Kus maal ma üldse emana olen?

Kui Johan hakkas lasteaias käima, siis ma teadsin, et sellest saab olema tõeline peegel meile endile – alles seal tuleb välja, milline on meie laps võrreldes teistega, millised on kombed, oskused, käitumine. Nüüd on see peegel siis käes.

Ma olin üliõnnelik, kui hästi tal lasteaias minema hakkas, juba hommikul kell 6 millegagi (!) oli ukse juures, jalatsid näpus, et ok, hakkame minema. Ta läks sinna jooksuga, tuli kisaga, sest tahtis veel õhtulgi seal mängida, aga no, päev saab läbi. Eriti lahe oli see, et tal tekkis mingi kindel graafik – esimene nädal jäi päris kiiresti seal magama, kuigi magamisega, nagu lugejad teavad, ei ole tal iial hästi olnud. Ka kodus hakkas öö asemel minema normaalsel ajal magama ja ärkas ise hommikul enne äratuskella suure õhinaga. Kõik tundus olevat ideaalne!

Eelmisel nädalal hakkasid tagasilöögid tulema. Algas ühest päevast, mil kutsuti meid järgi – Johan on endast väljas, ei rahune, kuigi peaks magama, segab teisi oma kisaga, tulge järgi. Noh, ok, see polnud midagi üllatavat, et ta vahel ei maga ega saa und, lähme järgi. Üllatav, lausa väga üllatav, oli see, et ta, tõepoolest, oli endast väljas ega rahunenud. Ta nuuksus midagi pudikeeles, kui Jaanus talle järgi tormas ning kodus nägime palju vaeva, et rahuneks. Magas veidi, ärkas ja jälle rahutu. Ikka täiesti lohutamatu, see oli nii harjumatu ja murettekitav, et meil Jaanusega lausa kõhus keeras, et mis nüüd siis lahti on ja mis temaga lasteaias toimus.

Lähemal vaatlemisel, uurimisel selgus, et tal on seljal suured ja katkised hammustusjäljed – tuleb välja, et teda on hammustatud, arvasime, et äkki on sellest – ta sai haiget, ei saanud lohutust. Ma ei ole pahane, et keegi teda hammustas, selge on see, et sellised kahesed seda teevad vahel, tuleb lihtsalt palju jälgida. Saatsin kirja lasteaeda, pildid ja puha. Samas uurisin üldiselt asjade käiku, kuidas tal läheb. Õpetajad väitsid, et jah, toimus hammustamine, aga sellest ta endast väljas ei ole, pigem on ta väsinud lihtsalt.

Teine asi, mis mind muretsema pani, on see, et järsku kartis ta potti nagu tuld ja see jama kestab siiani. Kui varem käis kodus potil 99,9 % ajast, võib öelda, et koguaeg, siis sellest päevast alates ei käi enam üldse, pigem nutab, näitab potile, samas kardab, aga tahab nagu minna, aru ei saa. Lõpuks laseb lihtsalt püksi ja on veel õnnetum, kuna ta teab, et ta pidi ju potile minema ning tuleb kallistama, justkui vabandama, et seda tegi. Oh, mu süda! Jälle uurisin lasteaias, et mis jama see on. Justkui trots ja hirm üheskoos, vahel on õnnetu, vahel nagu meelega ei lähe.

Lasteaias on selline potilkäimine, et ühel hetkel lähevad kõik lapsed koos potile. Johanile see ei sobi ning olen seda rääkinud neile algusest peale – ta tahab privaatsust, vastasel juhul läheb pingesse. Mul on tunne, et ta ei ole seda privaatsust piisavalt saanud (arusaadav, lapsi palju, õpetajaid vähe), aga õpetajad annavad endast kõik – kui ma oma murekirjad lapse paanika kohta edastasin, siis nad väitsid, et hakkasid eraldi temaga potil käima ja siis läks kõik uuesti hästi. Kodus miskipärast ei ole veel nii hästi, aga ma loodan, et see on lühiajaline tagasilöök.

Lõunane magamaminek tekitab ka nüüd muresid. Õpetajad ütlesid, et kui kõik teised lapsed lähevad ilusti magama, siis meie oma nii ilusti ei lähe – õpetajad panevad kõiki teisi samal ajal magama, kui assistent tegeleb samal ajal ainult Johani uinutamisega. Et meie laps pidi keeruline olema ja temaga on palju tegemist. Jah, ta on alati koos meiega lõunaunne jäänud, et olen voodi äärel ja paitan, rahustan. Tekki ei salli ta silmaotsaski, ka seda oleme neile ammu juba rääkinud. Nii see on käinud, ta on tõesti vahel keevaline, samas väga suure lähedusevajadusega. Ma millegipärast eeldasin, et niimoodi uinuvaid lapsi on veel, aga peegel on nüüd mul näos – ainult meie laps uinub nii. Kas see on kuidagipidi halb? Peale selle, et uinutajale ebamugav. Nüüd, lasteaias, tekitab see probleeme küll.

Peale kirju, hammustuspilte, muud arutelu oli isegi direktor rühmas Johani käinud vaatamas. Ma sain selle juhuslikult nii teada, et kui teised läksid taas magama, Johan ei läinud, siis oli direktor seal käinud, teda tõenäoliselt kõnetanud, Johan, aga, trotsist vast, ei tahtnud reageerida. Niisiis, direktor pani paika ka selle, et teda on vaja viia hoopis kuulmiskontrolli. Kuidas meie, lapsevanemad, küll selle oleme kahe silma vahele jätnud? Tal on ikka väiksem piuks ja suvaline lennukimürin ka kohe selge, aga no, olgu, ju siis kontrollime ikka kuulmist ka.

Siis on tunne, et Johan ei söö ega joo lasteaias korralikult – ma oletasin, et nii palju tegevust ja õhinat on ruumis või on teised need, kes ta tähelepanu endale saavad. Ühel päeval teatati, et kas te olete kursis, et Johan sööb mulda ja liiva, lausa peotäite kaupa. Ee, ei tea, ta ei ole kunagi seda teinud. See viitab ainete puudusele, tehke vereanalüüs, soovitati meile. No, ma ei saanud sellega nõus olla, me olime sellele järgneval nädalavahetusel iga päev mitu tundi liivakastis ja mitte kunagi ei ole ma näinud ega ole siiani näinud, et ta sööks mulda või liiva. Igatahes, ka selle kohta ütlesin, et palun last rohkem jälgida, ikka proovida ise juua pakkuda, sest koju tulles ta lausa nutab, et ruttu juua ja ruttu süüa anda. Ning äkki oli see õues mulla ahmimine ka lihtsalt tühjast kõhust. Selle peale vastati, muidugi, et eiei, mitte mingil juhul, siin tal küll kõht tühjaks ei jää ja pealegi, laps ei jäta end nälga (see “vana hea tõde”).  See on väga hea, et lasteaias ei tekitata lapsele söögi sisse toppimisega traumat, aga sain siiski vastuse, et me peame ise õpetama last rohkem asju sööma. Tõsi ta ju on. Ja, otseloomulikult, hoolimata sellest, et ma mõtlesin, et see ainetepuudusest mullasöömine ei ole tõsi, tundsin ka, et äkki on Johani toidulaud ühekülgne, äkki tõesti on tal ainete puudus, äkki ma ei oska enda lapsele head toitu pakkuda. Kõik need häirekellad.

Lisainfoks sain veel selle, et Johan tormab ringi, teeb igasuguseid asju hea meelega, aga käeline tegevus on nõrk, käed on nõrgad ja ise ei oska peenemaid asju teha. Seal oli olnud mingi selline mäng vist, et midagi tuli näo ette ja näo eest ära võtta, mingi rätik või asi, mingi selline reegel oli olnud. Noh, Johan vehkis niisama ega saanud selle ülesandega hakkama. Jälle tundsin seda peeglit endal, ju me ikka ei anna piisavalt arendavaid tegevusi talle. Samas, ta teeb kodus küll asju, kui talle need huvi üldse pakuvad ja kui on palju sahmimist või segadust, siis ta, muidugi, vehib niisama või tekitab hoopis oma mängu. Mul oli kuidagi nii paha tunne, et kas tõesti jälle tema ei saanud hakkama ja kas ta tundis end halvasti, kui talle seda seal öeldi, et teeb valesti? Kas ta sai juba väikese killukese motivatsiooni võrra vaesemaks? Kodus oskab ta vabalt klotse, Legosid kokku panna, prille pähe ja eest ära, mütsi pähe, mingeid nuppe, raamatuid, pudinaid, pliiatsitega joonistada, kleepse kleepsuraamatusse kleepida … igasuguseid asju tundub, et oskab. Puzzle paneb ka kokku. Ma ei saa aru, kuidas nad seal näevad, et tema käeline tegevus on nõrk, aga ometi näevad. Samas, ma tean, et püsivusega on tal tõesti probleeme, aga millisel 2-aastasel elaval poisil ei oleks? Iseloomud ongi ju erinevad, mõni nokitseks kaua ühes kohas ja uuriks asju, nagu näiteks Oskar, mõni ei nokitse nii kaua. Aga õpetajad on ju professionaalid, võrdlus on teiste ja aastatepikkuse kogemuse näol olemas, ju siis on Johan teistest erinev (?).

Kuigi me pole kunagi tervet nädalat teda lasteaeda viinud, siis tundub, et Johanil oli siiski mingi üleküllus. Seda mainis õpetaja ka, et tehke vabu päevi.

