Meie “elupäästjad”

Ma olen päris palju mõelnud, kuidas seda postitust teha või kas üldse teha, aga kui mõtlen tagasi ajale, kui mul ei olnud veel lapsi või ootasin teist last, siis iga selletaoline artikkel või postitus oli suureks abiks. Seega, loodan, et minu sõnavõtt on ka kellelegi samas seisus olijale abiks. See kõik on, muidugi, vastavalt minu kogemusele kirja pandud, aga kui piisavalt teiste kogemustest lugeda, tekib enda peas ka ehk mingi selgem pilt või julgem tunne otsuseid vastu võtta.

Ma ei hakka pisiasjadest rääkima, see on vast igaühe enda maitse ja võimaluste piires, milliseid riideid, vahendeid jne nad endale/lapsele ostavad. Pigem räägin suurtest, meie jaoks absoluutselt asendamatutest, igapäevaselt kasutuses olevatest asjadest, mis elu kahe väikese lapsega oluliselt kergendavad. Ega neid kõige vajalikumaid asju palju ei olegi, pigem, mida vähem, aga läbimõeldum, seda parem. Kuna suured asjad vajavad päris tihti suuremaid summasid ka, siis tulebki enne ostu mitu korda kaaluda.

Pere ja Kodu lisas, ajakirjas Beebi, kirjutan elust kahe väikese lapsega ning seal on samuti nupukesena juures minu väike nimekiri asjadest, mis on meie peres kahe lapsega täiesti asendamatud. Nagu sealgi, rõhutan siin ka, et minu jaoks ei ole need asjad luksused, vaid hädavajalikud – kahe väikese vanusevahega lapsega liikumine, tegutsemine jm on vahel nii keeruline, et kui ei oleks neid asju, mis vähegi elu kergendavad, oleks ikka päris jube närvide mäng küll, aga vanemate mõistuse juures hoidmisesse ei tasu kergekäeliselt suhtuda.

Ühest abivahendist, kahe lapse vankrist, olen juba blogis rääkinud, postitused asuvad siin: Liikumine kahe väikese lapsega: elupäästja Bugaboo Donkey2 Duo ja siin: Meie aus kogemus Bugaboo Donkey2 Duo’ga . Nüüdseks on kogemust veel rohkem ning tõesti, see on meie pere liige, võib vist nii öelda. Ma ei kujutaks elu ettegi, kui mul ei oleks seda vankrit, kus neid kahte turvaliselt paigal hoida. Jeerum, ma ei saaks poeski käia, kõigest muust rääkimata.

bugaboo

Teine suur abiline on BabyBjörni bouncer ehk lamamistool. See erineb paljudest teistest lamamistoolidest selle poolest, et laseb beebil olla enda loomulikus, ergonoomilises asendis, beebi liigutamise peale vetrub kaasa, ei koorma last nii, nagu paljud teised lamamistoolid. Tool on kerge, kompaktne, puuvillase kattega ja kui Oskar veel üsna väike oli, sain ma rahulikult jalaga tooli kiigutada, kuni tema seal unne suikus, ise samal ajal sõin, näiteks.

Enam ta seal päris unne ei jää, aga vahel, kui põrandal olemisest väsib, siis veidi aega istub. Hetkel kasutan seda ka söögi andmiseks (jälgin, et ta siis ei kõigutaks end) sest söögitooliks on Ikea Antilop, kuhu saab alles iseseisvalt istuv laps minna.

BB tool on siiani kasutuses, kuigi üsna vähe – enamasti on ta põrandal mänguasju taga ajamas. Aga kui vannitan teda, siis sinna toolile on hea teda korraks käest ära panna, kui vaja midagi sättida, vanni ette valmistada jne. Oskarile meeldib väga igasugune tema läheduses tegutsemine, eriti, kui asi puudutab vett ja sulistamist. Vahel, kui Johan vannis on, võtan Oskari selle tooliga sinna kaasa, eriti praegu, mil hammaste tulek teeb ta väga rahutuks ning vajab igal pool ainult mind. Siis Oskar vetrub mõnuga toolis, mingi mänguasi hammaste vahel ning jälgib, kuidas Johan veega möllab ja mind üleni märjaks pritsib (ise naerdes, muidugi). Ja mina istun nende juures ja mulisen mingit oma juttu või tõmban lihtsalt hinge, kõik on omadega rahul.

