Mure: Mida teha “jonnivate” lastega?

Ma tahan kirjutada meile ühest väga olulisest teemast – “jonnist” (võeh, kuidas mulle see sõna ei istu), vanemate käitumise mõjust lastele ja siinkohal jagada mõnda olulist punkti, mis peaks meid, lapsevanemaid, abistama. Eelkõige võtan noppeid raamatust “Minu mõistus on otsas!” (autor Isabelle Filliozat).

P3340353

Ma olen ringi liikudes väga palju näinud sellist olukorda, kus laps on endast väljas ja karjub ning ema või isa karjuvad samamoodi: “See on viimane kord, kui ma sinuga kuskile tulen! Lõpeta see vingumine! Mis sul viga on, miks sa käituda ei oska?!” jne. Või võetakse lihtsalt laps demonstratiivselt vihaselt kaenlasse ja tuuseldatakse minema. Seda ei ole üldse hea vaadata ja iga vanem tõenäoliselt sisimas ju teab, et selline käitumine vanema poolt pole kuidagi kasulik ega õige. Ma loodan, et teab. Paljud meist mõtlevad, et mina ei teeks mitte kunagi nii või minu laps ei käitu kunagi nii, sest meil on ikka kord majas ja kasvatus paigas. Muidugi, enne lapsi olime veel eriti targad, kuidas selliseid olukordi vältida või lahendada.

Olgem ausad, kõik me oleme endast välja läinud ja mina ei usu, et kõigil meist peale sellist käitumist hea tunne on, pigem vajuks süümekatest maa alla. Mina näen nendes avalikes olukordades hoopis seda, et lapsevanem on suures stressis, seal on publik, tal on piinlik, arvab, et teised inimesed hindavad tema kasvatusoskusi, sest “headel vanematel ei ole ju märatsevaid lapsi”. Kahjuks nii mõnigi hindab ka, kuidagi peab ju nüüd ja kohe last “kasvatama” ja korrale kutsuma, sest kui sa rahulikuks jääd, oled teiste arvates liiga leebe. Seda peetakse vast üsna normaalseks, sest kui keegi karjub oma lapse peale, siis ei tule keegi nõu andma, et ära karju, saab teisiti ka. Kõik näevad, et ahah, vanem tegeleb selle olukorraga, väga hea, laps peabki saama karistatud, mis ta siin häirib teisi.

Ja siis on teine grupp lapsevanemaid, kuhu kuulume ka meie. Meie ei karju Johani peale, kui temal need nn tuurid on, sest ma tean, et see ei mõju hästi – tema olukord läheb hullemaks, segadus läheb valjemaks, keegi ei võida, laps on õnnetu, meie närvis. Ometi seda olukorda, kus me näiliselt justkui ei teeks midagi või pigem kallistame ja lohutame teda, peetakse valeks, tullakse juurde kasvatuslikke tarkusi jagama jne. Siis küll sekkutakse, sest arvatakse, et meie ei saa lapsega hakkama, ei ole konkreetsed ja karmid, ei karista last.

Me oleme alati seda meelt olnud, et heaga saavutab rohkem, kui halvaga, aga väga raske on teistele seda selgeks teha, miks see just nii on. Kui kevadel tuli teade, et raamat “Minu mõistus on otsas!” läheb uuesti trükki ning seda saab soodsalt eeltellida, ei mõelnud ma hetkekski, panin tellimuse teele, sest olin palju head kuulnud ning selline kasvatuspõhimõte, nagu raamatus on kirjeldatud, sobib meile ka. Ma ei teadnud veel, kui hästi, lihtsalt ja selgelt on kõik olukorrad, põhjused, tagajärjed kirja pandud, aga kui raamatu kätte sain, olin tõesti omadega väga rahul – kui eelmised põlvkonnad, paljud tuttavadki ei toeta seda, kuidas me oma lapsi kasvatame, siis vähemalt raamat on üks kindel allikas, mis meie mõttemaailma toetab ja kindlustunnet juurde andis. Mina ju ka ei teadnud, kas see, kuidas lastega käitume, on kasulik või teeb meile tulevikus hoopis karuteene, aga tundub, et vana tõde peab paika – tee seda teistele, mida sa tahad, et endale tehakse või siis lihtsalt, usalda enda sisetunnet.

Ma tahaksin jagada mõnda punkti sealt raamatust, äkki leiate teiegi sellest abi.

