Jutud ja pildid argipäevast

Istun ja jutustan üle pika aja niisama. Varem küsiti minu käest, et kuidas ma jõuan blogida, no, nüüd küsiksin teiste blogijatest emade käest, et kuidas ometi. Osa lahketest kommentaatoritest saaksid mulle siinkohal vastata seda tavalist “mõned ongi rohkem hakkamasaajad, mõned ei vingu, mõned tegutsevad, mõned, mõned”.

Mul on mõõt täis saanud sellistest kommentaatoritest, kelle järgi blogijad on end sättima hakanud või postitusi valima. Lugesin mingi aeg päris paljude poolt seda, et lugejad arvavad, et blogija on hakanud palju halama, vinguma ja blogija tundis, et peab end selgitama, miks nii on ja kuidas see ikka päris nii ju ei ole. Yaddayaddayadda. Ma tunnen selle tunde ära, sest ma olin ise samas seisus, aga viimasel ajal mõtlen, et oh, ei, mul ei ole selleks aega. Enda blogi, enda taskust tulnud vahendid, et seda pidada, enda valik, mida mina või keegi teine jutustab, olgu see siis ilus jutt või olgu see “mul on nii raske ja tahan nutta” jutt. Kes tahab mind või kedagi teist selle eest kritiseerida, siis tehku seda, aga ärgu oodaku, et me nendega tegelema peaksime, sest see on lõppude lõpuks nende enda asi, mida või miks nemad kirjutavad. Meie ajame oma asja, “kriitikud” ajavad oma asja, vaatame siis, kes kuhu välja jõuab ja kuidas end seejuures tunneb. Enda blogi õelaid kommentaare ei ole ma kunagi ära kustutanud ega blokeerinud, sest eks needki on omamoodi näited, milliseid inimesi meiega koos eksisteerib ja kellega on vaja hakkama saada. Pealegi, tahaks ju vahel vastata ka, aga tervet postitust ma neile enam ei pühendaks 😀 Noh, ja saingi hala osas jälle linnukese kirja! 😀

Ei, oota, seda on veel!

See on vist see november, mis igal aastal mulle suhteliselt halvasti mõjub, aga ma olen nii väsinud. Ma ei olegi nii väga unine, vaid lihtsalt jõuetus on peal, kuidagi palju on teha ja mõelda, asjad on justkui kontrolli alt täielikult väljunud, päevad lähevad nii kiiresti ja iga päev avastan, et mingid asjad on jälle pooleli või üldse alustamata. Pime on ka, siis tahaks juba asju õhtusse seada, mitte mõelda, et kell on alles 16.

Need niinimetatud asjad on täiesti tavalised kodukorrastamise teemad või teatud söögi tegemine, jõulukinkide planeerimised, riiete inventuurid (sest mul ei ole ikka veel lastele normaalseid talveriideid – kas valed mõõdud või mis iganes, aga no, pole hea tunne talve lähenedes).

Lisaks, planeerin erinevaid arendavaid tegevusi lastele, sest ma sain ikka põntsu, kui Johan hakkas lasteaias käima – mulle jäi mulje, et ma ei ole üldse hea ema ning ta ei oska üldse mitte midagi, mida teised juba ammuilma laitmatult teevad. Jah, ma tean, et ma olen selle koha pealt emotsionaalne, lapsed on erinevad, jne, uskuge mind, ma olen seda teemat enda peas mitmeid pikki nädalaid ketranud, aga siiski. Selline tunne on, et ma ei tohi midagi juhuse hooleks jätta ja pean veel rohkem pingutama.

Rääkides Johanist ja tema kõnest ning lasteaiast, siis tegelikult lähevad asjad ülesmäge. Käisime logopeedi vastuvõtul, kes määras uue aja juuniks, seni aga arendaksime muudkui kodus. Kuna Johani sõnavarasse lisandub iga päev uusi sõnu, küll natuke pudised, aga tuleb, siis ta ei näinud väga suurt probleemi. Logopeedi vastuvõtul pidi ta midagi tegema või mängima, suhteliselt ilusti tegi kaasa, nii palju, kui üks aktiivne kahene teeb. Ta ütles, et tema kõne on jäänud umbes 1,5 aastase tasemeni, uuris, kas mina või Jaanus olime ka hilise kõnega ja vastus on jah, mina alustasin ligi 3 aastaselt rääkimisega. Neuroloog ütles enda vastuvõtul, et see ei loe 😀 Mis siis, et iga teine arst uurib, kuidas vanematel kõnega oli, oh, see neuroloog.

