Kuidas meil läheb?

Tahaksin lihtsalt jutustada ja rääkida, kuidas meil läheb, sest ma ei ole seda nii ammu teinud! Muidu ikka üritasin iga kuu dokumenteerida laste kohta, aga seekord on asi kuidagi laiali jooksnud – arstiajad on ka harvemini (või mulle tundub). Igatahes, ei ole olnud üldse mahti kirjutada.

Esimene ja kõige suurem asi, mida öelda – Johan on 2! 21.07 sai ta juba kaheseks! Eelmisel aastal oli meil selline nunnu, tagasihoidlik kodune tähistamine, mõtlesin, et ah, küll jõuame suuremaid pidustusi ka teha.

Seekord läks üldse kõik nii märkamatult – me olime Jaanusega Tartus ühele õhtusöögile kutsutud (milline vaheldus ja äge õhtu see oli!), mis toimus päev enne Johani sünnipäeva, niisiis, võtsime ühe (jubeda) airbnb, lapsehoidjateks tulid kaasa minu ema ja õde ning hommikul siis seal saigi õnne soovitud. Kuna nädalavahetused on enamasti tööasjus kinni, aeg muudkui läheb, siis ei ole me mingit pidu siiani pidanud ning tõenäoliselt ei pea ka. Õigemini, suure tõenäosusega teeme nii, et tähistame augustis nii Johani kui Jaanuse sünnipäeva – pereliikmed, niisama mulisemine ja koogi söömine.

Sünnade trall läheb vast lahti järgmisel aastal, kui Johan on suurem ja tal on terve hunnik lasteaiakaaslasi, keda kutsuda, nii, et seni võtame rahulikult. AGA! Muidugi, ei saanud ma päris niisama sellel päeval minna lasta – õhtul hilja küpsetasin muffineid, panime kaks küünalt põlema ja laulsime oma kallile poisile sünnipäevalaulu!

 

Üldiselt on Johaniga selline lugu, et kui enne 2-aastaseks saamist temaga arsti juures vaktsineerimas käisime, siis arst ei olnud väga rahul, et ta veel ei räägi. Johanil on oma pudikeel, millest ainult meie aru saame (näide: lennuk – leka, herilane – ree, kukkusid – kukhusi, ei taha – ettaa! jne). Arst ütles, et ta peaks rääkima paremini. Kui ma enne ei muretsenud, siis peale seda vastuvõttu mina end, igatahes, hästi ei tundnud.

Ta küsis kummaliselt, et kuidas ta siis teistega suhtleb, kas ta ei ütlegi enda nime ja kuidas ta end tutvustab. Ma olin segaduses, sest mul on esimest korda selline alla kahene, ma ei teagi, kas selles vanuses lapsed ennast tutvustavad ja nime ütlevad, aga igal juhul oli see piisavalt murekoht, et saatekiri neuroloogile anda.

Teine asi, et Johan kõnnib imelikult, kuidagi hüpeldes või liiga “titelikult”, arvestades, et ta alustas püsivalt kõndimisega juba 8-kuuselt. No, ei oska midagi selle kohta arvata. Ta tegi seal kabinetis kaks sammu, ma ei tea. Või see, et ta jookseb palju. Ma tõesti ei tea, mida arvata – Johan on nii aktiivne, aga äkki on mingid lihaspinged, mis ei lase tal rahulikult kõndida ega rääkida. Ma ütlen, et kui ma enne ei muretsenud, siis nüüd hakkasin natuke üle mõtlema, samas, minu sisetunne ütleb, et ta teeb täpselt nii, nagu peab – kõike omas tempos. Aga olgu, neuroloogile, siis neuroloogile ja kui vaja massaaži, ujumist, logopeedi, siis seda me ka teeme.

Vahemärkus: süsti ajal Johan endiselt ei nuta, see on talle põnev. Ja, appi, kui armas oli vaadata, kuidas teda nüüd mõõdeti-kaaluti – suurte inimeste asjadega. Nii armsalt seisis selg vastu seina, kui pikkust taheti selgeks teha. Aga ma tean, see armsus on ainult minu ja Jaanuse jaoks nii, ikkagi tahtsin kirja panna.