  1. Probleem: Ta teeb meelega just seda, mida me keelasime – tegelikult tahab laps küsida kinnitust tehes seda, mille me ära keelasime, et kas see on see, mida ei tohi teha. Siis ei tohi reageerida karistusega ja õiendada, kuidas sa oled korduvalt öelnud, vaid iga kord kinnitama: jah, see on see, mida EI tohi teha. Rõhk sõnal “korduvalt”, sest väikelapsed ei saa ühest korrast aru, see lihtsalt tuleneb nende hetkelisest ajuehituse eripärast, mitte tahtest “jonnida”.
  2. Probleem: Ta ei saa aru, kui öelda “ei tohi” – see haakub natuke eelmise punktiga. Vahel laps ei saa aru, kui öelda, mida ei tohi teha. Laste aju on alles arengujärgus, nende jaoks lause: Kommi ei tohi võtta! tähendab hoopis “võta kommi”. Väikelaste ajus eitus lauses ei toimi nii, nagu täiskasvanutel, pigem see asi või tegevus,mida keelame, selle mainimine tuleb esile ning aju annab impulsi nüüd ja kohe oma huvi rahuldada. Sõna “ei”, “ära” ei ole peamine, kõlama jääb “komm”. Nagu raamatus toodi näida: Ära mõtle kaelkirjakule! Ja millele me kohe mõtleme? Muidugi kaelkirjakule. Sellisel puhul tuleb rahulikult last muude tegevusteni suunata, mitte, taas, karistada ega riielda.
  3. Probleem: Ta ei oska käituda, hakkab jonnima, kapriisitsema, röökima – kuna väikelapse aju alles areneb ja annab pidevalt käsklusi erinevate asjade katsumiseks, tajumiseks, haaramiseks. Poes, külas jne leiab ta nii palju, mis tekitavad huvi, tal tekib kõigest sellest lausa üleküllus. Tema aju saab nii palju impulsse ja kuna ta pole veel nii arenenud, siis ta ei oska end kuidagi tagasi hoida, maandada või ratsionaalselt käituda – ta tahab kõike ja kohe! See kõik tekitab temas hirmu ja segadust, ta ei tea ise ka, miks ta peab seda kõike saama ning siis laps hakkabki röökima, viskab pikali jne. Tema jaoks on kogu olukord kurnav, stressirohke ja ärev, aju ei ole, samas, arenenud, et seda maandada. Niisiis, ta on murega üksi – ta on ka endale kohutavas seisundis ega oska end aidata. Kõige hullem, mis teha, on lapse karistamine, tema peale karjumine, tugevalt haaramine jne. Ta vajab sel hetkel abi ja turvatunnet ning kinnitust, et raskel hetkel lapsevanem aitab teda. Sellisel juhul tuleb ise väga rahulikuks jääda, kallistada ja lohutada teda. Ärge muretsege, vastupidiselt levinud valearusaamale, te ei kiida seda jauramist heaks, vaid hoopis aitate lapsel sellest olukorrast ja seisundist eemalduda. Lähedus ema või isaga vallandab ajus rahustavat ainet, oksüdotsiini, ning laps rahuneb palju kiiremini, saab kindlustunde, et tema on oluline ning hoolimata raskustest, ikkagi armastatud. Samal ajal toimuvad tema ajus reaktsioonid, mis aitavad kogu seda olukorda rahustada ja lahendada.

