Lasteaiast, (mitte) rääkimisest ja muust

Johan käib lasteaias, Oskar on 8-kuune – elu käib ja ma ei jõuagi seda dokumenteerida.

Räägin algul Johanist. Ma olin eelmise nädala lõpul veidi närvis, sest sel nädalal hakkas Johan üksi lasteaias olema ja ma ei teadnud, kuidas ta sellesse suhtub. Noh, ütleme nii, et me ei saa “tsau” isegi öeldud – jookseb juba minema mängima, minul sees poolik tunne, et no, äkki ta arvab, et olen ka seal, keerab ringi ja saab šoki, aga ei. Ma olen ukse taga natuke kuulatanud ka. No, ei, tal on äge, ta ei igatse midagi!

See on nii suur kergendus, et ma ei tea. Tulin hommikul koju, Johan jäi lasteaeda ja vaatan toas ringi, et ok, now what? Ma ei ole harjunudki sellise vabadusega!

Asi, mis lasteaia osas veel vajab harjumist, on nädalapäevad. Mul ei olnud vahepeal nendest aimugi ja nüüd võiks ikka olla, sest, näiteks, 20.08, riiklikul pühal, tahtsin ta sinna viia. Tänaseks, laupäevaks, panin ka lasteaiaasjad valmis, et lähme, aga öösel kuulsin kuidagi palju kihutamist (palun Sütiste kurvidesse palju patrulle, igal nädalavahetusel muutub see öösel rallirajaks) ja lärmi õuest, mõtlesin, et imelik, nagu oleks reede. Siis, keset ööd, kell 2-3 vahel, vaatasin telefonist, et ahah, nädalavahetus on, homme on lasteaed kinni. Täitsa sassis, ma ei oleks seda endast arvanudki.

Ahjaa, panin lasteaiaasjade juurde valmis ka enda trenniriided, sest ma avastasin, et hommikul on nii äge ja värske olla, ei taha veel tuppa ka minna, teen kiire metsatiiru enne, kui koju lähen. Aga no. Jäi ära.

Ma avastasin, et lasteaed on üks geniaalne asutus – viid lapsed sinna, seal tegeletakse ja lapsel on lõbus nagu mänguväljakul käiks ning endal on vabadus teenida raha, koristada ja teha muid asju, mis alates lapse sünnist koguaeg poolikud on. Kuidagi uskumatu asutus 😀 Eriti uskumatu on see, et need, kes lastesõimes töötavad, peavad ikka südamest imeinimesed olema, vähemalt meie õpetaja küll on. Annab leida kedagi, kes absoluutselt iga päev võtab lapsed nii armsalt vastu, nutavad või ei nuta, aga igaüks saab tähelepanu ja nii terve päev. Mul tuleb vahel lausa nututunne peale, kui mõtlen, et mõni laps hommikul igatseb seal väga oma ema, kuidas ta lapsi seal heatujuliselt ühendab ja neid lohutab, kallistab. Ma ei tea väga palju emasidki, kes seda suudaks. Iga päev ja mituteist väikelast oma suurte väikelaste muredega.

Igatahes, lasteaed annab meile nii palju juurde – Johan areneb tohutu kiirusega! Enam ei tohi me treppidest kuidagi suvaliselt astuda, vaid ta manitseb (keha- ja pudikeeles) ALATI käsipuust kinni hoidma. See ei loe, et meie oleme seda sada korda öelnud ja õpetanud. Siis hakkas ta kodus ISE koristama. Ajas asjad laiali ja hakkas ISE neid kokku panema, mida ei juhtu mitte iial. Me oleme koos mänguasju koristanud aegade algusest, aga see on alati ligadi-logadi olnud – ta korjab kokku, kallab kasti ümber, avastab, et tahab veel mängida – sada asja. Aga nüüd pani lihtsalt kokku, oli enda üle uhke ja nii jäi. Ise on hakanud riidesse panema, õigemini pooleldi. Lasteaed on talle lausa nii oluline, et täna hommikul oli juba varakult ukse juures, et noh, hakkame minema. Ainus aeg, mil Johan seoses lasteaiaga võib nutta, õigemini lihtsalt valju häält teha, on siis, kui me sealt ära tuleme. Või hommikul hoovist läbi minnes, kui ma ei luba tal kohe kiikuma või liivakasti joosta. Milline kergendus, et talle meeldib!