Ja veel: 2-aastaste vaktsiin oli senistest kõige hullem – Johanil tekkis palavik ja käsi läks rulli, kuid see pidi normaalne olema. Läks üle siis, kui arst ütleski, et läheb (kuni 5 päeva), ju siis oli normaalne.

Ühesõnaga, sellest arsti vastuvõtust inspireerituna tegin talle ka sünnipäevakingituse – terve ports raamatuid ja tegelusvihikuid, mida me ühekaupa uurime, värvime, kleebime. Olgu öeldud, et me koguaeg tegelikult tegeleme Johaniga, räägime temaga, nimetame selge häälega asju, mida kasutame jne, ei ole nii, et on kuskil nurgas omaette mängimas. Aga mul olid nii suured süümekad, et äkki teeme ikka midagi liiga vähe või hajutatult, nii et aeti üks noor ema hulluks, kes kukkus raamatuid kokku ostma. Aga ega need mööda külgi maha ei jookse, oligi midagi uut vaja juba.

Ühte ta oskab – laulda! Tõsiselt musikaalne laps! Igasuguseid lastelaule laulab väga ilusa ja õige viisiga oma pudikeeles järgi. Ta teab täpselt, mis laul on mis ja kui hakkab midagi kõlama, juba tuleb meelde, et ahah see on see (mina, näiteks, ei tea). See on nii äge! Veel oskab ta ilusti puhuda suupilli ja flööti nii, et häält ka tuleb. Tulevane staar (nagu iga lapsevanem enda lapsest arvab 😀 ).

Potivärgist ka. Potitreeninguga on vahel nii ja vahel naa. Kodus, kui ta on ilma mähkmeta, tavaliste aluspükstega või üldse selle kuumaga alasti, läheb ta ise potile – teeb vannitoa ukse lahti, sätib paika poti aluse (käib suurel potil, väikesega protesteeris nagu hull), vahel kutsub, et pange nüüd see siia (pudikeeles viibates, ma saan aru), ronib ise potile, ilma astmeta, kuigi tal on ka see olemas ja teeb, mis vaja teha. Kui panna mähkmed, siis potile ei lähe või kui panna aluspükste peale pikad püksid, siis juhtub ka õnnetusi. Nii, et õues ja öösel on mähkmega ning mul pole aimugi, kui kaua veel. Kusjuures, viimasel ajal on tal mingi protsest poti osas tulnud, ma loodan, et see läheb kiiresti üle. Minu eesmärk oli lasteaiaks mähkmevabaks saada, aga olgu, las teeb omas tempos, sest suurim viga ja tagasilöögi põhjus on sundimine – siis ei õnnestu teda üldse sinna saada. Ja mähkmete osas seda, et kuigi me kasutame Oskariga ainult riidest mähkmeid, siis Johan on ühekordsete peal, ma ei teagi, äkki kannatab ka riidest mähkmed panna, polegi proovinud. Nii, et sellega on sellised lood.

 

Oskar sai 21.07 7-kuuseks. Temal oli samamoodi arstiaeg ja sai oma vaktsiinid kätte, mis vaja. Rääkisin mingi aeg, et päev enne 6-kuuseks saamist, hakkas ta enam-vähem istuma. Jah, hakkaski täiesti istuma, ilma igasuguse toetuseta. 6-kuu sees hakkas ka kõige najal seisma, mida ta teeb siiani ja nüüdseks oskab ta seismisest ka ilusti istuma minna, ilma, et pea ees lihtsalt põrandale kukuks.

Lisatoiduga on lahjad lood – ta ei oska lutipudelist väga hästi vett juua ega lusika pealt ampsu võtta. Samuti, on talle võõras igasugune näputoit, sest see libiseb koguaeg käest. Lisatoidu kogused on väga väikesed, Johan sõi samal ajal ikka palju (kui ma õigesti mäletan), Oskaril on lihtsalt mõni amps päevas. Peamisteks söökideks on puu-ja juurviljapüreed, aga suureks lemmikuks on ka, näiteks, piimapulbriga puder. Mõned ampsud on saanud aedviljapüreed kanaga ka.

Kui me arstil käisime, siis katsuti, nagu ikka, pead ja kas lõge on kinni kasvanud. Oskaril oli see juba väga varakult kinni, ma ei tajunud üldse sellist auku, nagu Johanil oli. Arst siis katsus ja imestas, et oi, juba kinni, ärge D-vitamiini juurde andke.

