Kiidan taevani: Meie asendamatu kaasaskantav “lapsehoidja” – lapsekandmisvahend

Nagu eelmises postituses ütlesin, siis lapsekandmisvahend on olnud meie jaoks nii oluline abiline, et tahtsin sellest teemast eraldi postituse teha. Ma, päris ausalt, ei kujutaks ette, mis minust, Johanist, Oskarist, Jaanusest ja kõikide närvidest, toidukordadest, poeskäikudest, külaskäikudest jne asjadest oleks saanud, kui meil ei oleks abis olnud kandelina ja kandekotti. Eriti ütlen seda nendele vanematele, kellel samuti kaks väikest ning ühtegi sugulast-tuttavat-lapsehoidjat abis ei ole – see on teie “lapsehoidja”!

Lapsekandmise teema on kuidagi nii “sektilik” kohati, et see tõukab päris paljud sellest kõigest eemale, arvates, et ah, ma ei ole see “öko-emme” (mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda, kui väga ma sellist väljendit ei salli). Mul on kahju, et ikka veel on mõnel need nn klapid silme ees ja peavad lapsekandmist mingisuguseks emaduse eriliiniks. See pole midagi erilist, vaid võiks olla ja ongi täiesti tavaline asi, nagu on lapsevankriga jalutamine. Igatahes, see, et sul on vaja asju teha või kasvõi käsi puhata, ei tee kellestki mingit sildistatud öko-emmet. Mida iganes, kui sellest vaimsest tõkkest üle saada, siis ma ütlen – elu on nagu lill. Mul on väga hea meel, et aina rohkem emasid oskavad kandevahendit enda ja lapse heaks ära kasutada ning näevad, kui palju see ikka kõigi elu kergendab. Kõigi, jah, sest terve pere on rahulikum, kui kodus on kandevahend, uskuge mind.

Kandmise osas on ülioluline ergonoomilisus, ma ei saa seda piisavalt rõhutatud. Johani ajal olime rohelised, mul ei olnud kandevahendit, ei olnud võimalust väga osta, ei olnud absoluutselt aega magamatuse kõrvalt uurida, mis on mis, aga selle uurisin välja, et need nn Baby Björnilikud traksid ei tohi olla – seal laps ripub, õrnad liigesed saavad viga, mis lööb täiskasvanuna välja, vaja on valulikke oppe ja spordi võib laps ära unustada. Muide, kui arvate, et see on pigem erand, siis tean palju neid, kes selle tee on pidanud läbima ja kui valulik nii vaimselt kui füüsiliselt see tee on, ei soovita kellelegi. Kõige vähem tahaksin oma lolluse ja pimeda jonniga lapse tulevikku halvemuse poole mõjutada.

crotchdangler

Esimene kandevahend, mida ma teadsin, et tahan, on kandelina. Kirjutasin ühele küllaltki tuntud maaletoojale-edasimüüjale, et ehk teeme koostööd, mina katsetan kandelina ja teen toreda emasid abistava postituse ja nemad kingivad omalt poolt lina. Vastus oli väga positiivne, et oleks väga tore ja nii ma siis lina välja valisingi ning ootele jäin. Läks nädalaid, kui ma midagi sellest ei kuulnud ning muudkui uurisin, et millal kätte saan (sest siis ju tean, kas ostan ise või mida ma teen). Ning ütlesin, et kui koostööks enam soovi ei ole, jätame katki, lihtsalt sooviksin infot. Sain vastuse, et kindlasti teeme koostööd, tarneaeg veidi venib ja et ma ikka ootaksin. Nii ma muudkui ootasin, aegajalt kirjutasin, sain selliseid vastuseid. Lõpuks tuli lina, öeldi, et aga ei tulnud see, mida ma tahtsin, tuli mingi teine, aga läheb aega veel, kuni ikka üle saab anda või midagi sellist. Mõtlesin, et ok, las siis olla teine. Vastused olid kõik nii napisõnalised ja segased ning kui ma juba mitu kirja olin ise ära saatnud taaskord küsimusega, kas või millal saan ja sain vastuseid, et jajaa, saan varsti, otsustasin enam mitte ühendust võtta. Katsetasin nn klienditeenindust, kas jäetakse mind ootele lõpmata ajaks või võetakse ise ka ühendust (peale nende mitmekordset “jah, ikka tahan koostööd teha” vastust, muidu ma ei oleks end üldse peale surunudki). Ja jäeti lõpmata ajaks ootele, vastust ei ole ma nendelt enam saanud, möödunud on ligi paar aastat.