Igatahes, Johani elus nii tundlik aeg, nagu oli 1,5 aastaselt, kus toimuvad murrangulised arengumuutused, toimus ka teine ülisuur muutus, kui mitte öelda šokk – tuli Oskar. Me üritasime igati Johani kaasata ja temaga tegeleda, ka seda, et ta saaks võimalikult palju ainult minuga olla, kuid sellegi poolest on Oskari tulek temasse jälje jätnud. Mul on siiani hing haige, kui mõtlen algusnädalate peale, kui Johan ei vaadanud mulle isegi otsa või öösel lihtsalt küüntega minust nuttes kinni hoidis, sest kartis, et äkki lähen ära. See oli nii õudne, et siiani tuleb pisar silma ja see on asi, mida poleks mitte iial osanud ette näha, et ta selliselt reageerib. Temaga on endiselt rohkem tegelemist, kui Oskariga (tegevuste või mängude osas) ja las ollagi, ta tõesti on emotsionaalne ning suur läheduse ja tähelepanu otsija. Igatahes, see muutus võis tema kõnele väikese põntsu panna, nii olen lugenud ja nii ütlevad ka arstid.

Aa, tema jalgadest! Talle kirjutati ortopeedilised jalatsid, kuid seda ka terve rea nõuannetega, et tegelikult ei ole need just väga head ja valige vähemalt siis pehmemad jne. Kirjutati seetõttu, et olime käinud Lastehaiglas füsioterapeudi juures, sealt anti korraldus neid jalatseid kanda, kuid tõendit ei väljastatud, millega neid soodsamalt saab. Siis läksin erakorraliselt ortopeedi vastuvõtule, kes imestas, et mujalt rohkem ei selgitatud ja et kuna ma ainult tõendi järele tulin, siis ütleski, et ta ju võib kirjutada, et tühjade kätega ära ei läheks, aga arvestaksin selle infoga, et ei pruugi ikka nii hea variant olla. Nüüd, kui perearstile selle loo ära rääkisin, oli tema päris konkreetne ja ütles, et uued uuringud ütlevad kõik, et ortopeedilised jalatsid teevad pigem kahju, kui kasu. Nimelt, uuringusse on kaasatud need inimesed, kes on kandnud ortopeedilisi jalatseid ja kes nüüd on teismeeas. Tuleb välja, et nende jalad on kohati arenemata, teatud lihased ei ole jalatsitoe tõttu üldse arenenud ning pigem tekitavad sellised tunnused hilisemas eas kahju, mitte kasu. Kui laps kurdab, et kõndides on valus, siis tasuks mõelda, kui aga jalgade valu on õhtul voodis, siis ei ole muretsemiseks põhjust, sest kasvades see nii toimubki – jalad võivad päevast valutada, kuid see pole koht ortopeediliste jalatsite jaoks. Nii, et meie neid ei ostnudki, pigem tuleb rõhku panna headele jalatsitele, mis lasevad jalal ise areneda ja tuleb lasta palju paljajalu käia. Toas on nad mõlemad eluaeg paljajalu olnud, siin pole midagi üllatavat. Veel soovitatakse jalgade jaoks osta erineva tekstuuriga vaipu, rullikuid, mingeid erinevaid pindu ja ronimisi, õhtul jalgadele massaaži ning tulemus saab parem, kui “rauast kingad” seda teeksid.

Lasteaias läheb Johanil aina paremini – ta on rõõmus, teeb asju kaasa, vaikselt paneb ise riidesse ja õpetajad kiidavad. Mul oli siin seoses lasteaiaga veel mitmeid üles-alla emotsioone, mille tõttu ma pisaraid valasin, sest ma leidsin, et karm tagasiside ja ei midagi positiivset ühe rõõmsa 2-aastase kohta on lihtsalt vale. Saime jagu vast ja nüüd viimased nädalad on kõik kuidagi kergemaks läinud, mingisugusest takistusest on üle saadud, Johan on elav, osav, kiiresti arenev ja temaga on ainult suur rõõm aega veeta. Ma ütlen, et alles hiljuti (!) hakkas ta käest kinni kõndima, alles hiljuti! Muidu jooksis ikka suvaliselt igale poole, kui kätt puutuda, et võtame käest kinni, oli täielik draama, viskas pikali ega kuulanud absoluutselt mitte midagi. Jälle, seostan tema trotslikku käitumist väikese vennaga, lasteaiaga, tihedate tööaegadega, mis olid – see kõik on omavahel seoses ja Johan on liiga noor, et asjadest täiskasvanu moodi aru saada – tema tahab, et oleks koguaeg lõbus ja tore, mitte keegi ei ole kärsitu, et millal ta nüüd riidesse saab või kausi tühjaks sööb. Täiesti elamuste otsija – ta ainult lõkerdaks naerda ja ronida, mitte kuskil oodata või jalutada. Nüüd on tasapisi hakanud tulema see, et saan siiski veidi jalutatud ka, kui vaja. Iga kord, kui lasteaias on mõni tema pilt seinas, siis mu süda lihtsalt sulab, jeerum, kui äge võib olla lihtsalt üks sinine plätserdis või värvipaberitest rebitud “sügisesed lehed”.

