Kogu tõde lasteaiast

Johan käib lasteaias! Esimesed 3 päeva on edukalt üle elatud ja tahangi pikemalt rääkida, kuidas kõik algas, kuidas ettevalmistused käisid/käivad ning milline on lasteaiaelu.

Kevadel tuli meilile teade, et Johan sai lasteaias koha ning kinnitamiseks pidime saatma vastuse ja tegema avalduse, et jah, me võtame selle koha vastu. Ma mäletan, et üks blogilugeja kirjutas, et tema laps sai ka mingil kevadel koha, kartis, et laps pole veel valmis, ütles kohale ei, aga suvega kasvas laps sedavõrd, et oleks ikka võinud lasteaeda minna. Kuigi mul oli juba kevadel tunne, et Johan on täiesti lasteaia tasemel, siis sain sellest kirjast veel enam jõudu, et jaa, me võtame vastu ja algab lasteaiatee.

See, et ma olen kindel Johani asjalikkuses, seltsivuses, julguses ja kõiges selles, ei tähenda, et ma ei pabistanud! Ma arvan, et iga ema pabistab. Hakkasin kohe kevadel kirju kirjutama, mida lasteaeda vaja on, kuidas kõik asjad toimima hakkavad jne. Sain vastuseid nii direktorilt, õpetajalt kui teistelt vanematelt ja selle järgi vaikselt planeerima hakkasingi.

Kaks päeva enne esimest lasteaiapäeva oli lastevanemate koosolek, kus räägiti veel sisekorrast, vajalikest asjadest ja sellest, kuidas esimesed nädalad välja hakkavad nägema. Samuti valisime Johanile kapi, voodi, rätikukoha ja kleepisime tema nimesildi vajalikesse kohtadesse. Hullult ärev tunne oli ja ausalt öeldes, peale esimest koosoleku poolt, ei olnud ma üldse nii kindel, kas ma ikka tahan Johani lasteaeda panna, aga rühmas juba õpetaja juttu kuulates ning teisi lapsevanemaid nähes tekkis natuke kindlam tunne.

Aga päris nunnu tunne oli siis, kui räägiti, et iga kuu on lastel teater, mida tehakse isadepäeval, mida tehakse emadepäeval ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma seal saalis emadepäeval pillin 😀

Peale koosolekut saadeti igale lapsevanemale veel eraldi e-mailid nii direktori kui õpetaja poolt, kus tänati vanemaid, anti näpunäiteid ja n-ö rahustussõnu esimesteks päevadeks, samuti saadeti kirjalikult kõik kellaajad, kodukorrad, vajalike asjade nimekirjad ja muu selline, kui kellelgi jäi midagi kirja panemata või kodulehelt infot ei leidnud.

Nordic Bebee blogis kirjutasin ka, milliseid asju lasteaeda vaja on, aga nüüd, peale lastevanemate koosolekut ning esimesi päevi, võin nimekirja täiendada:

  • Vahetusjalatsid – mugavad, pehmed sandaalid. Meie lasteaias oli tingimus, et tald võiks olla kõva ning kand fikseeritud, samas Facebooki barefoot-jalatsite grupis on just see info, et võiks pigem pehme nn paljajalu-jalats olla. Mina otsisin, tuhlasin ja päev enne esimest päeva, ostsin järelturult ühed pehmest nahast Geox’i sandaalid – kerged, pehmed, tallaall on ka õhuaugud ja käivad krõpsudega, nii et ideaalsed esimesteks jalatsiteks, ma arvan.
  • Õues käimise jalatsid – meil on ühed nahast Ecco jalatsid, millel on küll peal paelad, aga küljel lukk. Need on talle täiesti parajad ja mugavad, lootsin, et hakkab nendega siis lasteaias käima. Aga nüüd vaatasin, et seda lukku on tal üksi raske kinni tõmmata ja oleks vaja ikka midagi lihtsamini kinnitatavat, niisiis, taas sain järelturult ühed pehmed nahast krõpsudega tossud, mis istuvad Johanile jalga nagu valatult ja käivad kergemini jalas.
  • Tuukrimüts või müts-sall – ma arvasin, et vara on tuukrimütsiks, ilmad on ju veel soojad, aga tegelikult läks kiiresti päris jahedaks ning õues on Johanil komme enda müts aegajalt maha visata. Meil on eelmisest aastast üks Bredenkidsi meriinosisuga müts-sall talle olemas ja proovisin, et ka täiesti paras, kuid meriinoks on natuke vara. Nüüd lasin töösse panna nii Johanile kui Oskarile kahekordsest puuvillast müts-sallid, kuna Bredenkidsi valikust ei leidnud midagi, mis meeldiks, aga kui tuleb mingi põnev muster, siis Oskarile ehk saan ka sealt ühe meriinoka jahedamaks ajaks. Need tuukrimütsid või müts-sallid nägid minu jaoks enne lapsi päris … nõmedad välja, aga nüüd ajan neid taga, nagu hull – tõesti on tänuväärt leiutised, kui tahad, et lapsel miski ära ei kaoks või oskaks lihtsalt pähe panna.
  • Kummikombekas – arvasin, et selleks on ka vara või et seda pole üldse vaja, kuni nägin, et õues on külm ja niiske ning ega see polegi ainult niiskuse kaitseks, vaid kaitseb dressipükse ja muid riideid liiva eest. Muidu, kui tuppa minna, tuleb jälle pükse vahetada. Nägin, et ühel poisil oli juba selline kummikombekas seljas ning kui mugav sellega on, nii, et minul oli ka kohe vaja. Õpetajad soovitasid samuti. Jälle, järelturult leidsin ühe hea Didriksonsi kombeka, mis on küll Johanile hetkel veidi suur, aga loodan, et kasvab sisse. Igatahes, annan selle juba lasteaeda kaasa, äkki kannatab ikka selga panna. Mina vaatasin küll, et tegelikult saab kanda küll juba.
  • Kevad-sügiskombekas – see on ka järgmine nädal saabumas. Teadsin, et neid võiks ikka kaks olla, üks pesus või kuivab, siis teine jne. Aga nüüd, kui üks kummikombekas on olemas, siis vast piisabki kahest sellisest õhemast.
  • Kummikud – üks paar on olemas ja nüüd vaatan, kas oleks teist ka vaja, et üks oleks koguaeg lasteaias ja teine kodus ka. Võib-olla mõtlen üle.
  • Talvekombekas – sinna on aega, aga neid on küll vist kahte vaja, üks kuivab, siis teine. Tegin inventuuri ja vaatasin, et eelmise aasta Didriksonsi jope/pükste komplekt on hetkel veel paras, ma salaja loodan, et talvel on ka, aga vaevalt. Tegemist on 90 suurusega, Johan kannab muid asju suurus 98. Oskaril ei ole ka talveriideid, sest Johanil oli siis suvi, nii, et võimalik, et talveks on vaja kolme kombekat. Jeerum.
  • Pidžaamad – peaksid olema kaheosalised, sest lapsed ju käivad potil. Üldiselt tehakse nii, et nädalas üks pidžaama ja hoitakse padja all. Eks algul on neid ikka mitu vaja, sest potivärk on veel ebastabiilne.
  • Varuriided – püksid, pluusid, aluspüksid, sokid – kogu krempel ja mitmekordselt.
  • Ühekordsed linad – iga lapsevanem peab neid kappi varuma, et magamise ajaks alla panna. Lasteaias pidid vist mingid mitte nii mugavad kummilinad ka olema, aga õpetaja ütles, et lapsel on nende pehmetega parem.
  • Pakist võetavad salvrätid, majapidamispaber – mille iganes pühkimiseks, kuivatamiseks. Ei saanudki aru, miks neid igaühe kapis vaja läheb. Äkki seetõttu, et lasteaias kulub neid algul nii palju, sest koguaeg aetakse midagi maha?
  • Pabersalvrätikud nina pühkimiseks – peavad koguaeg kapis või taskus olema.
  • Kilekotirull – märgade riiete jaoks. See on selleks, et kui juhtub õnnetus, pannakse märjad riided kotti, antakse õhtul vanemaga kaasa. Mul kihvatas sees, kui kilekotte ostsin, sest ma üritan kilekotte üldse mitte kasutada. Tohutu riidest mähkmete fänn ja nüüd ostan kilekotte, eksole. Noh, ostsin siis Rimist selle rulli ära ja alles koduteel mõtlesin, et mida ma nüüd oleksin võinud selle asemel siis teha – veekindlad mähkmekotid! Miks ma selle peale varem ei tulnud? Näiteks, tellida Opadii.ee lehelt L-suurus mähkmekoti (siit: http://www.opadii.ee/tarvikud/wet-bag), see on pestav ja kuivab ülikiiresti, polekski vaja neid kilekotte raisata.