See jättis mulle mulje, et kogu linatamise teema on vist ikka keeruline, äkki ma olin oma lina-sooviga naiivne – midagi ma nendest ju ei tea, soov oli küll, aga äkki ma ei ole see “linainimene”. Mul oli tunne, et ju ma ikka ei ole sobiv linataja, miks muidu ei vastata. Hormoonid on imeasjad, panevad koguaeg midagi üle mõtlema. Nüüd näen pigem ebaprofessionaalset teenindust, ühe segaduses ema mittevalgustamist, kliendi äraajamist, võib vist nii öelda. Ma mainisin neile, et olen nõus ka ise ostma, ma tahaksin ikka lina saada, nii et asi polnud selles, et soovin midagi tasuta. Ühesõnaga, linatamine jäi minu pettumuseks tol korral sinnapaika, sest ma tõesti järeldasin, et ju ma siis pole seda lina-tüüpi.

Kui me kuskilt kirbukalt selle sama “traksi” mõne euro eest leidsime, siis Jaanus lausa nõudis seda – tema ei usu ergonoomilist juttu, miks need siis uutena veel müügis, see ei saa õige olla, ergonoomilisus on lihtsalt raha küsimiseks jne. Ma ei tea seda arvu, mitu korda me selle teema tõttu tol ajal tülli läksime nii, et ma lausa pisardasin. Noh, õrn ema, magamata, mille peale ma EI pisardanud, aga kuna tegemist on lapsega, mina olin uurinud, siis kuidagi nii jõuetu oli talle selgeks teha asja, mida ta ei soostunud mitte uurimagi. Nii siis oligi paar korda Johan ka traksides.

Selles mõttes oli see jube, ma igal sammul mõtlesin, et eiei, aga see paar korda oligi umbes 2h kõik korrad kokku – rohkem nendega ei ole võimalik ringi liikuda – selg, õlad jne lähevad nii valusaks, et pärast vajad ise taastusravi.

Õnneks sai ka Jaanus asjale pihta, et tõesti ebamugav (ta kandis Johani nendes nii, et traksid ümber, aga ise hoidis ikka kinni, hull kasu küll 😀 ) või oli asi minu ultimaatumis, et kas viskame ära või ei lähe enam kunagi õue, sinu valik, aga traksides me enam edasi ei kandnud. Tõenäoliselt sain ma juba siis kirju teemal “ergonoomiline lapsekandmine” ja “visake need traksid ära”, mis lisasid mulle omakorda stressi, sest raske oli seletada teistele, et jaa, ma tean, aga mehega ei saa asju klaariks ega ses osas ühele lainele. Mul oli seda piinlik tunnistada, sest Jaanus on just ülihooliv laste osas ja nii avatud selliste asjade suhtes. Ma usun, et me olime tol ajal magamatusest lihtsalt nii soodad peast, et suures ahastuses võtaks ükskõik, mida ja võimalikult odavat, äkki aitab meid natukenegi, sest sugulasi abis ei ole ja eks me oleme üsna keerulisi aegu siin koos näinud. Igatahes, traksid tegid antireklaamimise töö oma ebamugavusega ise ära ja lahti me nendest saime, nii meie traksitülid lõppesid.

Läks aeg edasi, Johan oli vast 7-kuune, kui otsustasime, et kuule vaataks ikka uuesti mingit kandekotti, nii hea oleks liikuda. Johan juba ammu istus (hakkas 8-kuuselt vabalt kõndima), niisiis teadsin seda, et meil on mõnes mõttes vabamad käed. Olin uurinud nii selgroo kumeruse kohta, mis vastsündinutel on ja mida, vastupidiselt vanakooli teadmistele, ei tohi sirgeks suruda. Vanakooli mõtteviis oli just see, et võimalikult kõva tugi beebile, siis areneb ja läheb kõik õigesti, tegelikult ei vasta see üldse tõele. Lapse luud ja lihased ei ole arenenud veel nii, et end sirgu hoida ja kujutate ette, kui te ei suuda teatud asendis end hoida, aga mingi kõva asi hoiab ja olete seal vahel sundasendis. Näiteks, jalaluu on sirge, aga kui peaksite seda kuidagi painutama, mingi vahend painutab läbi valu ja keegi “tark” väidab, et see ongi õige. Ma ise mõtlen, et beebi selgrooga oleks tõenäoliselt sama efekt.