Üks asi on küll jama või ma kujutan ette, aga mul on tunne, et tal jääb seal kõht tühjaks. Täitsa võimalik, et tal on uudishimu nii suur ja tegevust palju, et jätab söögi pooleli, aga eks seal ole kogused ka üsna väikesed. Mulle tundub. Igatahes, tuleb lasteaiast peale sööki ja enne lõunaund ning tal on suur janu ja söögiisu, kuigi ta just sõi. Ma vist pean õpetajatele mainima, et nad rohkem jälgiksid seda, kuidas ta sööb, sest Johan on alati suure isuga olnud, samas püsivusega on probleeme, nii et äkki omameelest teeb pausi, aga siis juba võetakse söök eest. Ärgu lasku tal pausi teha 😀 Kerge öelda, muidugi.

Samal ajal, kui Johan lasteaiamõnusid nautis, käisime meie Oskariga perearstil ära. Kui imelik on nii rahulikus autos olla (lihtsalt magav Oskar). Oskar sai 21.08 8-kuuseks! Kuhu see aeg kaob! Kuigi ta tundub mulle päris beebi võrreldes 8-kuuse Johaniga.

8-kuune Oskar veedab enamus aega püsti olles, mingi kapi najal teeb isegi paar sammu ja mõneks hetkeks on ka iseseisvalt seisnud juba. Sööb kõike, aga kogused ei ole väga suured, peame harjutama veel. Nõudlik on! Ikka täiega nõudlik ja nõuab mind! Johanil oli ka minumeelest selline periood, kus ta ainult minu küljes rippus, aga no, päris hull on. Väsitav, samas mitte – kuidagi armas on ka, sest ta lihtsalt on nii nunnu minu jaoks! Mida rohkem Oskar küljes ripub, seda rohkem tahab Johan ka sülle ja mitte sellepärast, et sülle tulla, vaid sellepärast, et Oskar ei saaks. Selline on Johan 😀

P3350446

Perearstil saime Oskari kohta teada, et kaalub 9030 (kuu ajaga kõigest 500 g juurde võtnud) ja 72 cm pikk. See, et kaal pole väga palju tõusnud, mind muretsema ei pane, sest ta liigub nii palju ringi, tundub loogiline ka. Ja siis asi, mis mind veidi imestama pani, et soovitab juba lahjat lehmapiima anda. Ma arvasin, et alla aastased ei tohi lehmapiima üldse juua ega süüa, aga ütles, et juba võiks. Ja veel üks asi, mida küsis, et kas ta juba sõnu teab, selles vanuses peab teadma. Näiteks, kui ütlen asja nimetuse, siis ise juba suunab pilgu selle asja suunas. Või kui ütlen, et kus pildil on koer, siis näitab. Kas vara ei ole? Ma ei kujuta küll ette, et seda nii vara tehakse või on mu lapsed aeglase arenguga… Võib-olla arst tahab kindlustada selle, et ikka harjutaksime sõnu, sest Johan, tõsi küll, ei räägi ju veel.

Selle peale, et Oskar püsti tõuseb, toe najal samme on teinud, ütles ta ise, et liiga vara ja ütles mitu korda, aga ma ikka rõhutasin, et ma ise ei pane talle kõnniraami ega midagi ette, ta ise tõuseb, ei saa ju takistada ka. Nii, et ma nüüd ei teagi, ei jäänud väga mõnusat muljet sellest visiidist. Ma ei tea, kas Johani ajaga on siis juba nii palju muutunud või ma olen ise lohakam, aga jäi mulje, et pean ikka rohkem tegelema.

Sõnade osas on meil ammu see, et nimetame kõike selgelt, võtame raamatuid, vaatame sealt pilte (mul on neid virnas varutud), aga no, Johanil on endiselt “enda” jutud. Tundub, et silbid ei saa paika. Näiteks, “pesumasin” on “apusse”. Et kuidagi nagu meenutab seda sõna küll, kui tähed õigeks saaks. Võtab aega ja lasteaias ei ole ta kaugeltki ainus, kes ei räägi.

Ma ei ole enda arsti peale vihane või solvunud ka, loomulikult annab soovitusi, aga no see on see ema süda, et kohe hakkab ketrama, kas siis teen vähe/liiga palju, mis värk on. Ah, õnneks iga päev ei ole arstiaegu. Johani ajast mäletan arstivisiitidest seda, et koguaeg oli hästi ja tubli ja… Mida iganes, niisama lalisen siin 😀

Üldiselt on imelik olla. Ma ei olegi aru saanud, kui hõivatud ma olen olnud raseduse ja beebidega. Nüüd, kui Oskar aina kasvab, hakkan, esimest korda peale kolme aastat, aru saama, et ahsoo, muu elu on ka. Ma ei oleks enne rasedusi mitte iial arvanud, et ma olen see, kes lastega seoses natuke kaotsi läheb, aga ma olen ikka täiesti kaotsis olnud – ainult laste päralt. Muu elu natuke hirmutab isegi, ma ei oska ollagi enam, sest tõenäoliselt teistele olen ma suvaline igav mamps ja ega ma ei tea ka, mis see muu elu on. Kindlasti ühel päeval on see lihtsalt käes ja tunne on, nagu poleks ära olnudki, nii nad räägivad.

