Asi selge – me vajame abi

Täna on 21. kuupäev, mis tähendab, et Oskar on 9-kuune, Johan 2 aastane ja 2 kuune. Oskarist ja arengulistest asjadest räägin siis, kui uuel nädalal perearstil ka käidud saab, seni aga Johanist.

Alustuseks ütlen lasteaiateema jätkuks, et Johan puudus nädal aega lasteaiast, kuna jäi haigeks ning nüüdseks olen avastanud, et mingisugused tagumised hambad veel tulevad vist (väga ei nõustu näitama) ning sellest ka kogu mure nohu ja nõrgema tervisega, ma usun.

Vahepeal olime lasteaiaga ka oma suud puhtaks rääkinud, rahunenud ja loodame, et edaspidi sujub aina paremini. Lõpuks vaatasime, et Johanil nohu läinud, viime ikka lasteaeda, sai ühe päeva olla, järgmisel helistati, et ta on jälle tatine, tuleb koju viia. Ja oli ka, nii et jälle lasteaiast paus. Aga see poolteist päeva, mis ta oli, olid väga head – ta oli ise nii rõõmus ja elevil, polnud ju ammu käinud ning jäi kiiresti lõunaunne, ei tahtnud väga ärgatagi. Kui järgi läksime, silmad särasid – kõik oli hästi, nii et sellega on selleks korraks pinge minus ka maandatud. Lisaks olen ma väga rõõmus, et see üks ja ainus päev, millal ta sai, silmad peas säramas, lasteaias olla, oli ka rühmade pildistamine, nii, et jess, ei pidanud sellest ilma jääma!

Aga muus osas olen ma parajalt varingu äärel olnud – lausa nii, et süda paha, peksab ja puperdab, nutt kurgus. Selle põhjuseks on see, et lisaks lasteaiast saadud n-ö kriitikale, mis tegi niigi ettevaatlikuks ja pani end küsitlema, et kas me üldse oskame lapsi kasvatada, käisime Johaniga neuroloogi vastuvõtul ning see ehmatas mind ära.

Läksime teisipäeval neuroloogile, kuna perearst ütles, et 2-aastane laps peab juba rääkima, tuleb uurida. Lisaks on tal kõndimine kuidagi hüplev või kummaline, st liiga beebilik, mida ma ei oleks osanud üldse tähele panna. Ma ei muretsenud enne seda vastuvõttu, sest Johan areneb minu meelest viimasel ajal eriti kiiresti ja sõnu (selliseid, millest meie aru saame), tuleb väga palju, aina selgemini. Kõnnak ei pannud ammugi muretsema.

Lastehaigla on üks jube koht. Mul oli imelik mõelda, et tegemist on Lastehaiglaga – kõik näod olid tõrjuvad, tõsised ja muidugi ka häiritud, sest ega kahene Johan ei käi ilusti vaikselt käe kõrval ega oota ukse taga enda aega, vaid tahab siia-sinna tormata, mida mina muudkui keelan, kuni tema lihtsalt põrandal karjudes ja rullides lõpetab, endalegi aru saamata, miks ta seal peab olema. Ma olen sellega vast harjunud, Johani temperament on seesugune. Mida ma oleksin saanud ka teha, keelasin, hoidsin, rääkisin, noh, ma ei pea siin seletama tegelikult, kellel on selline tugeva tahtega laps, see teab niigi. Mind pani see imestama, et ega ta ju esimene ega viimane selline seal ei ole, kuid sealsed töötajad olid küll pilkudega, nagu oleks mingisugune märatsev, haisev, tülgastav joodik seal rullinud. Mitte ühtegi naeratust, mitte midagi. Kui lähen küsin infolauast, kuhu peaksin suunduma ja samal ajal otsustab Johan midagi eriti valjuhäälset oma pudikeeles seletada, siis see inimene, kes laua taga istub, paneb demonstratiivselt käe kõrva juurde ja Johani ette, nägu nii vihane, kuni lihtsalt lajatab: “Minge osakonnast välja! Sealt saate.” Ehmatavad kõik seal ära, ammugi siis kaheaastased, kes otseloomulikult pinges on.