 

Kolmas asi, milleta ma enam beebiiga ette ei kujutaks, on kiigutatav võrevoodi või häll-voodi. Mitte väikest hällimõõtu, vaid suur voodi, mida saab hällina kasutada. Algul on lapsel seal päris lage olla, nagu ikka võrekate ja vastsündinutega on, aga kui panna uinutamise ajaks mingi tekike või väike lapike vastu põske ja vaikselt kiigutada, siis saab päris kiiresti magama. Kui ma oleksin sellist Johani beebiajal omanud, oleksin ma palju rohkem und saanud. Ma arvan.

Ainus jama nende häll-vooditega on see, et valikut ei ole või ei ole ma piisavalt uurinud. Välimuselt meeldivad mulle tavalised voodid palju rohkem ja eriti meeldivad need küllaltki massiivsed ning hinnalised voodid, tõelised beebibuduaari elemendid. See häll-voodi, mis meil on (LINK), ei ole just kõige tugevam isend, kuigi koduleht väidab, et kõrge kvaliteediga ja puha. Tõenäoliselt oli süüdi see, et me akutrelliga ettevaatlikult seda kokku üritasime panna, aga osad puitdetailid läksid pikkupidi katki, pragu tuli sisse, kuidagi väga õhuke ja kerge puit. Tegelikult peab ikka käsitsi kruvima. Mina, igatahes, tahaksin piisavalt tugevate detailidega voodit, mida saab trelliga kokku-lahti kruvida. Nii, et omalt poolt panime ristipidi ka mingid poldid kindluse mõttes sisse. See link, mille siia panin, väidab, et kaks pulka on eemaldatavad, meil on kolm ja võimalik, et see pole üldse see koht, kust osteti (“tellisime” voodi endale katsikukingituseks). Muidu on armas – lihtne, lumivalge (nagu Johani pikendatav voodi), alumise kastiga.

hällvoodi
http://beebile.ee/node/1402

Neljas ja kõige olulisem asi, mida ma soovitan absoluutselt kõikidele lastevanematele, on lapsekandmisvahend! See on meid nii palju päästnud ja aidanud, et polegi sõnu.

Kui algul Oskariga koju tulin, siis selge see, et ei saa teda Johaniga veel põrandale jätta, lähedusvajadus oli suur, voodis üksi pikalt ei maganud ja mina ei saanud temaga koguaeg olla – Johan vajas oma tähelepanu ja igasuguseid asju oli vaja teha. Ainus lahendus oligi kandelina – kõik sai tehtud ilma suurema laste kisata.

Kuna see väärib pikemat juttu, siis teen sellest eraldi postituse (vt järgmine postitus), muidu see siin venib liiga pikaks.

Ja rohkem hädavajalikke “päästjaid” meil ei olegi ning ausalt, ega puudust ka ei tunne. Ainus “päästja”, millest tegelikult siiski tunneme puudust, mida poest ei saa, on lähedane perering. Kui teil on vanavanemad, tädid-onud läheduses ja olete kõik lähedased, valmis aitama ja teineteise lapsi hoidma, siis see on nimekirjas esimesel kohal – pere tugi on laste kasvatamisel väga oluline ja hindamatu.

Selgituseks: meil on väga toredad pereliikmed, kahjuks liiga kaugel või hõivatud! 🙂

Aga pole lugu, siis tulebki abilisi poest otsida ja üleüldse mitte mingisuguseid süümepiinu kulutuste ees tunda, sest umbes kuu ajaga olete tänu nendele vahenditele emotsionaalselt tagasi plussis.

Lugege järgmist postitust ka, seal kirjutan, kuidas läbi valede lapsekandmisvahendite õigete asjade juurde jõudsin ning miks ma üldse seda teemat nii palju ülistan. Ausalt, lina või koti ostmine on parim otsus üldse!

bbjalina

 

4 thoughts on “Meie “elupäästjad”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s