Aga, nagu ütlesin, Johan oli juba sirge seljaga, istuv kutt ja leidsime ühes poes, et oh, BabyBjörnil on laiapõhjaline õhku läbilaskev mesh materjalist kott – see on raudselt väga hea. Kusjuures, enne poodi minekut olin absoluutselt veendunud, et kott saab olema Ergobaby, aga poes veenas müüja meid ümber. Eiei, Ergobaby on ebamugav, BabyBjörn on palju mõnusam, kasutajale mugavam ja ausalt öeldes veendusime selles ise ka – ülimugavad klõpsud kinni-lahti, lapsel oli nii mõnus, hind oli krõbe, saime palju allahindlust ja mõtlesime, et ok, see on ju ideaalne! Te ei kujuta ette, kui vaimustuses ma olin! Kuni…

Tulid uued teated, et BabyBjörn EI OLE ergonoomiline kott. Mina siis vaatasin, et mis mõttes ei ole, konnaasend, pepu veidi alla põlvi, Johan uneles, kõik tundus äge – aga ei, liiga kõva paneel. Ma küll üritasin vaielda, kuna Johan oli ju istuv, tugev poiss sel ajal, mesh paneel pigem paindus juba tema järgi, aga tegelikult jäi mul argumentidest puudu. Samas ei olnud ma veendunud ka teiste kandjate väidetes, kuna Johanil puudus C-kujuline selgroog – ma olin kergelt öeldes segaduses.

Selle BabyBjörni koti lugu sai läbi nii, et jõudsime paar korda kasutada, mul oli pettumusmaik suus, kuidagi nii õnnetu oli olla – jälle mööda valik, mida kritiseeriti – kuni jäin rasedaks.

Teades, et seda kotti vastsündinuga, kellel on selgelt C-kujuline selg, kasutama ei hakka, müüsin koti maha, et uut vahendit otsida. Koti, muide, müüsin kindla jutuga, et see ei ole ergonoomiline seljapaneeli tõttu, ma tahan, et te teaksite, mida te ostate. Ostja ütles, et teab täpselt, oli uurinud igalt poolt järele, teab, et ei soovitata, aga tema just seda tahab, laps on vanem ja vaja mõni hetk kasutada. No, ok. Kõige õigem oleks mitteergonoomilisi kotte mitte müüa, ei poes, ei edasi, aga nii ma sellega tegin. Traksid viskasin üldse ära.

Aa, rääkides poest. Ma olin ülipettunud müüjates, kes mind Ergobabyt veensid mitte ostma, sest ma usaldasin nende teadmisi palju rohkem, kui Facebooks olevaid beebigruppe. Olen ise aastaid kaubanduses olnud ja mina ei soovita mitte kunagi (ka siis, kui see kaup on meil müügil) halba kaupa ega räägi valeinfot. Ma olin nii pettunud, et tahtsin isegi kaebust kirjutada – noored, tundlikud lapsevanemad, kes tulevad spetsialistide juurde abi saama, saavad karuteene.

Igatahes! Otsides uut kandevahendit jõudsin järjega taas “juurte” juurde ehk kandelina juurde, mis mulle ammusest ajast kripeldama jäi. Hakkasin vaatama youtube videosid kandelinade sidumisest (mis ei ole pooltki nii keeruline, kui algul tundus, ausalt!), õppisin ära kõik, mis nendest googeldades sai õppida – erinevad koostised, sidused, suurused – baasinfo tegin endale selgeks ja õhin aina suurenes. Mõtlesin, et kui teistele lina sobib, siis miks ei peaks mulle? Minu missiooniks sai linaga sina-peale saada. Liitusin paljusoovitatud Facebooki lapsekandmise grupiga, mis algul tundus selline “oma gäng”, kuhu ma niikuinii ei kuulu ja kelle põhiline mantra on BB kottide mahategemine või kellegi poole näpuga näitamine, kellel vale vahend.