Aga ainus, kes oli väga armas, oli arst-resident, kes sel päeval koos neuroloogiga töötas, Johaniga kohe kontakti saavutas, kutsudes üle koridori nimepidi mängima, see oli armas.

Igatahes, asjast ka. Neuroloogil olime mõned minutid, kui pandi hinnang ära, et ta peaks juba kahesõnaliste lausetega rääkima, mitte alles harjutama üksikuid pudikeelseid sõnu, mille peale mu pilk klaasistus ja klimp tuli kurku. Kutsuti ka logopeed, panime selle aja samuti, saime alles oktoobriks. Kaheldi tema arusaamises üldse, sest ta ei teinud nende minutite jooksul just seda, mida oleks vaja olnud (minu vererõhk tõusis sel hetkel, ta oli pinges ja ta on kahene).

Mis mind eriti õnnetuks tegi, oli hinnang Johani jalgadele. Tal olevat need kuidagi nii ära vajunud, et lausa deformatsioon on tekkinud. Kui mina umbes pool aastat tagasi uurisin laste jalgade kohta ja selle kohta, et kui labad on justkui sees või tundub, nagu oleksid lampjalad, siis sain vastuseks, et lapseea lampjalgsus ongi ok, vaatasin pilte ja puha, millest järeldasin, et muretsemiseks ei ole põhjust. Nüüd ütles arst, et see peaks möödas olema ja siin on alanud deformatsioonid. Ma olen täiesti nõutu. Kas sellepärast kõnnib imelikult siis või kas sellepärast läheb endast välja, tormab igal pool, äkki tal on jalad valusad koguaeg? Ja üleüldse, mida teha?

Edasine asjade käik oli see, et läksin Johaniga 2. korrusele vereanalüüse andma, kust tal võeti veenist 3 topsi verd, mis mulle tundus nii väikese lapse kohta ulme. Johan, nagu ta nõeltega on, oli väga ok, ainus asi, mis käis närvi ja häiris, oli see, et pidi liikumatult olema. Aga saime hakkama.

Siis öeldi, et peab jalgade pärast kohe ortopeedi ukse taha ka minema nõu saama. Sealt ma nõu ei saanud, anti telefoninumber ja sain erakorralise aja järgmiseks nädalaks, kes vaatab jalad üle.

Ma olen alati arstide vahet käinud, tundnud seda ülimat rahulolu, kuidas kõik on korras, kõik on hästi ja nüüd sain obaduse. Ma olin nii mures Johani pärast ning nii suurtes süümepiinades ise, et mida ma oleme kõike tegemata jätnud, milles asi, kas me oleme vähe tegelenud, suhelnud, mis värk on? Silme eest käisid läbi need korrad, mil vaatas multikat või tahtis tähelepanu, aga ei saanud. Iga detail käis läbi. Muidugi, polnud üldse teemagi ega endale veenev, et me oleme temaga ikka vägagi tegelenud, küll meisterdanud, raamatuid vaadanud, ehitanud, jutustanud, võtnud kööki süüa tegema jne. See kõik on igapäevane, tema kaasamine meie asjadesse. Aga sellel hetkel on peas ainult keelatud multikad ja see, kuidas ta ei saanud tähelepanu, kuidas äkki ta hakkas liiga vara käima ja äkki oleksin saanud takistada, äkki need mõni d-vitamiini vahelejäämise kord on pannud oma põntsu. Jube tunne. Jube, sest nüüd peab tema selle kadalipu läbima ja käima kuskil arstidel, logopeedi juures, saama muudkui hinnanguid inimestelt, kes teda üldse ei tunnegi. Ma olen tänulik neile, et nad märkasid probleemi, aga mu hinges pistab.

Õnneks, õnneks, õnneks sain täna enne 8 hommikul teada, et vereanalüüsidega on kõik korras!