    P3340366
    Sünaps – koht, kus ühe neuroni(närviraku) akson(neuriit) puutub kokku järgmise neuroni dendriitidega ja annab närviimpulsi edasi järgmisele rakule.
  4. Probleem: ta võtab keelatud asju – see on peaaegu sama, mis mingi tegevuse keelamine ja selle mainimine. Kui lapse jaoks keelatud asi on nähtaval kohal, siis tema aju ei registreeri (hoolimata vanema manitsustest), et seda ei tohi võtta. Temal tekib impulss, taas seetõttu, et aju on veel arengus ja lapse jaoks on see tahe alateadlik, kontrollimatu, et ta peab seda asja saama. Tema hakkab nägema suurt vaeva, et seda kätte saada ja tunneb uhkust, kui lõpuks saab. Kui nüüd tuleb lapsevanem riidlema, siis laps näeb, et tema pingutusi ei hinnata, ta arvas, et oli nii tubli, et ta takistustest hoolimata, suutis asja kätte saada. Tema jaoks see asi, mille ta sai, ei pruugigi nii oluline olla. Siinkohal on tegemist puhtalt lapsevanema veaga – kui me ei taha, et laps midagi kätte saab, siis me ei tohi neid asju nähtavale jätta ja kui ta siiski leiab viisi, kuidas keelatud asja kätte saada, siis me ei tohi temaga riielda, vaid kiidame, et oi, kui tubli, sa nägid palju vaeva, et siia ronida. Ja suuname taas huvi mujale. Last ei tohi karistada enda valesti käitumise pärast.
  5. Probleem: ta nutab öösiti – laps ei tule ärevusega toime, iga väike asi, arenguline etapp, halb uni võib teda ärritada. Mitte mingil juhul ei tohi last enda hirmuga üksi jätta ning lasta üksi nutta. Üksi nutmine, nii imiku- kui ka väikelapseeas, võib kaasa tuua tõsiseid ajukahjustusi, hapnikupuudust, kergemal juhul juba teismeeas depressiooni. Laps peab tundma end väärtuslikuna, vanem peab leidma aja, et taas kallistuse ja lähedusega aidata kaasa oksüdotsiini tekkele, mis annab turvatunde ja rahustab lapse maha.
  6. Probleem: laps käitub teistega hästi ja ainult minuga hakkab “jaurama” – see on päris levinud asi. Näiteks lasteaias, vanavanemate juures, lapsehoidjatega on laps nii hea ja tubli, ilusti mängib, teeb kõike, mida vaja, kuulab sõna, aga ema juuresolekul hakkab piire katsetama, nutab, jaurab, lollitab. Paljud emad või mitteteadjad pealtvaatajad järeldavad kohe, et ema on lapsega liiga leebe, asjad ei ole kontrolli all, laps kasutab ema ära ja manipuleerib temaga. See ei ole nii. Tegelikult on laps teistega “hea”, kuna ta on enda turvatsoonist väljas – tal ei ole enda kindlust, kus vabalt tunda. Jah, ta on mänguline, rõõmus, kuulab sõna – kõik tundub olevat hästi, aga laps hoiab end teatud tasandil koguaeg tagasi. Nii, kui ta emaga kokku saab, vallanduvad emotsioonid, tunnetemöll, olgu see viha, nutt, rõõm, misiganes – ema on see inimene, kelle ees ta end vabalt tunneb. Nii, et emad, tundke privileegi, kui laps teiega “halvasti” käitub, te olete talle maailma kõige tähtsam ja turvalisem isik, kelle puhul kehtib sõna otseses mõttes tingimusteta armastus. Laps teab, et just teie olete see, kelle ees ta saab olla tema ise.

Kui ma kõiki probleemolukordi siin kirjeldaksin, millest raamat räägib ja igapäevaselt ette tuleb, saaks sellest üks väga pikk postitus, aga ma soovitan lapsevanematel ise seda raamatut lugeda. Teemasid on palju, näiteks: miks ta igale asjale “ei” ütleb, miks ta ei lase vanemal end aidata, miks ta kakleb õe/vennaga, miks ta alati ümber otsustab, kas tahab seda või teist asja jne.

P3340355

Raamatus kirjeldatakse tüüpolukordi vanuse kaupa (1-5 aastat), lapsevanemate levinud käitumist, seda, mis tegelikult laste peas toimub, kui nad “pahandust” teevad ning antakse nõu, kuidas me hoopis peaksime käituma, et teatud olukordi lahendada ning enda kontrolli alla saada.

Peamine, mida mina sellest raamatust sain ning mida saab rakendada kõikjal, on kinnitus, et lapse aju lihtsalt ei ole ega peagi olema veel sellises staadiumis, mis on lapsevanemal ning vanemad ei saa seetõttu last karistada –  see ei too aju arengule kaasa mitte midagi head.

Lapsed ei tea ise ka, miks nad nn pahandust teevad, see on nende kontrollimatu vajadus. Aju annab käsu, kuna selles vanuses nad lihtsalt peavad teatud asjad läbi tegema, et aju saaks oma vajalikud arenguetapid tehtud. Meie lapsevanematena peame seda kõike teadvustama ja rahu säilitama – meie oleme laste elus maailma kõige tähtsamal kohal, ainsad inimesed, kellele nad loodavad ja kellelt tuge saada sellel neile endalegi raskel ja keerulisel kasvamise teel.