Muide! Me ostsime uue käru ja ütlesime enda Bugaboo Donkey Duole hüvasti, mis läks nüüd Tartusse lapsi teenima. Kindlasti räägin kärust kunagi pikemalt ka, aga valituks sai Bumbleride Speed ja oh, milline vetruv minek, nagu suure jalgrattaga kärutaks! Ma lihtsalt avastasin, et üks lastest on koguaeg kärust väljas ja mõtlesin, et ei ole vaja Donkeyt enam niisama hoida, meil on kandekott ka, aga päris ausalt, olen Donkeyst siiski puudust tundnud juba. Ikka üksi nende kahega pole nali. Seda aega on siiski aina vähem, sest Johan möllab oma möllud lasteaias ära ja enamasti olengi ainult Oskariga. Kui Donkey ära müüsime, siis muutusin natuke sentimentaalseks ka, sest no meie tõeline pereliige – absoluutselt asendamatu tundus olevat.

Aga siin me nüüd oleme – ühekärulised ja puha!

bumbleridespeed

Aga olgu, ma lähen nüüd veedan oma muinastulede ööd. Not.

21 thoughts on “Lasteaiast, (mitte) rääkimisest ja muust

  1. Nii hea meel Johani pärast 🙂 Mul võttis selle lasteaia-mõttega harjumine samuti rohkem aega kui lapsel endal lasteaiaga harjumine 😀 Johan mu tütrega väga sarnane – julged pealehakkajad.

    Oskari pärast ka hea meel. Ma ei usu küll, et püsti ajamine 8-kuuselt nii vara oleks ja arvan, et ta suunabki hetkel oma energia ja tähelepanu rohkem füüsisele kui sõnadele. Mul laps lasi 9-kuuselt asjade najal ringi ja sõnadest hakkas hästi aru saama 10-kuuselt. Iga asi omal ajal (kui just pole kriitiline piir lähedal).

    Sinu pärast ka hea meel 😀 Veidi rohkem aega endale 🙂 Mul tirts küll täpselt aasta lastehoius olnud, aga ma pole siiani harjund tööeluga. Tahaks ikka krunn peas ja piimane mehe t-särk seljas tööle minna, kuid ei saa – tuleb kasida ennast 😀

    Liked by 1 person

  2. 😮 Ei teadnud sellist “nõuet”. Minu varsti 9,5-kuune jutustab pikad lood oma pudikeeles, aga peale “mämm-mämm, emm” ei ole tal veel sõnavara. Mulle tundub, et piisab kui me lihtsalt räägime tema kuuldes inimkeeli (mitte pudikeeles), ta ju kuulab ja jätab meelde, küll ta ütleb ka ise selgeid sõnu kui on valmis. Pole talle ka korrutanud sõnu kümneid kordi, et ta matkiks. Ausalt öeldes ei teadnud, et peaks ja ei tundugi vajalik. Praegu küll teeb kassi, koera või oma mänguloomi nähes pigem dinosauruse häält, aga kindlasti hakkab ta ühel päeval ka sõnadega rääkima, lihtsalt see ei pea veel kohe homme juhtuma 🙂 Seda polegi taibanud kontrollida, kas ta sõnu “teab” ja osutab..
    Lasteaed ja muu elu minu jaoks veel kaugem tulevik, aga nii tore lugeda positiivseid kogemusi! Mõnikord ikka mõtlen, et mis siis saab kui laps 1,5-aastane, aga raputan need mõtted turjalt ja lükkan asjalikku planeerimist edasi, kuna nii hirmus tundub. Veel on aega. Aga hea lugeda, et ei pruugi olla midagi hirmsat, hoopiski võib väga meeldida lapsele ja anda pere elukorraldusele uut rõõmsat hoogu juurde. Nii tublid olete! 🙂

    Liked by 1 person

  3. Lehmapiima ei pea üldse jooma, see on ikka väga imelik soovitus! Kas ta saab rp endiselt? Kui jah siis pole üldse vaja piima juurde anda ja kui ei siis rpa-st ju peaks ka kaltsiumi saama.
    Lasteaiaga läks ju siis väga hästi!