Üleüldse, olen hakanud Johanile nii palju vabadust ja isetegemise rõõmu andma, kui saan. Me oleme seda alati teinud, aga vahepeal olime ka ise segaduses, mida peab tegema, mida mitte. Ma mainisin ühes postituses ka, et hakkasin uurima Montessori õpetusmeetodeid ja seda liini olen siiani jätkanud. Muidugi, mitte täiuslikult, aga mida rohkem uurin, seda rohkem me seda joont mööda läheme. Jaanusele on see imelihtne – ta on lastele sünnist saati pärisasju ette näidanud ja neid kaasanud kõigesse “ebamugavasse”, mis kulutab aega ja hõlmab suuremat sorti jälgimist ning hilisemat koristamist. Mina olin see, et jeerum, sellest saab üks suur kaos ja hädaldasin, aga pidin tõdema, et jah, lapsed on lummatud ning õpivad kiiresti. Montessori põhimõtted on need, et lapsed saavad ise turvaliselt kõiki igapäevaseid toimetusi teha, mängida asjadega, mis on seotud reaalse eluga, näiteks realistliku kujuga loomad (mitte zombied, kollid jne). Keskkond peab olema ette valmistatud juba nii, et laps saab vabalt tegutseda – mida ta võtta ei tohi, see tuleb ära panna, mitte nähtavale kuskile ja hakkame aga õiendama, kuidas “ta peab aru saama, et ei tohi!”. Kui laps ajab vett maha, peab olema võtta koristusasjad, kui tahab lauda katta, peavad olema nõud kättesaadavad jne.

See on uskumatu ja põnev maailm, kuidas üks väike inimene tänu selle järgimisele hakkab rohkem keskenduma, tuba on vaikne, pusib võidukalt oma asju teha, see on lihtsalt nii suur rõõm. Ma usun, et see ongi see, mis on meid aidanud – Johan tunneb, et teda austatakse, ta saab ise oma asju teha, õigemini neid asju, mida kõik teised ehk meiegi teeme, ega pole stressi tekitavaid keelde. Ok, tegelikult, on küll, aga neid on kõvasti vähem.

Montessori meetodite kohta käisin kuulamas isegi ühel suurepärasel koolitusel, kust sain väga palju inspiratsiooni (koolitajaks aastatepikkune Montessori õpetaja/koolitaja/autor Simone Davies) ja nüüd on mul ka tema kirjutatud ülipõhjalik raamat. Ma ütlen, see põhimõte käib minuga kokku – kõik on kontrolli all, kuskil pole mingit kaost, asjad minimalistlikud – see on minu stiil, vastasel juhul olen närvihaige. Kuna ma ei ole sellega veel seal, kus vaja ja segadus on mul endiselt olemas, siis jah, ma olen ka endiselt närvihaige 😀

Mõned lihtsad asjad oleme Johanile ette valmistanud, et igapäevane elu saaks olema iseseisvam, aga suur töö on veel teha. Vaatasime iga ruumi kriitiliselt üle ja üritasime tema tasemelt seda teha. Nii me siis panime vannituppa tema tasemele rätikunagi ja väikese rätiku, mida enne meil nii ei olnud. Iga kord peale WC’s käimist, läheb peseb käed ja kuivatab neid. Samuti, käib hambaid ja nägu pesemas niimoodi. Vahel ta ei taha, aga kui ütlen, et siis sa saad kuivatada, tuleb ta kohe, sest kuivatamine on teema – saab ise tähtsalt oma nagis rätikuga toimetada ja see on nii armas. Muidu oli meil talle ikka suur rätik, mille talle andsin või millega teda kiiruga ise kuivatasin.