See on vast see, et ta on käinud nüüd mõned nädalad, saanud aru, et seal on reeglid, millest peab kinni pidama, on teatud tegevuste viisid ja see on teda kammitsema hakanud. Usun, et see etapp on tavaline lasteaia alguses, vähemalt selle põhjal, mida mina olen lugenud, on. Aga asi, mis mind ennast õnnetuks tegi, on see, et kui ma saatsin murekirja küsimustega, siis saingi sellise info, et ikka lasteaias ega õpetusmeetodites ei ole asi. Aga võimalik, et olen tundlik ema, kes tajus, et meid lastevanematena kritiseeritakse. Võib-olla ei olnud asi üldse nii. Ma tundsin, et minu küsimused said veidi ründava vastuse osaliseks rõhutades lasteaia aastatepikkusi kogemusi ning pedagoogilisi põhimõtteid. Umbes sellises stiilis, et miks me üldse uurime. Lisaks sellele, et oli kaasatud juba direktor, kõrvakuulmiskontroll jne. Isegi, kui see kirjade saatmine ja uurimine tundub tobe ülemõtlemisena, siis mind see ei kõiguta – kes Johani eest veel seisaks, kui mitte meie ning kes teda üldse kõige paremini tunneb. Ma ju tean, et tal oli mingi mure või ridamisi muresid ning kuna ta rääkida ei oska, siis ma uuringi ise, kuidas lasteaias läheb.

Viimane, absoluutselt viimane asi on see, et tekitada Johanist mingi sihtmärk, “erikeiss” või muu seesugune, ma lihtsalt olin mures, miks laps on endast väljas, mida seal tehakse ja mida saame meie kodus teha, et harjutada samamoodi, nagu lasteaias, et seal siis lihtsam oleks. Ma rõhutasin koostöö olulisust, nagu lasteaed alati rõhutab. Aga sain selle, et tegelikult on laps kodu peegel ja selles nad ju ei eksi. Meie Jaanusega tundsime end äärmiselt halvasti. Jaanus oli pigem kõigele vastu, et jälgigu last, mis käsi nõrk või ei kuule, ta lihtsalt ongi selline, et ei sobi kõik asjad nüüd ja kohe. Helistas lausa tagasi lasteaeda, et neile enda seisukohta öelda kõrvakuulmisest, näiteks.

Mina olen vist rohkem selline, et kuigi ma algul tundsin justkui noahoope südames, et söömine, magamine, mängimine – kõik on vale ja temale raske, kas see saab olla võimalik, kui minu meelest tundub ta maailma tublim ja erakordselt osav laps (nagu iga vanem oma last näeb). Siis rahunedes sain aru, et tegelikult on kindlasti asju, mida saame veel rohkem teha, et teda aidata. Aga asi, millega ma ei ole nõus, on see, et lapsed on ja peavad tegema kõike ühte moodi. Iga laps on eraldi isiksus ja kui see juba maast madalast kuidagi mingitesse raamidesse surutakse, sest selline on kellegi väljamõeldud norm, siis ma ütlen, et see on laen lapse tuleviku ja edu arvelt. Igatahes, ma ei ole ka päris tundetu selle koha pealt ning hakkasin päris palju ennast süüdistama, et aga äkki tõesti me eksime ja teeme valesti. Meil on ju ka kriitikat vaja, lihtsalt seoses lastega, on seda raske taluda. Ma suutsin end kuidagi puntrasse ja segadusse jooksutada, mis osalt avaldab siiani mõju – raske ja nutune on olnud olla.

Kui välja arvata need paar rahutut päeva, mil meid on Johanile järgi kutsutud, siis tegelikult on talle lasteaias väga meeldinud ja nüüd tegime väikese pausi (reedest esmaspäevani, võib-olla kauem, sest ta köhib), aga iga päev hakkab ta mingeid asju hommikul haarama ja räägib pudikeeles justkui lasteaiast, vähemalt kõlab nii. Ta väga tahab sinna minna, ma näen.

Süda taob kiiremini ja kuidagi palavikuline tunne on selles osas, et meie kasvatusmeetodid on pigem last järgivad – me tahame, et Johan leiab ise tee asjadeni, tegevusteni, oskusteni ning meie võimaldame, suuname, toetame, mitte ei suru kuskile raami. Aga lasteaias on paratamatult veidi üldistavam lähenemine. Näiteks, potil käimine. Mitte kunagi ei ole sundinud või kella pealt lasknud seda teha, me oleme suunanud, seletanud ja teinud asja selliselt, et ta ise tahaks sinna minna ehk siis pannud teda tundma suure ja tublina. Nii ta hakkaski ise käima, ise tuli põlema, vannituppa, ise alus suurele potile, ise loputab kraani all väikese poti ära, kui ta juhuslikult väikest kasutab – kõike teeb ja tunneb end hästi ning vabalt. Kui suruda ja sundida, panna tundma, et see on kellegi teise tahe, et ta potil käib, mitte tema enda, siis on selge see, et tekib trots.

Me anname talle ka valikuid. Näiteks, sellises vanuses tekib lapsel see, et ta põhimõtteliselt ei soovi teha asju, mida tal käsitakse teha ja see on puhtalt arenguline iseärasus, mitte suvalise trots. See on aju arengu osa, meeldib see meile või mitte. Laps, kujunedes eraldi iseseisvaks isiksuseks, võitleb alles avastatud enda eest (varem oli ta justkui ema osa). Siis tulebki anda lihtsaid valikuid – ei ütle, et paneme nüüd jalatsid jalga, vaid, anname initsiatiivi temale – kas paneme enne jope või jalatsid. See oli lihtne näide, tuleb läheneda loovalt ja nii tekibki tal tunne, et tema ise valis, otsustas, teeb ja teised austavad seda. Ma mõistan, et suures lasteaias ei ole vast võimalik nii läheneda, ei ole aega, lapsi on palju, kõigil omad kapriisid, aga samas ega seegi ju kiiremini ei lähe, et laps ei rahune ja on õnnetu. Või ma ei tea ise ka.

Meis on tekkinud halb tunne ja aimdus üleüldse – kas lapsi võetakse, kui mingisugust tüüpi karja, mille nimi on “väikelapsed” või arvestatakse, et need lapsed oleme ju meie ise – samasugused inimesed oma eripäradega, nagu kõik teised, lihtsalt nooremad ja väiksemad. Mitte mingil juhul ei saa üldistada, et no, kõik ju käivad see kell potil või kõik ju peavad oskama mängida mingite reeglite järgi ja vot, ei tohi mingit rätikut või lina teisiti selles mängus kasutada jne. Nii see lapse õhin kaob, enesehinnang langeb, tegutsemisosavus seda enam.

Ma ütlen, et peale seda nädalat, ma justkui ei tea, kus ma emana enam olen. Kuidagi kõik tundub olevat valesti. Kas ma olen last valesti kasvatanud, kas ma olen valinud vale lasteaia, miks justkui mitte keegi ei toeta meie põhimõtteid laste kasvatamisel ja peavad seda pigem kasvatamatuseks või tülikaks? Ma panin arstiajad nii kõrvade kontrollimiseks, vereanalüüsiks kui neuroloogile (see oli juba varem). Misiganes sealt selgub, ma tahan sellega nüüd ja kohe tegeleda ega mitte tunda, et Johan on seal justkui mingisugune eriliselt keeruline või kasvatamatu, kes ei oska ei mängureeglitest kinni pidada ega õigel ajal magama minna. Ma tahan ka seda, et Johan ei tunne end survestatuna, vaid jõuaks kuidagi pehmemalt ja motiveeritult sinna, kuhu peab jõudma.

“Kirsiks tordil” olid veel e-mailid, mida hakati direktori poolt tervele lasteaiale saatma, kas inspireerituna meist või kellestki teisest, ei tea. Aga nende sisu oli teemal laste kasvatamine, kuidas vanemad on hädas kasvatamisega, kuidas nõudlik kasvatus on õige ning selle toetuseks oli vanematele saadetud lugeda “harivaid” artikleid. Ei, mitte teaduslikest allikatest, raamatutest ja muudest tõepõhistest väljaannetest, mida võiks lasteasutuse diretorilt oodata, vaid artiklid pärinesid Delfist ning välja oli toodud isegi Perekooli foorumi lõik (!!!), kus üks Kägu seletas, kuidas lapse üksi nutma jätmine tõesti aitas lapsel mõista, et ta teeb valesti ja siis kõik paranes. Ning mingi artikkel või arutelu oli sellel teemal, kuidas raamatus “Minu mõistus on otsas!” on soovitusi, mis ei pea paika. Ja kui enne ei olnud minu pea veel piisavalt erroris, siis nüüd olin ma täiesti nõutu. Kas need on allikad, millele laste kasvatamisel ja õpetamisel toetuda?

Ma olin tõesti nii segaduses. Ma olen niigi koguaeg segaduses! Kas ma teen õigesti, mida peab üldse tegema või mis on õigesti? Jaanusel ei ole neid kahtlusi nii väga, kui minul, tema on kuidagi rahulikum ja kindlam, aga mina olen närvis. Ma tunnen, et vahel on lapsevanemaks olemine nii suur pinge või vastutus, et ma ei suudagi enam selget pilti näha, kus ma olen, kas ma saan ülihästi hakkama või ma olen juba täiesti läbikukkunud. Eriti siis, kui on kaks väikest last ja selle tempo vahel ei näe niigi midagi väga selgelt. Seda enam on kuidagi jõuetu saada järjest infot selle kohta, mis on minu lapsele keeruline, aga teistele justkui mitte ning seda enam on tunne, et ok, mida ma siis valesti teen ja kuidas teised nii massiliselt eksimatud tunduvad olevat? (Muidugi see ei ole tõsi, minus on siiski mõningane reaalsustaju säilinud). See võtab vahel läbi, paneb nurka nuuksuma, mõtlema, kas me teeme lastele häid valikuid. Oh, kuidas tahaksin korrakski tulevikku näha, et vaadata, kas sai ok.

Olen aus, uurisin juba suures emotsioonide tuhinas, pisarad silmis, erahoide, mis pakuvad pigem Waldorf-stiilis, Montessori-stiilis õpetust, sest see on tegelikult suund, mida meie eelistaksime. Eks ma olen neid tegelikult juba sellest ajast alates uurinud, kui Johan sündis. Erahoiud on, aga, väga piiratud arvuga lastega, kallid jne. Ning ma ei teagi, kas see on üldse lahendus, sest eks elust tuleb ju osa saada igasuguste inimeste keskel. Aga nii tundlikus eas, leian ma, et lapsed vajavad kõige rohkem enda isiksuse kujunemist just sellisena nagu nad sündinud on. Siis oskavad nad end väärtustada ja on tugev alus selleks, et elus edasi minna ning mitte olla kõigutatud igast kriitikast või negatiivsusest, millega elus tuleb paratamatult kokku puutuda.

