sealt tuleb soe vesi. Ma olen elanud kohtades, kus seda kõike pole olnud ja kui nüüd mõtlen, siis see korter on tegelikult esimene koht, kus ma saan igal aastaajal paljajalu või lühikeste riietega ringi käia. Kui on päris oma kodu, mida kütta, siis on arusaadav ja kütaksimegi, aga kütta õhukeste seintega üürikorterit, mille soojustust ise ei paranda, on päris muserdav. Ja mul on hea meel, et siin me lihtsalt oleme soojas.

Ma võin ju kiruda seda, kuidas ei ole ruumi piisavalt, et oleks kõigil oma nurk või piisav olemine neljasele perele ja koguaeg tundub kõik nii ebakindla ja ajutisena, sest mitte iial ei tea, millal me siit välja peaksime kolima, aga ikkagi, oleme me tänulikud, et nüüd ja praegu on meie pere siiski turvalises, kuivas, soojas kohas. Väga paljudel on väga palju halvemini, kes oleks samuti mõnusamat kodu väärt ning samamoodi otsivad ning leiavad iga päev seda energiat eiteakust, et olla nutikas ja minna edasi sellistes oludes, milles nemad parasjagu on.

Ma mäletan, et mõned kuud tagasi, kui jälle loto ostsin, siis soovisin, et oh, tuleks meile nüüd see jackpot! Samal hetkel mõtlesin kohe, et ei, ma ei teagi, kas ma seda tahan, sest äkki keegi teine peab selle saama. Mitte, et see loterii oleks nüüd mingisugune asi, millele loota või toetuda ning raha raisata, ei, üldse mitte, sellepärast ma seda nii harva ostangi. Aga lihtsalt, see hetk, kui ostsin ja mõtlesin, jõudsin mõtetega juba sinna, et ma loodan südamest, et see võit läheb kuskile peresse, kus on seda hädasti vaja. Ma mõtlen, hädasti!

Meil ei ole hädasti vaja – me oleme terved ja soojas ning üksteisel olemas. Jackpot!

DSC_2308ps2
Pildi tegi: http://karmenphotography.ee

 

10 thoughts on “Lotovõit!

  1. Kõik õige. Minu mees samuti rääkis, et ei usu lotosse. Ikka ostis aeg ajalt. Hopsti 11k millegagi 😁 Saime oma pesa, mida jõudu mööda putitame. Autot oli ka toona hädasti vaja. Tuleb, kui uskuda sellesse.

    Ja otse loomulikult peab olema tänulik selle eest, mis olemas on. Inimesed kipuvad üldse pigem asju väärtustama, mitte suhteid ja lähedasi. Kurb tõsiasi.

    Meeldib

  2. Aga miks te üürikorterit “oma koduks” ei pea? Kodu on ju midagi muud, kui märge kinnistusregistris.
    Ma olen elanud nii üürikates, kui oma korterites, praegu jälle elame pinnal, mis pole meie oma. Minu kodu on seal, kus on mu mees ja laps. 🙂 Ma arvan, et teil on imelusväärne pere ja imeline kodu!! Kinnisvara omandamine pole üldse tänapäeval midagi, mille poole hambad ristis püüelda.

    Meeldib

    1. Tõenäoliselt on see harjumuse asi, sest eestis on pigem omamine see nn kodu. Kui asi oleks vaid märkes, siis poleks muidugi midagi, aga pigem on ju see, et kindlustunnet, stabiilsust ei ole, kui oled kellegi teise pinnal. Muidugi on see ajutine kodu, aga minu eesmärk on midagi lastele jätta, et nende kindlustunnet suurendada ja tagada see nn staap, kuhu naasta, kui on raske. Kahjuks meil Jaanusega seda staapi ei ole endal vanemate kodu näol samuti, nii et on tunda küll, kui õbluke on sõltuda terve perega kellegi teise otsustest kinnisvara osas. Sest kui omanik otsustab, näiteks, müüa, siis me kolime kõigega jälle uude kohta ja selliselt kohti vahetada on väga kulukas nii vaimselt kui materiaalselt. Ka lastel pole üks koolitee või isegi kool tagatud, kui kolime tihti või sinna kuhu võimalik. Ühesõnaga, eelkõige laste nimel tahaksime siiski omada ja paikseks jääda.

      Meeldib

  3. Kui omanik peaks hakkama korterit müüma, siis üürnikel peaks olema esmaõigus selle ostuks – nii mulle väideti. Aga jah, me oleme 6-liikmelise perena Tallinnas samas seisus ja tegelikult mõtlen täpselt nagu sinagi, et meil on ju ometi kõik hästi. Oleme ise terved ja töökad, lapsed on terved ja tublid! Ning sihikindlust on jätkunud ka… 10 aastat olen pidanud muu eluolu ralli (väiksed lapsed, kodutööd ja palgatöö) kõrvalt vaikselt firmakest ning möödunud aastal võtsin dividenditulu. Ostsin maakodu, pool hektarit elamumaad ning vana palkmaja peal. Tänaseks on korralik elektrikilp ja elekter majas, puurkaev õue peal. Vaikselt liigume selles suunas, et kunagi (kui lapsed oma elude peal) on, kuhu päriseks mugavalt minna ja ka lastel tagalasse tulla… Ja eks inimene pea ju rahulikumad aastad kusagil ka veetma :D. Jõudu ja ikka rõõmsat meelt, Lilli perega!

    Liked by 1 person

  4. Aitäh, Lilli, selle postituse eest. Sa oled väga siiras ja aus ja mõtted on väga õiged. Ma mõistan sind nii hästi, sest ma olen ise sarnases olukorras – meil on ka üürikas, lapsed, ka ei ole tugivõrgustikku vanavanemate näol – peame täiesti ise hakkama saama – ja oleme ka selle tõttu väsinud, nagu teie. Mõtlen täpselt samu mõtteid – kuigi oleme väsinud ja on raske, ometi oleme terved ja mul on imeline suhe abikaasaga, terved ja tublid lapsed. See kõik annab väga palju jõudu. Su postitust oli tõeliselt lohutav täna hommikul lugeda. Tuleb olla tänulik ja märgata seda, mis on 🙂

    Liked by 1 person

  5. Igaks juhuks küsin – kas olete pangas konsultatsioonil käinud? Kui te olete väikeste lastega noor pere, peaks saama kredexit, ehk sissemaks vaid 10%. Kogute 10k, saate mustamäele 3-toalise korteri küll ma usun. Meie sissetulekud pole midagi utoopilist, usun et te vb teenite rohkemgi aga ostsime kesklinna eestiaegse 3toalise. Ärge mõelge, et esimene ostetud kinnisvara peab olema See kus elate elupäevade lõpuni. Küll jõuab maja ostuni ka, kui aeg paras. 10k kogumine tundub ehk raske, aga kui eelarve korralikult läbi vaadata siis umbes 1-2a saab kokku küll.

    Liked by 1 person

  6. Nii hästi kirjutatud postitus! Just hea perekond ongi see jackpot, mida elus vaja on! Paarile miljonile ei ütleks keegi ära, aga selle saamise tõenäosus on väike. Tulebki hinnata seda, mis sul olemas 🙂 Ja sul on ju väga tore perekond! See ongi kõige tähtsam 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s