Söögitool on meil ammu selline astmik (vana Stokke Tripp Trapp mudel), et saab ise vajalikule kõrgusele sööma ronida ja seda kasutab ta köögis kraanikausis käimiseks samuti. Köögis “nõude pesemine” ja vee joomine võib kesta igavesti, seega otsustasime, et vähema veekaoga saaksime hakkama nii, et ostsin odava kanistri, kus on kraan, panin lauale ja sealt käib ise enda topsi juua võtmas. Kartsin, et sellest tuleb samamoodi üks igavesti kestev veemöll, aga vastupidi – ta on ülimalt ettevaatlik ja muudkui niristab oma vett – milline rahulolu! Köögis on veel hari ja kühvel, mis on täitsa temale kohased ning lapid/rätikud on alati olnud – nendega on ta juba mõnda aega tagasi pühkimise ära õppinud. Muide, nüüd oskab isegi Oskar seda – muudkui nühib enda söögipritsmeid kuidagi segaselt 😀 Kõik sodid, mida Johan leiab, viib ise prügikasti, vahel isegi liiga palju ehk ka mittesodid.

Esikusse oleme ostnud lihtsalt riidest riiuli, mis ripub ning seal alumistes boksides on tema õueasjad, kõrval kombekas, all saapad, et saaks ise kätte ja toimetada. Esikusse on plaan ehitada tema kõrgusel olev toru või nagi, et saaks õueriideid paremini kätte ja ära panna, samuti tahaksime ülimadalat pinki või istet, kus ta toimetab. Põrandal istumine käib ka, aga no, pole see.

Ühesõnaga, alustanud oleme pisiasjadest, aga juba need pisiasjad toovad nii palju tulemusi Johani isetegutsemise ja endaga rahulolu osas ning meil on täielik hasart ja rõõm seda pealt vaadata. Eks segadust tekitab ta omajagu ning parajalt ajakulukas on kogu ettevõtmine, aga nagu koolitusel öeldi, et üks reeglitest on see, et väikelapsega tuleb tempo poole aeglasema peale võtta, anda aega teha ja areneda ning kuigi hetkel tundub olevat see tohutu ajakulu, aga tegelikult hiljem on näha, et see on siiski ajavõit, sest kogu “vaba aeg”, mida me kiirustades hetkel võtame, on laenatud tulevikust, mil peame tahes tahtmata vajakajäämisi lappima hakkama. Veel meeldis tema mõte, et kõik koguaeg kiirustavad, justkui ei saa enda “päris” elu elada, peab selle lapseea ära kannatama ja tegelema, siis saavad edasi tegutseda. Aga tegelikult see ongi elu, see on elu osa, mitte elust väljaspool olev vaheetapp. Nii, et rahu ja elage siis seda elu, mitte ärge sahmige ei tea, kuhu müstilisse kohta, kus saab siis lõpuks “enda elu” ka elada. Õpetus mulle endale ka, mis vahel meelest läheb.

Oskariga on ka hästi, areneb kuidagi nii kiiresti ja on ise ka nii asjalik, kõike oskab, kõike teeb järgi, harva, kui ta millegi peale närvi läheb või kärsituks muutub. Esimesed sammud on ka ära teinud! Nii, et 10-kuuselt hakkas samme tegema, võib nii öelda. Ära on ta õppinud ka suuremat sorti ronimised, näiteks, kui pesu masinasse sorteerisin, oli ta ka minuga vannitoas, sahmis seal niisama, järsku keeran kraanikausi poole ja vaatan, et seisab Johani astme peal püsti, käed kraanikausis ja üritab vett avada. Ma ei tea, kuidas, sest minu jaoks on ta ikka veel nii beebi. Aga jah, ta ei ole ju nii beebi midagi, varsti aastane. Igal juhul on ta väga äge ja nunnu poiss. Ma lihtsalt koguaeg imetlen, kuidas mul said nii armsad lapsed tulla, sellised söö-või-ära lapsed.