Aga seni, kuni meil päris erahoiu võimalusi ei ole, tugevdame Johaniga sidet veelgi rohkem – laseme tal end vähemalt meile rahulikult välja elada, väljendada muresid, katsetada asju, kolistada pottide-pannidega, segame koos putru, paneme nõusid kraanikaussi, pühime põrandaid, solistame veega – need “pahandused” on tema lemmiktegevused, mis on vanematele tihti tülikad, segadusttekitavad ja aeganõudvad. Meie usume, et see aeg, mida me neid asju keelates võidame, on tegelikult laenatud kuskilt tulevikust ja varem või hiljem peame me mingit moodi selle tagasi “maksma”.

Asi, mida ma veel suure innuga tegin, oli suurpuhastus mänguasjade seas – sorteerisin kohe julmalt ja kõva südamega välja enamik mänguasju, jätsin vaid mõned lemmikud ning arendavad, lihtsad esemed. Sest äkki ongi Johanil keskendumist ning käelist tegevust vähe, ma ei ole ka kõige targem või objektiivsem vaatleja. Samuti kaotasin ära suured mänguasjade kastid, sest see kastis olev segadus ei kutsu ühtegi last keskenduma mitte millelegi – lihtsalt üks asjade loopimine ja sobramine käis. Kuna ma sorteerisin tõesti palju asju ära, siis õnneks oli kastidest loobumine kerge. Meil oli asju palju, sest Oskarist olid titemänguasjad, Johanile suuremate laste asjad, aga kuna me elame kõik siin ühes toas hunnikus, siis ei ole ruumi neid kuidagi eraldada ja ikka laamendati kõik laiali.

Alles jäetud asjad sättisin ilusti nähtavale. Selleks kruvisime elutoas kahed kapiuksed eest, et tekiksid nn riiulid (meil ei ole kodus põrandal riiuleid ega ole ka hetkel nendeks ruumi). Nii on lastel ülevaade, mis meil on, saavad need ise kätte ja samas harjutame ka asjade ilusti tagasipanemist. Sellest on abi kõigile – lastele, sest mänguasjad on ahvatlevad, meile, sest koristamist on vähem ja lasteaias, sest seal on ka asjad riiulitel ja neid tuleb osata ilusti tagasi panna. Lisaks ostsin taas joonistuspabereid juurde, et ikka ja aina neid lemmiktegevusi, nagu asjade kujutamine, joonistamine jne arendada. Hea on see, et Oskar on vägagi nokitsejat ja detailset tüüpi poiss, temale pole probleem võtta pliiats ja tõmmata jooni või sorteerida mingisuguseid mänguasju, mis vajavad sorteerimist. Temale meeldivad sellised vaiksed sättimised. Johanil on vaja natuke rohkem keskendumist ja rahunemist, seda me talle pakkuda üritame.

Loen rohkesti Montessori põhimõtete kohta, vaatan näiteid lastetubadest, mida on väga huvitav näha, mänguasjadest ja kõigest sellest, mida ma juba ammu olen uurinud, kuid jäänud igasuguses uue raseduse, uue beebi jne virrvarris tagaplaanile. Pole mõtet midagi edasi lükata, nagu näha, elu mängib ise selle uuesti ette ja tuletab meelde, mida siiski lapsed vajavad enda igakülgseks arenguks.

Meie “lastetuba” ehk elutoa mõtteline osa ei ole kaugeltki mitte ideaalne ja vaba keskkond, ruumi on kõvasti juurde vaja või asju veel vähemaks ja valitumaks, aga tuleb teha nende vahenditega parim, mis meil antud on, mitte lüüa käega ega oodata seda ideaalset oma maja ja ruumi. Muidugi, ei ole see hea näidis, kuidas lastele elukeskkonda luua, aga ma tean, et me ei ole kaugeltki mitte ainsad, kes olude sunnil selliselt seda teevad, nii et mina toon siia näitena pildid meie mõneeurosest taaskasutusest saadud “telekaalusest” kui lastetoa riiulist 😀 Meil olid asjad tihti hunnikusse ära pandud, sest mujale justkui ei mahu, aga peab mahutama. Laps kasvab siin, nüüd ja praegu, meil ei ole aega oodata. Õigemini, lastel ei ole aega oodata. Nii, et jah, asjad võiksid olla veel rohkem nähtaval, arusaadavad, paremad, aga edasiminek seegi, et sain suure tühjenduse tehtud ning astusin sammu selle tee alguspunkti. Küll ma harin end veel.

Kes end samuti harida tahab, siis Eesti Montessori Ühingu kodulehel on palju infot, pildimaterjali, näiteid ja muud põnevat.

Lisaks nn mänguasjariiulitele, on meil eraldatud klotsid, Legod ja kõik seesugune, igasugused autod, millega neile meeldib mängida ja üks mänguasjakast on ka, mis on täidetud pehmete mänguasjadega, kuhu neile aegajalt sukelduda meeldib. Ma võin öelda, et need kapid, kust esialgu paistab, et ega seal midagi polegi väga, on tõeline hitt. Terve päev asjad riiulitele, asjad maha, nokitsevad “suvaliste” asjade kallal, nagu puulusikas, lüliti – nagu ikka lastele meeldivad asjad, mis ei ole mänguasjad.

Ja oh, kus ma küll olen elanud, et pole enne teadnud Grapati mänguasjadest midagi! Nende Ninsid (puust tegelased) on mingid puust kujukesed, mida annab laduda, kombineerida mustrisse, misiganes. Tellisin huvipärast Opadii.ee lehelt, sain eile õhtul kätte ja no, absoluutselt geniaalsed. Paistavad täiesti suvalised asjad, aga tõeline hitt! Sama fenomenaalne nagu närimiskaelkirjak Sophie, mille kohta välimuse järgi sellist menu küll ei ennustaks. Isegi Johan, kes on tuuseldaja, kukkus midagi laduma ja lalisema. Jaanus mõtles, et filmib, meil on täielik hämming. Grapati mänguasju tutvustan kindlasti eraldi postituses ka, sest selle taga on terve suur lugu ja põhimõte, erinevad puidud, käsitöö jne – kõik, on täiuslikult läbi mõeldud ja ma arvan, et peale selle kohta lugemist, ei arva enam keegi, et need on suvalised puust mehikesed, vaid näemegi läbi laste silmade, miks nad järsku nii lummatud olid. Jaa, mõlemad, nii Johan kui Oskar, täiesti lummatud!

P3360164.JPG

Mis ma siis selle järjekordse ülipika postituse lõpetuseks ütlen? Seda, mida ma lasteaedagi ütlesin, et Johan on kõigest 2-aastane laps, kes on esimest korda elus nii pikalt võõras keskkonnas, teeb võõraid asju, võõraste reeglite järgi (niivõrd-kuivõrd). Ta ei ole kordagi nutnud sinna minnes ega tundnud end kuidagi halvasti, tekitanud mingisuguseid muresid, et peab lohutama ja selgitama, miks ta üldse seal on. Johan on siiras, suhtlemistahet täis, ta läheb igaühe juurde täiesti muretult ja arvab, et kõik teised on temaga sama sõbralikud. Ta on nii, nii, NII tubli! Ma ei tea, mida temast oodatakse ja milline ta peab siis olema, mida oskama või tahtma, aga ta on tõesti tubli, julge ja tundlik poiss! Ma viin ta edaspidigi hea meelega lasteaeda, sest ma tean, et seal talle meeldib, kus on lapsed, tegevused ja melu, aga kohe kindlasti, ei tunne ma valehäbi seetõttu, et uurime ka edaspidi väga pingsalt, kuidas tal läheb või mis temaga parasjagu toimub. See etapp, väikelapse iga, on nii oluline ja nii keeruline – tohutu hunnik muutusi ühes perioodis koos ning imestatakse, miks tal osad asjad teistpidi on, miks tal segadus tekib või miks ta juba asju selgeks ei saa ega kuuletu. Me peame iga väikest asja (mis temale on tohutult oluline ja suur) märkama ega jätma teda abita selles väga tundlikus eas. Ausus, läbipaistev asjade ajamine on minu jaoks esimesel kohal – me oleme kõik inimesed, keegi ei ole eksimatu, ma olen selle koha pealt täiesti mõistlik ja mõistev ning seetõttu ma tahangi alati infot täpselt sellisena, nagu see on, ilma mingisuguse silumiseta, igasugune muu variant on lihtsalt aja raiskamine ega vii mitte kuskile.

Ja veel tahan öelda seda, et ma ei ole lasteiaia nime, kus Johan käib, siin blogis maininud, kuid paljud siiski teavad teisi allikaid pidi. Aga igal juhul tahaksin kinnitada, et see ei ole kindlasti halb lasteaed või hoolimatu personal, lihtsalt lapsi ongi palju, inimesed ongi erinevad ja pealegi, hetkel on see lasteaiaga harjutamise etapp või aeg, kus tekib paljudel tagasilööke – lapsed lihtsalt väsivadki, nagu õpetaja ütles. Sellisel juhul ongi tähtis seda märgata, õpetajatega koostööd teha, infot vahetada ilma igasuguste emotsioonideta (see oli mulle endale mõeldud), sest minu eesmärk on ainult see, et hoida Johan õnneliku ning motiveerituna.

micdrop
https://giphy.com/gifs/WilsonTennis-bye-tennis-mD44ZStfDEDngsTL6g

54 thoughts on “Kus maal ma üldse emana olen?

  1. Mul oli esimese lapse lasteaeda harjutamine endale sama keeruline. Igalpool olid mingid probleemid. Laps oli ärevil ja mina olin ärevil. Alguses lootsin, et ehk harjume mõlemad kuid ei harjunudki. Proovisime paar hoidu ja aeda läbi enne kui leidsin sobiva, kus tõesti arvestatakse lapsega ja ei tekitata lapsele mõttetut stressi, lapsi võetakse sülle ja kallistatakse ja lohutatakse. Ja suhtlus lapsevanemaga on ka super. Ei ütle, et teie pere puhul nii peaks tegema. Aga mul oli väga hea meel kui leidsin lõpuks lasteaia, kus minu mõtetega arvestati ja kõik toimis.