    Liked by 1 person

      1. Pole ise küll vegan ega midagi aga piima lapsele pole vaja anda. Piim ei ole asendamatu asi söögilaual. Milkohoolikuks saab laps üsna lihtsalt, sest piimas leiduv valk kaseiin on opioidid. See pole küll midagi hullu, kõik legaalne aga ma näiteks enda puhul ei suuda võid ja juustu menüüst kuidagi välja jätta. Vahest ehk kujutan ettegi, et mul on füüsiline vajadus.

        Aga peatse tervisetöötajana soovitan sul perearsti nõuandeid seekord tõepähe mitte võtta. Laps mängib nii nagu talle meeldib, olgu see siis toe najal püsti seistes või, kuidas iganes. Peaasi, et ebaloomulikke abivahendeid teda kasutama ei sunni. Ja see piima soovitamine rinnalapsele? Teab ta ikka, et sa imetad? Või on ta on oma vanuse tõttu liiga teine generatsioon, et väikelapse toitmist mõista? Nõuka ajal praktiseerinud arstid üldiselt ei kipu minu hinnangul nüüdisaegseid teadmisi omaks võtma. Võta rahulikult, sa oled hea ema!

        Meeldib

      2. Aitäh põhjaliku kommentaari eest! Ma ütlesin talle, et toidan rinnaga, jaa. Ise arvasin, et äkki soovitas lahjat piima lihtsalt proovima hakata andma, sest mõned arstid usuvad, et kuni laps on rinnapiimal, harjub muude toitudega kergemini ega tekita nii suuri vaevusi. Aga jah, jäi tõesti kummaline tunne sellest visiidist. Seismise kohta ütlesin talle ikka mitu korda, et me ei aita sellele kuidagi kaasa ega sunni teda seisma või toe najal kõndima, aga jah, jäi mulje, et ta ei ole rahul, et laps seda teeb. Äkki tal oli lihtsalt pingeline päev 😀

        Meeldib

  4. Üks kiire kommentaar lapse arengu osas – 8 kuune kindlasti ei pea veel sõnu teadma.
    Mis puutub soovitusse alla aastasele lapsele lehmapiima anda – ignoreeri. Väikese koguse lehmapiimaga võib teha putru alates 6 kuust, kuid alla aastse lapsele lehmapiima joogiks siiski ei anta (suur valgusisaldus ning vähene rauasisaldus). Põhitoit ju kuni aastani on ikka rinnapiim või rpa ning sinna juurde siis suurenevas koguses tahke toit. Samuti on imelik soovitus anda lahjat lehmapiima – kui edaspidi anda, siis väikelastele sobib minimaalselt 2.5%, parem veel, täispiim.
    Sul on väga tore blogi, komistasin ise selle otsa juhuslikult raseduse ajal ja nüüd oma 6 kuuse beebi kõrvalt aeg-ajalt ikka loen :). Jõudu sulle kahe marakratiga!

    Liked by 1 person

  5. Käisin eelmine aasta oma aastase lapsega füsioterapeudi juures, kuna laps ei kõndinud.
    Ja väga asjakohane oli tema lause,lapsed teevad ühte asja korraga.
    Nimelt,kui laps hakkab varakult rääkima ei saa eeldada,et ta ka varakult kõndima hakkaks.
    Mu preili esimesed sõnad tulid 7 kuuselt (emme,issi).
    Aastaselt rääkis juba 10-15 sõna,aga ei kõndinud. Kõndimine tuli lõpuks 1a3k.
    Tänasel päeval on tüdruk 2a3 kuud ja räägib väga soravalt ja kehaliselt arengul teeb eakaaslastele silmad ette,ei nõua jalutades sülle ja käru me ei kasuta.
    Ei,see pole eputamiseks vaid näiteks.

    Liked by 1 person

  6. Veider perearst. Laps peaks lehmapiima saama alles aastaselt ja siis täispiima. Samuti ei pea alla aastane veel midagi rääkima ega asjade peale osutama. Vähemalt nii räägib meie perearst ja kõik kohad, kust ma ise uurinud olen. Samuti ei muretseks selle püsti tõusmise pärast. Ju lähebki varakult kõndima ja ega teda siis ju tagasi ei hoia 😃 istutad maha, et ära kõnni? 😃 Mu laps oli muidugi aeglane 10-kuuselt õppis alles istuma. Aastaselt kõndima.