Ega’s midagi. Minu suur südapaha ja närvitsemine on nüüd läbi ja tegutseme selle nimel, et saaksime varakult jaole ning korda. Esialgu oli küll selline tunne, nagu midagi väga traagilist on lahti. Sellel hetkel mõtlesin kõikidele nendele, kes saavadki nendes samades kabinettides tõesti traagilisi asju teada, praegugi tuleb nutt peale. Ma ei tea, kuidas nemad tegutsevad, kui juba minu lapse logopeedi-vajaduse ja jalgade hinnangu peale oli mitu päeva paha olla.

Kuna logopeed on alles oktoobri lõpus, siis broneerisime aja ka Adeli Rehabilitatsioonikeskusesse, et saada sealt eripedagoogilt hinnang. Põhjus on justnimelt selles, et seal jälgitakse last mängides, võetakse aega analüüsimiseks ja kõigeks, pluss see, et ei pea kuu aega ootama, vaid teeme seda juba esmaspäeval. Lastehaiglast jäi nii kõle tunne sisse ning kui siis ka kõle on, kui Johaniga logopeedile läheme, siis võib juhtuda, et saab kiirustades mingisuguse hinnangu, mis ei pruugi üldse tõele vastata.

Nüüd me siis oleme kodused, kasvatame hambaid, ravime nohu, kaisutame ja teeme kõike seda, mis tuju üleval hoiab.

mökerdame

28 thoughts on “Asi selge – me vajame abi

  1. Seda on küll lihtsam öelda kui teha aga katsu mitte paanitseda. Spetsialistid alles hakkasid teda uurima ning ta on alles 2-aastane ja kõike annab veel arendada. Kuidas sa seda kõnet peale ise lapsega rääkimise ikka arendama oleks pidanud? Lasteaedades hakkavad ka logopeedid üldiselt alles 3-aastastega tegelema… Ja mismoodi see varase käima hakkamise takistamine veel käib? Igatahes pall sai teil veerema lükatud ja tulevad teadmised ja info.

    Liked by 1 person

  2. Ma olen olnud üsna samas olukorras, kus kõigepealt terve posu eriarste ütleb, et teie laps on tubli ja areng suurepärane, kiitus-kiitus, ja siis lõpuks kuid ja kuid hiljem ütleb üks, et asjad on halvad ja tuleb kohe tegutsema hakata (samamoodi just kõne seisukohalt), et hullemat ära hoida. Emana on seda väga raske kuulda, aga suure tõenäosusega poleks teleka nulltolerants või VEELGI suurem tegelemine midagi päästnud, sest mõned asjad ajus pole lihtsalt nii klikkinud nagu peaks ja algpõhjuseni ilmselt ei jõutagi. Mida aga saan lohutuseks öelda, et 2-aastaselt abi saamine on hea aeg – varem ei pruugi saadagi õigeid harjutusi temaga teha. Ja teine asi see koostööaltisus ka, see ilmselt paraneb, kui vanemad ukse taha jäävad, aga selleks muidugi peab laps spetsialistidega tuttav olema ja nendega end mugavalt tundma. Jõudu-jaksu!

    Liked by 1 person

    1. Kuna Johan on üldiselt võõrastega väga seltsiv, siis loodamegi seda, et ta saab 45 seansi üksi koos eripedagoogiga veeta. Aga rääkisime läbi, kui ikka peaks see mitte õnnestuma, siis teeme seda, mida teha annab 🙂

      Meeldib

  3. Mul on viis last ja üks neist hakkas tunduvalt hiljem rääkima. Sama tase oli 2,2 aastaselt nagu Johanil. Raske aeg oli, kuna ta teadis täpselt mida tahab, aga ei osanud seda väljendada. Siis viskus maha ja kukkus röökima, kui ma ei saanud aru, mida ta tahab. 3-aastaseks sünnipäevaks rääkis lausetega. R-täht ei tahtnud tal tulla, käisime lausa 2 aastat vahelduva eduga logopeedil. Praegu on esimeses klassis, räägib väga hästi, saab kõigest aru, loeb väga ilusti (lugema hakkas 5-aastaselt ja kiiresti, olin juba ette kuidagi kindel, et kui rääkima hakkamine on väga vaevaline olnud temaga, siis peaks ka lugemine olema). Sinu blogi lugedes tundub, et Johan on väga tubli poiss. Minu arust oled sa väga tubli ema! Selle lasteaia teema osas – võta veidi vabamalt. Taolised kommentaarid Johani kõrvakuulmise teemal jms on laest võetud ja need lase lihtsalt mööda. Ma poleks väljagi teinud 😉 Ole rõõmus, sest sul on väga tubli laps ja seisa selle teadmise peal 🙂