    Meeldib

    1. Tegelikult meil ongi väga head ja kallistavad õpetajad, aga võibolla on see piiratud kuidagi, ma ei tea 😀 ja pigem oli johan just hull lasteaia fänn, kuni ühe kindla päevani, mil ta oli endast väljas. Kuigi ma võin öelda, et peale seda läks ikka hea meelega tagasi. No vaatame ja uurime, ehk ikka sujub. Erahoid oleks muidugi suurepärane.

      Meeldib

      1. Ega need erahoiud ka alati superägedad pole. Mõtlen just neid “tavalisi”, mitte eri pedagoogika omi. Mu väga hea sõbranna laps käis ühes mõnda aega ja tema kogemused panid ikka ahhetama, negatiivses mõttes.

        Meeldib

  2. Meie laps lãks samasse lasteaeda ehk olime samal esmakoosolekul. Juba seal häiris mind veidi direktori kiidulaul kui head nad ikka on ja ainuke normaalne lasteaed, sest kohad tãis jne. Ma olin algul veidi pelglik noorte kasvatajate suhtes, kartsin kogenematust vms. Aga mulle tundub, et nad on just seda meelt, et lapsed on erinevad ja reageerivad erinevalt. Esimesed 2 nädalat olidki kõik pool pãeva, ja enamikel siis vabad päevad ka. Et saaks rahulikus tempos harjuda. Ja mis puudutab seda kasvatuse meili, siis no perekool on viimane koht, mida jagada. Ma ei hakanud isegi süvenema sinna. Ma ei mäleta enam, kas Teil nooremapoolsed kasvatajad? Sest nt mis puutub söömisse, mulle vãga meeldib meie rühma lãhenemine. Aitavad süüa ja lãhenevad kuidagi nii, et kõik ikkagi istuvad ja söövad. Alguses ikka joosti minema, aga enam mitte. Harjutusperioodil nägin ka rahutumaid lapsi ja selle peale kasvatajad ise ütlesid, et uus keskkond on harjumatu ja iga laps harjub omas tempos.

    Liked by 1 person

    1. Tere, jaa, ma arvasin, et oleme ainsad, kellele see esmakoosolekul kõlav kiidulaul või laste tittedeks nimetamine ei meeldinud 😀 aga meil ei ole noored õpetajad, samas väga head ja tundub, et siiski last arvestavad. Kuid ega ma ei tea ka, kas ma saan valesti aru voi olen tundlik. Muidu harjutusperiood oli samamoodi, esimene poolteist nädalat pool päeva, siis hakkas magamine ka hästi sujuma, olime päris rahul. Ma usun, et see on ajutine väsimus.

      Meeldib

  3. Tere Lilli! Sa oled tubli ema! Elu kahe väikelapsega ongi raske. Olen peaaegu sarnases situatsioonis olnud. Minu esimene tütar (väääga püsimatu tulehark) oli kõne hilistumisega — alles 2,5aastaselt hakkas sõnu ütlema. Sealt edasi läks päris kiiresti kõneline areng ning kolmeselt jutustas juba vabalt. Aga kuni selle ajani, mil ta ei rääkinud oli elu raske — ta ei suutnud end väljendada nii, et teda mõistetaks ja ainus, mis ta teha sai oli karjumine, löömine ja kurjaks saamine, kui tajus, et tema “kõnest” aru ei saada. Ahjaa, lõunaunest loobus 2-aastaselt! Õhtuks oli väsinud ja õnnetu. Käisime logopeedi juures, kes suunaski palju tegema käelist tegevust, et arendada kõneoskust. Toimis, ausalt! Teiseks väärtuslikuks nõuandeks oli see, et teha kõik tegevused/mängud lõpuni isegi kui laps minema tahab kõndida. Ehk siis tasapisi püsivust nö kasvatada ja õpetada pühendumist ühele asjale.
    Proovige võimaluse korral viia Johanit ainult hommiku poole aeda. Nii et lõunauneks viite koju. Pikk päev on ikka väga väsitav. Oma lapse pealt nägin, et nii kui kõne hakkas arenema (kui suutis juba kolmesõnalisi lauseid moodustada) läks temal elu kergemaks — ta suutis selgitada miks ta midagi ei taha, või kuidas tema arvates peaks toimima jne. Kadusid jonnihood mis meil varasemalt olid ja hakkas ööunne rahulikumalt jääma. Aga ikka nii, et keski pidi kõrval pikutama 🙂

    Liked by 1 person

    1. Suur tänu, mul on seda hea lugeda. Ise mõtlesin sama, hakkasime johaniga koos sellistele mängudele rõhku panema, kus ongi püsivust vaja ja rohkem suhtlemist ning nokitsemist. Ma arvan ka, et kui juba veidi suudab end rohkem väljendada, siis läheb paremaks 🙂

      Meeldib

  4. Minu meelest olete te alati olnud ülihoolsad ja püüdlikud lapsi kasvatades. Pole te midagi ära rikkunud. Vastupidi – usun, et poistest kasvavad õnnelikud ja hoitud kodanikud.

    See maailm kipub oma reeglitega ja nõudmistega olema teistsugune kui tahaks. Tuleb lihtsalt selle mõttega… harjuda? Peaasi, et laps tunneks kodus end kui kindluses ja saaks ennast välja elada.

    Mul piiga ühes Tartu erakas ja minu meelest pole küll kallim kui lasteaed – u 100 euri kuus. Ja missest, et hoius niigi max 12 last, siis kui pooled puuduvad, on lastel hullult mõnus rahulik olla. Uurige kindlasti edasi seda varianti.

    Liked by 1 person

  5. 😳 Ma olen pehmelt öeldes šokeeritud. Ainetepuudus? Ei kuule? Test see, test too. Anna andeks Lilli, mis nad on lollakad või?
    Saskia topib ka kõike mittesöödavat suhu. Kaasarvatud mulda/liiva. Ma ei tuleks sellise lolluse pealegi, et lapsel ainetepuudus. Söömisega on üldse nii, et peab meelde tuletama. Kodus meil kindel graafik toidu suhtes nagunii. Lasteaias hakkab esialgu vaid lõunat sööma. Magamine on sama moodi nagu teil ja lasteaeda ma teda esialgu küll ei jäta magama. Sellest tuleks vaid üks suur jama. Samuti ei pane ta aegajalt tähele, kui ma temaga räägin või kuidagi suunata püüan. Hädal käib kodus olles suurel potil, lasteaias kartis.
    Jumal hoidku, nad on kahe aastased. Meie rühmas ma peale oma lapse kedagi rääkimas ei kuulnud. Enamus pudikeeles. Paaril lapsel emme/issi tuli huulilt ja see ka kõik. Mida nad ootavad nii väikestelt? Paneme korraga ülikooli. Appi, kui marru ma praegu läksin. Te olete ikka väga rahulikud.

    Perekool ja delfi, apua 😂

    Meeldib

    1. Kusjuures jaa, meie marutamine oli siin ikka päevade, meilide ja kõnede kaupa juba ära 😀 üritan siuke rahulik nüüd olla, vaatan, mis saab, sest kahju Johanist, kui pean solgutama kuskile erinevatesse kohtadesse. Aga muidu jah, mul oli sama kisa, et krt, nad on ju kahesed! mõtlesingi, et kas siis kahesed on kuidagi rohkem arenenud või millest ma valesti olen aru saanud 😀

      Meeldib

  6. Teil on ikka paras tunnete virvarr olnud. Minu laps läks lasteaeda 2,5-aastaselt. Kuna Tal oli kõne selleks hetkeks üsna hea ja iseloomult ka hästi seltskondlik, siis väga ei muretsenud. Või noh, eks ikka muretsesin. Kokkuvõttes läks hästi, palju oli muidugi haigestumisi ja paar korda tõin ikka hommikul koju tagasi ka, kuna hüsteeriliselt nutvat last ma enda küljest lahti kangutada ei suutnud. Nüüd käib teist aastat ja ikka on hommikuid, kus ei taha minna. Kui kohe üldse minna ei taha ja näen, et on väsinud, siis jätangi koju. Töötan kodust, seega saan Tal põhimõtteliselt lasta kodus olla. Aga kindlasti mitte iga päev, sest töömaht kannatab selle all ja lapse emotsionaalne pool samamoodi (kes siis ikka terve päev läbi üksi mängida tahab või multikaid lõpmatuseni vaadata). See oli siis selline taustajutt.
    Küsitavaid hetki on ka minul olnud. Näiteks tekitas probleeme see, et laps ei tahtnud ennast ise riidesse panna. Ja kuna õpetajatel oli reegel, et nad võivad aidata, aga mitte kõike algusest lõpuni teha, siis tekitas see mu lapses trotsi. Lausa sellist trotsi, mis sundis Teda terve õueskäigu hoopis koridoris oma riidekapi ees istuma. Lihtsalt ei pannud riidesse, mis teha. Osalt on mul hea meel, et Ta nii kange on. Kuna siis suudab Ta enda eest seista. Teisalt ma tean, kui keeruline on nii mul kui ka teistel Teda midagi tegema veenda. Ja kui ma mõtlen peas, et ma peaks seda tegema 18+ lapsega, siis ega ma väga head lahendust ei näegi.
    Seega ma saan täiesti aru õpetajatest, kes võtavadki lapsi kui gruppi. Sest sellise hulgaga on võimatu individuaalset lähenemist teha. Isegi mul on raske oma last igal hetkel mänguliselt veenda või täiesti rahulikuks jääda, nii et ma ei kujuta ette, kuidas peaksid seda tegema õpetajad (või olgem ausad, üks õpetaja ju korraga) nii paljude lastega korraga.
    Jah, kui mul oleks võimalus, paneks ma lapse eralasteaeda, kus on rühmad väiksemad, õpetajatel palk suurem ja töölevõtmise kriteeriumid kõrgemad. Aga kuna ei ole, siis lepin sellega, et lasteaed mu last “halliks massiks” vormida üritab. Samas ei usu ma, et lasteaed mu last kahjustab. Pigem õpetabki reegleid, kuidas elus hakkama saada. Sest ka koolis tuleb neid õpetajaid ja lapsi, kes ei meeldi. Sealt edasi tööandjad, kolleegid jne. Aga mina ise ja mu abikaasa, minu pere ja meie sõbrad saame pakkuda lapsele turvatunnet, armastust, julgustust ja kõike muud, mida individuaalseks arenguks vaja on.
    Sellest hoolimata ei tekkinud mul seda teksti lugedes aga väga suurt usaldustunnet selle lasteaia vastu… Kuigi ma usun, et mida paremini Johan suudab ennast väljendada, seda kergemaks läheks ka lasteaiatee. Aga, kui süda valutab ja tunned, et hetkel on lasteaiast rohkem kahju kui kasu, siis tee paus. Kasvõi paar kuud. Lapse emotsionaalses ja keelelises arengus on ju paar kuud niiii pikk aeg. Pärast seda võib ehk proovida ka teist lasteaeda, sest selliste meilide saamine ajaks minul küll harja ikka päris punaseks. Perekooli ja Delfi tsiteerimine ning nende väljatoomine põhiliste kasvatusallikatena ei jäta just kõige paremat muljet.
    Või siis tee tõesti nii, et viid ainult lõunani lasteaeda ja tood magamise ajaks koju. Ja ühel hetkel, kui ise (!) tunned, et võiks jälle magamist proovida, siis teetegi seda.
    PS Seda Sa tead nagunii, aga jah, keeleline areng on seotud käelise arenguga. Üks hea asi on kindlasti plastiliin, kuna selle mudimine nõuab parasjagu jõudu. Seega soovitan ka seda katsetama hakata 🙂 Pluss näiteks kineetilist liiva.