Sõber Google tuli appi ja vaatasin, et ega see just hea ei pidanud olema, kui lõge vara kinni kasvab (ei leidnud põhjust), aga samas D-vitamiin ei pidanud rolli mängima. Aga sõber Google võis valetada. Niisiis, jätsin D-vitamiini ära, et sügisest jälle, aga hiljuti olen märkanud, et Oskari pea on läbimärg isegi siis, kui ülejäänud keha ei higista. Eks pea ju ongi see koht, kust palju soojust välja läheb, kuumad ajad ka, aga ikkagi, kohe eriliselt märg, imelikult. Nii, et kui magab ja ärkab, siis on märk loik pea all.

Jälle, tere, Google – vastus: rahhiit. Great! Rahhiit on selline haigus, mis tekib D-vitamiini puudusest, avaldub pea higistamisega, võivad esineda krambid, luud lähevad pehmeks, jalad kõveraks jne. Ma pabistasin seetõttu, et ei anna D-vitamiini ja nüüd, kui see pea higistamine ning googledamine andis tulemuseks, et võib D-vitamiini puudus olla, siis see justkui kinnitas mu sisetunnet. Ega ma ei tea ka, ma olen nagu jobu siin oma Googlega 😀 Aga ma otsustasin siiski D-vitamiini nüüd edasi anda, see on nii oluline ja olgugi kuumad ilmad, palju päikest – ma ei veeda lastega aega lõõskava päikese all. Ei teagi, mis on õige, juhindun kuidagi sisetundest ja vaatan, mis saab. Kas keegi teab, miks see halb on, kui lõge varakult kinni kasvab? Või kas kellelgi on olnud rahhiidi sümptomeid?

Aga muidu on mul ikka nii lahedad poisid. Oskar tahab koguaeg Johaniga mängida ning vaikselt hakkavad nad seda rahumeelselt tegema. Johan teeb mingeid omi mängureegleid ja lollitab midagi, Oskaril hea meel, mõlemad kilkavad ning mõtlen, et vot, kui toredad lapsed ja sõbrad. Sekund hiljem annab Johan Oskarile “väikese” müksu, millest mõlemad ära ehmatavad ja röögivad – ok, siin on ikka pikk tee veel minna.

 

Ja meie Jaanusega. Oeh, ka meie päevad ei ole vennad. See logistika ja asjade jagamine käib vahel mängleva kergusega, ei teagi elu ilma tohutute igapäevaste korraldusteta ja sahmimiseta. Aga vahel on ikka täitsa jama.

Näiteks siis, kui Jaanus on päevast päeva tööasjadega hõivatud, kuskil teises Eesti otsas hommikust ööni ja nii vurab ringi, sai, muide, kuumarabanduse, nii, et kiirabi käis turgutamas, ja nii see kuumalaine+töö käib. Koguaeg peab peas olema: vesivesivesi. Ja müts.

Samal ajal mina, kuumas korteris, kus õhk ei liigu, ka siis, kui kõik uksed-aknad lahti ja ventikas maksimaalselt huugab, katuse all on kümneid herilasi (elame viimasel korrusel ja tõenäoliselt on neil siin kuskil pesa), nuputame ukse ette võrke, mis ära tulevad ja igasuguseid lahendusi. Muretsen veel Jaanuse pärast ka, eksole, tüüpiline naine – kõik mahub pähe ja kuidas veel.

Siis käin lastega metsas varjus kuskil, et äkki on õhku. Jalutame, kuni kõik karjuvad, sest palav on. Randa ma nendega üksi ei saa ja nii me siin higistame ja üksteisele närvidele käimegi. Lilli, pole midagi, alati on järgmine aasta.

Aga noh, toas on vähemalt see hea asi, et lapsed saavad tihti vannis end jahutada, see on suur pluss.

Ja siis on väikesed lisakohustused, nagu tööasjad, autokooli asjad, lasteaiaasjad jne, mida ajada. Millalgi.

Nii me hetkel toimetame.

Vahel on väga võidukas tunne! Oh, vot täna ma andsin küll absoluutselt kõik, mis mul anda oli, ma olen nii võimekas! Lapsed on õnnelikud, tegeletud, söönud, riided pestud, volditud, õues käidud, põrandad miljon korda jamast puhastatud, jooksnud nii, et jalad on paistes ja lihased valusad, käru treppidest veetud, toidukotid koju toodud. Ma olen võimas!