    Liked by 1 person

  7. Nii äge, et lasteaias Johanile meeldib! Ma ise hakkan alles vaikselt oma -1a4k poissi vanaemaga harjutama, et järgmine kuu oma sünnipäevaks mehega mõneks tunniks välja minna, KAHEKESI 😀 Poiss selline emmekas, et anna abi. Arengust. Mitte ühtegi konkreetset sõna ta ei ütle, mämm-mämm laadset asja karjub, kui kõht tühi, ei muud. Eile avastasime, et ta näitab asjadele, kui neid küsida, mida ma pole nö õpetanud, pool aastat liiga hilja? 😀 Aga lugesin ühest arenguetappide lehelt, mida beebigrupis jagati, et selless vanuses nagu mu poiss, peaks oskama joonistada asju, mida ta igapäevaselt näeb, vot see üllatas mind, sest hea, et ta üldse paar kriipsu tõmbab paberile. 😀

    Liked by 1 person

    1. Joonistama? 😀 noh, ma võiksin näidata, mis pildi tegi kahene Johan täna – hunnik värvilisi kritseldusi. Ma ei tea, mida ta sellel hetkel siis nägi 😀

      Meeldib

      1. Ma ei saa 1a4k-vanuselt oodata, et ta oskaks nii joonistada, et pildil oleks talle tuttavad asjad, kui ma isegi seda teha ei oska ilma, et ma seletama peaks, mis seal on. Ja minu eeliseks on 27 aastat rääkimist juba harjutatud. 😂😂

        Liked by 1 person

    2. See oli mingi omapärane beebigrupi jutt joonistamisest, sest kuni kaheaastased joonistavad kriipse, sirgeldusi ja ringe, ja seda puhtalt joonistamisrõõmust. Millegi kujutamiseni on veel pikk-pikk tee. Mul põnn hakkas kaheselt ring, kriipsud käteks, kriipsud jalgadeks inimesi kujutama (peajalgsed põhimõtteliselt), aga seda loetakse väga nö varanenud etapiks. Väga huvitav lugemine laste joonistamisest ja arengust on selline leht – https://www.google.ee/url?sa=t&source=web&rct=j&url=http://akadeemiake.ee/wp-content/uploads/2017/02/Pille_Markov.pdf&ved=2ahUKEwjF3sjEiZTdAhWspIsKHfIoAdQQFjACegQICRAB&usg=AOvVaw2q45PLE-vLTv1nJ8b6xrmI

      Meeldib

      1. Ma just tahtsin öelda, et see on eriti hea, kui juba keha ja käsi joonistab 🙂 meil on meeletust sodimisest jõudnud vaiksete kaarteni ja nn maalimiseni, nii, et mingi mõte tal seal piltide taga vist on.

        Meeldib

  8. Johan täpselt nagu minu 3a poiss.
    Kirjutasid justkui minu Jasperist😀
    Aias on 2n käinud.(3ndal ndl jäi haigeks)
    Hommikul tegu seletamisega,miks ei saa kohe õue mängima minna.
    Rühmas pole aegagi kallistada ega lehvitada.
    Kasvatajatega ka väga vedanud.
    Magab juba lõunaund ka alates teisest nädalast.
    Koju tuleb peale õhtuoodet.
    Koju pean teda kommide ja jäätistega meelitama😂
    Ja söömisega sama asi..kardan ka et jääb kõht tühjaks.kodus harjunud ju pikemalt sööma(aega viitma)😏
    Teine asi mis ma arvan,miks vähe sööb,on see,et keegi kes esimesena on ära söönud,tõuseb ja juba läheb mängima..minu oma aevab siis ka,et nüüd mängima.
    Aga lohutan end sellega,et küll ta ükskord aru saab,et peab kõhu täis sööma , muidu peab lõunani/õhtuni tühja kõhuga olema

    Meeldib

    1. Jaa, mul on sama, et äkki ikka pika peale hakkab aru saama, et peab ikka lõpuni sööma ja jõuab mängima ka minna 😀 Hetkel on küll see, et tuleb lasteaiast ja on päris raske meeleolu – janune, näljane, ei saa aru, miks ta sinna veel mängima ei saa jääda jne. Aga me võtame juba järgi minnes joogi ja mingi snäki kaasa, et natuke valutumalt läheks 😀

      Meeldib

  9. Kas Johani kuulmist on viimasel ajal kontrollitud (vs nii kauge aeg nagu sünnitusmaja)? Lugesin, et kuulmisprobleemid võivad olla üheks põhjuseks, miks kõne ei arene ehk nii, nagu peaks. See ei tähenda kohe, et nii on, aga ehk tasuks üle vaadata.

    Meeldib

    1. Ei ole, aga kirjutasin postituses ka, et panin kõik ajad kirja, mis vaja, et uurida. Samas ta kuulmine tundub küll väga hea, sest iga väikest asja kuuleb. Aga jah, uurime!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s