Miks lapsevanemad nii udukapsad* on?

*Jaanus kasutab sellist sõna. Tähendab ajutud, mõistuseta, mäluta jne

Ma olen aru saanud, et paljudel inimestel, ka osal lapsevanematest, ei ole ettekujutust sellest, milline näeb välja elu kahe nii väikese vanusevahega lapsega, seejuures omamata lähedaste sugulaste või lapsehoidjate tuge. Meie Jaanusega leiame end väga tihti olukorrast, kus peame selgitama, miks me ühte või teist asja teha ega kuskile minna ei saa või peame midagi pikemalt kaaluma ja planeerima. Me oleme seda nii palju pidanud selgitama, tundes samas hinnangute andmist, et “saaks küll, kui tahaks jne” , et tegelikult on kohati juba piinlik, aga tõsi – kui ise selles olukorras ei ole, siis teistel ongi raske kõrvalt hinnata.

Mina ei teadnud ka enne lapsi mitte midagi. Õigemini, arvasin, et teadsin kõike, olin teoorias väga tugev, kuidas peaks last õpetama või elu korraldama ning aega jagama. Ma olin, päris siiralt, täiesti pime ses osas ja arvasin, et kõik on korraldamise küsimus ning kui asjad on ligadi-logadi, siis vanemad on saamatud. Ma ei sallinud selliseid saamatuid hädasid silma otsas ka.

Nüüd ma tean, et saamatuse või hädaga pole siin mingit pistmist ja “saaks küll, kui tahaks”-jutule võib vast vastata nii, et hetkel pole tähtsamat “saamist ja tahtmist”, kui on meie lapsed. Ilmselgelt on see prioriteet. See postitus ei ole kurtmine ega hädaldamine, vaid lihtsalt pilguheit meie igapäevasesse ellu.

Kuna selgitamist ja ebamugavaid vestlusi on meil juba piisavalt olnud, siis mõtlesingi, et panen mingi punktirea kirja, millised nn raskused kahe väikese vanusevahega lapsega ette tulevad – võib-olla mõni, kes selles olukorras ei ole, saab asjast veidikenegi aimu ega mõista lapsevanemaid kohe hukka, kui nad jälle millestki osa võtta ei saa või 20 minuti hilinemisega, kortsus riietega, kuskile kohale ilmuvad.