Vahel teen küll täpselt samu asju, aga kõik on nii raske! Et oh, täna andsin küll absoluutselt kõik (seda melanhoolse taustamuusika saatel), minust pole midagi järel, kõik on valus, lapsed õnnelikud, aga ma tahan lihtsalt nutta! Ja nutangi. Vahel on, teadmata põhjustel (ok, teada põhjustel – ma väsin) nututunne selline, et lihtsalt nutaks, isegi midagi soovida ei oska, mis mind lohutaks või aitaks, ei jaksa mõeldagi. Iga liigutus on kuidagi vaevaline ja nukker.

Neid võimekaid-vaevalisi päevi on umbes pooleks. Tegelikult, ma ütleksin isegi, et nüüd juba võimekate ülekaal – Oskar on ka piisavalt iseseisev kutt. Lihtsalt, kõige selle palavusega ongi raske ja oh, tal vaesekesel tulevad hambad hetkel nii, et isegi ülahuul on paistes – vaene beebi tahaks koguaeg kaisutust.

Mul tuleb praegu meelde see postitus, kus kirjeldasin, et miks lapsevanemad vahel nii udukapsad on. Lihtsalt, et ma olin täiesti üllatunud, seda mitte heas mõttes, millist tagasisidet ja “vasturünnakut” ma sain lihtsalt selle eest, et jagasin enda elu. Jutumärkides, sest ma ei rünnanud kedagi. Ma omameelest tegin selline positiivse ja toreda faktipostituse – see on meie valik, meie elu, mida me tõesti selles kammaijaas naudime – lapsed on ägedad, päevad pole vennad ka ilma lasteta, mis siin kummalist on? Või mahategevat? Ma tuletan seda postitust ja tagasisidet meelde ainult seetõttu, et kui nüüd ka võetakse kontekstist välja see, kuidas ma olen AINULT negatiivne ja halav, siis ma pean vist ütlema, et see blogi ei olegi neile, kes minu juttu niipidi näevad.

Ma ei ole ainult negatiivne, minumeelest peegeldub see igal pool, kui väga me enda lapsi hoiame ja seetõttu ongi n-ö raske. Niiöelda. Sest seda sõna ei saa üks ühele siinkohal kasutada ega kasutanud ka eelmises kirjeldavas postituses. Ma arvan, et kes teavad, mida ma igasugustes kirjeldustes mõtlen ja kes leiavad sellest mingisugustki lohutust või nn kamraadlust, siis nendele need postitused mõeldud ongi. Ja kes ei suuda end minu eluga samastada, siis selles ei ole ka mitte midagi halba – siin ei ole õiget ja valet, erinevad elud, erinevad inimesed. Ma ei võistle kellegagi ega tahagi seda teha. Lihtsalt, ma olin natuke hämmingus, et ühed emad suhtuvad teistesse emadesse halvasti. Emadus on niigi üks kõikehõlmav ja keeruline “töö”, keegi ei taha selles halb olla, milleks neid “aga mina küll, minu tuttav küll, no nii raske, nagu sul, pole küll kellelgi” lõõpimist vaja on. See oli natuke nõme.

Ja kui keegi hakkab jälle ütlema, et sul on ju avalik blogi, siia võib muudkui enda arvamusi jätta, siis teineteist toetav ja kasulik arutelu on alati teretulnud. Iga mõistlik täiskasvanu saab aru, millal see seda enam ei ole. Avalik blogi küll, aga MINU blogi, mitte foorum, kuhu saab kõike puistada. Ma võiksin ju kommentaarid keelata või mõne kustutada, aga ei taha ka – las olla kõik “näited” siis seinal. Muidugi, kuskil on ka minu taluvuspiir. Pika blogijutu lõpetuseks ütlen lihtsalt seda, et mõelge enne, kui midagi kellelegi välja paiskate – kas te teete seda heatahtlikult või tahate ära panna? Mida või keda te väljaütlemisega aitate, mis on teie eesmärk? Ideaalses maailmas ei peaks ma, muidugi, seda juttu siin üldse kirjutama. Kõlab võib-olla klišeena, aga ma tõesti tahan alati head, ka enda “raskete” päevade kirjeldamisega.