P3340372

Vahel ongi väga raske rahulikuks jääda, ma olen ise ka “patustanud” selles osas, aga minu jaoks on see siis kergem, kui olen lugenud ja uurinud laste kohta. See rahustab maha, et kõik on normaalne ja teadmised panevad mind automaatselt tegutsema nii, et laps saaks minult abi, mitte et mulle oleks kõik võimalikult mugav. Selge see, et lapse kasvatamine ei olegi mitte kuidagi mugav, kuid miskipärast olin seni alati kuulnud teistelt vanematelt nippe, kuidas võimalikult kerge vaevaga lapsi kasvatada ehk mida teha, et endal oleks mugavam. Nii palju kuulsin “sul on ju endal kergem, sul on ju endal mugavam”, aga mitte ühtegi tarkust või nõu ei saanud lapsest lähtuvalt – kuidas tema end selles kõiges tunneb? Mina olen täiskasvanu, minu mugavus ei ole peamine, mina suudan analüüsida olukordi, jah, ma väljun enesest või vahel nutan nurgas, aga mina saan sellest üle. Laps on laps, tema emotsionaalne areng saab tugeva põntsu, kui meie nende ealisi iseärasusi ei arvesta, vaid sunnime neid käituma täiskasvanute moodi. Neil ei ole ressurssi ehk selliselt arenenud aju, et “korralikult” käituda.

Ja mis kõige hullem, kui me last karistame lihtsalt selle eest, et tema aju annab impulsi teatud moodi tegutseda, mida tema kontrollida ei saa ning alles tagantjärele teadvustab, et ok, see vist oli pahandus, siis laps ise on eneses pettunud ja segaduses. Tema ei tea, miks ta nii tegi. Tihti vanemad küsivad: “miks sa viskasid selle maha?!”. Ta ei tea. Ta teab, et see oli vale, aga miks ta tundis tungivat vajadust selle maha visata, ta ei tea. Ärge küsige, see tekitab lapses stressi ja alaväärsust.

Ning kõige-kõige hullem kogu selle asja juures, kui me lapsega õigesti ei käitu, on see, et laps ei saa õppetundi, vaid sõnumi, et teda ei armastata. Karistamise peale käitub ta lõpuks õigesti, sest ta kardab. Ta kardab, et lapsevanem ei armasta teda, kui ta eksib – see on see sõnum, mis oli ka raamatus läbiv. Laps tajub, et tema turvapaik ehk vanemad ei armastagi tingimusteta. Ta peab koguaeg teatud moodi meele järele olema, et teda aktsepteeritakse. Kas ei ole kurb? Nagu ütlesin, laps peab saama vabalt areneda ning teadma, et vanemad toetavad ja suunavad teda, ka siis kui ta ei tee kõike õigesti. Vastasel juhul ei tasu imestada selle üle, miks suuremana lapsed vanemaid ei austa ega tunne, et saavad iga mure korral nende poole pöörduda, miks on nende enesehinnang, enesesse usk madal, miks on palju depressiooni ning muid häireid.

Ühesõnaga, “kannatame” need aastad ära. “Kannatame” on jutumärkides, sest see ei oleks kannatus, kui me kõik suhtumist muudaksime. Ei tasu kuulata neid “aga meie ajal tegime küll nii, kõik lapsed said kasvatatud, pole neil häda midagi!” Ahah! Kui paljud üldse teavad, kas ikka on korras, kui oma lapsed ei taha muresid välja rääkida? Ei tasu alati pingetes süüdistada tänapäeva kiiret elu, vaid vahel on põhjuseks juba ebakindel baas – pole motivatsiooni, jaksu ega usku endasse muutuste või keeruliste olukordadega toime tulekuks, sest eluaeg on maha surutud, “usu mind, sul on endal pärast lihtsam” kasvatusmeetodeid kasutades. Ma ei süüdista neid vanemaid, kes just nii toimetasidki – võib-olla polnud omal ajal infot ollagi, ühiskonna surve ja omakorda eelmise põlvkonna surve oli nii tugev, et muud ei jäänud üle – tuli kasvatada nii, nagu “peab”. Aga tänapäeval on palju rohkem uuringuid ja infot liikumas, nii, et ma loodan südamest, et kõik vanemad tunnevad end piisavalt ebakindlalt, et uurida raamatuid, teadust ja piisavalt kindlalt, et enda sisehääl oleks valjem, kui naabrinaiste kahjulikud õpetused.

Siinkohal tahan mainida, et loomulikult kõik teiste emade õpetused ei ole kahjulikud, vaid oluline on leida eneses see usk ja julgus häid õpetusi halbadest eraldada.

Oeh, kus sai alles pikk jutt jälle, aga ma loodan, et sain sellega kasulik olla!