  • Koos ühes kohas püsimine, tore tegevus või söömine ei ole võimalik. Kui keegi tahab meid perega kutsuda “mõnusalt” aega veetma, korraks “vabalt võtma” ja vaheldust saama, siis arvestage: meil mõlemal Jaanusega on lastega käed täis. Kui saame nad kuskile lastetooli panna, siis sellega asi ei piirdu, sekundiga on olukord muutunud – Johan on selleks liiga suur ja vali, ta tahaks KOGU AEG ringi joosta ja asju uurida. Oskar on beebi, tüdineb ära, tema tahab koguaeg minu sülle või seda, et temaga ringi jalutatakse. Nii, et kui keegi tahab meiega koos kuskile välja või sööma minna, siis arvestage sellega, et sellisel juhul võiks laste vaatamisest saada kõikide koostöö. Vastasel juhul on nii: üldiselt meid ennast tegelikult lauas ei ole, rääkida meiega ei saa. Enamasti on nii, et ma küll näen inimesi, oleme tundide kaupa kuskil, aga konkreetselt vestelda ei ole saanudki. Mingi märksõna ja jälle jooksen. Õhtud lõppevad tavaliselt selliselt, et oleme mõlemad Jaanusega näljased ja väsinud (sest süüa ei saanud) ja lisaks parajalt stressis. Järgmisel päeval, muide, on tunne nagu oleks lahingust tulnud – eriti väsinud, oimetu olemine.
  • Telefonikõned on out – telefoniga ei ole võimalik rääkida, sest kui lapsed ei maga, on kisa, tegelemist, jälgimist nii palju, et pooltel kordadel ei tea, kus mu telefon üldse ongi. Ja kui nad magavad, siis minu pärast surisegu või vilkugu see telefon kuskil nurgas, ma ei vasta, ei räägi, ei reageeri. See, kui üks kahest magab või veel parem, mõlemad magavad, on hetkel selline luksus, et ei tasu riske võtta. Ja kui ma vastan telefonile või lausa ise helistan, siis olete sattunud harukordsele kullasoonele.
  • Kindel kellaaeg on alati -ish ehk mingi aja paiku – ma ei kuritarvita seda, et mul on kaks last ja võime hilineda või end oodata lasta, pigem üritan kõigest väest, tohutute ettevalmistustega jõuda õigeks ajaks. Kaks väikest last ei ole mingi naljaasi – ootamatud olukorrad tulevad sekundiga ja sellelaadsed, mida ei oska mitte iial ette planeerida, ka siis, kui niigi oleme palju varuaega sisse planeerinud. Asjade pakkimine, kui üks pea kahene neid laiali veab, kuigi paneme omameelest väga osavalt kättesaamatusse kohta, on üleüldse omaette teema. Kuskile minek või sättimine on üks suur kadalipp. Vahel läheb päris sujuvalt ja ise ka imestame, et oh, täitsa hästi läheb, vist hakkab juba lastega kergem ja ise oleme tegijad ja … Vahel on uksest välja saamine paras draama ja pisarad. Ja kui siis läbi raskuste kunagi kohale jõuame ja keegi vangutab kellaaja osas pead, siis oleme mõlemad seda meelt, et need keegi’d võivad üksi edasi vangutada – me läksime läbi tulest ja veest, et sinna minna. Muidugi, mõistlikud ning inimlikud inimesed ei vanguta pead, vaid teavad, et selline draama ja stress, nagu kahe väikesega välja minemine võib vahel olla, võtab viimsegi energia. Isegi naeratust on raske näole saada. Nii, et vangutuse asemel võiks väikeste lastega peresid tervitada rõõmsalt ja südamlikult ning öelda, kui tore, et te kõik siin olete!
  • Vestlused on igavad – meie pead on täis igasuguseid laste- ja ellujäämise asju. Minul eriti – ma olen pea kolm aastat lastenduses sees olnud, mingit muud elu ei teagi. Ma ei oska mitte millestki rääkida, nii väga kui ka ei tahaks. Teine asi on see, et ma olen enamasti nii väsinud, et ma ei jaksa millestki huvitudagi, ajan sõnad sassi, mõttelõng kaob, kui keegi midagi räägib, avastan, end mõtlemast, et huvitav, kas Johani arstiaeg oli 7. või 9. kuupäeval? Kas ta piisavalt joonud on täna? Mida ta üldse sõi? Kas Oskarit peaks kuskile toitma minema? Kas pliit sai üldse välja? Mingid sellised ketramised enda peas. Ja ei suuda jälgida mitte midagi, sest koguaeg mingi instinkt paneb lastele mõtlema, et ega ma midagi nendega seoses ära ei unusta. See on paljudel emadel nii ja juba rasedana. Mul oli sama – juba unes näed, kuidas unustad lapsi kuskile, jätad nälga, keegi varastab – kohutav vangistus on see lapsevanema vastutus ja armastus. Jaanusel on veel see, et tööd, tähtajad, klientidega kohtumised on lisaks. Nii, et ka temalt ei tasu mõistlikku juttu oodata 😀
  • Mäluga on halvasti – seda teeb multitasking. Elu kahe väikesega, millele lisaks on ju kõik muu ka – töö, kodu, erinevad kohtumised, arstid, asjaajamised jne on paras pusle ja žongleerimine – nagu eelmises punktis ütlesin, pea ei puhka. Seetõttu on mäluga halvasti, sest infot, mida peab nüüd ja kohe tegema ning haldama, on hiiglaslikes kogustes. Nii, et kirjutised, meilid, märkmed on meie parimad sõbrad – iga väike asi tuleb kohe kirja panna või muidu on halvasti. Pole mõtet “räägime otse, saab kiiremini” asja edendada. Ei saa kiiremini, sest hetkel ei saa me seda garanteerida, et räägitu umbes 5 minuti pärast meeleski on, nii, et jama lugu, aga igal juhul on kirjutamine palju tõhusam.
  • Lastevaba aeg on ulme – kummalgi on alati üks kahest lapsest või mõlemad, aga seda viimast äärmisel vajadusel (töö, mingi asjaajamine, arst jne). Üksi kahega on raske ja meie Jaanusega teeme koostööd nii palju, kui saame, et koormused veidi võrdsemalt jaguneksid. See, kui, näiteks, Jaanus annab mulle n-ö puhkust, ei tähenda see enam lastevaba aega, vaid seda, et ta võtab Johaniga midagi ette ja mina saan “hinge tõmmata” olles ainult Oskariga. Meil ei ole vanavanemaid abis ega palju toredaid sugulasi, kes saaksid lapsi hoida, niisiis, oleme Jaanusega algusest peale ainult kahekesi aega jaganud. Kahe lapsega on väga raske üksi pikemalt toimetada, üldse ei ilusta, ja eriti veel siis, kui üks on rinnalaps.
  • Lapsehoidjaid ei leia – see väide väärib enda punkti. Kahele nii väikesele ühte lapsehoidjat, kes oleks usaldusväärne ja võimekas, naljalt ei leia. Minu süda ei ole rahul, kui peaks keegi suhteliselt võõras lapsehoidja tulema ja neid mõlemaid kantseldama, ma ei suudaks üldse olla. Oskaril on selline periood või on lihtsalt loomus olla väga minus kinni, nii et kui Oskar vajab korralikku lohutamist, Johan üliaktiivset tegelemist ja jälgimist, siis ei saa ma lapsehoidjatesse kergekäeliselt suhtuda. Samuti ei ole meie need “kord peab majas olema” inimesed või sellised, kes keelaksid last, et endal lihtsam või mugavam oleks. Me tahame lastega maksimaalselt tegeleda, nende uudishimu rahuldada, lasta kõike avastada, ka seda, mis juhtub, kui teatud asju teha, las nad kogevad, arenevad ja tunnevad õhinat nende asjade osas! Absoluutselt ei sobi meile laste kallal kallal õiendamine, suvaliselt keelamine ja laste stressi ajamine. Me ei ole väga palju mõttekaaslasi selles osas leidnud (kui Isabelle Filliozat* välja arvata), nii et ma ei usalda oma lapsi kellegi sellise hoolde, kes ainult vaataks, et võimalikult mugavalt ja “kasvatuslikult” aeg mööda saata. Seega, võib öelda, et lapsehoidjaid ei leia 😀
    * raamatu “Minu mõistus on otsas!” autor. See raamat võiks olla kohustuslik kirjandus kõikidele inimestele, kes lastega kokku puutuvad.
  • Hommikust õhtuni oleme hõivatud – ei ole hetke, mil meil ei ole midagi teha või tekib mingi “vaba auk”. Seda ei teki, nii, et kui keegi soovib, et teeksime midagi, kui “vaba auk tekib”, siis arvestage, et jääb tegemata. Pigem, kui vaja, siis korraldame ja planeerime kõike aegsasti, et saaksime kõikvõimalikud muud toimetused selle ümber sättida, ka öötundidele, aga “lahjemat” aega ei ole võimalik ootama jääda. Koguaeg ongi tegemist, koguaeg on kiire ja see, kui mul on näiliselt vaba hetk, siis see on mingi olulise asja arvelt, mida ma teen tõenäoliselt öösel. Sest kõik muud hetked on lastega hõivatud ja see ei ole liialdus, saamatus, hädaldamine või mõni muu põnev sõna, see on lihtsalt hetkel meie elu.