Ühesõnaga, nii meil lähebki! Päris vaevaline, töö, kuumus jne elu meil koguaeg ka ei ole. Teemegi meie enda väikeseid asju, ei käi küll festivalidel ega Lottemaal (veel), aga, näiteks, eile istusime hilisõhtuni perega jahutavas metsas, tegime pikniku, krõmpsutasime salatit, uurisime okkaid, jutustasime lastega ja omavahel (sest toas on alati kuidagi selline asjade möll, et tihti ei jõua suheldagi).

Üleüldse piknikud on meie lemmikud. Mõtleme, et kuskile ei saa minna, pole aega, raha hoiame kokku – aga polegi vaja – tekk suvalisele platsile maha, mingi söök kapist kaasa ja ongi mõnus üritus. Järgmiseks suveks tahaksime korralikku peretelki, sest me oleksime hea meelega kuskil looduses oma lõkke ääres nii, et ei peaks kuuma korterisse üldse tagasi minemagi. Aga rõhk sõnal “korralikku”, sest asjast saab mõnu ja vabadust tunda siis, kui varustus on kvaliteetne. Sel suvel ei ole mõtet enam hankida. Vale. Äkki just on, sest hooajakaubale tulevad allahindlused … Ok, aruta seda oma peas, Lilli.

Nüüd on natuke elu ka dokumenteeritud. Kirjutamine on tõeline teraapia – andke andeks minu sõnastus- ja kirjavead, ma tulistan viimasel ajal kuidagi väga lonkava jutuga, aga süüdistame kuumalainet, eks? Muidu on ikka mõnus üle pika ajal lihtsalt blogis lobiseda. Justkui jutustaks sõbrannadega.

 

perepiltpaatrestoran

23 thoughts on “Kuidas meil läheb?

  1. 15 min päikest on juba täiesti piisav päeva jooksul. Suvel tavaliselt juurde ei anta d-vit. Meil super suvi ka praegu ju 😉

    Saskia on meeletu higistaja. Ei ole seda imelikuks pidanud. Ju siis tema omapära. Areneb ilusti ja tervis korras. Arstil pole käinud mingi aasta jagu juba.

    Johani koha pealt ütlen vaid üht, võta vabalt. Minu poja pärast oli ka arstidel pidev paanika. Praegu viieline õpilane ja muidu tubli. Iga asi omal ajal.

    Ilusat suve jätku kullakesed! ❤

    Meeldib

  2. No, ma mõtlen ise ka, et pole vaja Johani osas küll stressata. D-vitamiini osas ma ei teagi enam midagi 😀 sõbranna jättis lapsel eelmisel suvel d-vitamiini välja ja pidi ka sügisel vitamiinipuudusest ravi saama, kuigi olid hommikust õhtuni õues. Aga jah, ma mõtlen vist üle seda higistamise ja rahhiidiasja – kuumalaine on siiski 😀

    Meeldib

    1. Mul müttab 1a7k laps päev otsa väljas. Uurisin lastearstist ema käest, et äkki ma ei peaks talle enam d-vitamiini andma, aga tema ütles, et kuni 2a tuleb ikkagi iga päev anda. Muidu on ta osade asjade suhtes ikka silma kinni pigistanud või laadnamalt võtnud. Ju siis ikkagi on vaja 🙂
      Toredad olete!

      Liked by 1 person

    1. Geenid! Tõsiasi on see, et enne lapsi riided, bikiinid jne selga ei lähe ja kõht on ka ees, nagu mõne 20. Rasedusnädal 😀 aga pean ütlema, et imekombel ma vaatan enda keha nüüd teisiti ja nii hullult ei põegi. Kuigi, on hetki, mil ka muutunud keha ajab nutma, mis seal salata 😀

      Meeldib

  3. Siin on hea postitus mitmete kasulike linkidega, millega lapse kõneoskust hinnata: https://www.sciencedaily.com/releases/2018/01/180106103439.htm Arvan, et sinu põgusalt kirjeldatud olukord ei tähenda ilmtingimata, et kõnega midagi halvasti oleks, aga samas hea, kui spetsialist silma peal hoiab. Oleme oma 2,5aastasega käinud logopeedil 1,5a ja kuigi progress on aeglane, annab kindlust, et oleme pideva jälgimise all.
    Mis puutub aga hädaldamisse, siis seda ma pole küll su postituste puhul tähele pannud 😀 mul on ühegagi raske! Ja raske ongi, kui elada korteris, kus ruum piiratud ja põnevad tegevused saavad kiiresti otsa. Piiratud aiaga majas, kus on liivakast… see oleks meil parim lasehoidja 🙂