Kuna mul on nii lahedad poisid, siis on ju patt kurta, eks. Ma tean seda, ma olen nii tänulik, et meiega on kõik hästi, aga ikka tuleb sisse neid päevi, kus laine on nii üle pea ja tunnen, et ma ei saa mitte millegagi hakkama. Ei saa oma mänguasju nii arendavaks sorteeritud, kui vaja, ei saa sõnu õpitud Johaniga ega vajalikke jalamassaaže tehtud, ei saa korralikke eineid valmistatud, enda muudest asjadest ei ole mõtet rääkidagi. Justkui mitte midagi tehtud ei saa, aga koguaeg sahmid ringi. Kõige rohkem on mul puudu just enda mingisugusest väljundist, aga mul on tunne, et olen nii lastega elu sees, et ma isegi ei tea enam, mis see minu tegevus on. Ma igatsen mingisugust saavutust või projekti, mille kallal töötada ja milleks pole lastega seotud asjad. Minu tass on natuke tühjavõitu, selline vana hea “kelleks ma tahan saada” küsimus tiirleb peas, ainult, et ma saan juba 32 ja siis ongi see ahastus, et miks ma seda alles nüüd või siis ikka veel mõtlen. Ma olen lihtsalt lausa kabuhirmul, sest emapalk saab ühel hetkel läbi, endisele töökohale ma naasta ei saa ja pea on igal pool laiali, fookus on paigast ära, sest pole olnud aega, et istuda ja mõtteid rahulikult mõelda.

See ongi meie pereelu – nii hõivatud, nii jooksuvalmis, kui ühel lastest midagi on, et isegi Jaanusega ei suuda oma mõtteid lõpuni vahetada. Väikeste laste kasvatamine on ikka paras suhte-, enese vaimse arengu ja mille iganes treening – see paneb ikka nii proovile viimsegi närvi, omavahelise arusaamise, millegi selgekstegemise oskuse. Ma ei salga, minul ei ole see üldse ideaalne – tõstan häält, siis tunnen end ülihalva ema ja naisena, siis tahan kuskile nurka põdema ja pillima minna – ikka täisvärk on vahel ja see kõik on sellest, et pole rahunemise hetki. Aga no 10-kuune, aktiivne 2-aastane – loogiline, nii et ei tasu end palju piitsutada ka, kuidas ma nüüd kõigega ideaalselt hakkama ei saa. Ma olen emotsionaalne ja väljaelaja tüüpi ka, ma ei suuda see ema olla, et ah, savi, lase minna ja ära põe. Muidugi, ma vahel ei põe, aga vahel on nii, et see miski, mis närvi ajab, on maailma tähtsaim küsimus, justkui see peegeldaks tervet mu elu. Umbes, et kui ma nüüd ja kohe seda pesu siin ära ei sorteeri, siis ma lihtsalt lähen hulluks, samas, lapsed ripuvad küljes ja samas, peaksin nõusid ka pesema ja samas, peaks lõunaks süüa tegema, peaks lastega õues hoopis olema, peaks magamistuba koristama, peaks talveriideid otsima, uneaeg tuleb kohe-kohe peale ja ma sahmin tühja. Mingi siuke näidisring. Kui lõunauni on, siis ma ei tee mitte midagi, sest Oskar ärkab iga asja peale, kui nad ei maga, siis on nendega paras tegelemine. Kui Oskar õues magab, siis magab pikemalt, aga siis ma ei tee ju jälle mitte midagi, mis kodus ootamas on. Pesu sorteerimine on terve pere teema – ma võin miljon tegevust neile ette anda, aga kõige põnevamad on nende jaoks ikka pesud, mida ma seal lapin – nendeni tuleb jõuda, need tuleb laiali sahmerdada, nendes tuleb möllata. Ja nii siis ongi see vahel üks pikk projekt. Mänguasjadega on sama.

Ma ei saa öelda, et see on alati nii, vahel saab kuidagi virgutud, asjad järjekorda seatud, ära tehtud ja vahel olengi see, et ah, mida ma põen. Vahel siiski, ei ole ma nii mittepõdeja ja põen ning mõlgutan mõtteid, kuidas saadakse tegeleda laste, pesude, söökide, arendavate tegevuste ja veel enda oma ajaga ka – kõike korraga. Sest selline mulje mulle jääb, et teistes peredes on asjad koguaeg korras, igaks tegevuseks on teatud päev, kõik on nii arukalt ja pingevabalt paigas – nädala retseptid, ajaplaneerimine jne.

