Öised jutud lastest ja sassis olekust

Ma ei ole üldse saanud arvutisse jutustama, kuidas meil kõik läinud on, sest haigused on kõik hetkel maha murdnud. Nüüd siis istun siin, avan läpaka esimest korda ma ei tea, mis aja tagant ja kirjutan lastest, endast, elust üldse.

Eelmises postituses ütlesin, et Oskarist räägin, kui perearstil käidud. Räägingi siis temast veidi. Oskar kaalub 9-kuuselt 9300 ja on umbes 74-75 cm pikk. Seekord sai antud ka 9-kuu vereanalüüs, mis võeti veenist (jälle, beebil ja veenist, minu jaoks hämmastav). Oskar pidas selle hästi vastu, pigem oli see, et võtke see jama mu küljest ära, aga paanilist röökimist ei olnud. Tulemuseks saime selle, et tema veres on rauapuudus, mistõttu sai nüüd retsepti rauapreparaadile.

Muidu on ta väga hästi arenenud ja asjalik – kõnnib toe najal, püüab klotse kokku panna, teab, et lusikaga saab kausist putru ja see käib suhu (Johan mängis sel ajal niisama käed kausis toiduga, esimese lapse asi vist). Oskaril on see komme ka, et tahab lusikaga meile ampsu anda, ütleb “aitäh”, sest me ise täname teda alati, kui seda teeb. Nii, et kui tõstab lusika meie poole, ütleb “aitäh”, siis teame, et on aeg tema käest ampsu võtta. Oi, ta on uhke ja õnnelik, kui me seda teeme. Tal on selge ka plaksutamine. Näiteks, ütlen “plaks-plaks”, siis hakkab suurest rõõmust plaksutama ja taas, tunneb enda üle uhkust. Eks me kisame kooris “jee” ka, Johan kaasaarvatud. Muusikat kuuldes tantsib ja nõksutab, ka asi, mida Johan pole kunagi teinud, aga tean, et päris paljud lapsed/tited teevad, juba ammu ootasin Johani tantsu, aga ootama ma jäingi. Jontsu leivanumber on laulmine, seda ma vist mainisin – ilusa häälega ja peab viisi. Tantsib siis, kui meie ka tantsime, siis on tal naljakas.

Jõudsin sujuvalt Johani juurde. Käisime ära eripedagoogi ja füsioterapeudi juures. Esialgu füsioterapeudist. Algul sain aru, et määrati ortopeed, aga tegelikult hoopis lastehaigla füsioterapeut, kes vaatas, pani Johani mingeid asju tegema ja määras talle ortopeedilised jalatsid. Kuidagi kiiresti, ilma infota ja süvenemata. Jaanus käis Johaniga ja Jaanus räägib vene keelt päris hästi, aga eks suhtlus oli eesti keeles, füsioterapeut oli vene naisterahvas ja keelebarjäär vast või milles asi, aga nii raske oli infot saada, absoluutselt ei selgitanud, hästi segane jutt – ühesõnaga palju küsimusi jäi õhku ja kas ikka on neid jalatseid vaja. Samas, ta ütles, et jalatseid peab isegi kodus toas kandma. Ok.

Alustasin ähmis peaga ruttu jalatsite otsinguga. Johanile ei piisanud eritaldadest, vaid kannatoestusega peavad olema, mis maksavad umbes … 100, näiteks. Üsna raske on neid saada, leidsin Mustamäelt ühe müüja, kes müüs kasutatult sandaale suurus 26 ja 30€. Johani jalg on 25, kohe-kohe 26, nii et olin juba õnnelik. Ostsin rutuga ära, lasteaeda ju vaja, aga selgus, et need on ikka nii suure varuga, et sellega ta kindlasti veel käia ei saa.

Vahepeal, kui Oskariga perearstil käisime, rääkisin arstile ka Johani tulemustest, mispeale ta ütles, et tegelikult peab olema väljastatud jalatsite kandmise kohta tõend, mis kompenseerib osa summast. Ma lugesin, et 3 paari ja 50% soodustusega, kui on tõend. Füsioterapeut oli aga Jaanusele öelnud, et kui on määratud puue, siis saab tasuta, muud infot ei öelnud. Aga perearst väitis ja Sotsiaalkindlustusameti lehelt sain kinnitust, et ka meile oleks pidanud väljastatama siis tõend, millega saame soodustust.

