#AusKott või siiski mitte nii aus?

Ma tahan rääkida ühest juhtumist (või siis mitmest) seoses Rimis müüdavast #AusKott riidest kotiga.

Üldiselt, minu meelest kõige parem kott, millega toidupoes käia, on üks korralik ja mahukas riidest kott!

Esiteks, see ei lähe peaaegu mitte kunagi katki, kestab aastaid, ma võin peaaegu kahe kilekoti sisu jagu asju sinna sisse laduda, üle õla visata ja üsna pingevabalt selle kraami kõik koju toimetada.

Riidest kotte on mul olnud omajagu, mõni vedeleb siiani kapis, aga eks need on tõesti väga palju aastaid vanad ja hoiustavad kapi otsas igasuguseid muid asju. Niisiis, mingil ajal läksin märkamatult tagasi kilekottide ostmise ja kasutamise juurde, põhjendasin seda alati “aga ma ju kasutan seda hiljem prügikotina ka” vabandusega.

Kuid tegelikult on kilekotid täiesti mõttetud. Kilekotte ostes ei saa ma mitte kunagi neid üle õla visata, alati on oht, et mingi asi teeb koti katki, ma vean seda käe otsas koju nii, et pärast sõrmed tuimad, käed värisevad ja koju jõudes seda katkist kotti prügikotina ka väga mugavalt kasutada ei anna. Pealegi, prügikotte osta on palju odavam ning need on juba ümbertöödeldud materjalist tehtud. Nii, et kilekotte osta on mõttetu!

Ja kui üldse mõelda taas plastikule ning prügile, siis mind ei olnud vaja veenda selles, et võiks siiski riidest koti jälle kasutusele võtta.

Mul oli väga hea meel näha minu lemmikpoes Rimis (sest seal on minu meelest alati parimad aed- ja puuviljad) müügil suuri, päris hea välimusega riidest kotte #AusKott (lisainfo). Kui ma veel lugesin, et need on disainitud/toodetud koostöös Reet Ausiga, kelle upcycle/upmade põhitõed mulle väga meeldivad ning nähes, et ka see kott on valmistatud tootmisjääkidest, siis mõtlesin, et ah, ma tahan ka endale seda kotti. Ammu juba planeerisin, et õmblen koti ise, aga aeg lihtsalt läheb ja läheb, kangapoodi minek on eraldi ettevõtmine (sest ega 2-ne ja 7-kuune ei viitsi vaikselt oodata, kuni ma seal valin), õmblemine võtab ka aega ning seni, kuni ma muudkui riidest koti tegemisest mõtlen, olen juba kümneid uusi kilekotte ostnud, tühja raha raisanud ning hunnik prügi tekitanud. Nii, et ok, ostan riidest koti!

Käisin siis kodupoes, Magistrali Rimis, olen kahe väikese lapsega, nagu ikka, valin raskeid asju päris julgelt, sest tean, et ma ei pea neid kilekotiga käe otsas tassima, vaid võtan riidest koti, mida on väga kerge üle õla kanda. Tavaliselt (kilekotti kasutades) ma lastega olles palju raskusi kaasa ei osta. Jõuan riidest kottideni, muudkui uurin, kus on hind, ühtegi silti väljas ei ole, koti küljes ka mitte – ok, lähen küsin. Jõuan kogu tavaari ja lastekarjaga kassasse, et kui palju see kott maksab, kus on triipkood, ei saa seda kuskil registreerida.

Müüja, kes automaatkassades tööl oli, otsis ja tuhnis samamoodi, vabandas, et ei olegi kuskil, nad ei saa neid kotte müüa. Ok, no juhtub, arvasin, et ju siis tulid alles müügile, süsteemis sees ei ole. Olen ise aastaid kaubanduses olnud, jama lugu küll, aga tõesti, erandkorras selliseid asju kahjuks juhtub, nii, et suurt kisa ma ei teinud. Ega midagi, ostan sundolukorras kaks kilekotti, laon asjad sisse, vaarun kottide ja kahe lapse käruga koju.