    Liked by 1 person

    1. Aitäh toetava kommentaari eest! 🙂 Johanil on r- täht juba ammu selge, kõik autos sõidavad tema jaoks rrrrrr ja herilaste möllu ajal olid herilased (nüüd kõik lendavad sitikad) suure põrinaga “rrreess”. Ma näen nii palju viimasel ajal arengut kõnes, lihtsalt kuidagi silbid sassis … 😀

      Liked by 1 person

  4. Millises lastehaiglas käisid? Mustamäel või Keskhaigla juures? Minul on kehvad kogemused Kesklinna lastepolikliinikuga, kus olid küll toredad arstid, aga kogu õhkkond oli häiriv.

    Adelis käisin ma ka oma lapsega, küll mitte eripedagoogi juures, vaid massööri. Adeliga on mul kahetised tunded, sest massöör oli küll väga hea, aga administraatorid olid täielikud tropid, panid valesid arstiaegu ja siis ülbitsesid. Aga samas sain ma sealt palju abi, nii et võib-olla andestan adminnidele ka 🙂

    Liked by 1 person

  5. Minu poiss on Johanist 1 kuu vanem ja samuti ei räägi, mōned arusaadavad sōnad on nt auto ja emme ja vb midagi veel, ja siis on tal mōned sōnad oma keeles nt tinni tähendeb kinni, paap on paat, pudru on temale pubu, vitamiin on amii, issi on aišš jnejne.
    Me muidugi ei ela Eestis ja lasteaias kuuleb ta teist keelt, aga eks ma ikka vahel muretsen. Samas, mu sōbranna poiss oli üle 3 aasta vana kui alles rääkima hakkas. Ja beebigruppides ka silma jäänud, et tegelikult nii palju on neid üle 2-aastaseid, kes ei räägi peaaegu üldse.
    Minu meelest on Johan väga tubli ja arukas poiss ja küll see kōne ka tal ükskord tuleb🙂

    Liked by 1 person

  6. Minu poeg hakkas rääkima suure hilinemisega. Kaheaastaselt ütles ta täpselt kaks sõna, millest üks oli väljamõeldud sõna ning teine oli “emme”. Me ei ela Eestis ning siin on suhtumine, et no enne kolme- nelja ei hakka keegi midagi arvama ega uurima. Mulle ei andnud asi rahu (sest me tegime ka läbi selle osa, et “ta ju ei saa hästi arugi”, sest laps ei täitnud korraldusi arsti kabinetis) ja nii käisime näiteks kuulmist kontrollimas Eestis jne. Kõik oli korras. Aga siis jõudsin kogemata ise põhjuseni- tal puudusid kaks häälikut, mis on suures enamikes sõnades. Hakkasime tegelema nende häälikutega ning korraga tuli ka kõne. Nüüd on ta varsti viiene ja räägib väga väga hästi ning on suure sõnavaraga. Ja need kaks häälikut olid sellised ülimalt tavalised, mida justkui iga laps oskab öelda “a” ja “i”. Ühesõnaga, mida ma tahtsin öelda- ära liiga palju üle muretse. Paljud kahesed ei räägi kahesõnaliste lausetega. Lapsed ei tea arenemisel, et on mingi nn norm, millest justkui peaks kinni pidama. (Mul on näiteks praegu aprillis kaheseks saanud laps, kes kaalub alla 10 kg ja ma kuulan igal visiidil, kuidas ta on ikka liiga madala kaaluga oma vanuse kohta- samal ajal on ta pikkus normaalne ning kõik proovid korras ning ma ju emana näen, et ta sööb piisavalt, aga on samas meeletult aktiivne laps). Ning isegi kui on mingi põhjus, miks kõne ei arene, siis see võib olla imepisike ning väga lihtsalt lahendatav (või siis kasvab ise välja)