Veel imestas perearst, et ei ole neuroloogi määratud vereanalüüside vastuseid digiloos, tema peab ka neid siiski näha saama ja soovitas mul saata Lastehaigla üldmeilile kiri, et palun kandke andmed digilukku. Kirjutasin meili, sain neuroloogilt vastuse, et andmed ei ole veel sees, kuna meie toimik on avatud, sest logopeedi aeg on sellega seotud ja logopeed on meil 25. oktoobril. Kui logopeedil käidud saame, siis on juhtum lõpetatud, pannakse info digilugu.ee’sse. Ok, sellega sai selgeks. Veel ütlesin kirjas, et palun tõendit jalatsite kohta, mis jäi saamata, selles osas vastust ei saanud. Nüüd saatsin perearstile kirja, et soovin siiski ortopeedil ka seoses Johani jalgadega ära käia, sest füsioterapeudi vastuvõtt ning info jäid meie jaoks kuidagi poolikuks, vastuseid ma sealt ka ei saa, nii, et kindluse mõttes käin ortopeedil ka. Oeh.

Ortopeed, dr. Nittim Lastehaiglas, on minu mäletamist mööda ülitore arst, tema vaatas titena Oskari ka üle ja kui määrati talle massaaž, siis tema ütles kohe, et pole siin mingit massaaži vaja, lapsed arenevadki nii, pole vaja koguaeg igasuguseid diagnoose ja toiminguid välja mõelda. Nunnutas Oskarit, kuidas viiks ta lausa koju, sest ta on nii armas laps, nii, et mis siin mitte meeldida. Loodan, et Johaniga läheb ka sõbralikult ja soojalt see visiit. Perearst soovitas ka tema juurde minna ja ütleski, et kui füsioterapeudid määravad väga kiiresti ortopeedilised jalatsid, siis ortopeedid soovitavad pigem oodata, kõndida lapsega paljajalu erinevatel konarlikel pindadel, teha pikema aja jooksul harjutusi ja küll kõik välja kasvab ning lihased tugevnevad. See on info, mida me mõlemad Jaanusega oleme ka lugenud, et nii vara ei pea veel igasuguste väänamistega alustama. Näiteks, üks sellekohane artikkel asub siin, autor Ragnar Lõivukene: http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/12066/7176

Eripedagoogil käisime Adeli Rahvusvahelises Rehabilitatsioonikeskuses ja seetõttu, et lasteaiast tuli muudkui vihjeid, et Johan ei saa mingite peenemate asjadega hakkama, käeline tegevus on kõnega seotud, logopeedi aeg tuleb meil niikuinii, vaheetapp enda rahustuseks oleks eripedagoog, kelle kohta saime palju häid soovitusi. Me olime natuke ülekoormatud juba igasuguste märkustega Johani käitumise ja tegevuste kohta ega soovinud midagi kahe silma vahele jätta – kui ta vajab lisaabi, siis peame selle kohe välja selgitama.

Muidugi, see on raha eest ja mitte väga väikese raha eest, üks sessioon on 45 min pikk ja 45 eurot, korduvvisiit on soodsam. Aga see üks kord andis meile väga palju hingerahu. Ülisõbralikult võeti vastu, Johan suunati erinevaid tegevusi tegema, mänge mängima. Terve ruum ongi nagu mängutuba. Imetore eripedagoog Ethel mängis Johaniga nii, nagu oleks pereliige, meie läksime selleks ajaks mujale jalutama, et nad saaksid omaette toimetada. Umbes poole tunni pärast läksime järgi ja saime hinnangu, mida Johan teeb, mida mitte. Ma võin öelda, jah, sõnu on vähe, kuid muudkui tuleb, aga käeline tegevus ei ole tal kuidagi nõrk. Absoluutselt kõike tegi kaasa, väikesi asju pani väikestesse kohtadesse, nagu ette nähtud, loomad teevad loomade hääli ja kappavad ringi, lennukid lendavad, autod sõidavad, kõik on eakohane ja normaalne.