    Liked by 1 person

  4. Kiidan, et nii julgelt ja selgelt välja kirjutad, et sinu lapsed saavad kõik riikliku immuniseerimiskava vaktsiinid! Tubli ja loodan, et ehk see annab tuge mõnele vaktsiinivastasega kokku puutunud emale, kes seda lollust igalt poolt lugedes ehk isegi kahtlema on hakanud. Ausalt arstid ei ole pahad! 🙂 isegi kui mõne muu asja suhtes neil on erinevaid lähenemisi, sest minu arst käskis küll suvi läbi aastasele lapsele D-vitamiini anda.

    Liked by 1 person

    1. Vaktsiinidega on see asi, et ma ei teagi, mis on õige, aga kuna ma ise ei ole nii tark, siis pean usaldama teadlasi, jah. Eks kõigega kaasneb teatav risk, aga mulle tundub, et mittevaktsineerimisega on see risk suurem, nii et kaalukauss on vaktsiinide poole kaldu. Aga kõik teevad seda, mida õigeks peavad 🙂

      Meeldib

  5. Mu lapsel oli suur D-vitamiini puudus paar aastat tagasi. Lastehaigla arst ütles, et annaksin lastele aastaringi D-vitamiini, ja ilmtingimata õli baasil. Et tablettide kujul see ei imendu. Nüüd teengi nii. Lapsed on tervemad.

    Kena suve jätku, loodame et leitsak taandub. Oskar on nii asjalik sell juba.

    Liked by 1 person

  6. Dvitamiini soovitatkse anda aasta ringselt kuni 2aastani,vähemalt Rootsis on see nii.
    Ma usun,et Johanil tuleb see rääkimine rohkem,kui ta lasteaias käima hakkab.
    Mismōttes kuidas kahesed ennast tutvustavad.Kas arst mōtles,et kui talt küsida,et mis ta nimi on ja siis vastab Johan vōi nii üldiselt,et ta räägib enda kohta,et Johan teeb seda jne? Sorry,kuumus on vist ajudele hakkanud ja ei hooma asju 😃

    Meeldib

  7. Johani kõneoskuse pärast ei pea Sa liialt muretsema, aga kõik see, mida kirjeldasid, tuleb mulle nii tuttav ette, et ma tahaksin hüüda: lihaspinged! Mu lapsel oli samuti nii, et enne kaheseks saamist ei rääkinud üldse, nii et ma läksin ise omaenda algatusel neuroloogile, kes määras logopeedilise massaaži. Lihaspingete puhul on hea see, et üldiselt kasvab nendest välja, aga see võtab lihtsalt kauem aega, nii et igasugune massaaž ja ujumine aitavad väljakasvamist kiirendada. Ma ei tea, kas neuroloog Sulle logopeedilist massaaži ise välja pakub, aga soovitan selle kohta ise küsida, sest vähemalt mu lapse puhul oli sellest tõesti abi. Praegu lobiseb nii, et ei jaksa ära kuulata 🙂

    Liked by 1 person

    1. Jaa, Uurin kindlasti, sest tema kiire füüsilise arengu ja tohutu mürgeldamise puhul, mõtlesin ise ka, et täiesti võimalik ongi kõne ja lihaspingete seos.

      Meeldib

  8. Lõgemest. Esimene asi on see, et lõgeme kinnikasvamist ei saa hinnata pelgalt katsumise järgi, selleks tuleks teha röntgen (enamasti peaks näidustus ikka väga tõsine olema). Võib olla näiteks nii, et pealt tundub olevat kinni kasvanud, aga tegelikult seest luud mitte.