    Liked by 1 person

  7. Nii tuttavad mured…meil läks nüüd kolmeaastane kodune laps lasteaeda. Harjumine ei ole kerge, eriti et teised on kõik sõimest tulnud ja “vanad kalad” selles lasteaianduses…siis tundub ta seal justkui võõrkeha, kes veel süsteemile ei allu. Iga päev talle järgi minnes kõhus keerab nagu läheks lapsevanemaks olemise eksamile, et mis sealt siis jälle tagasisideks tuleb.

    Liked by 1 person

  8. Seda et… ma nüüd tunnen end oma kuulmiskontrolli soovitusega kohe väga sandisti, aga ma tõesti lugesin seda äsja (seoses adenoididega) ning kuidagi meenus su postitus, ja…
    Ei, ma ausalt ei tahtnud sul närvi veel rohkem mustaks ajada.

    Ainetepuudus. Tõsi ta on, et ebaloomulike asjade söömine võib viidata nt raua- ja/või kaltsiumipuudusele. Meil on see praegu kahjuks reaalselt teemaks ja laps saabki vastavat ravi hoolimata sellest, et toitumise järgi võttes ei tohiks probleeme olla – tema lemmiksöök on liha lihaga ja magustoiduks ka liha, aga näed…

    Muus osas sain postitusest kinnitust, et ma vist enda oma ei pane praegu ka erahoidu, sest tal on sarnaselt Johanile omad kiiksud ja asjad – kas või see potiteema. Temagi läheb ise, mitte käsu peale. Ja söömist võtab iseäranis aeglaselt, mis tähendab, et ilmselt võetaks taldrik poole pealt eest.

    Meeldib

    1. Eiei, ära tunne halvasti üldse! Ma olen ise ka seda mingil ajal kahtlustanud, et võiks kontrollida, samas kuulmisega tundub olevat hästi. Aga iial ei tea, ma ikkagi lasen teha ühe kontrolli, vereanalüüsid jne,vaatame, kas on selles osas vaja misasi ette võtta.

      Meeldib

    2. Pealegi, ma alles nüüd nägin, et kuulmiskontrolli soovitus oli teise postituse all, mitte siin 😀 automaatselt arvasin, et kommenteerisid seda (mul tuleb teade koos kommentaariga ja postituse link juures, sellepärast segadus)

      Meeldib

      1. Teise all jah, aga mul tekkisid siin kohe süümekad, et issand, ilmselt jääb mulje, et lendan aga peale ja kukun õpetama, teine niigi endast väljas. Aga lihtsalt et kui avastad mingi infokillu, siis tekib tahtmine jagada lootuses, et ehk on sellest abi. Ikka elad teistele kaasa.

        Meeldib

  9. Ma ka arvan, et te pole ikka midagi valesti teinud ja jätkake julgelt samas vaimus. Meil on selja taga esimene sõimeaasta ja alustasime teist ja tõsi ta on, et nad hindavad oskusi ja see on iseenesest ju hea, kui saate kohe teada, millistele oskustele tähelepanu pöörata. Aga 2a on selline vanus, kus normaalne on väga lai spekter asju ja kuu ajaga pole võimalik selgeks teha, milles laps on nõrk ja milles mitte. Meil tehti nii, et sügisel mingi tabeli järgi hinnati oskusi, tehti riste, kriipse ja ringikesi ning kevadel sama ja siis võrreldi kahte tabelit – mis oskused on edasi arenenud, mida vaja veel arendada. Ja see pole mitte diagnoos, vaid ongi vanemale teadmiseks ja edasi tegutsemiseks.
    Üks asi, mis mulle sinu kirjelduste puhul on ohumärk, on ka see, et lapsi pannakse raamidesse tugevalt ja see kindlasti pole igas lasteaias sarnane. Mu laps on söönud peoga liiva, on jäänud teistest 2h hiljem magama, löönud lapsi mänguasjaga ja mind pole kordagi järele kutsutud või öeldud, et lapsel on midagi viga sellepärast. Pärast seda löömisintsidenti ma küsisin õpetajalt (ma ei tea, miks ma nii küsisin): “Kas ta täna pahandust tegi?” ja õpetaja vastas “Ei, pahandust ta ei tee, aga jah, ülemeelik ta on viimasel ajal.” (löönud kedagi rohkem pole, isver, see oli tõesti piinlik). Ehk siis oma rühma õpetajatest sõltub ikka väga väga palju, kas esiteks laps on hoitud ja saab areneda omas tempos, ja teiseks kuidas vanemaid selles osas suunatakse ja hoitakse kursis.
    Te jätkake samas vaimus, kindlasti kodus ei pea lasteaia järgi hakkama käituma, vaid pigem kompenseeritegi selle, mis sealt kas ajapuuduse või hoiakute erinevuse tõttu puudu jääb.

    Liked by 1 person

  10. Tuttavad mõtted ja tunded ajast, mil mu 2,5-aastane hakkas aias käima (poolest aastast, jaanuaris). Tagasilöögid olid kohutavad. Ma nutsin terved õhtud, sest mul oli tunne, et laps on minu peale solvunud ning et mina ei pääse talle enam üldse lähedale (laps tõrjus mind igati,karjus üle rühma, et ei taha mind näha, ei armasta mind, ei ole mu sõber jms – vägev peegel eks?). Arenguvestlusel jagati mu lapse kohta küll positiivseid asju, kuid igapäevaselt oli pidevalt tunda, et nende jaoks on ta tüütu ja tekitab kõiksugu lisaprobleeme, mida nende lastega pole, kes juba sügisest käima hakkasid (nad juba nö välja treenitud). A’la, ei kuuletu, ei järgi reegleid, teeb, mis tahab, vingub jms. Õpetajatega suheldes tundsin pidevalt mingit üleolevat või naeruvääristavat hinnangut minu kui lapsevanema pihta. Ei teagi, vb kujutasin lihtsalt endale ette. Aga enesekindluse lõi korralikult kõikuma küll. Ma lõpuks olin nii nõutu ja omadega läbi. Laps tahtis aeda minna, aga ma ise ei tahtnud sinna jalgagi tõsta, sest minu üleelamised tundusid olevat palju suuremad kui lapse omad. Ehkki ka tema stressi ma mitte kuidagi ei alahinda. Lihtsalt tema stressi oli lihtne maandada. Par vaba päeva ja jälle kõik ok. Aga enda ebakindlus, kõhklused, mured, küsimused kõik pidevalt küpsevad sees ja keeravad kruve peas lahti. Viimaks olingi omadega sealmaal, et panin aja psühholoogi juurde. Vestluse käigus hindas too mu lapse arengut kõigiti heaks ja tubliks ning kinnitas mulle, et taolised probleemid, mis mul lapsega on, on enam kui tavalised. See kõik olla lihtsalt minu lapse viis frustratsiooni nende suurte elumuutuste (väikse venna sünd, lasteaed, vähene issiga olemise aeg) osas välja näidata. Soovitas ka rohkelt koduseid päevi ikkagi teha ning julgustas, et see kõik on mööduv. Sai kergem küll. Isegi palju kergem.
    Suvel tegin lapsele kohe julgelt kaks kuud pausi lasteaiast. Üks kuu oli nagunii aed kinni, teisel kuul olid mingid suva segarühmad, võõrad õpetajad jne, ei hakanud last segadusse ajama. Nüüd augustis läks aeda ja enamus neist probleemidest, mis kevadel olid, näivad olevat kadunud. Ma ei tohi muidugi kunagi liialt vara järgi minna, sest siis on juba teada värk, et hakkab end jälle suurest pahameelest avalikkuse ees minu peal välja elama. Mis on iseenesest ok, aga… lihtsalt mitte meeldiv. Uues rühmas olen ka hullult uurinud, et kuidas kõik on. Vimasel ajal pea iga päev laps püksi pissinud. Küsisin, et kas ta lihtsalt mänguhoos unustab potile minna, ei raatsi mängu pooleli jätta vms? Sest muidu on ta 100% potil käiv laps ja taolised õnnetused on meil kodus juba ammu möödanikud. Kevadel lasteaias ka ei juhtunud taolist asja eriti. Siis ka vastati, et neil on kindlad ajad, millal kõik potil käivad. Mul oli korra nagu selline wtf moment. Et kui lapsel selle kindla aja vahepeal pissi häda on, siis ei võigi minna või… ?`Et kuidas ta ikkagi nii tihti nüüd püksi pissib? Kehitavad vaid õlgu ja midagi konkreetset ma pole kuulnud…
    Mõistan hästi, et pidev küsimuste rünnak on just enda pihta. Kas vanemana ikka teed kõik õigesti ja piisavalt. See kuulmiskontrolli lugu…Ma oleks vist täiega üle keenud. Mismõttes? Mille põhjal teda kontrolli saadeti? Et Juhataja kõnetas ja laps ei teinud nii tähtsast tegelasest väljagi? 😀 😀 Ainus järeldus sai olla, et selle lapse kuulmisega pole vist kõik korras? Tere tali! Aga tegelikult arvan ma teie puhul ka, et Johanil on lihtsalt vaja veidi harjuda. Ning sul endal ka. Harjuda sellega, et jagatakse hinnanguid, et mujal on teistsugune süsteem, kord, teised reeglid. Aeg harutablahti need murepuntrad, mis praegu nii suured tunduvad. Lihtne öelda, raske selles puntras olla. Vähemalt positiivne, et Johanile endale meeldib lasteaias käia 🙂