Aga kõne osas saime soovitusi küll ning andis kindlustunde, et tegelikult kodus olemegi asju päris hästi ja õigesti teinud, peame lihtsalt rohkem seda teed minema ja enesekindlamalt. Näiteks see, et mängudes kasutada võimalikult palju hääli. Kui vaja mingit asja tõsta ja panna, siis sellel ajal teed häält, näiteks “tiitiiitiiii ja põmm”. Et laps hakkaks seda jäljendama, võimalikult palju enda häält kasutama ning ses osas vabaks saama. Me oleme just seda osa päris edukalt teinud, aga nüüd teeme rohkem, sest teame, et see häälitsemine ei ole kõne pärssimine, nagu meile on mitmelt poolt öeldud, vaid pigem vabastav tegevus. Mänguasjugi nad korjavad Jaanusega kokku häälitsedes, näiteks Legod legode kasti võtab nn kraana ehk käega tõstad, teed tõstmise ja vedamise häält ning “põmm” langetad tüki. Johan on sellisest mängulisest koristamisest-häälitsemisest päris vaimustuses, vastasel juhul ta lihtsalt kisub asjad laiali ega soovi neid ära panna, seetõttu pidime mingi mängu välja mõtlema.

Teine suur asi, mida teha, on kasutada tegevussõnu. Näiteks, kui Johan tuleb, häälekalt näitab, et midagi vaja, siis võimalikult palju tuleb teda motiveerida ütlema sõna, näiteks “aita” ja seda iga kord öelda, kui ta abi soovib. Kui laps tuleb ja tahab, et te teeksite midagi, siis küsige selgelt alati “kas ma aitan?” või midagi sellist, aga lühidalt ja selgelt, et ta hakkaks seda lihtsat “aita” sõna jäljendama. Ja kui ta pudikeeles midagi taolist ütleb, tuleb kohe reageerida, siis ta saab aru, et sõna abil ta tõesti saabki, mida ta vajab ehk te aitategi. Seda enam on laps motiveeritud seda ja teisi taolisi sõnu kasutama ning seda julgemini ta neid ütlema hakkab. Nii, et kui laps räägib pudikeelt, tuleb teie juurde, siis ei tohi seda eirata, kuna see on n-ö suvaline pudijutt, sest nii ta ei olegi motiveeritud rääkima – reaktsiooni ju ei tule.

Veel ütles, et osad kleebivad külmkapile pildid. Näiteks, lapse lemmikasi või vajalik söögiasi, 3 pilti umbes ja laps viitab pildile, mida ta soovib. Samal ajal teie ütlete “piim” või misiganes asi see on, laps hakkab ka siis selgeks saama endale vajalikku sõna, et kas sa tahad piima ja laps jätab meelde, hakkab kordama. Ja kui ühte sõna suudab laps öelda, siis sealt tulevad kahesõnalised edasiarendused (“tahan piima”, “tahan õue” jne).

Johani kõnes on olemas mõned sõnad, kuid kahesõnalisi lauseid ta endiselt ei ütle. Eripedagoog ütles veel seda, et ta hea meelega kohtuks meiega veel, kuid Johanile piisab täiesti näiteks kord kahe nädala jooksul või midagi sellist, et hakata spetsiifilisemaid ülesandeid andma ja tegema. Algul mõtlesin, et panen kohe uue aja, aga siis leidsin, et ok, vaatan ära, mida logopeed ka ütleb, sest kui tegevuse osas on ta ikkagi päris eakohane ja meie ka aktiivselt, rohkem suunatult oskame temaga tegeleda ehk ei olegi vaja minna. Muidugi, selle nimel, et ta toredasti mõnusas keskkonnas aega veedab ja veel arendavalt, võiks minna küll. Ma natuke kaalun seda asja, võimalik, et 1-2 korda käib veel, aga vaatame, otsest vajadust vast ei ole.