Oma üllatuseks ei olegi see n-ö oma gäng, vaid kui vähegi kandevahendite kohta infot soovite, omades null teadmist, siis see grupp on ideaalne alustamiseks – seal tehakse selgeks absoluutselt kõik a’st ja o’st alates. See grupp on ses osas silmiavav, et kandevahendite firmad, liigid, ostukohad jne on kõik reas ning need ei ole üldse nii piiratud, kui algul tundus. Näiteks, see edasimüüja, kust ma omal ajal alustasin ning mis ei läinud edukalt, on vaid väike köömes terve maailma valiku seas.

Väga tore on ka see, et kui sul on mitteergonoomiline kott, vajad abi, küsid küsimusi, siis vähemalt tõelised lapsekandjad, ei tee sind iial maha, vaid annavad edasiviivat nõu. Ei mingit näpuga näitamist või parastamist ja see on antud teema puhul ülioluline.

Kõige esimene kandevahend, mis on lapsele pehmeim, kõige paremini reguleeritav, on kootud kandelina. Kui üldiselt võivad kandelinad algul üsna jäigad olla, neid on vaja korduvalt läbi pesta, triikida, venitada, siduda, et oleksid pehmed, siis on teatud firmasid, millel on valik selliseid linu, mis on kohe väga pehmed ja kasutuseks valmis. Nii ma jõudsingi Pure Baby Love firmani ja sealt tellisin ühe sooduskampaania ajal meie esimese kandelina. Seda müüakse nüüd Telliskivis ka, nii et enam ei peagi Hollandist tellima.

Tegemist on kõige pehmema kandelinaga, sellest ideaalsemat vastsündinu lina on raske leida – 100% puuvillane ja mulle meenutas see imepehmet flanelli. See lina sobib tegelikult vastsündinust kuni väikelapseeani välja, oleneb kõik, kuidas seod jne, nii, et eeldused (eelkõige tihedus) on raskema lapse kandmiseks olemas.

linas
5-päevane Oskar ja Pure Baby Love kandelina

Mingi hetk ostsin Lapsekandmise grupist (jah, seal on ka müügikaustad) lisaks veel ühe lina, sest kandelina osutus nii asendamatuks, et pea võimatu on seda pessu panna, koguaeg läheb vaja, et vähegi eluga toime tulla. Siis vaatasin lihtsalt, et üks puuvillane lina on väga hea hinnaga müügis ja minul on seda vaja, nii, et teine, türkiismustriga, lina jõudis ka meie koju. Üsna pea avastasin, et kuna viimane tundus suurema lapsega (Oskar ei olnud enam vastsündinu) kergem, siis kasutasingi seda aina rohkem.

Linavaimustusega sain Jaanust ka veidi nakatada, kui üritasin talle sidumist selgeks teha ning näidata, kui mugav on tegelikult linaga liikumine. Lisaks, käisime Telliskivis professionaalse lapsekandmisnõustaja, Kadri Viirandi,  juures lapsekandmiskoolitusel ning siis suurenes vaimustus veelgi – Jaanuse eriliseks lemmikuks sai selga sidumine. Kui Kadri seda Jaanusele õpetas, andsin mina Oskarile süüa või vahetasin mähkmeid, ühesõnaga olin eemal, niisiis, selga sidumine ei saanud mulle seal väga selgeks, aga Jaanus on selga sidumisest nii vaimustuses, et õhinaga juhendab mind kodus, kui Jontsut huvipärast selga üritan siduda. Nii et hea koolitus oli!

 

esimenesidumine
Esimene linakatsetus. Kuna mina olin sel hetkel viimase peal rase, kuid õhin lina proovida oli nii suur, siis said Jaanus ja Johan katsejänesteks. Tundub, et neile sobis see roll 🙂

Aga! Pildid on ilusad ja nunnud küll, reaalsus oli hoopis see, et ega Jaanus seda linaasja täielikult ikka fännama ei hakanud – teda häiris see kerimine ja mässamine, justkui nii palju kangast, palav jne.