Kõikidele riietele tuleb kirjutada või kleepida nimi, sest algul ei pruugi laps enda asju ära tunda, õpetaja ammugi mitte ja vahel juhtub, et on kaks ühesugust asja, mis segamini võivad minna. Mina tellisin minukleeps.ee lehelt suuri ja väikeseid triigitavaid nimesilte. Kuigi ma tean, et need ei pruugi enam ära tulla, siis mul polnud väga vahet. Ma ei tahtnud mingi veekindla markeri või apteegiplaastriga ka mässama hakata, las siis olla sellised. Enamus riideid on meil niikuinii järelturult, edasi lähevad Oskarile, selleks ajaks, kui need uuesti müüki panen, on need parajalt ära kantud, nii, et hind tuleb ka vastav või üldse tasuta ja ma usun, et uuel omanikul pole siis selle vastu küll midagi, kui ühe sisemise sildi olen ära lõiganud.

Osadel siltidel olid juba nimed peal, nii et kleepisin need lihtsalt üle, näiteks see sama Didriksonsi vihmakombekas, ega ma muidu poleks päris nii etteotsa Johani nimesilti peale triikinud. Muide, ma ei olegi kunagi vaadanud sellise “nime-pilguga” neid sisemisi hooldusjuhiste silte, meil olid päris paljud asjad kellegi lasteaiariided või äralõigatud sildiga. Mind see asi absoluutselt ei häiri ja usun, et äkki on minusuguseid veel, kes sellest pisiasjast suurt numbrit ei tee.

Minukleeps.ee’s saab silte ise kujundada ja mina tegin tagasihoidliku valge-halli. Algul, kui kätte sain, kartsin, et äkki on liiga silmapaistmatu, aga tegelikult jäi päris hea. Üks asi, mida ma soovitan, tellige pigem hunnik väiksemaid (kui väga pikk nimi ei ole), sest suuri ei mahuta igale poole ära, aga väiksemaid läheb küll palju – pesu, sokid, mütsid jne kõik need ka. Isegi jalatsitele sain need sisse triigitud (kuigi seal on spetsiaalsed jalatsite kleepsud ka), valisin nende puhul siiski koha, kus saab seda alumist silti ära tõmmata, kui vaja ikka nimi eemaldada.

Meie lasteaias algas harjutamise aeg 15.08 ja soovituslik oli see, et esimesed kolm päeva on lapsed lasteaias koos vanemaga. See periood on selleks, et laps harjuks kohaga, näeks, et kõik on turvaline, lapsevanem oleks ka toeks ja julgustaks mängima ning seltsima.

Need kolm päeva on meil nüüd edukalt üle elatud ja võin öelda, et Johan ei tundnud meist isegi mitte puudust. Kui laps hakkab ise teistega suhtlema ja mängima, siis on parem, kui lapsevanemat seal juures ei ole – seda kiiremini ta harjub ise tegutsema. Meie Johan jooksis karjudes sisse, hakkas kohe asjatama, mängima, teisi “kõnetama” ja kiskuma – tegi kõike nii, nagu tavaliselt, kui rahva sekka satub. Tal ei ole selles osas üldse julgustamist vaja.