Üldiselt on Johanil natuke raske aeg – esiteks, muidugi, on juba arengus selline aeg – kahene ikkagi ning kõik sellega seonduv. Teiseks, mõjub kindlasti lasteaias käimine ja see segadus, et seal on uued näod ning reeglid, mida järgida, kuigi ta on seal viimasel ajal üsna vähe käinud, mis toob mind kolmanda punkti juurde – ta on haige. Ikkagi on tulemas tagumised hambad, mingi ots on väljas ka juba, nendega seoses on tervis nõrgem. Lisaks, haiguste aeg ka käimas, ilmad muutlikud ja nii ta läheb. Nohu, köha, kurk kinni, palavik. Nii, kui terveks saab ja välja läheb, on kohe uuesti haige.

Samamoodi on Oskar – ka kasvatab hambaid, sügis jne – nohu selline, et jube. Ja samamoodi oleme meie ka Jaanusega haiged, sest me oleme sahminud ja rahminud ringi, vaimselt väntsutatud, mured Johaniga, mured töödega, mis muudkui kuhjuvad, ööd on haigete lastega magamata, pead on sassis, energiat kuskilt juurde ei saa, kuhu tõtata, millist arsti uskuda, kuigi me teame, et pigem rahuneda ja üldse mitte tõmmelda, tegeleda, millega vaja (mida me ka teeme). Lihtsalt, kuidagi palju on kõike.

Nii, et elu on hetkel selline – keset elutuba on lastetelk, kus on palju tekke, patju, pehmeid mänguasju ja inhalaator – see on meie spa, kus toimuvad raviprotseduurid ja lastel on väga lõbus. Nad pole selliselt püsivad, et hoiaksid ilusti inhalaatorit enda suu ja nina ees, siis tuleb telk täis aurutada. Asja teeb jamaks see, et Johanil on komme sokke ära võtta, üldse riideid. Ma ei tea, mis värk on, aga suur kisa lahti, kui ta neid ära ei tohi võtta. Nii, et umbes miljon korda päevas panen talle uuesti asju selga. Ja vähemalt sada korda käime öösel lapsi rahustamas, sest neil on halb ja karjuvad, aga no seda teavad haigete laste vanemad vast niigi.

Ahjaa, perepilte pidime sel nädalavahetusel tegema minema ja selle ütlesin ka täna ära, sest lapsed on haiged, isegi, kui saavad napilt terveks, siis ei taha kuskile neid väntsutama viia ega uuesti haigeks saada. Sellepärast olen ka nüüd natuke õnnetu, halb oli ära öelda, see oleks olnud meie esimene korralik perepiltide sessioon. Eks meid on ennegi fotograafide poolt pildistatud, näiteks viimati Pere ja Kodusse, aga lisaks sellega, et see oli ajakirja ja kiiruga, ma pean ütlema, et see oli üks ulmeline sessioon – mingisugune eriliselt magamata mölluöö oli seljataga, jooksime, otsisime midagi selga vahetult enne pilte ja mõtlesime omavahel, et tead, ärme põe, teema on “elu kahe väikese vanusevahega lapsega”, siis täpselt sellised pildid need tulevadki. Ja tulidki – pead sassis, meie ise näeme vabalt väsimuse näos ära ja nii see käis 😀 Ilm oli ka vastav, tuul sasis meie sassis olekut veelgi. Ühesõnaga, sel nädalavahetusel pidid tulema ilusad, mõnusad, rahulikud ja mängulised pildid, mil meil on aega ja olemegi, nagu oleme. Aga kui lapsed on haigustest väsinud või veel tatised, siis ma ei soovi selliseid pilte raha eest küll saada ja peamine, haigusi pikendada või tüsistustega riskida. Nii, et seni peab sasipiltidega rahul olema, mis on omamoodi armsad.

NB! Fotograafide soovitused on teretulnud, kes teevad kvaliteetseid pilte, ei töötle neid liiga üle oma udude ja värvide pleegitamise/pealekeeramisega, on mõnusa suhtumisega ega maksa hingehinda.