Kõik päevad ei ole nii “keerulised” ka, aga see võib olla sellest, et me lihtsalt oleme oma eluviisiga juba harjunud – meie jaoks laste kisa, mingite asjade loopimine, röökimine ja möllamine ei ole mingi asi, mida kuidagi eriliselt ära märkida. Ma olen avalikes kohtades toimuvate “tantrumi“-pilkudele täiesti immuunne. Ausalt öeldes, me oleme õppinud seda “kammaijaad” isegi nautima, sest meid toetab fakt, et oleme enda laste järele hullud. Siis lihtsalt ei ole võimalik seda segadust vihata.

Niisiis, nüüd te teate, et suhtlemine on raskendatud, isegi “mom friend‘e” ma tekitada ei saa, sest ma olen nii ebaviisakas ega ei vasta ühelegi kirjale normaalsel ajal (loe: ööseks pea tühi ja ei ole aimugi, kuidas vastata või millal võiks kokku saada, kuigi ma ju nii väga tahaksin suhelda).

Ja ega ma, kusjuures, ei põe ka, et meil selline “titeelu” on – aeg läheb nii ruttu ja kohe kindlasti hakkan ma hetkel käimasolevat aega igatsema. Las ollagi siis praegu see meie “kammaijaa”.

P3330204

 

34 thoughts on “Miks lapsevanemad nii udukapsad* on?

  1. Heh, ma ei kujuta ettegi, milline see elu veel kahe pisikesega on, kui mul see üks imeline aktivist juba nii palju tähelepanu nõuab. Mul on selle võrra ka kergem, et mul suurem laps võtab vahel Loviisa enda hoolde ja ma saan rahus koristadagi. Aga kusagile perega minemine on ikka paras peavalu. Sõbrad ka armsalt pakuvad, et tule ja võta laps kaasa. Jee rait! Ma ainult jooksen temaga seal, suhelda kellegagi ei saa ja pärast olen nii läbi omadega, et lihtsalt lamaks 2 päeva 😁😁 mina mõistan. Minu jaoks on müstika, et sa niigi elurõõmus oled. Sa oled vinge! Keep it up! 🙂

    Liked by 1 person

  2. Täpselt, mul ühegagi sarnased mured (2,5a), nii et kaheväiksega kuskile minek on minu jaoks tõeline vapruse tipp. Tahaks, et restoranides oleks suur kinnine ruum umbes kolme lauaga ja ülejäänud ala oleks väikelaste mänguväljak. Täpselt sellise suurusega, et laps saab end tühjaks joosta, aga oleks samas kogu aeg silma all ja ei saaks midagi “keelatut” teha. Aga see on utoopia 😀

    Liked by 1 person

    1. Tallinnas Stockmanni Mademoiselle kohvikus on (vähemalt veel 2018 a kevadel oli) sellisele kirjeldusele vastav lasteala, mõned mänguasjad küll katki ja toidud nii-naa, aga võimalus siiski.