Esimene päev olin mina temaga seal, kusjuures täiesti magamata, sest eelnev öö oli unetu, ma olin ise nii närvis, kas asjad on olemas, kas tal on seal tore, kas tuleb kokkupõrkeid jne. Aga tegelikult läks kõik oodatust paremini – vahepeal olin lihtsalt teises ruumis, et näha, kas hakkab mind otsima, aga ei, temal polnud selleks aega, liiga põnev oli. Järgmised kaks päeva käis Jaanus ja oli sama lugu. Jaanus sai vahepeal rahulikult isegi lahkuda, poes käia – ei mingit muret.

Ma ise imestan selle üle, kui palju need kolm päeva juba Johani mõjutasid – kodus oli ta rahulik, jutustav (endiselt pudikeeles, aga aina rohkem sõnade moodi), asjalik, magas hästi nii lõunal kui õhtul, koristas hea meelega mänguasju isegi, mida ta tavaliselt ikka sada korda uuesti laiali loobib, sõi absoluutselt kõike, mitte ei jamanud ega otsinud näksimist – kuidagi hea oli olla. Järsku oli nii suur poiss! Isegi Jaanuse ema märkas vahet, et kuidagi suureks on saanud.

Muidugi, eks need päevad olid väsitavad ka, aga talle tõesti väga meeldis, lausa nii väga, et nüüd vabadel päevadel oli valmis enda lasteaiaasju haarama ja minema ning kui lasteaia lähedal jalutasime (sest elame siin lähedal), siis hakkas kiskuma ja kisama, et vaja sinna minna. Kuna me arvame, et me ei pea seal õues harjutamas käima, saab lasteaias olles piisavalt seda elu näha, siis me vabadel päevadel üritame sinna mitte minna, et päris üleküllust ei teki ja ära ei väsiks.

Lasteaias olles oli nii lahe vaadata, kuidas muidu mürgeldav Johan ilusti laua ääres teistega koos suppi sõi või värava juures ootas, kuni tuppa saaks minna – kambavaim teeb imesid. Eks see oli ka, et tal vist oli ikka meie igatsus peal küll, sest lõunal, kui koju jalutasime, kallistas ja musitas ta meid eriti tugevasti. Aga no, me olemegi lastega hullud musitajad ja kallistajad.

Põhiline küsimus ma arvan, et igal lapsevanemal, kes lapse esimest korda lasteaeda saadab, on mähkmed vs potivärk. Mina võtsin sihiks, et lasteaiaks on mähkmevaba ja kodus tundus, et kõik justkui toimib – ise läheb ja teeb oma värki. Aga lasteaias oli ikka tegevust nii palju, et selle värgi lõi sassi – pole hullu, küll paika läheb ja poti asukoht meelde jääb. Nii, et igaks juhuks panin talle kappi paar püksmähet ka lootuses, et ehk ei lähe neid vaja …

Üleüldiselt on tunne üsna rahulolev, kuigi kõige raskem aeg ootab ees. Järgmisel nädalal on lapsed üksi lasteaias, pool päeva küll, aga siiski üksi ja ma ei karda seda, et kas Johan meid igatseb või ei, ma tean, et kui tal on hästi, siis ongi hästi. Ma kardan kõige rohkem seda, et äkki viiakse ta mingisuguste käskude ja keeldudega nii stressi, et saab minitrauma ja sära kaob silmist. Siis igatseb ta raudselt meid. Ja seda hetke, kui lapsel on hingevalu, ma natuke pelgan, sest ma ei ole Johani sellisena kunagi isegi mitte näinud. Aga eks me näeme, kuidas läheb.