Mõni aeg hiljem, vast 4-5 päeva pärast (võis ka nädal hiljem olla), läksin uuesti poodi ja tegin uuesti täpselt sama käigu – ostsin rohkem asju teades, et nüüd ostan küll selle koti, sest nüüd on nad ju vea ära parandanud. Ma isegi ei mõelnud, et äkki ma jälle seda kotti ei saa, ma olin täiesti kindel, et saan, sest müüjad said eelmine kord hinna puudumisest teadlikuks. Läksin siis uuesti kassasse, kott, ostukorv, kahe lapse käru – täisvärk, uurima, et mis selle hind siis on, kuna endiselt ei olnud silti väljas. Jälle sama lugu, ei ole hinda, ei tea, kust saab. Ütlesin, et pole hullu, ma ootan, kuskil peab ju olema.

Lõpuks tuli üks üsna konkreetse olemisega müüja ja lihtsalt käratas üle kõikide: “See kott on 16 eurot! Kindel, et te nii kallist kotti tahate?!” Ilma, et lihtsalt selle läbi lööks ja mulle koti müüks.

Ma olin korraks ehmatusest täiesti vait, sest tema pilgus oli selline hinnang, et küll ma olen ikka ullike reklaamiohver. Lõpuks kokutasin vastu, et aa, siis küll, ei soovi vist jah. Mitte, et see 16 eurot mind oleks ära ehmatanud, vaid see käratus ja küsimuse vormistus, et kui ma nüüd “jah” ütlen, siis olen ikka jobu küll. Kuna minu automaatne vastus oli kohe, et ei soovi seda kotti, sest mina ka see “loll” ei taha olla, siis võtsin taas kaks kilekotti ja läksin kirudes kodu poole.

Mis mõttes ma ei taha?! Ja kuidas saab olla, et suur kampaania #AusKott, kotid virnas seisavad seal ja neid lihtsalt ei müüda? Nädal aega oota hinda ja siis tuleb mingi käratus, et kuule, see on 16 eurot! Kui müüja ise enda kaubale annab nii halva hinnangu (ei, ma ei mõtle siinkohal üle, ta andis hinnangu), siis muidugi, mul tekkis vastumeelsus, et ma ka siis ei taha.

Kodus ikka mõtlesin järele, kui mõjutatav ma olin ja miks ma ometi kohe “ei taha” ütlesin. Ma olen muidu ikka enda eest seisja, aga see olukord vist ehmatas ära, ma ei oleks oodanud sellist reaktsiooni müüjatelt. Ma olen ikka täitsa jobu 😀

Läksime siis mingi aeg juba kolmandat korda perega poodi ning jälle selle mõttega, et vot nüüd ma ostan küll selle koti! Siis oli Jaanus ka kaasas, rääkisin talle ka loo ära, et kui müüja peaks tulema midagi hinna kohta õiendama, siis tead, et jah, me tahame küll! 😀 Kuigi, ausõna, ma olin enam, kui kindel, et tookord oli lihtsalt üks halva tujuga teenindaja või mis iganes, enam küll seda ei toimu, et kas te ikka tahate. Sama hea, kui leivapätsi kohta öelda, et kuulge, odavamat on ka, kindel, et just seda tahate. See tundus nii absurdne, et üle küsitakse. Ja, oh üllatust, küsiti ka nüüd üle, täpselt sama hukkamõistvalt, kusjuures erineva müüja poolt, et ok, hind on see ja seda saab siit menüüst, aga see on 16 eurot, olete te kindel, et seda tahate?! Sellise moega, et ärge olge lollid, mingi koti eest 16 maksta. Nii, et Jaanus nägi ka oma imestuseks ja minu jutu tõestuseks seda, kuidas Rimis riidest kotti müüakse. Kui mul oleks olnud selline töötaja(d), siis pikk ja tõsine jutt tagaruumis oleks olnud miinimum, mis toimuks – milline suhtumine!

