Perepiltide telgitagused

Eelmises postituses näitasin teile terve hunniku perepilte ja nüüd räägin natuke sellest, kuidas meie enda fotosessiooniks ette valmistasime. Ma arvan, et õnnestunud piltide eeldus ongi ettevalmistus ja läbimõtlemine, aga samas, tahan rõhutada, et ettevalmistus ei pea tingimata olema tohutud summad riiete ja muude asjade peale.

Esimene asi, mida välja tuua, on see, et kui oled asjad enda peas läbi mõelnud, õigeks päevaks kõik valmis seadnud, siis jääb ära sama-päeva-paanika, mis võib hiljem pildil ka välja tulla. No, ei ole lihtsalt omas elemendis, ei jõua pildistamisel kuidagi “soojaks” saada, sest alles hetk tagasi oli tohutu higipales tormamine, nutt kurgus, kuna järsku ei ole midagi selga panna, kellelgi on sokk kadunud, juuksed hoiavad nõmedasti ja meiki pole üldse aega teha. Ja kui tunned, et ah, saab, mis saab, teeme ära, siis võibki juhtuda see, et pole kaamera ees väga vabalt, natuke liiga teadlik oled enda lahjast meigist, teist värvi sokist või sellest, kuidas te üldse kuidagi kokku ei sobitu.

Kusjuures, see kõik sõltub inimesest, mõni ei tahagi midagi sobitada ja tal ongi kõik väga chill, pildid tulevad ilusad, sest ta ei põe. Aga mina olen see mitte-chill, mul on vaja vägagi läbi mõelda, sest kui on midagi, mida ma vihkan (jah, tugev sõna), siis on see otsimise-paanika või läbimõtlemata asjad, mis ei ole üldse kuidagi kontrolli all. Laste saamine on kohati seda kaose-vastast olemist leevendanud, aga kui on kuskile minek ja kellelegi on midagi kadunud või avastan, et millelgi on plekk peal, ma võin nii närvi minna, et õudne. Tegelen sellega.

Ühesõnaga, ettevalmistus on minu jaoks oluline ja mitte ainult fotosessiooniks ette valmistamine, vaid kõigeks (õueasjad ühes kohas, lasteaiaasjad teises virnas hommikuks valmis jne).

Algul mõtlesin, et võiks piltide jaoks lasta hea meigi ka teha, sest minul on päris halb nahk ja ma ei ole veendunud enda meikimisoskustes, kuid aja ja raha kokkuhoiu tõttu jätsin selle ära. Üritasin lihtsalt teha võimalikult mati meigi, kasutasin parajas koguses mineraalpuudrit, silmad tegin veidi tumedamad, kui muidu vast teeksin, sest kogemus näitab, et pildil ei paista see üldse tugev, põsepuna ja päikesepuudriga samuti – üks nõks rohkem. Tundub, et kõik toimis, ei tea, muidugi, kui palju on nägu tuunitud või mitte, aga hakkama sain.

Juustega on käimas üks tore projekt, kus katsetan orgaanilisi juuksevärve ning värvisin eelmisel ööl (jah, juuksevärv oli ööni peas) Radico Colour Me Organics juuksevärv/-maskiga juuksed ühtlaseks. Tooni nimi oli Golden Blonde, kuid tulemus jäi üsna tume. Orgaanilise juuksevärvi üks omadus on, et see oksüdeerub ning muudab värvi veel mitme päeva jooksul ning kulub ühtlaselt 30 päeva jooksul. Nendest juuksevärvidest teen veel eraldi postituse, kuid tõesti üks parimaid viimase aja leide üldse! Juustest veel nii palju, et loomulikud lokid on mulle juba antud, pesin pea, panin juuksevahendit, et väga kahused ei oleks, kuivasid selliseks, nagu kuivasid ja mu igipõline (sest ma ei oska enda lokkidega midagi peale hakata) soeng oli valmis.

DSC_2467

Üks põhilisemaid asju, mis pildil võiks olla, on kokkuminev riietus ja selle all ma ei mõtle, et kõik peaksid piinlikult ühesugused olema, aga võiks kuidagi üks teema olla. See ei pruugi olla midagi silmapaistvat, et vot, kus nüüd on kõik omavahel nii ansamblis, pigem see tekitabki efekti, et riietele erilist tähelepanu ei pööra – miski ei häiri. Niisiis, inimesed ise tulevad esile. Kui ei taha just riideid kuidagi eriliselt näidata või rõhutada.

Igatahes, meie mõte oli olla lihtsalt looduses, sügiseselt soe, kampsunid, soojad toonid jne. Riietele mõtlemine algas juba ammu ja meil ei olnud kodus mitte midagi sellist, mis võiks kokku minna – igaühel mingid isevärvi ja -stiili asjad, lastel kombekad ja joped – no polnud mõnusaid asju. Taaskasutusfännid nagu oleme, hakkasin selle pilguga erinevates second-handides käima, osaliselt oli asju juba olemas, osaliselt ostsin juurde, et sobiksime ja saime komplektid päris kerge vaevaga kokku.