Ma olen päris palju negatiivset tagasisidet saanud selle kohta, miks üldse laps nii vara lasteaeda panna ja et miinimumvanus peaks olema 3. See otsus on tehtud eelkõige Johani pärast – ta vajab lisategevusi, mingit lisastiimulit, talle ei piisa sellest, et me siin korterite vahel liivakastis käime ja ma ei jõua Oskari kõrvalt talle tohutut programmi pakkuda ka. Kes jõuaks? Süüa on vaja teha, koristada on vaja, Oskar vajab ka oma osa ja paratamatult on aktivist Johan vahel rahutu, ta tahab koguaeg ringi tormata, ta lausa elaks mänguväljakutel ja teiste inimeste seas. Lõunaunne minna ei taha ega suuda, õhtuti jääb magama hilisööl. Aga nendel kolmel päeval oli ta täiesti teine – kõik toimus nn õigel ajal, ei mingeid energia ülejääke ega ka üleväsimust. Lasteaed on talle tõesti kasulik, miks peaks Mustamäe liivakast siis etem olema või see, et ta loobib igavusest toas mänguasju laiali?

Minu süda on selles osas rahulik, et lasteaeda on 5-7 min jalutust, ma saan iga kell Johanile järele tormata, kui vaja, nädala sees saan lasteaiavabu päevi anda – kindlustunne ja tagavaraplaan on olemas juhuks, kui tõesti asjad ei lähe just kõige paremini.

Aga mina ei tea, mida teeb nende emade süda, kes ei saa kauemaks koju jääda, peavad, hoolimata “headest soovitustest” ometi oma lapse liiga vara pikkadeks päevadeks lasteaeda jätma ning lugema kommentaare, kui vastutustundetud ja mugavad nad on. Ja tööle minema. Nii, et seetõttu ma palun, et arutelu, miks üldse, kas üldse ja kui halb see kõik on, võiks jääda olemata – igaühel omad põhjused, lapsed on erinevad ja vahel, isegi, kui ei olda valmis lasteaiaks, on vaja nad siiski lasteaeda panna. Ma ei mõista ega hakkagi vist mitte kunagi mõistma neid kritiseerivaid emasid, kes üldisemat pilti ei näe ja tunnevad, et on sunnitud sõna võtma.

Ma julgen arvata, et kõik emad annavad endast siiski parima just nende vahenditega ja selles olukorras, milles nemad on ja seda teavad ainult nemad ise, mitte ükski kõrvaltvaataja või -hindaja.

Igal juhul, loodan, et järgnevad harjutamise nädalad kulgevad valutult ning kõik loksub paika, nagu peab.

Soovin jõudu ja edu kõikidele “kaasvõitlejatest” lapsevanematele!

sketch-1534791755406

23 thoughts on “Kogu tõde lasteaiast

  1. Ma panen oma 2a2k samal põhjusel lasteaeda, et ma tunnen ja näen, et tal pole väga huvitav enam minuga. Väiksemad lapsed on meil ka samavanused, seega jah 😀 Meil esimene päev homme ..

    Meeldib

  2. Minu lapsel hakkab vist septembris kogu see värk pihta (ei ole väga süvenenud, mingi koosolek on augusti lõpus veel). Veel ei ole otseselt midagi varunud-ostnud, aga sinu nimekiri on abiks, eriti see mähmekoti vihje. Kas ma sain õigesti aru, et sa tellisid kuskilt õmbleja käest tuukrimütsi? Mul on sama probleem, et Bredeni mustrid ei kõneta väga.

    Meeldib

  3. Tore lugemine ja palju edu ka edaspidiseks! Ei mõista ka mina seda kritiseerivat alatooni, mis kaasas käib, kui laps enne 3.aastaseks saamist aeda pannakse. Meil läks 1a7k. ja üldsegi mitte sellepärast, et ta pidi, vaid puhtalt sellepärast, et ta on nii aktiivne ja sotsiaalne. Kui algne plaan oli lasteaias käia 2 päeva nädalas, siis sellest sai sujuvalt 4 ning nüüd juba 5 päeva nädalas, kuna ta ise tahab. Hommikul ärkab ja tahab kohe sõpradega mängima minna. Õhtul magama minnes räägib alati, kui tore päev oli, mis mänge ta mängis, mis laule laulsid jne. See teeb südame alt väga soojaks. Laps on õnnelik. Seega ei ole see kuvand alati selline, et väikseid lapsi viiakse väevõimuga lasteaeda ja jäetakse sinna stressi ja õnnetult nutma seniks, kuni ema/isa töölt jõuab. Tänapäeval on minu meelest lasteaiasüsteem ka palju pehmem ja paindlikum, kasvatajad hoolivamad ja kaastundlikumad. Lõppkokkuvõttes läksin mina ise tööle tagasi, sest no mida ma vahin kodus päevad läbi?