    Miks see teema üldse oluline on – lõgeme kinnikasvamine võib, aga ei tähenda, et kohe kindlalt, tuua kaasa mikrotsefaalia ehk väikepäisuse (füüsiliselt mitte sellise, nagu zika viiruse puhul tekib). So peaümbermõõt ei kasva enam, seega ei kasva aju. Kui ei kasva aju, tekib vaimne mahajäämus. Kõlab hirmsalt? Jah. Kas see tähendab, et see kõik kohe ka teid ähvardab? Ei. Usu, räägin omadest kogemustest – minu lapsel oli lõge väike kohe sündides. Juba kuuvanuse lapse puhul arvas üks arst, et nii, ongi kinni, teine jälle, et vist ikka päris pole. Igal juhul pea kasvab keskmises või pisut alla selle tempos, nüüd värskelt kahesena on laps kenasti arenenud.

    Ega muud ei saagi sellisel juhul teha, kui lihtsalt peaümbermõõtu jälgida. Ravi, juhul kui midagi on, nagunii poleks. Mõned arstid ütlevad jah, et mitte D-vitamiini võtta, et siis luustumist pidurdada, aga tõestatud kasu sel pole.

    Liked by 1 person

  9. Muidugi on tore, et neuroloogi juurde aja saite ja üle kontrollitakse, aga mina ei põeks. Enamik lapsi keda ma tean on plaks peale 2 aastaseks saamist paari kuu jooksul hüppelise arengu teinud ja jutt voolama hakanud. Ka minu enda plikadel oli asi sama. Nemad küll praegu juba suured ja nende vadistamist ei jõua ära kuulatagi. Aga sõbrannad, kellel mitmel lapsed vanuses 2-3 on just nii olnud, et lapsed jutustama hakkavad peale kaheseks saamist, enne ongi mingi pudistamine ja keel, millest ainult nemad aru saavad. Ja hala? No ei ole hala, kuskil peab ju inimene end saama välja elada ja emotsioonid maha panna. Võibolla mõnel ongi elu kogu aeg roosamanna, või vähemalt sedasi tahavad näidata, et inimesed seda arvaks. Emotsioonide endasse kogumine ei ole mitte mingit moodi hea. Nii, et pea püsti ja sama moodi edasi 🙂

    Liked by 1 person

  10. Tahtsin kommenteerida vaid väikeste laste rääkima hakkamist – minu kutt sai 2 kuud tagasi 2. aastaseks. Ees ootas ka kontroll ja ma juba ette muretsesin ta rääkimise pärast (arst oli juba 1,5 aastase kontrollis kommenteerinud, et vähe räägib ja eks ma ise teatsin ka, et “kohustuslikku” 10 sõna kokku väga ei venita). Olin ka valmis logopeedideks ja muuks tralliks (googel on tore koht ju ;)), aga ülevaatust teinud õde ütles, et pole midagi hullu. Ta alles nii väike ja las kasvab-areneb nii kuidas ise tahab. Nagu ikka mõnel on rääkimine kiirem tulema, teisel kõndimine-jooksmine, kolmas päeb üldse juba kaheselt 24-osaseid puslesid kokku. Seega rahustas mind kenasti (või õigemini, mure jäi ikka, sest “tark” raamat ju nii väidab, et PEAB oskama)… AGA AGA! Nüüd kaks kuud hiljem räägib jorss nagu vanamees! Sõnavara suureneb minutitega (mitte et me midagi muutnud oma käitumises oleks, vaatame raamatuid ja räägime juttu. Nagu ennegi), pidevalt mingid 3-4 sõnalised laused. Mõni aeg tagasi hakkas ka 5-6 sõnalisi lauseid tegema. Müstika! Ja nii lahe! Endal ka raske uskuda, et alles 2 kuud tagasi ta pmst midagi ei rääkinud. Võibolla mingi 6 sõna sai kokku. 2 sõnalisi lauseid ei teinud üldse.

    Aga tõesti peab tunnistama, et lapsed kasvavad omas tempos. Mis reeglina on HIRMUS kiire 😉

    Liked by 1 person

  11. Minul laps kahe kuu pärast kaks ja meil sama mure, et räägib ainult oma pudikeelt ja samuti jookseb palju ning ka mulle tundub, et võrreldes teiste lastega ta natuke titalikumalt kõnnib/jookseb. Kas arst kommenteeris siis ka seda kõndimist?
    Muidugi minu laps on sünnist saadik maadelnud lihaspingetega ning olen lugenud, et ka suus võivad olla pinged, mis takistavad rääkima hakkamist. Ootan ka arsti aega, et siis äkki saab ka logopeedile aja.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s