Ma tahaksin endast ka rääkida ja sellest, mis minuga üldse toimub, aga jätan selle mõneks teiseks korraks, kui aega saan. Võib arvata, et ega lihtne pole olnud, hetkel on kuidagi nii sassis tunne ja paar päeva tagasi, kui oma nurgas kuskil keset kaost istusin ning mõtlesin, et ok, ma vist ei jaksa hingata ka enam, otsustasin, et peab oma pundart lahti hakkama harutama ja seda ma nüüd teengi. Aga ma räägin sellest mõnes muus postituses. Nagu ka olen lubanud uuest kärust rääkida või 9 kuud tagasi Oskari nimesaamise loost jne, eksole 😀 Ei, tõesti, ma tahan rääkida asju, kergendada end ja muliseda naiste ning emadejutte ka. Minult on palju küsitud või tagaselja räägitud, et no, milleks panna enda elu internetti laiali (milliselt blogijalt ei ole seda küsitud) – noh, ikka selleks, et tegelikult tundsin ma alates rasedaks jäämisest end väga üksikuna ja emadus on ka väga paljude jaoks üksik tunne. Ei pruugi olla füüsiliselt üksi või tuttavate puudus, vaid lihtsalt, pole mitte kellegagi jagada teatud asju. Aga samas ajaliselt ei saa endale uusi mom-friende lubada ka, sest vaevu leiab üldse endale aega, mul pole aega sorteerida läbi emasid, kellega oleks hea klapp, aga eks need tekivadki märkamatult (loodetavasti ma ühel päeval avastan seda :D) Nii, et blogi on mu mom-friend – saan temaga kokku, kui mul aega on ja ta ei küsi, miks mul seda kunagi ei ole, ta ei solvu, kui unustan uurida, kuidas tal läheb, ma ei pea mõtlema, et mu jutt on nii igav titejutt ja muud ei oska rääkida ega tüüta mind omapoolse hukkamõistuga. Lihtsalt mulisen isekalt oma juttu siis, millal tahan. Hetkel on selleks vabaks ajaks ja tahtmiseks kell pool 2 öösel.

Seetõttu ma räägingi avalikult blogis, sest kui on ema, kes on samuti kõigest muust kaugeks jäänud, hoolitseb enda laste eest, nagu sajajalgne multitasker, mõtleb, et kas üldse keegi, kes samamoodi elab või sama tunneb või kellelt küsida, kas mu kaheaastase teatud käitumine on ok, sest tuttavaid selliste lastega ei ole, ja jõuab pimedas toas, voodis pikutades oma telefonist korraks paari blogi silmadega üle lasta, sest see on ainus tema enda hetk või “sõbranna”, siis temale ma kirjutangi. Minul on vaja seda teadmist, et tegelikult oma isoleeritud emaduses ei ole me üksi ja kui minul on vaja, siis on keegi veel, kellel on vaja.

rubywax1

Ühesõnaga, sellest, mis elu ma elan ja mida ma teen, et end mõistuse juures hoida, räägin mõnes muus postituses, aga ma teen seda kindlasti. Mingi aeg.

Illustratsiooniks meie kevadised-tuulised-sasised Pere ja Kodu perepildid, mida praegu on päris armas vaadata.

(Fotograaf Eero Alamaa)

 

23 thoughts on “Öised jutud lastest ja sassis olekust

  1. Mulle meeldib see ausus ja läbipaistvus, kuidas kirjutad. Avastasin sinu blogi raseduse ajal ja juba siis kõnetas see mind. Aitäh, et kirjutad!
    Ilusat sügist teie perele ja olge tublid-tugevad 💙
    PS! Millist inhalaatorit kasutate?

    Liked by 1 person

  2. Ilmselt teil enam vaja ei lähe, kuid kui peaks olema tarvis, siis soovitan väga Babysporti, mis asub Kotka perearsti keskuses, C majas. Füsioterapeut Urmi Kukk, suurepärane inimene ja väga suurte kogemustega laste füsioterapeut. Käin mõlema lapsega tema juures (2a4k ja 9k).

    Meeldib

    1. Jaa, ühinen soovitusega.
      Urmi on lihtsalt suurepärane inimene, nii tark ja leiab ühise keele igas vanuses lastega! 🙂 Käisin oma pojaga tema juures ja saime kiiresti abi.