      Meeldib

  3. Minul on tunne, et võtad seda laste teemat natukene liiga tõsiselt. Ei pea ju muretsema selle pärast kas laps ikka on saanud piisavalt juua – muidugi on ja kui ei ole, siis annab ta sellest märku. Lapsed on tugevad ja oskavad ise vajalikel hetkedel tähelepanu tõmmata. Lihtsalt pisut murelikukuks teeb see, et sa kurnad end liigselt ära. Ja kindlasti leiab normaalse lapsehoidja, tuleb pisut süveneda ja usu mind, see on seda väärt. Ka teie enda suhtele on see vajalik. See on alati esimene reegel, et laste sündides ei saa suhtele vähem tähelepanu pöörata, muidu võivad sel olla kurvad tagajärjed.
    Üldse mitte halva pärast, aga ma tõesti soovitan pisut vabamalt võtta ja lasta asjadel kujuneda. Lõpuks kõik õnnelikumad 🙂 esmalt enda heaolu, siis partner ja siis lapsed. Ka lapsed on õnnelikumad kui vanemad rahulikud ja rõõmsad 🙂
    Muide, kui vanemad ise pinges, siis käituvad ka lapsed võõrastes kohtades palju hullemini, Ja see minu enda kogemus kahe väikse vamusevahega lapsega.

    Liked by 1 person

    1. Tegelikult ongi need ketramised peas automaatsed, lihtsalt nii palju on igasuguseid toimetusi, et kahtleme kõige lihtsamates asjades ka juba, nagu söök ja jook. Laps võib end vabalt nälga ja janusse jätta, tulemus on enamasti magamata öö või kõhuvaevused. Eks see oht olegi, kui tal on liiga põnev ja söömine on igav, mispeale mina arvan, et tal hetkel pole isu. See, et mina ja Jaanus oleme kõige tähtsamad, on väga õige. Praktikas on meil raske nö järje peale saada, sest lapsehoidjaid olen läbi uurinud juba mitu kuud. Tõenäoliselt läheb asi stabiilsemaks, kui Johan sügisel lasteaeda läheb. Algul on kindlasti raskem, harjutamise periood jne, aga ehk talveks on mingi rutiin tekkinud ning beebi ei ole ka siis enam nii beebi 🙂 meil Jaanusega on ses osas vedanud, et oleme omavahel mõistlikud, suhtleme ja analüüsime pidevalt kodust seisu, anname endale aru ja teeme koostööd, mitte ei võitle kuidagi olukorra või teineteise vastu. Küll sujub! 🙂

      Meeldib

    2. Kui on normaalne mees, kes mõistab ja ei võta asju iseenesest mõistetavalt, ei juhtu midagi. Meil on keskmisest nõudlikum laps (Johan on samasugune). Mõni “nõrganärviline” oleks ammu lesta lasknud või mööda armukesi tuulanud. Pole minu oma ja vaevalt ka Lilli oma sellised vaid saavad aru, et asjad võivad mõnda aega keerulised olla.

      Liked by 1 person

      1. Just nii. Muide, alati, kui mõtlen Johani loomusele, mõtlen, et vähemalt kuskil Tartus on Jane, kes teab täpselt, milline see elu on 😀 mitte, et ma teiste teadmisi alahindaksin, aga no sinu teadmisi usaldan küll 😀

        Meeldib

  4. Teie tegemisi on nii põnev jälgida, sest ma ise olen täpselt samas seisus. Minu lapsed on sama suure vanusevahega, aga paar kuud nooremad. Praegu loekski nagu iseenda mõtteid. Valisin isegi lapsehoidja juba välja, aga pole suutnud seda esimest kohtumist organiseerida, sest kuidas ma ikka jätan oma pisikesed võõra inimesega. Seda enam, et väiksem uinub enamasti vaid rinna abil.

    Liked by 1 person

  5. Kahte väikese vanusevahega last mull küll pole aga paljud su punktid kehtivad ka ühe lapsega pere puhul. Näiteks see, et me arvestama oma käikudel lapse uneaega. Ei hoia teda üleval tunde peale tavapärast uneaega ega ärata suvalisel endale sobival hetkel kuna keegi arvab, et “lapsed ei pea elu dikteerima”. Puhanud ja rõõmus laps on rohkem väärt kui kellegi juubelile õigeaegselt jõudmine. Ja kuna tugivõrgustikuga on kehvasti siis käime ka ühelapselisena väljas kas kõik koos või siis täiskasvanute üritustel ühekaupa. Ja seltskonnas või külas olles üks meist pigem jälgib last või vähemalt vastab ta arvukatele küsimustele ning teine siis saab sotsiaalne olla. Ja ongi nii, et kuigi laps on juba asjalikus eas ei saa ma siiski endale sobival ajal kasvõi välja jalutama minna vaid selleks peab mees mulle selle aja võimaldama või siis jalutan lapsega jutustades (mis on küll tore aga nt tempokat kõndi nii ei tee).
    Tublid olete, selles pole kahtlustki!