    Meeldib

    1. Kusjuures see ongi see, et keegi võõras, kes on mu last näinud ligi kuu aega mõned päevad ja juhataja, kes nägi teda mõne minuti, panevad hinnanguid. See ongi meile raske ja harjumatu. Selge see, et oleme murelikud, me anname oma lapse täielikult nende hoolde, nad peavad rääkima kõigest, nagu on hammustused või mis iganes ja mul on ka tunne, et vanemate enda teadmised väga ei loe, sest neil on kogemused. Natuke selline tunne tekkis, et noh, kui oleme ka need ülemuretsejad, siis me pole kindlasti esimesed ega viimased, võiks kuidagi … Mõistvam olla ja aega anda. Üleüldse, mul on süümekad koguaeg, kui räägin lasteaiast, sest nad ju teevad seal väikestega tohutut tööd, aga ikka kripeldab.

      Meeldib

  11. Oh, see läks südamesse..
    Esiteks, kui hästi kirjutatud.
    Teiseks, kui rahulik sa oled! Mul ikka mitme koha peal emalõvi tõstis pead ja pulss kiirenes juba lugedes, mis siis veel reaalselt selles olukorras olles..! Ja kirjutad veel, et arutad kasvatajatega, meilid, kõned, särgid-värgid.. Ma ütleks pigem, et hüppa kitse oma kuulmiskontrolliga!
    Mul on imetlus nende inimeste vastu, kes lasteaias töötada tahavad. Mulle meeldivad ainult mu oma lapsed 😀
    Aga tõesti, vaene väikemees, kes ei saa veel seletada segadust selle imeliku koha üle, kus nii palju toredaid lapsi, mänguasju, õueskäimist ja muid jutte ja siis järsku – keegi hammustab, lööb? Sunnib kiiresti sööma? Käsu peale pissile..?
    Mis maa see on?!

    Liked by 1 person

    1. Ma ütlen, et ainus, mis mind tagasi hoidis, oli see õhin, millega Johan lasteaeda läheb ja lootus, et oli halb päev või päevad ja ongi muutuste aeg kõigil. Ma lihtsalt vihastasin selle kuulmiskontrolli peale ikka nii kohutavalt ära, Jaanus ei saanud üldse rahu, helistas veel lasteaeda tagasi, et mis värk on, laps kuuleb küll. Oh, meil olid ikka omad värgid ära, täitsa nutuga (minu poolt), et misasja nad seal teevad, ma lähen kohe panen kaamerad 😀 aga jah, Johani ei taha panna mingisse probleemse lapse rolli või et muud meie pärast kuidagi veel erilisemalt suhtuma hakatakse.

      Meeldib

      1. Kuulmisest niipalju, et mina ei kahtlustanud kordagi, et mu laps ei kuule ideaalselt. Täpselt… ideaalselt. Jah ta kuulis mind ja vaikseimaid helisid ja ma ei kahtluatanud midagi. Meil lihtsalt muud tervislikud põhjused kuidas lôpuks kôrvadeni asi jôudis noh need on lihtsalt omavahel seotud. Ning tuli välja, et masin tuvastas, et kuulmine pole ideaalne, vôivad môned häälikud jääda kaduma, kostuvad sõnad valesti seetõttu ja vaiksemad helid samamoodi ja see omakorda pidurdab kône arengut.

        Meie saime kuulmise täiesti korda ja erinevust ma ise endiselt ei taju.

        Ma ei arva, et teil kõrvadega probleeme. Mul on lihtsalt kahju, et see võimalus kohe nii mutta trambitakse, sest tegelikult ei või kunagi teada.

        Liked by 1 person

  12. See on peetimine. Just ennast avastanud isiksuse kiire kasti löömine … selleks, et omasugustega mängida saada. Samuti peeditakse sind, et mismoodi sa küll last kasvatad, käod teavad paremini kui tädi Maria.
    Lapsele ikka õpetatakse, et võõrastega ei räägita ja üks suvaline jupijumal saadab lapse õigesti käitumise eest kõrvaarstile ja emme selle käitumise tõttu nurka.
    Tavatööl võiks ka ju olla, et ainult pausi ajal pissid(omaasi mis teed kui nt päevad on, suur inimene, hoia kinni!)
    Suhtumine lapsesse sinu kasvatusmeetodite tõttu on halb ja ju tulevikus mõõdetakse Oskarit seal putkas sama puuga mis Johan ette annab. Ainult, et Lilli, seekord nemad eksivad.

    Liked by 1 person

  13. Armas Lilli ei taha kuidagi õli tulle valada aga see millest kirjutada tegelikult ju ongi see et laps tegelikult ei ole vaimselt valmis.
    See kui laps väidetavalt “tahab” ise lasteaeda minna ei tähenda veel seda (samas minu kahene TAHAB ka kooli minne sest suur õde käib koolis) ega ma sellepärast teda kooli ei pane ja see ei näita kooli küpsist sama ka lasteaiaga.

    Liked by 1 person

    1. Jah siin just üks kirjutas kommentaari See on peetimine. Just ennast avastanud isiksuse kiire kasti löömine … selleks, et omasugustega mängida saada. Samas kui arenguliselt on alles väljakujundamisel “mina”pildi kujunemine püütakse suruda mingitesse raamidesse ja kui veel ei suuda ennast ka suuliselt väljendada …mis siis veel oodata

      Muidu olen sind jälginud ja sa oled super ema kes lähtub lapsest ja lapse huvidest olen sinult palju õppinud

      Liked by 1 person

  14. Mõistan Su valu, mure ja ebakindlusi, aga mulle tundub, et üks asi siin kommentaariumis lappab… Kas artikkel, mida direktor jagas, oli see: http://opleht.ee/2018/08/minu-moistus-on-otsas/
    Arvan, et kasvatusteadlane on püüdnud antud teemat lugejasõbralikult ja inimlikult käsitleda (kasutades viiteid Perekoolile, aga jutt on ju millestki muust!). Sa aga jätad siin mulje nagu Sind püütakse ainult Perekoolile tuginedes harida.
    See aga on ju lugejate eksitamine, ei?

    Meeldib

    1. Kuna seal raamatus oli juttu, et sõna “ei” võiks üldse ära jääda, siis seostasin artiklit sellega. Aga perekoolist siiski näiteid tuua on minu jaoks ikkagi vale, see keskkond (Perekooli foorum) on lapsevanematele kahjulik ja pigem võiks seda üleüldse mitte kuskil näitena esitleda.

      Meeldib

  15. Lilli, minu tütar käis aasta aega samas lasteaias (2 aastasena). Käis. See aasta aega terrorit lasteaia direktori ja eelkõige kasvatajate poolt ja sarnast suhtumist nagu Johaniga ajas mul lõpuks s..a nii keema, et ma otsustasin nüüd lasteaeda vahetada. Parim otsus lapsele! Kogu suhtumine on hoopis teine nii juhtkonna kui kasvatajate poolt. Eelkõige just mõistmise osas. Ja sõbralikkuse osas ja last vaadatakse kui isiksust, mitte kui masstoodangut.. Ma ei õhuta lasteaeda vahetama, aga lihtsalt… minu lapsekasvatusmeetod on ka vähe teine kui õndsal nõukaajal oli (nt kõik koos potile?? nagu wtf? potil käiakse minu teada siis, kui on vajadus minna).
    Sa oled superema! Sa tegutsed igal sammul lapse huvides. Saan sinult alati palju häid nõuandeid. Pea vastu!

    Liked by 1 person

    1. Ma lisan igaks juhuks juurde, et olen nelja lapse ema, kelledest kaks on lasteaiad lõpetanud ja kogemus on mul kokku nüüdseks kuue erineva lasteaiaga. Lasteaiavahetus ei olnud kerge otsus, mida sai pikalt kaalutud ja pikalt ja korduvalt ka direktoriga arutatud. Usaldanud olen enda sisetunnet. Nüüd magan nii mina kui laps öösel rahulikult:)

      Liked by 1 person

    2. Eks see kõik-koos-potile on nt enne õueminekut või lõunaund – ei ole ju mõistlik ühe täies talvevarustuses lapsega tuppa tagasi tulla või lasta uneajal pissihädal tekkida. Kodus teeme ju lastega samamoodi.

      Liked by 1 person

  16. Oeh, nonii! Esiteks, suur tänu toetuse eest! Ma ei tea ise ka, kuidas lasteaias kõik veel käib ja kas ma mõtlen üle või asi ongi arutamist väärt.
    Nüüdseks oleme vestelnud pikemalt direktoriga, suud puhtaks rääkinud ja läheme rahumeelselt edasi! Mul on hea meel, et minuga võeti ise uuesti ühendust, et kõik mured ära lahendada ja et nii meil kui Johanil oleks seal hea, nii et nüüd jääb üle vaadata, kuidas elu minema hakkab. Muidugi, nagu vanemad ikka, jälgime last kullipilguga edasi ja vajadusel teeme juba suuremaid muudatusi, aga hetkel ootan lihtsalt, kuni Johan oma köhast lahti saaks, et uuesti lasteaeda viia!