      Liked by 1 person

  3. Sain esimest korda emaks 1,5 kuud tagasi ja nōustun täiesti selle üksinduse jutuga. Parim tugi on oma mees. Paraku ta on meremees ja pool ajast olen üksikema. Jah sōbrannadel on küll lapsi,aga ma ju ei hakka neile öösel ahastuses nuttes helistama,kui beebil gaasivalud on. Üsna kiirelt tōdesin,et tuleb ise hakkama saada ja ellu jääda. Alles viimased kaks nädalat tunnen,et lōpuks naudin emadust ja et mul on kōige armsam ja tublim poja.
    Fotograafiks soovitan hobipiltnikku Anniki Jalast,leitav instagrammia

    Meeldib

  4. Mina soovitan ikka meie perefotograafi, sest ta on niiii armas, meeletult kannatlik, lapsemeelne, äärmiselt entusiastlik, ei ole kellas kinni, oskab välja tuua just need kõige siiramad ja toredamad emotsioonid, oskab hellalt juhendada aga samas ei juhenda liialt (ei topi staatilistesse poosidesse), armastab väga mida teeb ja teeb seda hästi. Ehk siis Maris Sits. 🙂

    Liked by 1 person

  5. Hei Lilli,

    Mina sattusin sinu blogi lugema siis kui ise last ootasin, praegu on ta 1a ja 7k ja loen aina edasi. Tänan sind, et kirjutad! Sest tõepoolest praeguses maailmas meil siin põhjamaal on tihti nii, et emadus on küllaltki üksildane roll. Ei ole minulgi abilisi ega suuri huvilisi varnast võtta, kasvatan oma last täiesti üksi.
    Muuseas kas oled kuulnud sellisest autorist nagu Elaine D Aron? Tal on eesti keeles ilmunud mõned väga huvitavad raamatud ülitundlikest inimestest. Või kui guugeldad highly sensitive + autori nime siis leiad ka huvitavat infot. Lihtsalt tundub, et see võiks sind kõnetada. (Ülitundlik kõige paremas mõttes). Mina ise leidsin need raamatud mõni aeg tagasi ja sain neist sel hetkel palju tuge.

    Jõudu!

    Liked by 1 person

  6. Mina lugesin su blogi esimest korda, kui ma olin 41+1 nädalat rase ja mul oli hirmsasti vaja seda informatsiooni, et keegi teine on olnud samas olukorras ja mõistab mida ma tunnen.
    Aitäh, et kirjutad!

    Liked by 1 person

  7. Minu plika kohta ütles perearst, et oi oi valesti kõnnib, ruttu-ruttu füsioterapeudi juurde ja kindlasti erijalanõusid vaja. Enne kui füsioterapeudi juurde läksin käisin lapse naba pärast Ragnar Lõivukese juures. Ütles, et mingeid spetsiaalseid jalanõusid vaja pole, laps veel nii väike ( siis oli 1,7a) ja las ta kasvab. Lapsel jalg alles areneb. Siis jõudis kätte aeg füsioterapeudi juurde minekuks. Ta küsis ka, et miks saadeti üldse, laps nagu laps ikka 🙂 vahepeal lihtsalt tehakse paanika, aga sellele ei mõelda, mida üks ema süda seni teeb kui arstiajad kätte jõuavad.

    Meeldib

    1. Kusjuures, sain ortopeedi aja ka nüüd, keegi oli oma aja ära öelnud, saime ette. Ja tema küsis ka, et jeerum, olete 3 kohta läbi käinud, saadetakse siia-sinna ja midagi konkreetselt keegi ei räägi. Et jah, ok, jalatsid võiksid vast olla, aga pigem anatoomilised, kui ortopeedilised, sest ortopeedilised ja tema vanuses pole üldse kasulikud. Tõesti, las laps kasvab! 🙂 Väga tore ortopeed oli Lastehaiglas, Ravi tn.

      Meeldib

  8. Kaks asja peaksid lapsel uued olema: turvatool ja jalanõud. Viimased seetõttu, et kunagi ei tea kuidas viimane kandja neid sisse on tallunud. Ärge hoidke selle arvelt kokku.