Ma võib-olla kirjeldan siin, nagu ma oleksin tohutult hädas, aga no, nõrkuse hetkel ongi see justkui tohutu häda ja lõputu pime tunnel. Parematel päevadel ehk siis praegu, kui ma seda kirjutan, mõtlen, et pole hullu, kõik tehtud ja ka edaspidi tehtav. Ma ei saa aru, miks peavad need lõputud mustad päevad üldse sisse tulema ja mind nõrgestama. Ma olen mõelnud minna sellest kõigest rääkima, et pead klaarida ja kuidagi rahu teha selle sahmimisega, aga järjekorrad on pikad, raha ei taha ka palju välja käia, nii ma siis pahurdan omaette ja mõtlen, et see on lihtsalt selline aeg. Ja nii palju, kui teised emad väidavad, siis ongi.

Pead aitab klaarida väljas käimine, eriti üksinda ja nii vara, et terve maailm on kuskil oma urus. Ma olen üritanud käia jooksmas (millal see viimati oli …?). Igatahes, see on asi, mis aitas, ma pean ikka uuesti selle kätte võtma. Algas nii, et kui olin omadega päris kutu, ütles Jaanus, et nii! Homme, kell 9 paned oma tossu jalga, tuuleka selga, kõrvaklapp kõrva ja lähed õue, oled vähemalt pool tundigi, kui rohkem ei suuda ja mind ei huvita, kas sa roomad, ukerdad, soiud ja jalutad või jooksed, aga sa lähed siit välja ja vaatame, mis näoga tagasi oled. Nii ma tegingi, suurima rõõmuga, mul oli vaja konkreetset käsku või tõuget vist, sest muidu on koguaeg see tunne, et ma ei saa Jaanusele lapsi jätta, tal on tööd vaja teha, ma ei saa teisi segada enda “isekate” käikudega. Aga ajasin asjad selga, isegi see ei viinud mind kuskile varinguni, et endine jooksutuulekas eest kinni ei läinud ja pidin Jaanuse laia jope võtma. Isegi see! Ja läksin, ma mäletan täiesti hästi, kui suur vabanemise tunne see oli, ma lausa hirnusin valju häälega, kui omameelest joosta üritasin nii, et hing paelaga kaelas, aga muss mängis ja nii mõnus oli.

jooksukas
Varahommikune “pätt” – peale jooksu, kohvi toomist ja ise omadega nii rahul. Oh, aegu ammuseid. 

Mõned korrad käisin veel, täpselt sama äge ja nii lahe, et hakkas jõud tagasi tulema, aina rohkem suutsin. Siis jäi terve pere täiesti haigeks, ööd möödusid lapsi lohutades, “aia-sid” kuulates, kinniseid ninasid leevendades, püstises asendis hoides ja sajakordselt aurusid tehes. Oskaril tuli haige kurguga ainult kiuksuv nutt välja, see on maailma kõige hullem heli. Nii, et olime kõik täiesti haiged, magasime ainult hommikupoolikul paar tundi, kui rahu saime. Ja jooksmine jäi katki. Jõudsin oma sisemonoloogiga siiani, et peaks jälle selle tossu jalga ajama ikka. Shudavudakuda.

Aga ok, kui keegi on jõudnud selle jutu lõpuni lugeda, siis au teile! Ma lähen nüüd sahmerdan enda asjadega poole kergema tundega edasi. Mul vist oligi vaja sõpradega jutustada ehk blogis plärada. Heh.

NB! Igapäevane postitus sisaldab ka igapäevaseid, uduseid telefonipilte – pole teab, mis kunstiteosed, aga siiski vägagi illustreerivad.

25 thoughts on “Jutud ja pildid argipäevast

  1. Aamen!
    Ma olen ka aru saanud, et nagu lennukis, nii ka emana on kõige pealt vaja hapnikumask endale pähe panna, siis teistele. Vastupidisel juhul ei saa sa mitte kedagi aidata.

    2,5a ja 2,5k koduste laste ema 😀

    Liked by 2 people

  2. Nii tore on teie pereelust lugeda. Kurda Palun teinekord jälle. Mul on samasuure vanusevahega lapsed ainult, et pisem alles 2 kuune. Suht tohuvapohu paistab see tulevik ja olevik küll. Õnneks mul pole raske mänguasjadest üle astuda ning puhast pesu pesukorvist otsida, kuhu viimasel ajal kogu pesu elutsema ongi jäänud. Õnneks on mul võrdlemisi suva sellistest olmeasjadest. Kusagil kuklas keegi perenaine piniseb küll vahel aga tema nimekiri on liiga pikk asjust, mis teha võiks seega olen ma praegu lihtsalt emme. Hoian ühes käes pisikest süles ja teisega mängin suuremaga. Juba söögitegemine on vahel päevatöö vääriline ettevõtmine. Aitäh, et kirjutad loen nii suure rõõmuga su blogi 🙂