    Meeldib

  17. Lugesin kõik läbi ja ma imestan et viite lapse sinna tagasi. Anna andeks aga see pole normaalne lasteaed ega suhtumine.
    Mulle tundub, et te olete ôigel teel mis puutub lapse kasvatamisse, enamik lasteaedasid on aga alles nôukaajas. Ma ei mõtleks hetkegi vaid vahetaksin lasteaeda vôi mis veelgi parem jätaksin lapse koju, kàiksin temaga mônes ringis ja otsiksin mängugrupi vms.

    Meeldib

    1. Ma ei taha last niisama ühest lasteaiast teise solgutada ja saime räägitud päris palju asju selgeks. Nüüd teen uuesti proovi tasa ja targu, jälgin ning teen siis lõpliku otsuse. Pole küsimustki, et Johan on meie nr 1 ning tema põhjal me otsustamegi. Annan veel võimaluse ja kui selgub, et tal tõesti on ikka veel raske, siis muidugi võtan ta sealt ära. Hetkel on minu postitus paari päeva jagu sündmusi, mis tegid hellaks, aga lasteaias on ta käinud ikka pea kuu aega ja päris tõsiselt olime nii rahul, Johan nii heas tujus, kuni eelmise nädalani. Võibolla oleme leebed, aga jah, anname võimaluse, ehk laabub lõpuks asi ilusti ja see oleks väga hea.

      Meeldib

  18. Lilli, sa oled väga hooliv ja muretsev ema, aga kui ma loen seda blogi, siis tegelikkuses kumab siit, et selles lasteaias ollakse sinu lapse suhtes ikka väga tähelepanelikud ja kui direktor ise ka veel heasoovlikult soovitab üht või teist teemat, siis on see ju eriti tore, sest tavaliselt direktorid ei sekku väga rühmas toimuvasse. Ja veel, et blogi lugedes võib aru saada, et sul on ikka väga suur segadus hinges. Igal juhul usalda lasteaeda ka, tundub, et see on tore lasteaed… 🙂 Ka minu laps läheb sellesse lasteaeda (lugedes eelmisi blogisid, peaks see sama lasteaed olema 🙂 ) ja tean peret, kes kolisid linnast välja, aga ikka viivad oma lapsi sellesse lasteaeda…ju siis on ikka väärt koht. Ja sinu blogist selgub, et lapsele väga meeldib seal lasteaias ja see on kõige tähtsam.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, see on siiski suur asi, et saame rääkida sellest, mis muret teeb, mul oli peale tänast pikka vestlust hea tunne ja see ongi peamiselt minu segadus – esimene lasteaialaps siiski 🙂

      Meeldib

  19. Loen ja imestan!!! Kes on see lasteaia direktor? Ei kahtlegi, et nad teevad head tööd, aga vabandust, perekooli foorumit isegi mina ei loe. Seal ju ei saa tõepähe asju võtta! Sina Lilli oled väga tubli ja armas ema oma kahele pojale. Sina pole midagi valesti teinud ega kedagi valesti kasvatanud. Paraku nii kui on inimesi, on ka arvamusi erinevaid. Igaüks proovib oma arvamust ka peale suruda kahjuks vahetevahel. Jätka samas vaimus ja siin pole millegi üle enam mõelda. Igaüks kasvatab last/lapsi nii kuidas tema arvates parim on. Loen jätkuvalt Sinu blogi suure huviga ja see ei valmista kunagi pettumust. Kahju, et Sa Tartus ei ela. Kutsuks sind kohvile. :)) Minu laps kindlasti tahaks Johaniga koos mängida, tema ei räägi samamoodi. Ja on samuti asjalik kodus. Lastehoidu alles läksime. Seega eks näis kuidas läheb, hetkel talle väga meeldib. PS! Takistusi ja tagasilööke võib tulla alati, sellega peab arvestama eriti kui laps on 2-aastane. Kõik ju on uus ja huvitav lasteaias. Aga selle üle ei tasu meelt heita, kõik muutub tagasi normaalseks.

    Soovin Sulle parimat Lilli ning su perele samuti!
    Oled paljudele eeskujuks! 🙂
    Päikest sulle!

    Liked by 1 person

  20. Minu lapsele ei meeldi teiste ees wc-s käia. Ja talle on alati võimaldatud käia uksega vetsus, et ta saaks privaatselt oma asjad ära ajada. Kunagi ei jaga kasvatajad lapsest negatiivset tagasisidet. Nutt ja väike ülemeelik käitumine mainitakse ära, kuid mitte nii, et see oleks kellelegi probleemiks olnud. Lisaks rõhutatakse pidevalt, et laps peab saama olema selline nagu ta on ja tema loomusega tuleb õppida õpetajatel toime tulema. Sellist kahe aastase kasti surumist ei suudaks minu emasüda ka taluda.

    Liked by 1 person

  21. Lugedes sinu blogi tuleb ahastus peale. Minul on kolm last. Kaks esimest käinud selles lasteaias, mida siin mustad. Kolmas ootab järjekorras. Jäime napilt välja. Ja kui sinu Johanile antud lasteaed ei sobi, siis mina sooviksin meeleldi seda kohta.

    Tundub, et oled üks selliseid, kes alati teistes vigu leiab aga ise kunagi süüdi ei ole. Kirud, kuidas ei mõista sind ei arstid ega ka aed. Aga sa ei hoomama seda,et kõik pole kriitika. Õpetajad ja arstid on näinud asju, millele lapsevanem tähelepanu teinekord pööratagi ei oska. Ulatades abikäe. Kui ei sobi, ära talita selle järgi. Vaba valik.

    Su lastest on mul kõigerohkem kahju. Kõik see, mida siia postitad jääb maha ja tulevikus su laste koolikaaslastele/tööandjale näha. Võib talle kaasa tuua koolikiusamise või hoopis piinlikust valmistada. Räägid oma lapse kaitsmisest, samas kõike temast tervele maailmale välja pasundades. Ükski korralikult mõtlev ja haritud ema nii ei teeks.

    Teiseks su laps annab sulle märku, et tahab sinu juures olla. Sinuga. Sina aga viid ta lasteaeda, mida ise kritiseerid, et siis istuda tunde arvutis, et blogida. Väga egoistlik sinust. Selle aja võiksid oma lastesse investerrida.

    Lasteaias on piirid, nii nagu tõelises elus. Ja reaalsus on selline, et sa leiad tohutult aega mustata, selle asemel, tegele oma Johaniga. Palka erahoidja ja esita talle oma nõudmised. Ja siis kritiseeri ja vinglu. Kui erahoidjat lubada ei saa, hoia teda siis kodus. Niigi väiksemaga kodune. Siis sul veel aasta otsida aeda mis sinu/lapse vajadusi rahuldaks.

    Kohutav see erinõdmine ikka mõnel. Ärme anna liha, oleme sooneutraalne, teeme seda teist. Anna andeks, kuid sa pole nagu ainus inimene maamunal.
    Ja siis kui su laps talvel -5 kraadiga kombesse pissib on õpetaja süüdi, et pissile ei vii. Kuid ise sa ei luba koos teistega. Tee endale selgeks mida tahad.
    Sinu/lapsega arvestatakse kui inimesed võtavad aega sinuga vestelda. Aga sa ei saa nõuda, et terve lasteaed, õpetajad muu personal sinu lapse taktis tantsib. Kuninga kohtlemise osaliseks saavad ikka need, kes kuningana käituvad. Kasva suureks.

    Ja lisan veel. Lasteaed ei ole kohustuslik. Võid oma silmatera 7a kodus hoida ja õpetada nii nagu õigeks pead.

    Meeldib

    1. Mina ütlesin selgelt, et ei musta lasteaeda, vaid olen ise segaduses, mis tundub mulle loogiline – minu esimene laps läheb esimest korda lasteaeda, see ongi mulle uus ja olengi selline emalõvi, kes peensusteni uurib ning sellevõrra tundlikum on. Postitus on selles võtmes, et järsku olengi rollis, kus keegi teine (lasteaed) hindab ja hoiab minu last ning nüüd alles selguvad minupoolsed vajakajäämised, mitte niivõrd lasteaiapoolsed. Mul on kahju, et see postitus sind niimoodi riivas, et minu elu siin emotsionaalselt laiali üritad laotada terve rea valede ja kontrollimata väidetega.
      Mul on väga suur tänutunne ses osas, et lasteaed on meiega kõik selgeks rääkinud, mitte jätnud nn algajaid vanemad üleolevalt “järjekord on ukse taga” jutuga nõutuks, mida kahjuks paljud kogenud emad, näiteks, teeksid – saadavad tundlikud esmakordsed lasteaialapse vanemad pikalt, mitte ei anna nõu. Tambivad, kuis jaksavad. Näidet ei pea kaugelt otsima.
      Huvitav on ka see, et postitused, kus kiidan lasteaeda, ei saa kuidagi tähelepanu osaliseks ja nüüd, kui räägin paarist õnnetust päevast ning meie lasteaiatee algusest, üritad sa vastuseks kogu minu elu laimata. Ma olen seda öelnud ja ütlen edaspidi – mina ei mõista sellist käitumist, eriti lapsevanemalt lapsevanemale, kuidas ometi saab nii halvasti teisele öelda ning teise elule nii vähese põhjal hinnanguid anda. Ja siit, ahastunud Ereli, algab koolikiusamine – ikka lapsevanema eeskujul, kes näitab ette, kuidas võib teiste inimestega käituda.

      Liked by 1 person

  22. Ma ei taha olla negatiivne, kuid olen viimase kommentaatoriga sisuliselt nõus, kuigi ma nii karm ise ei oleks 🙂 ka minul on blogist jäänud suuresti mulje, et sa pigem kasvatad oma lapsi liiga vati sees ja näed tonti liiga sageli seal kus seda ei ole. Ei ole vaja kasvatada “lubehelbekesi”, me kõik näeme kuhu need helbekesed tulevikus jõuavad. Ja see ei ole tore. Laps ei pea otsustama 2 aastasena kas ta soovib selga panna esmalt jope ja siis saapad; seda peab selles vanuses siiski otsustama lapsevanem. Laps vajab reegleid, muidu tunneb ta, et peab otsustama asju, mis on talle ilmselgelt üle jõu käivad (muide, see väide pärineb teaduslikest allikatest).