    Liked by 1 person

  4. Me elame Hispaanias ja plaan panna laps 2 a hoidu. Kui Eestis vaadatakse viltu, et alla 3 a aias käib siis siin imestatakse, et mul nii vana laps kodus on aga erinevalt Eestist on lapsevanemad, lapsed ja üldse inimesed nii sõbralikud, kokkuhoudvad, aitavad hea meelega ja keegi tule näpuga näitama ega õpetusi jagama. Igalühel oma elu ja kõik rõõmsad. Kuigi meil siin detsembrikuuni vähemalt +20 kraadi siis väga hea list, mille järgi orienteeruda 😊👌🏻

    Liked by 1 person

      1. Arusaadav. Mul eelmine aug tüdruk alustas sõimeteed Lepistikus, Piiludes.
        Ma olin nii rahul! Süsteem oli sama nagu teil hetkel. Õpetajad hästi osavõtlikud, no ei oleks saanud paremat esimest kogemust olla.
        Kahjuks varakevadel kolisime ära Tallinnast, pisarates tõin lapse asjad lasteaiast ära..

        Liked by 1 person

  5. Lepistiku on hea lasteaed, poiss hakkas seal käima 1a 10 kuuselt ja väga meeldis, seal on aktiivsed kasvatajad-paar korda kuus teater—vahvad üritused 🙂 ja samas asus kohe me vana kodu hoovis:) millises rühmas käib?

    Meeldib

  6. Elan samuti Hispaanias ja minu laps läks lasteaeda 1a8k ja oli täiesti lasteaiaküps. Ta tundub Johaniga väga sarnane olevat, paras mürgeldis, koguaeg vaja et action käiks ja meeletult sotsiaalne. Siin peetakse 2 aastaselt lasteaiaga alustamist lausa hiliseks. Eestis on jah nagu mingi häbiasi kui laps alustab enne 3seks saamist aga sellega ei arvestata, et kõik lapsed on erinevad ja mõni ongi juba enne 2 eluaastat lasteaiaküps.

    Liked by 1 person

  7. Aga kust see jutt tuleb et eestis vaadatakse viltu kui laps enne 3a saamist lasteaeda läheb? Väga suur enamus ju läheb! See on ilmselt ikkagi tulnud emade enda kehvast tundest kuna arengupsühholoogid ja pedagoogid seda ei soovita

    Meeldib

    1. Mina ei teadnudki, et see üldse teema on, kui vanalt minna jne kuni rääkisin juba aasta algul Johani lasteaeda minemisest ja sain kriitikat, arvasin, et küllap juhuslik. Nüüdseks olen juba oi kui palju erinevaid emasid mind kritiseerimas kuulnud. Jälle asi, mida ma enne emaks saamist ei teadnud, et ka lasteaeda minemine võib olla kirglik teema 😀

      Meeldib

      1. Eks seda kritiseerimist on teistpidi ka. Mul näiteks on võimalus kodust töötada ja 2 peaaegu kodust vanaema ning laps läheb aeda 3,5a juhul kui muidugi saame soovitud lasteaeda koha. Ise arvasin et igati hea variant, näe psühholoogidki soovitavad aga vot ümberringi nii paljud kritiseerivad seda otsust, imestavad silmad peast välja jne. Kusjuures enamik on ise emad. Tundub et emad ei saa kunagi “vôita”, alati teed valesti.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s