    Liked by 1 person

  3. Mul on täpselt samamoodi, ükspäev tunnen, et kõik saab tehtud – toad korras, ahjud köetud, pesukorv ei aja üle ääre, kuiv pesu kapis, märg kuivamas, toidud tehtud, lapsega mängitud ja õues oldud ning lisaks veel tööd ka. Ja siis tuleb see järgmine – laps on öösel ainult nutnud ja kaisus olnud, hommik ei suju, laps ka magamatusest pahur, ei söö, mees on unustanud puud tuua jne, siis tulebki tunne, et olen läbi kukkunud. Mul on kodune töö, 1a7k aktiivne emmekas laps, keda hakkasin just lasteaiaga harjutama (see pole ka lihtne, 8 km kaugusel olematu bussiliiklusega 🙂 ) , mees teeb pärast tööpäeva meie tulevases kodus olematu eelarvega remonti, kui just tööl ületunde ei tule. Et ehk oleme suutnud oma elu hetkel üsna keeruliseks elada, aga toimime selle nimel, et saaks ükskord kolida oma käe järgi tehtud korterisse. Sain ka nüüd ärakurdetud, aitäh! 🙂 Selget meelt ja jõudu meile!

    Liked by 1 person

      1. Mehele ütlesin ka täna, et tunnen end nagu üksikvanem juba, aga see on kõik seda väärt, peaasi, et ta ei saaks pahaseks, kui ma välja elan oma tunded (tahan omaette olla ja nurgas tihkuda – ei karju kellegi peale), õnneks ta mõistab. Aga tõesti, mingisugust oma väljundit oleks tarvis, mul ka mingitlaadi identiteedikriis, 28 vanust ja ma olen ainult KODUS. Väiksemaid remonditöid saan õnneks ise aeg-ajalt tegemas käia, siis istungi seal vaikuses ja värvin, pahteldan, lihvin või eemaldan vana värvi. 😀 Ja see tunne, et keegi ei soovi sinust mitte midagi on lihtsalt suurepärane. 😀

        Meeldib

    1. Nendest ma tegelikult alustasingi, ilma, et teadnud oleksin, et Johanil jalgadega mingi värk. Nüüd olen täielikult sinnapoole teel, et kõik ta jalatsid ümber vahetada, aga kuna see on kulukas, siis tasapisi 🙂

      Meeldib

  4. Pesudeks on mul sulle howdo. Ma ei tea kas kuivatate paelal või on kuivati. Lapi pesu kohe erinevatesse hunnikutesse. Sinu asjad, mehe, Oskar, Johan, voodipesu, köögirätid. See on kõige kiirem varjant ja siis lihtsalt lükkad valmis hunnikud õigetesse kappidesse.

    Meeldib

  5. Arendavateks tegevusteks soovitan teha plaan. Mida võiks see kuu teha, mida see nädal. Siis näed täpselt ära missuguseid asju vajad ja saad need välja jätta. Samuti saad aru kus midagi lisaks on vaja nt osta ja selline oh see on äge, oh too on tore raiskamine jääb ära. Muidugi duplod ja mingid muud väga popid asjad tuleks enam vähem käeulatusse jätta kui elamine käest läheb. Nii on parem planeerida ka väljasõite. Näed ise kui lugu kõigest hoolimata üheülbaliseks muutub.

    Liked by 1 person

  6. Selle jutu peale, et kelleks saada tahad, tuli meelde Baz Luhrmanni lõik loost “Everybodys Free (to Wear Sunscreen)”:
    “Don’t feel guilty if you don’t know what you want to do with your life…
    the most interesting people I know didn’t know at 22 what they wanted to do with their lives,
    some of the most interesting 40 year olds I know still don’t.”

    Tavaliselt kui ma oma eluga kokku jooksen, siis võtan paar tundi ja lihtsalt luban endale ühe shopingutuuri. Mitte et mulle meeldiks rahvarohked kaubandused ja mitte et mul hulgaliselt raha oleks, kuid mõni uus meigividin/küünelakk/hilp/käsitööstaff viivad miskipärast muremõtted eemale. Vähemalt mõneks ajaks. Seetõttu palun elul mulle stress tekitada peale palgapäeva, muidu on jama.