Jaanuse riietus:

  • naturaalsest villast kampsun – Humana
  • püksid – ostetud uuena
  • jalatsid – ostetud uuena

Lilli  riietus:

  • pikk kampsun – Paavli kaltsukas
  • kampsuni all olev pluus – Sõbralt Sõbrale
  • püksid – ostetud uuena
  • täisnahast saapad – Humana

DSC_0933

Johani riietus:

  • dressipluus – ostetud uuena
  • vest – Paavli kaltsukas
  • püksid – Paavli kaltsukas
  • jalatsid – FB lasteriiete järelturu grupist

Kuna Johanile ei leidnud sobivat kampsunit, siis otsustasin kasutada dressika ja vesti kombot. Jopet ei tahtnud panna, oleks kuidagi liiga … jope 😀

DSC_0733

Oskari riietus:

  • voodriga kampsun – Paavli kaltsukas
  • dressipüksid – Johani vanad, omal ajal ostetud uuena
  • papud – ostetud Facebooki grupist

Mul olid Oskarile paar paari lambavillaseid papusid ka, aga viimasel hetkel otsustasin nende kasuks, kuna püsisid paremini jalas ja olid parajamad. Kuigi, ma oleksin tahtnud pehmeid lambavillaseid papusid piltidel kasutada. Kärutamisel kasutame siiski vahel.DSC_1030

 

Ja laste mütsid väärivad eraldi sektsiooni.

Kuna meil ei olnud sobivaid mütse, mida pildile oleksin tahtnud, kas on liiga silmapaistvad, liiga kinnised (müts-sallid), siis otsustasin, et pean mütsid ka hankima. Käisin kõikvõimalikud kaltsukad ja odavamad lastepoed läbi, kuna kalleid mütse ei tahtnud osta, polnud ju tegelikult vaja. Aga ei leidnud mitte midagi neutraalset või mõnusalt kootud. Lõpuks, eelmisel päeval, käisin Sõbralt Sõbrale poes, leidsin 2.50€ eest ühe vana meeste pulloveri, mille toon oli päris hea ja otsustasin, et ah, mis see siis ära ei ole – vuran ise need mütsid valmis. Mõeldud tehtud.

Kusjuures, vaatasin, et pulloverist on ju väga hea mütse õmmelda – soonik on ka ääres! 😀

Lõikasin kampsunil umbes rinna kõrguselt tüki maha, et materjaliga oleks parem tegeleda, lõikasin selle pooleks (esimene külg = üks müts ja sall, tagumine = teine müts ja sall), murdsin ühe poole omakorda pooleks (kuna mütsil on kaks poolt). Siis võtsin ette olemasolevad parajad mütsid, et vaadata, kui lai ja sügav võiks müts olla, joonistasin esialgu sellises mõõdus kuubiku pahemale poolele ning lõikasin välja.

Välja lõigatud tüki murdsin veelkord pooleks ehk tekkis neli kihti, joonistasin ühe youtube õpetuse järgi enam-vähem kuju ette ning lõikasin selle järgi nurgad maha. Nagu paberist inimketti tehakse või lumehelvestele mustreid lõigatakse. Ja lõpuks õmblesin mütsi peal olevad lahtised osad kokku, ning ühe külje, mis veel lahti oli, nii et tekib justkui rist, neli õmblust.

Mütsile kuluvast nelinurksest materjalist jäi üle veel paraja laiusega riba, mille ääred ära õmblesin ja omakorda kokku lasin ning nendest tulid torusallid. Ülilokkivad, üldse mitte läbimõeldud ja viimase hetke otsus, aga pildil toimisid ning ehk pidasid mingit sooja ka.

P3370216

Noh, ok, selles mõttes, eks mütside õmblused ei ole ka ideaalsed, kuigi üritasin väga oskuslik olla, kasutasin stretch-nõela ning -õmblust, aga arvestades, et alles eelmisel õhtul tõin kampsuni koju ning järgmisel päeval, kaks tundi enne pildistamist, vurasin mütsid elus esimest korda kokku, on tulemus väga hea. Riiete ja keskkonnaga sobisid need ideaalselt!

DSC_1553

Nii, et selline oli meie rahakoti- ja keskkonnasõbralik perepiltideks ettevalmistamine.

Perepiltidest võib lausa sõltuvusse jääda, sest juba keerlevad mõtted selle ümber, millised meie järgmised pildid võiksid tulla …

3 thoughts on “Perepiltide telgitagused

    1. Mul on seda lihtne propageerida ka, sest ma tõesti leian, et see on geniaalne ega saa aru, miks peaks üldse sellist võimalust, nagu taaskasutus, kasutamata jätma 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s