    Liked by 1 person

  6. Palun vabandust, aga sa tundud lihtsalt saamatu ja üle dramatiseerija. Ei ole võimalik, et ühel perel on nii palju häda ja muret kahe lapsega ja kõigi külamuttidega, kes isegi toidupoes/pargis pidevalt nõu annavad. Kas lased ennast lõdvaks või võtad ennast kokku. Jah, mul on neli last. Kaks suuremat (10 ja 12) ja kaks pisikest (6-kuune ja 3-aastane) ja palgatöö, mida igapäevaselt kodus teen. Kõige selle juures on 120 m2 koristatud, iga õhtu on perele õhtusöök valmistatud. Kõik lapsed on puhtad, kasitud ja rõõmsad. Ei ole koristajat ega lapsehoidjat. Ei käi ka vanaemad/vanaisad lapsi hoidmas, sest nemad käivad veel tööl ja elavad meist sadu kilomeetreid eemal. Olen loobunud päris oma ajast, aga seda ainult seni kuni kõige pisem rinda saab. Aga ma ei kurda. Poole aasta pärast on see möödanik ja saab endale ka sobivaid hetki, üritusi, tegemisi lubada.

    Liked by 1 person

      1. Aga võib-olla räägib MS täiesti tõtt, igaühel meil on erinevad arusaamad koristamisest, söögi tegemisest jne. Võib-olla on tema jaoks koristamine see, kui õhtul tõmbab harjaga köögipõrandalt suurema sodi kokku ja paneb ära mõned mänguasjad. Söögiteo all mõtleb ta võib-olla seda, et ühel päeval keedab pelmeene, teisel päeval teeb purgisuppi. Palgatööks võib inimene vabalt nimetada ka oma vana kola müümist osta.ee-s. Suuremad lapsed hoiavad väiksemaid ja ongi jälle päev õhtusse veeretatud. Ja siis õhtu lõpus istub maha ja mõtleb, et küll ma olen ikka hea naine ja ema, kõigist kõige parem.

        Taolised mõtted tulevad mul alati, kui ma kellegi kiidulaulu ja üleolemist kuskilt loen.

        Liked by 1 person

    1. Kuule, aga lase päevakava letti. Ma tahan näha millal midagi tehakse, et jõutakse. Kui ei tee üha päevaga, kirjuta siis mitmest. Õiendada ja ennast tähtsaks teha on palju lihtsam kui howto’d jagada.

      Liked by 1 person

  7. Aga miks see ei või tõsi olla, et mõni saabki oma laste, kodu ja eluga paremini hakkama kui teine? Minu tutvusringkonnas on kohe kaks perekonda, kus on neli last. 2-12- vanuses. Üks pereemadest tegeleb bikiinifitnessiga ja teine peab kahte restorani ja seda laste kõrvalt.
    Ongi olemas päriselt tublisid ja väga töökaid emasid, kelle lapsed rõõmsad ja ema-isa õnnelikud. Halva päeva eest ei ole keegi kaitstud, aga sellist pidevat virinat ja hala on ühe ema sulest…

    Meeldib

    1. Kaidi, ka meie peame oma ettevõtet väga väikeste laste kõrvalt, käin kursustel, teeme lisaks muid elu edendavaid asju, käime väljas jne, see polegi küsimus. Ja meie oleme ka õnnelikud. See, et jookseme laste järgi, ei kamanda neid vagusi olema jne ning päevas 24h tundub lühike aeg, ei tähenda, et oleks mingi hala, vaid selgitan nendele, kellel pole sada asja käsil ega saa aru, miks me nii hõivatud oleme. Meie näeme seda nii, et hoopis need ei ole meie pärast õnnelikud, kes meist aru ei saa, mitte, et meie oma hõivatuses oleme õnnetud.

      Meeldib

  8. Mina nii kurjalt ei ütleks, aga tuleb tunnistada, et minu tuttavate titemammade ringis on meil omavahel kasutuses juba väljend “on kui raske tahes, nii raske kui Lillil ikka pole”. 🙂 Ma usun täitsa, et ongi raske ja ta seda raskust tunnebki, aga see ongi seetõttu, et inimesed on erinevad ja mõned asjad lihtsalt tunduvadki osadele raskemad. Minu arvates peitub “häda” selles, et ta ei taha ikkagi lapsehoidjat võtta ja arusaadavatel põhjustel: tema lihtsalt ei usalda oma lapsi võõra kätte. Olgu siis nii. See omakorda aga teebki kõik palju palju raskemaks. Lilli tunnistab ju ise ka, et temal ja Jaanusel on lapsed ja nende vajadused nr 1, seega ei saagi teisiti kuidagi olla, kui nii, et ema-isa mattuvad selle koorma alla. Kui siia lisanduvad veel nende valitud kasvatusmeetodid, mida Lilli kirjeldas (lapsel pidevalt järeljooksmine, kontrollimine, pidevad arendavad mängud ja tegevused, beebi kogu aeg emme süles jne), siis see ONGI raske. 🙂

    Need, kes siin 3+ lapsega “vabalt kõik ära manageerivad”, neil ongi teised põhimõtted jne. Vaadake kasvõi teisi blogijaid – kellel on lapsehoidja, kellel mees kodune, pere-elu ja lastekasvatamise põhimõtted hoopis teised. Jah, nii saabki lihtsamalt, aga siis tuleb oma põhimõtteid muuta.