    Ehk veelkord, ma ei taha rünnata ega olla õel, soovin sulle lihtsalt öelda, et võta ise pisut vabamalt ja ära karda reegleid. Tegelikult kaitsevad reeglid sinu last ja loovad temast inimese, kes suudab ka tulevikus sulanduda ühiskonda ning saada hakkama ümbritsevate inimestega. Ma olen tõeliselt mures liigselt nunnutatud põlvkonna pärast. Vanasti ehk tõesti ei tehtud kõike õigesti, kuid minu arvates oli vägagi õige suhtumine see, et kogu elu ei käinud lapse ümber vaid et laps sobitus ellu. Oli osa kogu tavapärasest elu-olust, kuid ei eeldanud seda, et alates lapse sünnist keerles kogu perekonna toimimine ümber lapse.

    Igal juhul, jõudu ja jaksu, sa oled tubli (kuid ära üle pinguta) 🙂

    Meeldib

    1. Jah, Lilli – mida sa süvened siin oma lastesse ja nende heaollu. Kodus anna iPad kätte, hommikuti lükka üle lasteaia ukse ja ära kunagi tunne huvi ega muret, sest KÕIK teised on ju hakkama saanud. Las karastub ja õpib kohe kahesena selgeks, et esimesed 18 aastat ei ole ta inimene, vaid laps. Kõik spetsialistid on ju väga targad ja muidugi usalda nende “diagnoose”, mis on pandud põgusate kohtumiste põhjal, kus laps pole oma elemendis. Omalt poolt soovitan lapsele viidata sõnaga “see” ja eelistatavalt pöörata tähelepanu ainult siis, kui ta midagi halvasti teeb. Sest tead küll, muidu harjutad ta ära selle armastuse ja hellusega ja laps hakkabki arvama, et maailm on mingi mõnus paik.

      Liked by 1 person

      1. Usu või ära usu, aga minu maailmas on palju pooltoone ka. Hoopis siinseid kommentaare lugedes tekkis tunne, et variandid ongi kas lapsel “minna lasta” või käituda nagu Lilli ning olla seeläbi automaatselt mingi ülemõtlejast kanaema, kes lumehelbekesi kasvatab. Minuarust on lapsevanema terve huvi oma lapse käekäigu kohta igati normaalne ja tervitatav.

        Meeldib

  23. Lasteaed on raske teema. Eriti esimese lapsega. Aga see kõik on nii individuaalne! Vahest tundubki mõni suunav sõna hoopis süüdistusena, eriti kui tahad OMA last kaitsta. Ja minu arust oled Sa just väga rahulikult ja koostöövalmilt meelestatud. Kui erinevate lastevanematega rohkem kokku puutuda, siis leiab sealt igasuguseid. Isegi selliseid, kes nõuavad, et kasvataja tema last päev otsa pildistaks ja talle pilte saadaks – siis ta teab, mida laps päeva aeg teeb! Jah, lasteaias on teatud reeglid, mida peab järgima. Nendest ei pääse. Aga kui on toredad hakkajad kasvatajad siis leiavad nad ise lahendused. Laps käitub lasteaias teistmoodi kui kodus, paratamatult. Mis ei olegi nii halb 🙂 Ema-isaga tuttavas keskkonnas nõutakse ikka rohkem.

    Aga tahtsin kommenteerida hoopis mänguasja riiuleid. Uuri natuke seda keskendumise asja ja kuidas peaksid lapsel mänguasjad olema sätitud. Rajaleidja soovitus oli just see, et laps ei tohiks ühe mängu ajal teisi mänguasju näha.

    Ära kahtle nii palju! Nii väikestele lastele piisab ema-isa armastusest! 🙂 Jõudu!

    Liked by 1 person

  24. Esimese lapsega sõideti must nagu teerulliga üle. Neid asju, mis juhtus, oli nii palju ja need ajasid nutma. Kogu luu sai aga sellise lõpu, et selja taga tehti otsus, et minu laps ei kõlba tavarühma. PUNKT. Samal ajal käisime ise eriarsti juures ja ootasime operatsiooni aega. See ei lugenud. Kui olin saanud otsuse, käisin logopeedil, kes suunas psühholoogi juurde, kes ütles, et vahetage lasteaeda ja ärge seda otsust kunagi näidake.

    Aastad on nüüd möödunud ja see tavarühma “mitte kõlvanud” laps on ühes väga hinnatud koolis (kuhu kõik tahavad, aga vähesed pääsevad). Tahaks neile lasteaia õpetajatele nagu kirjutada, aga mis see enam muudab, eks. Nii lihtne on hukka mõista ja nii raske on mõista…

    Liked by 1 person

  25. Usun, et olete tublid vanemad ja soovite lastele parimat. Mulle jäi silma Sinu mõte, et laps võiks valida, kas paneb enne kingad või jope. Tegelikult nii väike laps ei peaks selliseid valikuid tegema, lapsele tekitabki turvatunnet, kui vanen ütleb kindlalt ent sõbralikult, et nüüd lähme õue-alusta jopest ja kui oled valmis, siis paned/paneme kingad jalga. Sama on igasuguste muude rutiinidega-hambapesu peale sööki jne. Kui on huvi, siis Soome lastepsühhiaater J.Sinkkonen on kirjutanud sel teemal mitmeid huvitavaid raamatuid ja neid on ka eesti k. tõlgitud. Lapselt kindlasti võib küsida arvamust nt, mis värvi värvilisest paberist ta soovib palli välja lõigata. Ka siis ei anta kogu värvipaberiplokki ette, vaid Johani ealisele 2-3 varianti. Montessori pedagoogika rõhutab ju iseseisvusele ja enda eest hoolitsemisele-ma isiklikult arvan, et see kõik koos potile minek teeb ainult head. Te ilmselt olete ise väga kaitsvad ja siis näete asju ühest vaatevinklist. Väga hästi saab käelist arengut toetada, et ostad väiksed käärid, mida ei pea ise avama, vaid avanevad ise (ma ei tea nimetust) ja annad mõne reklaamkataloogi kätte ja lased tal vabalt lõikuda-üsna pea on tal uus oskus omandatud. Lasteaia poolt ilmselt tugevalt ülereageeritud ja kuna blogid avalikult, siis kardavad “avalikku kriitikat.” Vanematele delfi-artiklite saatmine tunduks minule kohatuna. Loodan, et leiate tasakaalu kahe erineva kasvatusstiili vahel: lasteaias üsna autoritaarne ja kodus pigem leebe. Last juhendav stiil sobib reeglina kõigile lastele: võrdselt piire ja võrdselt armastust. Täiskasvanu on see, kes teeb otsused, millal ja mida süüakse, mis järjekorras riietutakse jne. Seda kõike saab teha sõbralikult ja tunnustavalt. Piirid ja reeglid on lapse täisväärtuslikuks kasvamise juures eluliselt tähtsad. Värvilist sügist, loodetavasti laps kohaneb rühmaga peagi. 🙂 Kui võimalik, tehke poolikuid päevi-päev otsa melu sees olemine väsitab nii suuri kui väikseid inimesi.

    Liked by 1 person

  26. Kommenteerin esimest korda (viide läbi Malluka blogi). Kuna meil on varsti samuti nooremal lapsel aeg lasteaeda minna, siis taolised postitused on minu jaoks väga aktuaalsed.

    Ja tegelikult oli väga kurb lugeda seda lasteaia poolset suhtumist..aga kahjuks selline ongi meie haridussüsteem. Kõik peavad mahtuma kindlatesse normidesse, olema ühesugused. Valikuid olla ei saa, kui oled erinev, siis oled kohe erivajadusega. Pigem peab muutuma laps “halliks massiks”, mitte see keskond, milles ta areneb.

    Te tulite ise selle peale, et olete Waldorf pedagoogika usku, võimaluse korral proovige, ei usu, et kahetsete.

    Liked by 1 person

  27. Mul tekkis hoopis selline küsimus. Montessori kasutab kandikute ja “üks mäng korraga” süsteemi. Kas see aitab hiljem paremini koolis kohaneda? Kas mitme erineva (nt klotsid, autod, lilled) nö mängu segamine on liialt segadust tekitav? Miks Montessori? Minu arust just Montessori ja Waldorfi väikelapse osa erinevad suuresti teineteisest. Montessori on selline igapäeva asjad, iseseisvus. Waldorf jälle täielik maailmaavastuslik seiklus. Et kui oled mõlemat suunda uurinud ja vaadanud kuhu edasi. Montessori peaks panema lapse reegleid austama ja mõistma küll. Kui aega saad ja viitsid siis võiksid rohkem neist kirjutada, aitäh.

    Liked by 1 person

    1. Kuna ma olen nii algaja ses osas, siis ma võtan nn noppeid. Nt Montessori meeldibki, et paneb lapse ise asju tegema, korda hoidma, teatud reegleid austama just selle koha pealt, et õpib neid mõistma, mitte nn pimesi ega suure trotsiga. Waldorfi osa on aga see, et ta ei pea tegema kõike nii, nagu teised, ma ei räägi siin tavaasju nagu koristamine jne vaid pigem võib loovust kasutada. Kui on paber, kasuta, kuidas tahad jne mitte, et ainult joonistamiseks või teatud moodi joonistamiseks, võib vist nii öelda. Või et poisid peaksid mängima “poisteasjadega” ehk siis neil on hunnik autosid jne. Ja pigem vaatame, jälgime, mida ta ise teeb ning mille vastu huvi tunneb. Aga jah need on nii algaja teadmised, mis mul on, Uurin ja võtan nendest vihjeid, sest tegevusi, isetehtud mänguasju jne, on nii palju põnevat, mille peale ma vist ise ei oleks tulnud. Ja muidugi leiab palju häid näiteid nendelt, kes ise täielikult nii oma lapsi kasvatavad. Mõlema puhul on minu jaoks ühine joon see, et pigem jälgitakse last ja lastakse tal areneda vastavalt enda isiksusele, kui see, et antakse tee ette, mida mööda ainult käia võib.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s