Kes on huvitatud raamatust “Minu mõistus on otsas!”, siis see peaks müügil olema erinevates raamatupoodides (kui ei ole jälle otsa saanud, kuna on väga populaarne raamatusari). Ja otse kirjastusest saab ka tellida – https://www.facebook.com/kirjastusottowilhelm/.

Ja nüüd kõik lapsi kallistama!

7 thoughts on “Mure: Mida teha “jonnivate” lastega?

  1. Täitsa lõpp, ma pean selle raamatu saama! Ma just vaatan oma aasta ja nelja kuuseks saavaid kaksikuid ja ei oska kuidagi neid raevu ja kakluse hoogudega aidata. Ma ju näen, et nad ei saa ise ka aru mis toimub. Siiani olen lohutanud ja kallistanud, aga tundus, et see pole ka alati piisav. Ja vahet pole, et mul on suureks kasvatatud päris mitu last. Oleks ma siis teadnud, mida nüüd tean, oleksin palju asju teisiti teinud. Aga siis sai just kuulatud vanemaid, et kuidas “peab”sellises vanuses lapsi kasvatama. See info jõudis minuni praegu täpselt õigel ajal.

    Liked by 2 people

  2. Kõigega väga nõus. Raamat kodus riiulis (loetud ka muidugi 😀 ja ka järjed ostetud) ja sama positiivse kasvatuse poolt ja meelt. Heaga saab NII palju rohkem. Tihti mõtlen, et kui ma ise olen sellises olukorras (“jonn” tuleb peale näiteks :D), siis kuidas ma soovin, et minuga käitutakse, mis mind aitaks ja proovin nii ka siis käituda. Olla hooliv, kannatlik, olemas, kui laps on endast väljas. Üsna pea saame sellest koos jagu ja enesetunne on kõigil oluliselt parem kui jõudu näidates.
    Tore, et nii mõtlevaid emasid on veel! ❤

    Liked by 2 people

  3. Vahel mõtlen, et kui minu vanem oleks lugenud selliseid raamatuid ja kasvatanud mind heaga, mitte kurjaga (ei, õnneks mitte vägivaldselt, aga ikka noh iga asja peale pidi pahandama ja kuri olema, muidu ju pole õige “kasvatamine”), siis äkki ma oleks praegu õnnelikum ja natukene parema enesehinnanguga… Ühesõnaga, loodan, et rohkem lapsevanemaid leiavad tee selliste raamatute juurde ja mul on hea meel, et sa neist räägid. Just see teema, et kas lapsevanema mugavus on tõesti rohkem väärt kui see, et lapsel oleks hiljem terve enesehinnang ja maailmapilt – loodan, et rohkem inimesi hakkavad mõtlema pikas perspektiivis, mitte ainult sellele, mis hetkes on lihtsam. Loomulikult, alati ei ole võimalik ja ei õnnestu, aga oluline on see, et vähemalt üritaks. Ma usun, et sina ja Jaanus olete õigel teel ja ära lase end häirida teiste “õpetustest”.:)

    Liked by 2 people

  4. Kas selles raamatus soovitusi selle kohta on, kui laps ei taha kallistusi? Ma olen täiega sellise kasvatuse poolt, et lapsed on ka inimesed ja neid ei pea kasvatama nende peale karjudes, aga nt minu peagi 4aastane ei kannata kui keegi talle läheneda üritab kui ta oma vihahoos on. Ei oska teda kuidagi aidata ka, sest kallistamine v isegi tema poole vaatamine ajab teda sel hetkel veel rohkem endast välja. Ja tundub, et ka see kui ma mitte midagi sel hetkel ei tee ja vaikselt pealt vaatan, ei ole ka nagu õige, sest ta ju ootab ikkagi abi, lihtsalt ma ei ole aru saanud, mismoodi seda talle anda 😦

    Meeldib

  5. Palju mõtlemapanevat, aga samas natuke tahaks vaielda. Mingis vanuses põnnid teevad pättust järjest juba nimme – ehk siis teavad, et teevad seda, aga see ei takista neid. Selles etapis nad õpivad vanemate emotsioone, kuna sellisel moel näeb neid eriti kaunis valikus (alguses sõbralik korralekutsumine, siis nõksa rangem kuni lõpuks veab ehk ka vihase käratusega). Õppimine seegi, kuigi vanemale õige piinarikas teinekord. 🙂 Väga põnev lugemine on Jaan Aru raamat “Ajust ja arust”, kus ta toob näiteid ka enda lapse kohta. Soovitan!

    Liked by 2 people

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s