    Liked by 1 person

  7. Peaaegu sama murega laps.
    Käitumismustritega küll muret ei ole olnud, aga kõnega küll.
    Käisime 1 aasta logopeedil+kodus tegin ülesanded temaga läbi(need räägib logopeed ise iga tund, ja pärast vaatab üle kuidas kodus läks).
    Meie oma palus dokumenteerida tegevused. Et ei ununeks ja tal lihtsam lugeda ja siis teha analüüsi.
    Laps lasteaias siis ei käinud, kuna tal oli raske kui ei saanud end selgitada.

    Olime tublid, logopeed nägi vaeva+me ise lapsega tegime tööd. Iga logopeedi tunniga tulid edusammud, 3 kuu pärast oli juba lausetega suhtlemine, 5 kuu pärast 80%sõnadest selged, ja aasta hiljem kõne arengus nii nagu teised.
    Ei tule hästi L ja R. Viimase pärast peab muret tundma 6-7eluaastaks.

    Kui saate hea logopeedi, siis tugeva koostööga tulevad kiired edusammud.

    Aga kuna Johanil on käitumine ka teine, siis peaks selles suunas ka abi saama(ei tea soovitada kust).

    Mina ise panin pahaks selliseid kommentaare: küll hakkab rääkima, varsti ei jõua ära kuulata. Mina,mu ema, oni, lehma lellepoeg ei rääkinud kuni 3-5eluaastani ja näed, täiesti normaalne! Ja kôik muu sinnakanti arvamused.

    Selge on see, et mure oli. Selge on see, rt hetkel ka teil. Halb ema ei olnud mina ega ei ole ka sina kindlasti. Kuna ju otsisid abi, mõistsid et on vaja tegutseda. Iseend pole vaja süüdistada kuna tegelete, ei peida selle taha et oi laps lihtsalt elav ja mis iganes.

    Edu teile 🙂 . Dokumenteeri iganädalaselt , pane Johan mängima legodega nt, ja filmi seda. Meie logopeedil oli hästi suur abi sellistest videotest.
    Vaadake raamatut, lase tal endal rääkida: küsi kes see on, mis tema teeb. Siis vastupidi: küsi kus on nt lehm, auto, rong. Ja ka seda filmi, siis on logopeedil kiirem arusaam olukorrast.

    Liked by 2 people

  8. Minu laps samamoodi 2 aastaselt ütles ainul üksikuid sõnu. Kuna sõnavara oli kesine viskas iga mittemeeldiva asja pärast maha ja kukkus karjuma. Kõne tuli suhteliselt äkitselt kui laps oli 2,5 aastane ja läks ajutiselt kaheks kuuks Eestis lasteaeda (muidu välisriigis oli täiesti kodune laps). Nüüd 3sena räägib väga ladusalt, ainult r täht ei tule. Elame enamik aja välisriigis, kus keegi lapse kõne pärast muret ei tundnud. Ma arvan, et siin hakatakse uurima alles kui laps juba tunduvalt vanem on ja ikka veel midagi ei räägi, samas kui Eestis peavad kõik lapsed kõike samal ajal tegema hakkama, muidu on kohe paanika lahti. Oled hea ema ja proovi mitte muretseda niipalju. Kõik lapsed ei hakkagi kaheselt rääkima.

    Liked by 1 person

  9. Ortopeed Ragnar Lõivukene “Kui laps sünnib, siis on lapse talla all rasvpadjakesed ja seetõttu näivad lapse jala- tallad sageli lamedad. See padjake püsib veel ka siis, kui laps juba jalgadel seisma hakkab ja oma esimesi samme teeb, ning hakkab lapse kasvades tasapisi vähenema. Silmaga nähtav tallavõlv hakkab tekkima alates lapse 3. eluaastast ja tallavõlvi kiirem areng jätkub lapse 7.–10. eluaastani.” Kogu artiklit saab lugeda siit http://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/12066/7176
    Ehk alles kooliminekuks areneb lapse tallavõlv välja.