    Meeldib

    1. Minu lastekasvatamise põhimõte on see, et tõesti, ei lähtu vanemate mugavusest, vaid laste heaolust. Hetkel olgu kui raske tahes, aga esimesed aastad lapse elus ja turvatunde aluse panemisele on üliolulised, mistõttu me ka näiliselt elu keeruliseks elamegi. Tegelikult on see, et ehitame usaldust, suhtlust, õnnelikke lapsi ning täiskasvanuid. Pole vaja siia rohkem katkisi hingi, kelle puhul keegi ei tea, kust miski alguse sai või miks laps ei tunne end väärtustatuna. Te võite meie meetodeid kritiseerida, aga nii me toimime sellegipoolest. Uskuge või mitte, me oleme sealjuures väga õnnelikud ning edaspidi hakkab aina kergem, leiame aega endale ka, ma üldse ei muretse selles osas 🙂 ja lihtsalt lisainfoks – kuni nad mu sülle kaisutama tahavad tulla, seni ka võtan selle aja ja kaisutan suurima rõõmuga vastu!

      Meeldib

  9. Nõustun päris paljuga – oma aega ei ole, lapsehoidjaid pole…ühtlasi kiidan, et oma mõtted kõik ausalt üles kirjutad! Ma usun, et vahel ongi kõik pahasti aga enamasti saad ju tegelikult kõigega hakkama just nagu need 4 lapsega superemmed.
    Mis minule kriipima jäi on see, kuidas teatud emad toovad lapsi ettekäändeks pidevale hilinemisele. “Laps ei tahtnud riidesse panna” jne. Sorry, aga 99% juhtudest oleks lihtsalt pidanud varem tegutsema hakkama. Lastega peabki palju ette mõtlema, tund aega varem sättima hakkama. Ainuke erand on kui laps tõesti magab ootamatult kaua või vähe, aga siis saab ette hoiatada, kui taoline oht on. Kõige hullem on kui te olete ekstra klapitanud oma laste ja sõbranna laste päevakavaga ja siis ta jääb 1,5h hiljaks ning keerab su enda lapse päeva kõik metsa, sest “ah tead ju kui raske on lastega kodust lahkuda”.

    Meeldib

    1. Tõsi, see hilinemise teema lastega on minu jaoks sama – varem sättima, asjad valmis jne, mitte, et ah, ma võin, sest teiste aega tuleb austada. Siin kirjeldasin just neid olukordi, kus lihtsalt üks asi viib teiseni ja lähebki aeg, hoolimata suurtest ettevalmistustest. Et noh, kõigil vahel juhtub ja see ajab lapsevanemaid endid väga närvi (vähemalt meid küll) ega mõtle üldse, et me võime hilineda.

      Aga jaa, mul on edukaid päevi ka päris palju, kõike on ja seda tahtsingi kirja panna 🙂

      Meeldib

  10. Naisteajakirjades kirjutavad vahel mõned tuntud inimesed oma MM keskmisest tavalisest päevast kellaajaliselt, mis kell ärkavad, mis siis saab jne. Kuni magamaheitmise kellaajani välja. Huvitav on lugeda, tihti on sellise ülevaate kirjutanud mõni noor ärinaine, kel ka väiksed lapsed ja veel koer vms. Oleks nii põnev sinu päevast ka sellist juttu lugeda, siis saaks võib-olla lugejad aru ka, kuhu ja millele see aeg teil kulub. Kirjuta sellest! 🙂

    Meeldib

      1. Muide, ma olen sellele mõelnud, et panen järjest kirja, oleks põnev. Lisan laused, mida ma pean päeva jooksul miljon korda ütlema, a la, “Johan, ära roni selle radika otsa” või kui tihti ma temaga mingit mänguasja laulu kaasa laulan, sokki jalga ja jalast ära panen jne. Noh, kuhu see aeg kaob jah, eksole, pisiasjad. Igatahes, ma ei ole jõudnud kirja panna 😀

        Meeldib

  11. Ma olen selline laisem ema, et ma küll tegelen lapsega, kuid suurema osa ajast lasen tal endal joosta ja leiutada. (Ükspäev mu kahene leiutas viisi, kuidas pliiatsid efektsemalt paberile saada, tuleb emme veeklaasist läbi kasta ja voilaa) Tuleb tõdeda, et natuke liiga palju lasen ka lapsel multasid vaadata. Ma imetlen emasid, kes rohkem möllavad ja suunavad ja arendavad. Ülitubli oled!