Teadsin, et tahan kahte kandevahendit vähemalt, samas, otsustasime kandekoti ka muretseda, niisiis, Pure Baby Love lina müüsin raske südamega ära – jätsin ühe lina ja ühe koti.

Kotiks sai Tula Free To Grow, mis on sobilik kasutada alates sünnist kuni 20 kg ilma beebisisuta ega suurema mässamiseta. Lisaks FTG mudelile on seal Standard, mis vajab beebisisu kuni u 74-80 pükste kandmiseni ja Toddler, millega saaks kanda väikelast, näiteks Jontsu-sugust.

Mõtlen küll, et milleks kanda nii suurt last, nagu Johan, aga pikad jalutuskäigud, laps väsib õhtuks, ei pea käruga kuskil trügima. Miks mitte kanda? Kuna me ei ole suured liikujad nii, et Johan lausa väsib või kui kuskile terveks päevaks läheme, võtame tavaliselt vankri kaasa, siis Toddler kotti ei ole mõtet soetada. Kuigi tahaks …

Tulad on mustrite poolest ka päris ägedad, aga minu peaaegu vaieldamatu lemmik on mereteemaline Splash ja selle me ka endale koju saime.

splash
NB! Kõige keerulisem oli algul laps piisavalt sügavale kotti sopsutada, niisiis, sellel pildil ei ole veel “ideaalne” asend – vöö peaks veidi kõrgemal olema ja laps rohkem sopis 🙂 

Lisainfoks nii palju, et seda kotti saame me mõlemad pilgu ajaga selga, kuigi alguses proovides tundus keeruline paika saada. Nüüd ma isegi ei tea, mis see keeruline oli. Naljakas on see, et just paar päeva tagasi, kui poest tulime ja Oskar otsustas, et aitab vankrist ning andis kisaga märku, mina võtsin ta kandekotti ja jalutasime rahulikult edasi ilma ummisjalu koju jooksmiseta, siis arutasime Jaanusega, see kott on kuu aja või vähemaga, mis aeg see meil olnud on, juba nii suur abi olnud, et lihtsalt uskumatu. Jaanus lausa väristas õlgu, kui mõtles sellele, et mis siis oleks, kui meil ei oleks mitte ühtegi kandevahendit nende kahega toimetades abiks olnud. See on nii suure tähtsusega meie peres, et ma ei tea, milliseid leiutajaid, Aafrika naisi, kes päevast päeva lapsi kannavad või keda ma pean tänama sellise vahendi eest.

Ja Jaanus ütles ka selle lause, et no, midagi selles ergonoomikas ikka on – selle koti panen selga, laps sisse ja ongi kõik rahulik. Kui teistega hakkab laps kiskuma, siplema, nihelema ja muudkui säti, siis sellega ongi kõik hästi. Pluss see, et kanda saab tunde – õlad ega selg ei hakka tuld lööma, nagu nende traksidega. See oli kohutavalt raske, hea, et ma ei minestanud – ikka nii kinni tõmbavad. Nii, et ei ole midagi see sõna “ergonoomiline” lihtsalt üks viis raha kätte saada. Ja lihtsalt faktina ütlen, et üsna mitmed ergonoomilised kandevahendid on palju soodsamad, kui mitteergonoomilised ning sissekantud (mis on veel eriti hea) ergonoomilisi kandelinasid/-kotte leiab päris hea raha eest. Aga nagu ütlesin, kandevahend on minu jaoks sellise väärtusega, mis on vanker või käru ja nende eest ollakse valmis raha välja käima, niisiis see peaks ka üks selline asi olema.