    Väga tublid ja tegusad olete! Püüdke endale üksi ja endale kahekesi ka aega näpistada 🙂

    Liked by 1 person

  7. Tänan Sind väga põneva ja ausa postituse eest. Loen hea meelega “päris elust”, filtriga elu on niigi palju meie ümber.
    Kas oskad soovitada avalikke koolitusi või raamatuid Montessori pedagoogika kohta? See hakkas ka mulle huvi pakkuma.

    Liked by 1 person

    1. Aitäh, et loed ja tunnustad mind 🙂 Montessori asjas olen ma nii uus, aga Facebookis on paar gruppi, millega olen liitunud ja kus liigub seesugune info. Näiteks, sealt saingi info, et tuli koolitaja Eestisse, sama koolitaja raamat, Simone Davies “The Montessori Toddler”, on küll ikka ülipõhjalik, puust ja punaseks selgeks tehtud, sobib ka “algajatele”. Seal on kõik kirjas, miks, kui vana, mida teha, kuidas teha, kuidas isegi nimekirja teha, kuidas seda kõike teha 😀 Mina tellisin raamatu siit: https://manine-montessori.com/collections/books/products/the-montessori-toddler-book-by-simone-davies Raamat koos saatmisega on 35€ ja iga senti väärt – ligi 300 lk teksti ja näiteid. No, tõesti, ma julgen soovitada. Muid raamatuid ma ei tea, sest pole ka uurinud, vaid pigem olen otsinud netist artikleid, kuid usun, et väliskirjandust on kindlasti, eestikeelset ma ei tea, kas on piisavalt häid meil siin ka. Facebooki grupp, kus infot palju ja tarkasid emasid on Montessori ja lapsest lähtuv õppimine: https://www.facebook.com/groups/739215359508034/ ja Eesti Montessori Ühingu kodulehel ning nende Facebooki lehel on ka kindlasti palju, mida lugeda. Nii ma alustasingi. Aa, muide ühingu kodulehel on palju piltidega näiteid ka, kuidas kodu või teatud tegevusi ette valmistada, aga jah, netist leiab väga palju lahedaid ja inspireerivaid asju.

      Meeldib

  8. Kahe poisi (just àsja 3a saanud ja 1.3a) emana lugesin kúll kahes jaos postitust (hahaa), aga paljuski mõtlen ja tunnen samamoodi. Paari postitusega on lausa tunne olnud, nagu oleksid minu mótted olnud, nii et jôudsingi su blogini sedasi, et sõbranna saatis lingi, sest et tàpselt minu jutu koopia oli kirja saanud 😀 nii et olen ka lugeja ja elan kaasa, aga pole suurem asi kommenteerija… seekord kõnetas eriti teema, et endale on aega ja projekti vaja, tunnen ise sellest ka nii meeletult puudust. Kahjuks/õnneks ootab uuest aastast tööleminek ees, nii et hetkel, olles 3a vaid koduses elus olnud, tundub see lausa õnnistusena. Eks siis saab hiljem kindlasti seda praegust aega taga nutta 😅

    Liked by 1 person

    1. Mind paneb imestama, et nüüd emana näen, kui paljud emad sama tunnevad ja janunevad nn enda asjade järele. Minumeelest peaks valitsus midagi ette võtma, üle terve maa 😀

      Meeldib

  9. Mina ennast spordiga laengi.

    Lisaks memmekas olemisele (mille tõttu lasteaia tee see aasta katki jäi) on Saskia see kurikuulus “hull kahene”. Elamises on vaja remonti teha, kui ma eluga välja tulen ja laps lõpetab kodu hävitamise. Ma nimelt luban tal teha, mis tahab. Ainuke reegel, mida järgin on see, et keegi ei saa viga😁

    Üksikema olen samuti, kuna võtsime mehega raske otsuse vastu ja saatsin ta lahe taha tööle. Elu korraldamisega tulen toime, kuna olin Markusega aastaid üksi. Emotsionaalselt on raske.

    Lisaks kõigele võtsin endale ühe töö vastu, millega on hullu moodi tegemist ja lapsele hoidja sain vaid kolmeks tunniks päevas. Kes teeb, see jõuab jh. Kui ennem hull ei olnud, siis varsti vist küll 😁

    Edu ja võta endale see aeg. Kasvõi tunnike. Aitab, palju aitab❤

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s