    Liked by 1 person

      1. Kui rolli ära vahetasid (peaksid nägema mõlema lapse profiile, eks), siis allpool paremas tulbas on “Uuringute vastused”. Teine variant, kus võivad olla koos eriarstivisiidiga, on “Ambulatoorsed epikriisid”, aga pigem on selle esimese all. Seal on kuupäevalised jaotused, kuhu saab klõpsata. Ja kui B12 on määratud ja madalam kui 400, võib hakata seda juurde andma (pool täiskasvanu kogusest; nt närimistabletti on hea pooleks teha ja anda). B12 on selles mõttes veel hea vitamiin, et organismi ei kuhju, vaid üleliigne tuleb välja.

        Meeldib

      2. Ahjaa, praegu (viimase paari päeva teema) ei saa digiloos esindatavate andmeid vaadata, seega tuleb otse sisse logida. Kui Johanil ID-kaart olemas, on see lihtne. Ja siis ikka “Uuringute vastuste” alt. Aga guugelda B12 puudust ka (iseäranis hea info on inglise keeles). Seal on kõne ja magamisprobleemide jne seosed välja toodud.

        Meeldib

      3. Jaa, seda teadsin, et tuleb roll vahetada ning käisin kõikvõimalikud kohad läbi. Lõpuks saatsin Lastehaiglasse kirja, et palun andmeid digilugu.ee’sse lisada ja sealt öeldi, et kuna meie case on veel avatud ehk käime ka kuu lõpus sama asja raames logopeedil, alles siis pannakse andmed sinna. Imelik süsteem, ka perearst ei saanud ses osas aidata.

        Meeldib

  10. Enda lapsega samuti kõnega mure, tema 2 aastane ja kasutab ainult silpe, vähe on selgeid sõnu. Käisin ka pediaatri juures ja tema vaatas lapse üle ning ütles, et selles vanuses hinnatakse last pigem mängu järgi kui kõne järgi. Kui laps mängib rollimänge ning jäljendab ema ja isa, siis ei ole veel selles vanuses vaja muretseda. Sama kinnitas mulle ka mu perearst, kes ütles, et kaheselt kõne alles hakkab arenema ning kui kolmeselt pole edusamme, hakatakse alles aitama.
    Eks ma ikka muidugi ka muretsen, aga annan ikka lapsele veel aega enne kui logopeedi juurde lähen,

    Liked by 1 person

  11. Mulle meenusid selle peale mu enda ebameeldivad kogemused Lastehaiglaga. Meil oli mureks, et aastane laps ikka veel roomas ja ei käputanud. Laps oli väga äreva loomuga ja võõrastas. Ortopeedi ja füsioloterapeudi vastuvõtul oli aga vaja näidata lapse oskusi. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja, kui laps ilma eelneva hoiatuseta või tutvustuseta tõsteti nurka “mängima”. Nutu peale mühatati “Miks ta teil niimoodi võõrastab” ja “Ma ei saa nii tööd teha. Sellel pole mingit mõtet”. Olin nõus – sellise suhtumisega, kus laps on lihatükk, mitte patsient, ei ole mõtet jätkata.
    Pöördusin nõu ja abi saamiseks füsioterapeut Mikk Pärna poole. See oli kardinaalselt erinev kogemus. Ta istus rahulikult oma kabineti põrandale ja hakkas mänguasjadega lapses huvi äratama. See väike lisa-aeg, mis läks lapsega kontakti loomiseks, tasus end kuhjaga ära – laps ei pidanud ärevusest nutma, spetsialist nägi ära lapse oskused ning mina sain lõpuks südamerahu ja adekvaatset infot. Selgus, et kõik vajalikud eeldused kõndima hakkamiseks olid olemas, tegu oli tema eripäraga ning täpselt nii nagu füsioloterapeut ütles – 1,4-aastaselt hakkas ta kõndima.