    Postitust lugedes jäin mõttesse, et miks te ei palka kahte lapsehoidjat korraga? Meil tuttavatel kaksikud ja nemad võtavadki hoidjaid ainult kahekaupa (sest üksinda on raske eelkõige hoidjal endal).

    Kommentaare lugedes, siis sorri, aga see 4-lapse ema mahategemine oli lihtsalt nii perekoolilik. Muidugi see kommentaar oli seda ise ka. Kuid mõnel võib-olla ongi nii, et kõik kodused toimetused ja töö ja kõik saab kenasti tehtud, sest “kes teeb, see jõuab”. Ma päris hästi ei usu, et tädi üldse ei kurda, aga äkki tõesti 🙂

    Meeldib

    1. Mind natuke ärritas see lihtsalt, et 4 lapsega pereema poolt ei tulnud kommentaar nõu ega toetuse osas, vaid “mina küll saan”-jutt, mis oli mõeldud siiski selleks, et mind halvasti tundma panna. Mina kogenud emana jagaksin oskusi, nõuandeid jne, kuidas kõike toimima saada. Mina jagasin lihtsalt infot enda igapäevase elu kohta ja sain ise nn kambaka. See on koht, mis paneb mõtlema, miks teisi (mind) on vaja kritiseerida, kui oma postituses teistele ma seda ei teinud. Inimesed ei mõista, et me kõik oleme siin elus koos, koostöö ja toetus viib edasi. Ma ei võitle ega võistle kellegagi, mulle ei meeldi see üksteise vastane olemine. Seetõttu ärritavad taolised kommentaarid, milles kumab läbi kellegi paremaks pidamine ja teiste maha tegemine.

      Meeldib

      1. Täiesti nõus sinuga. Selline diplomaatiline lüke siinkohal olekski olnud küsida, et räägi, kuidas siis. Sorri, kui see perekoolilik nüüd solvav oli, kuid see purgisupi jutt tundus nii lame (seda enam, et mul juhtub ka vahel harva, et serveerin perele purgisuppi 😀 )
        Tead, ma usun, et oled päriselt hakkaja ja lahe ema oma lastele ja et teil on übertore pidevalt. Samas postitustest inimesed ikka nopivad need negatiivsed emotsioonid välja ja siis võib-olla tundubki mõnele, et sa muudkui tegutsed ja oigad sealjuures ja ei naudi üldse. Ja siis lennatakse peale lausetega, et armas Lilli – võta nüüd chillimalt. Missest et sa sa ilmselt võtadki.
        Ei tasu selle 4 lapse ema asja üldse hinge võtta, kes ei tahaks nina püsti ajada ja parim olla 🙂

        Liked by 1 person

      2. Ma olen nii palju mõelnud, et paneks kirja, aga tõsiasi on see, et päevakava muutub pidevalt. See, kas, kuidas, kus keegi magab, pole kunagi teada (kuigi planeerin omameelest). Või mis kell lõpuks õue saame jne. Ja mõtlesin ka sedq, et panengi nii kirja, kuidas asi on – alustan ühest otsast, lõpetan hoopis mujal, sest vahepeal on nii palju toimunud, kuhu vaja kohe sekkuda. Mistõttu ongi see, et ma ei jõua kõike tehtud, mida “peab” tegema.

        Meeldib

    1. Meil oleks selle üle väga hea meel, kui neil oleks võimalus rohkem (oleme 2 aasta jooksul u 3 korda keskmiselt paar tundi korraga abi saanud) lapsi hoida, aga kahjuks ei ole.

      Meeldib

  12. Mul on ka kaks väikese vanusevahega last (1a8k vahe) ja ma suhestun alati sinu postitustega täiega. Koguaeg valitseb ümberringi kaos ja kõike, mida teeme, saadab ilgem sebimine-jantimine-toimetamine-kisamine jne. Vahel tunnen juba hommikul ärgates ja taaskord sajaviiekümnetuhanndendat korda seda sama hommikuputru keetes ja hiljem lauaalust pudrujääkidest puhastades, et nüüd võiks küll juba õhtu käes olla, sest ma olen juba niiiiii väsinud. Aga eks tegelikkuses leidub igas päevas neid hetki, kus ma vajun diivanile ja mõtlen, et enam ma siit ei tõuse (reaalsus on, et juba 4 sekundit hiljem olen kraps püsti, sest noorem laps jälle kuskil ohtlikult turnimas ja vanem laps oma lükatava autoga tema varvaste poole suundumas) kui ka neid hetki, mil mu lapsed tunduvad mulle erakordselt imelised ja armsad ja tegusad ja me teeme koos midagi toredat ja vahvat. Ühes päevas leidub emotsioone seinast seina.