    Väga ootan su muljetusi sinu enda elust-olust. Kui ühe postituse kommentaar oli selline, et ükski täiemõistuslik ja hooliv ema ei kuuluta kogu maailmale oma lapse käekäigust, sest seetõttu võivad tekkida igasugused koolikiusamised jms, siis arvan sama… koolikiusamised tekivad laste poolt, kelle vanemad ei ole piisavalt selgitanud, kui vale on teisi lapsi norida. See blogi ei ole lastele kiusamise matejaliks, vaid on emadele toetuseks ja mina leian selles igati tuge. Aitäh sulle, et viitsid!

    Liked by 1 person

  9. Nii hea postitus. Üks asi kõnetas mind eriti – emade üksindus. Minul on üks laps, tänaseks 3a8k ja juba poolteist aastat käin jälle tööl (kontoritöö 9 – 17, aeg-ajalt ka lähetusi). Väga raske on, õhtuti toon oma lapse lasteaiast, teen söögi, koristan ja varisen voodisse. Kui ka aega oleks kellegagi suhelda, siis lihtsalt ei jaksa, tahangi need harvad hetked pigem üksi olla või magada. Mees on ka, aga ta on palju ära ja üleüldse.. ma kuidagi tunnen ennast halvasti, kui pärast lasteaeda ka ei veeda oma lapsega aega koos. Lapsega kodus olles mul olid mõned teised emmed, kellega aeg-ajalt kohvitasin, aga nüüd ongi mu elu ainult laps ja töö. Laps on äge ja ega tööl ka viga pole, aga lihtsalt.. ma ei osanud seda küll ette näha, et ma sellesse ellu nii ära kaon.

    Meeldib

    1. See on kummaline – sama kuuleb sadadelt ja tuhandetelt emadelt üle maailma, tohutult tehakse igasuguseid programme, et emad vähegi mõistuse juures oleksid, aga samas leidub alati neid, kes ütlevad, et no ise pead olema hakkaja, ärgu ma halagu jne. Et jah, mul on hea meel, et blogisse satuvad tõesti ka need, kes leiavad lohutust ja vastavad otse ning ausalt, et jah, meie oleme ka üksikud ega näinud seda ette. Mina ei näinud ka ette ja tööle naasmist ei kujutagi üldse ette, sest ühest küljest vajan välja saamist, eneseteostust, teisest küljest – jah, kuidas end jagada? Nii, et jah, mul on see veel ees.

      Meeldib

  10. See postitus tuli nii õigel hetkel mu jaoks! Loen Sinu blogi täitsa esimest korda. Emade üksinduse teema väga puudutas. Kipun tihti mõtlema, et kellelgi teisel selliseid muresid pole nagu mul ja siis on nii lohutav meeldetuletus, et pole ma nii ainulaadne midagi.

    Mul on igal eluperioodil ikka sõpru olnud. Olen sedasorti inimene, kes hindab sügavaid suhteid ja nüüd näen, et mul lihtsalt pole võimalust tõeliseks sõpruseks, sest pereelu võtab nii palju aega ja energiat. Mul on küll tore naabrinaine, kellega meil on ühevanused lapsed ja selle eest olen tegelikult väga tänulik, et vähemalt laste teemadel on keegi, kellega sarnaseid väärtusi, rõõme ja muresid jagada. Aga tunnen väga puudust lähedasest sõbrannast, kellega rääkida kõigest muust, mis elus oluline on. Lohutan ennast sellega, et ehk tekib selline inimene mu ellu siis, kui jälle tööl käin, kuigi praegu ma ei kujuta seda eluetappi tegelikult reaalselt ettegi :D.

    Igatahes aitäh, et blogid, ja ootan seda postitust, kus lubasid oma puntra lahti harutamisest kirjutada :).

    Liked by 1 person

    1. Jah, just, mina igatsen ka erinevaid läbikäimisi ja sõpru, aga samas, ma ei suuda sinna panustada ja loogiline, et ega siis ei saagi seda mõnusat suhtlust nii naljalt tekkida. Tõenäoliselt tuleb see siis, kui lapsed on … teismelised 😀

      Meeldib

  11. Ma olen siia kuidagi aeg-ajalt trehvanud, aga püsilugeja pole olnud… Äkki peaks 😉 Mul on kodus üks varsti-kolmene Johannes ja just-aastane Oskar. Nii et üsna sarnane seis.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s