    Liked by 1 person

  12. Tahtsin küsida,
    kelle soovitusel te kogu selle tervisekontrolli ette võtsite?
    Mitte paha pärast, aga kõne hilistumise teemadel – minuteada ei ole seadust, et laps peab selleks või selleks vanuseks rääkima. Kui sa näed, et areneb, äkki ei ole vaja seda meditsiinisolgutust? Või on?

    Enamasti on vist nii, et kolmene peaks rääkima, aga on isegi hilisemaid näiteid. Minu perearst ütleb, et kahene peab proovima rääkida, ja siiani on kõik pediaatrid seda kinnitanud. Minu poeg sai juulis 2, arusaadavaid sõnu on vähe, vast kümmekond, enamus juttu on arusaadav pereliikmetele, kõikidele teistele tundub, et puhas linnukeel. Aga keegi pole siiani teda kuhugi suunanud ja ma ilmselt ei läheks ka, sest a)ma näen arengut, ma näen, et ta mõistus on selge, las siis areneb, mul ei ole kiire ja b) ma ei näe, et ta kannataks kohutavalt oma hilistunud kõne pärast, kõik tegelevad temaga, nii kodus kui ka aias, ta on rõõmus laps.

    Ja mis põhiline – keegi ei ole mulle suutnud selgeks teha, miks teatud asjade saavutamine või saavutamata jätmine nö kiiruse peale on vajalik. Titest peale on midagi palju või vähe, kõnnib vara, või liiga hilja, hambaid palju või vähe, sõnu palju või vähe, kaalu palju või vähe, magab valel ajal või vähe või palju või jumal teab, mis kõik veel. Minu esimene laps saab varsti 18, ja ma isegi mitte ei mäleta, mida ta millal tegi, sest lõpuks ta ikka teeb neid asju, isegi potil käib tänaseks ja kõne on nagu ka gümnasistile kohane.

    Küll aga ma tean, et pidevalt mures perekond võib inimese elu suht kehvaks muuta. Elu on chill. Tegelt ei ole nii, et kui sa lapse ümber pidevalt ei sahmi, siis temast kasvab peast lihtne heidik. Kui laps on õnnelik, las ta olla rahulikult, teda ei pea kogu aeg nii kramplikult ja mõtestatult kasvatama, arendama ja kontrollima.

    Et mis siis, in general, juhtub, kui ta hakkabki rääkima hiljem? Kooliks ehk hakkab? Samamoodi ei juhtu midagi, kui ta vahib multikaid või lasteaias kakleb, elu on selline. Perekond annab endast parima, ja sellest piisabki. Pole hea tekitada endas ja teistes nii meeletult pingeid millegi pärast, mis tegelikult laheneb nii või teisiti, omasoodu.

    Tervitades,
    Naabrinaine

    Meeldib

    1. Kusjuures, nõme ongi see, et ma ei muretsenud üldse! Aga perearst tegi mitu korda märkusi, kuidas juba ei räägi ning viimati kirjutas saatelehe, et peab uurima. Lasteaed tegi omad märkused lisaks ja mina, kes ma üldse ei muretsenud, mõtlesin, et kus pea pilvedes ma elanud olen – kõik muretsevad peale minu, mul kogemus puudub, äkki tõesti peab tegutsema ja ammu juba. Neuroloog kinnitas omakorda, kui tõsine mahajäämus on ja nii see mure tuli. Seda selgitust, mida kõikidele arstidele oleme öelnud, kuidas ta meid mõistab ja kuidas tal on meile arusaadav pudikeel, mis pidevalt aina selgemaks muutub, ei kuulanud keegi. Nii et ok, käime need käigud ära, aga üldiselt olen sama meelt ja nüüdseks rahunenud ka – tuleb kõik omal ajal.