Aga jah, meie olime juba paar nädalat tagasi läbi küsitletud ja kindlad, et tõesti, ka selle raha eest soovime seda kotti, suur tänu abi eest!

Muidugi, rääkisin “lustakast” koti-loost ka oma perechatis ning nüüdseks on sellest juba nädalaid möödunud. Seda uskumatum, aga, on tõsiasi, et kui äsja (mõni päev tagasi) läks minu õde Telliskivi Rimisse #AusKotti ostma, siis läbis ta samasuguse hinnangu andmise ning küsitluse, mille peale, tema juba naerdes ning rõhutades oskas vastata: “Jah, ma olen kindel, et ma soovin seda kotti!” 😀

Ma lihtsalt mõtlen, et mis seal Rimis toimub, et see #AusKoti vaen nii suur on? Mitte ühegi asja kohta ei tea, et sellist küsitlust tehakse.

Ja ok, 16 eurot poekoti kohta võib algul tunduda palju, sest inimesed võrdlevad seda vist tavalise kilekoti või ma ei tea, millega. Aga see toode sisaldab materjali, disaini, tootmist, töötlemist, turundust, mida iganes ja lisaks, see näeb nii naiste kui meeste käes väga hea välja. Mulle meeldib, et see on nii suur, suurte sangadega, et kõik saavad üle õla kanda ja samas ei ole “kohmakas” materjal – saab väikeseks kokku voltida. Meile väga meeldib see kott ja kasutame absoluutselt iga päev!

Aga jah, hinnast veel rääkides, siis Rimi kilekott maksab 19 senti, paberkott oli vist paar senti vähem. Kujutate ette, et kui, näiteks, käite 5 korda nädalas poes ja ostate iga kord ühe kilekoti (vahel käite vähem, vahel rohkem, vahel ostate ka kaks kilekotti korraga), siis aastas kulutate te kilekottidele umbes 45 eurot, sendid peale. Ja nüüd see 16 eurot on siis küsitlust väärt? Muidugi, ise tehes saab odavamalt, nii tore, kui kõik oskaksid ning leiaksid aega, et seda teha, aga kes ei tee, siis minu meelest on see väga hea edasiminek, et toidupoes kilekottide kõrval ka korralikke riidest kotte müüakse.

Kahju, lihtsalt, et töötajad seda mõtteviisi ei toeta, aga ma tõesti loodan, et see muutub. Nii palju, kui minu aastatepikkune kaubandus-teeninduskogemus on õpetanud, siis kulutada võib ju tuhandeid eurosid toodetele, turundusele, kampaaniatele, aga halb teenindus võib kogu projektile minutitega vee peale tõmmata, nii, et töötajate koolitamine ning motiveerimine ei ole koht, kus kokku hoida.

Vot, selline koti-lugu.

Ja minu isiklik arvamus – on küll aus kott!

 

13 thoughts on “#AusKott või siiski mitte nii aus?

  1. Vôibolla on müüjad inimestelt selle kalli hinna pärast nii palju viha saanud, et nüüd küsivad enne igaks juhuks üle. Pärast ju raskem hakata tšekkidega mässama ja raha tagasi maksma. Paljudele on see ikka liiga kallis hind. Eriti kui veel koti juures hinda väljas pole.

    Meeldib

    1. No see, et raske midagi tagasi võtta või halb, kui õiendatakse, pole küll põhjus nii käituda. Klienditeenindaja töö ongi selline, et paraku leidub inimesi, kes sind maatasa teevad ja põhjused võivad isegi täiesti suvalised olla. Aga mina oma aastate jooksul olen õppinud, et alati saab ise vastavalt suhelda ja reageerida. Vahel lööb ikka verest välja küll, selge see.
      Absoluutselt jama on see, kui klient viisakalt küsib toote hinda (korduvalt), teenindaja käratab ja näitab välja iga oma liigutusega toote osas vastumeelsust. See on ikka väga vale 😦

      Meeldib

  2. Kusjuures hea teada, et sa seda kvaliteetseks hindad, ma olen ise ka neid kotte vaadanud aga hinna uurimise ja lähema näppimiseni pole veel jõudnud.
    Võibolla tõesti on müüjad pidanud palju tegelema klientidega, kes hinda kuuldes on otsustanud ostust keelduda. Või siis asi selles, et Rimi ise müüb ka riidest kotte, konkurent ju (kuigi oma raha peaks nad ju niikuinii kätte saama).