    Sinu postitused saavad tihti vastukaja, et on liiga vinguvad ja hädaldavad vms. Ma usun, et seda seetõttu, et keegi ei pane niimoodi suht üks-ühele oma tundeid ja mõtteid kirja vaid kirjutades alati asju kas ilustatakse või räägitakse läbi huumoriprisma vms. Mina ise samuti: nt mõni päev on selline, kus ma olen jõuetult keset elutuba istunud ja pisaraid valanud, sest ma tunnen, et ma ei halda seda olukorda enam ära, mis mu ümber toimub ja see non-stop laste kisa-kära-vingumine-nutmine hakkab lihtsalt niiii hullult ajudele ja närvidele ja ma lihtsalt ei leia endas jõudu, et hakata jälle süüa tegema-samal ajal ühte last süles tassides, et ta kassikrõbinaid süües ära ei lämbuks ja teisele lapsele 4763-korda meenutades, et see pliidiuks, mille ees ta just mängima peab, on väga kuum. Aga ometi kui nt sama päeva õhtul keegi küsib, et kuidas läheb või kuidas siis on elu kahe lapsega vms, siis ma vastan, kas läbi huumori (“Täna küll tekkis soov korraks neid poes kommiriiuli ette maha jätta ja ise veini jooma minna, aga muidu on kõik hästi) või siis lihtsalt, et “Noh, eks ta raske ole vahel, aga lapsed on ikka armsad küll” vms. Ma ei vaevu kunagi reaalselt kirjeldama, milline emotsionaalne rollercoaster see on, sest enamasti on emotsioonid selleks hetkeks juba tuure alla võtnud ja ma lihtsalt kas ei viitsi/soovi/jaksa hakata kõike põhjalikult seletama ja analüüsima.
    Sinu postitustes ma aga loen ja tunnen ära täpselt neid samu tundeid ja mõtteid, mis mulgi igapäevaselt aktuaalsed on. Ma ei leia, et neis on midagi vinguvat või hädaldavat, sest ma ise reaalselt kodus mõtlen ja tunnen TÄPSELT samu asju. Tunnen mõnikord ärgates, et oh, täna lähme turule ja mänguväljakule ja ma teen hea tervisliku söögi ja siis me õhtul lähme veel õue ja teeme midagi toredat jne ja siis umbes tund aega hiljem kui turule jõudes on üks laps enda mähkme täis kakanud ja teeb põrgukisa, sest ilmselgelt just täna ta ei tee seda hommikust uinakut oma vankris, mis muidu ja teine tahab järjekindlalt turuletilt maasikaid suhu pista, tunnen, et ma olen ikka feil-ema küll, kes ei saa turulgi lastega normaalselt käidud ja täna ma ei jaksa enam mitte-midagi ja lõunasöögiks on kalapulgad. Ja nii need emotsioonid vahelduvad ja ma samamoodi “vingun” mõnikord (enamasti oma mehele), et enam ma ei jaksa ja kõik on nii raske ja tüütu ja siis samal ajal pakin lapsi kokku, et neid randa viia, sest neil oleks seal ju nii lõbus.
    Ühesõnaga, mulle meeldib su blogi ja mulle meeldib sõnum, mida edastad ja ma usun, et nö “meiesuguseid” emasid, on veel küll ja küll ja küll!

    PS! Ja eriti närvi ajab mind see, et tublid ja tegusad emad on ainult need, kes laste kõrvalt ka veel igasugu muid asju teevad – käivad tööl või õpivad või loovad oma firma vms. Minu meelest on tublid ja tegusad emad nii need, kes ka väljaspool kodu aktiivsed on kui ka need, kes lihtsalt oma laste jaoks olemas on ja hetkel muuga ei tegele. Ja tublid ja tegusad on ka need, kelle kodu ei läigi igaks õhtuks, kelle pesukast ajab üle ääre ja kellel pole alati tervislik õhtusöök laual ootamas kui mees koju saabub. Minu meelest on iga ema, kes oma lapsega tegeleb ja teda armastab, superema ja kõik muu seal ümber (kas ta käib tööl; kas tema kodu on korras; kas igal õhtul aurab söök laual; kas ta elab aktiivset seltsielu; kas ta jõuab juuksurisse/käib kolmandat päeva sama krunniga) on üsna väheoluline.

    Liked by 1 person

    1. Oh, see on täpselt see, mida ma kirjutades mõtlen! Nii üks ühele tunnete üles-alla käik ! Mul on vahel nii jõuetus peal ja mõtlen, et ma ei suuda nendega kuskil käia (turu-näide) ja siis juba tund aega hiljem olen nendega edukalt hoopis mujal tegevustes. See käibki kõik nii kiiresti, et tegelikult kirja panemise asemel voiks keegi filmida 😀
      Igatahes, suur aitäh selle kommentaari eest! Mina leian sellest tuge !🙏❤

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s