      Meeldib

  13. Kas kirjutad lähemalt ka sellest, kuidas teil eripedagoogi juures Adelis läks? 🙂 Siis tean, kas oma lapsega tasub ka sammud samasse kohta tasulisele vastuvõtule seada.
    Võib vist öelda, et teil lausa vedas, et logopeedi juurde aja juba oktoobrisse saite. Ma olen sarnase murega ja püüdnud tulutult logipeediaega lapsele saada juba mõnda aega..

    Meeldib

    1. Adelis läks väga hästi! Väga mõnusa suhtumisega eripedagoog, mängisid Johaniga, andis nõuandeid, mida ja kuidas teha, et ise kõnega kaasa aidata, aga muidu mingit mahajäämust tegevuste osas ta ei täheldanud. Nüüd mõtlemegi, kas minna veel, sest seal on 45 min arendavat tegelemist ja harjutamist, samas hind on päris krõbe. Aga ootan logopeedi aja ka ära ja vaatame, milliseks kulud võivad minna ja kas üldse peab nii palju ringi sahmima. Ma olen endiselt üldse seda meelt, et laps areneb omas tempos ja las rahulikult kasvab, aga no, ma ei ole arst ka 😀

      Meeldib

      1. Kuna mure sarnane, siis tunnen huvi, kas on plaanis kirjutada ka sellest, mida ja kuidas teha, et lapse kõnele kaasa aidata? See postitus oleks väga oodatud!

        Meeldib

  14. Mure lapse jalgadega on mulle tuttav. Läbi taastusraviarsti saime füsioterapeudi juurde võimlema (laps on varsti 2a, võimlemine p olnud jalgadega seotud). Täiesti muuseas juhtis füsioterapeut minu tähelepanu lapse jalgadele. Kui ta niisama seisab, on tal jalad natukene harkis, mitte koos. Ja jalalabad on natukene sissepoole vajunud. Ja tagant vaadatuna ei lähe see luu maast otse üles, vaid ongi jalalaba osas natukene sissepoole ja reie alguses läheb üles (väga segaselt sai see nüüd kirja). Ja siis läksid mu silmad lahti.. Et jaa, ongi kuidagi teistmoodi tal see seismine ja kuidas ma ise seda varem ei näinud.. :/

    Varem polnud üldse tähelepanu jalgadele, seismisele ega kõndimisele pööranud, sest rõhutatakse, et see nagunii kujuneb see veel välja. Tihti räägitakse sellest padjakesest talla alla. See lampjalgsus mind ei häirigi, aga just see sissepoole vajumine on muret tekitav. Seni on jäänud Barefoot grupist mulje et, osta aga Tikki sandaalid ja pole mingit muret 🙂 ja nüüd on suur segadus, et mida ma siis oma lapsele jalga võiksin panna lasteaeda.

    Loodan, et ortopeedi juures läks siiski hästi ja vähemalt kui ongi probleem, siis said abi. Kogu selles lapse arengu teemas positiivset meelt sulle!!

    Meeldib

    1. Jaa, meil on täpselt sama, et just see vajumine teeb muret. Ortopeediga olid segased lood, see vist ei olnudki ortopeed, kuhu saadeti, vaid füsioterapeut ning keelebarjäär oli nii tugev, et väga ei saanud aru, kas on siis mure või ei. Ütles samas, et peab kandma nüüdsest ortopeedilisi jalatseid, mis kannast toetab ja tallast samuti, kuid samas olen lugenud, et nii väikesel selliseid pigem mitte kasutada ja hiljem, kui suurem on, siis peab veenduma, et ei kasvanud sellest välja ja peab aitama. Samas, perearst ütles, et ta peab väljastama tõendi, et laps peab selliseid jalatseid kandma ning siis saab mingid paarid soodustusega vist osta. Kirjutasin lastehaiglasse, mingit tõendit ma ei saanud, segane lugu, ma võtan perearstilt vast üldse õige ortopeedi juurde saatekirja, sest ei jäänud väga kindlat ja usaldusväärset muljet füsioterapeudist. Infot ta absoluutselt ei jaganud, lihtsalt et jalatseid vaja, aga midagi täpsemalt või kui kaua, mis tähelepanekud, ei tea …

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s