    Meeldib

    1. No see kott on ka siiski Rimi oma tellimusel tehtud. Tõenäoliselt tahaksid nad ikka kotile kulutatud raha tagasi teenida 😀
      Kvaliteediga olen küll igati rahul ja väga mahukas kott!

      Meeldib

  3. Ma olen absoluutselt veendunud, et nad ongi juba nii palju klientidelt sõimu saanud, et pffff ming iriidest kott ja SELLISE hinnaga!!???? Olen ise ka kassiir olnud ja tean, mis tähendab selline klientide mölisemine. Ei meeldi järjekorras seisjatele, kui eespool ostlemine mingi jama pärast stoppama jääb, kuna tsekki vaja tühistada, kedagi asjaajajat oodata jne. Ka need tagumised elavad tihtilugu oma pahameele ikka müüja peal välja. Probleemi lahendus oleks tegelikult imelihtne – pandagu see hinnasilt siis lõpuks külge ja ei tohiks enam probleemi olla. Muidugi absoluutselt ei õgusta sellist etteheitvat suhtumist, umbes et kas sa tõesti oled see loll, kes nii kallist kotti ostab jms millega sa ja tuttavad kokku puutusid. Mulle isegi meenub, et olen kassas tööl olles nii mõnegi asja puhul isegi enne skanneerimist küsinud, et kas ikka kindel, et soovite, see maksab nii ja nii palju, aga see tähendab, et tolle mingi konkreetse tootega on olnud mingi suurem segadus ja jama ning tagatubades tähtsamad ninad pole suutnud seda ära lahendada. Kui ei lahendata, siis kassapidaja kahjuks vaatab ka, kuidas oma tööpäeva jamade vabamalt mööda saaks.
    Tartus Rimis ka ükskord vaatasin, et oo, kena kott, ostaks. Siin oli aga hind kenasti olemas ja loomulikult polnud mul võimalik seda osta. Aga mul on ka see teema, et enamus elust pole ma kilekoti inimene olnud. Mul ei kulu seda 45€ aastas poekottide peale. Ega ka mitte prügikottide peale, sest kuskilt on ikka tekkinud meile koju ka kõiksugu kilekotte ning kasutame prügiks ka neid läbipaistvaid, mida ma kusjuures alati poodi minnes kotti pistan, et ei peaks poest uusi võtma. Enne lapsi käisin poes alati seljakotiga. Kui ostud väga suureks läksid, oli seks puhuks kaasas veel ka riidest ostukott, saadud kunagi ülikooli aegu mingilt ürituselt. Eks mõne riidekoti olen paari euro eest ostnud ka. NIiet ma reaalselt pole väga palju ostukottidele raisanud. Haruharva, kui tõesti mitte midagi pole kaasas ja olen sunnitud mingi kilekoti ostma. Ning jah, sul on õigus, iga jumalama kord lõhub miski selle koti ära. Mõttetu värk.

    Liked by 1 person

  4. Haa, meil oli TÄPSELT SAMA juhtum! Eelmine nädal Ülemiste Rimis, Emu (mu ema siis) soovis riidest kotti, müüja: «Teate, see maksab 16€,» ja suunas mu Emu mujale st Tigerisse 2eurist kotti ostma😂

    Meeldib

    1. On väga lugupidamatu teise inimese veebikoju tulla sellist kommentaari kirjutama. On vaks vahet, kas sa kommenteerid Delfis või blogis.

      Minu arust oli tegemist taaskord väga huvitava postitusega. Üldse tahan tänada Sind, Lilli, et kirjutad nii avameelselt ja põhjalikult, tunnen paljudes olukordades ja mõtetes end ära.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s