Mul on vahel päris kahju, et aeg läheb nii ruttu. Alles ma hakkan aimu saama, millised lasteasjad on väärt ostmist, aga siis saab laste saamise/beebide aeg läbi. Alles ma hakkan vaimustuma linadest ja tahaksin neid palju proovida, samas, ma olen mugav ka, kui ei ole otseselt vaja, ma ei hakka “ostan-müün-vahetan-diile” tegema, sest ma nagu … ei viitsi vist. Kui üks asi toimib, siis tegelikult rohkem ei ole vaja. Aga kandelinade osas tahaksin küll, et beebiiga oleks väga pikk ja raha oleks hullult palju – ma tahan neid lausa omada, mitte niisama proovida. Tahaks olla see cool Vogue’s poseeriv modell, kes erinevate Artipoppe linadega (see bränd teeb linade linasid, oeh), lihtsalt mööda linna ringi kalpsab ja tähtsaid asju ajab. Aga mis ma ikka unistan, isegi, kui mul oleks Artipoppe lina, siis Vogue modelliks ma ei küündi 😀 Kuigi, vahet pole, feeling on tähtis.

 

Niisiis, olgu peres üks või viis last ja/või beebit – kandevahend on asi, mis oleks mind Johani beebieas väga palju aidanud, aitab nüüd, kui Oskar on beebi ja südamest-südamest soovitan teile, beebi- ja väikelasteemadele, ka!

perepilt
Meie väsitav-armas segadus.

10 thoughts on “Kiidan taevani: Meie asendamatu kaasaskantav “lapsehoidja” – lapsekandmisvahend

  1. Ma ainult head tahtes ütlen, et sellel pildil on sul Tula pihavöö veidi madalal. Laps pole selles heasM-asendis.

    Aasta tagasi ei teadnud ma ergonoomilistest kottidest midagi ja ma olen endale siiralt tänulik, et ma midagi ei ostnud, sest see miski, mida kuskil müüdi, oli odav. Kiusatus oli olemas. Õnneks lapsevanemad kasvavad koos lastega. 😀

    Meeldib

    1. Jaa, kusjuures seda asendiasja ma märkasin ja see lapse sügavamale kotti sopsutamine oligi algul kõige suurem väljakutse. Aina kõrgemale ja rohkem pingule ning sain paika 🙂 pildil ei ole tõesti veel kõige õigem.

      Meeldib

  2. Oijah, mul teine tulemas ja mingit isu pole hetkel researchi teha ja kõike neid samu materjale meeldetuletuseks lugeda/vaadata, mida enne esimest tegin… Kas Tulal on Ergobaby ees mingeid eeliseid ja kas beebisisuga Ergobaby on vastsündinule sobiv või ei? Olen ka mõelnud kandelina peale, aga hetkel see tundub nii hoomamatu maailm.

    Meeldib

    1. Kuskilt olen kuulnud, et Ergobaby pidi kiiremini väikseks jääma ja äkki vist paksem ka. Aga no, ma ei ole õige inimene vastama. Tula Free to grow mudeli suur pluss on see, et eraldi beebisisu ei vaja, selle võrra on vähem mässamist ja vähem palav.

      Meeldib

  3. Mul on Connecta kott. Asendamatu abivahend. Ma ei viitsi väga vankriga mässata ja naudin ka seda, et laps on ihu lähedal. Käin pikkadel jalutuskäikudel, poes; toimetan vajadusel kodus vanema lapsega jne nii et beebi pikutab mõnusalt kõhul. Nii mugav ja nii loomulik.
    Ja ma olen ilmselt kõike muud, kui nn “ökoemme”.
    Ostsin teise beebiga Sinust insprireerituna ka trikoolina, aga mässamist on sellega tõesti palju. Vastsündinuga oli siiski väga mõnus ja kindel tunne. Nüüdseks on aga lina seisma jäänud (beebi on kolmekuune) ja mõnus kerge kompaktne Connecta alati kaasas.

    Meeldib

  4. Kas sa saaksid, palun, oma allikatele viidata? Kahjuks tundub, et sa meditsiiniliste allikateni pole jõudnud. Puusadüsplaasia teke kandmisvahendist tõttu on praeguste andmete põhjal teaduslikult täiesti põhistamata. Siin ntks USA pediaatrite uuring. Kahjuks parooli all (või tuleb maksta 25 dollarit), aga väärt lugemine ja oleks hea, kui sa selle läbi vaataks ja siia refereeriks. Muidu kujuneb vanemate hirmutamiseks. Kui sa seda ei viitsi/raatsi, siis ehk lisad lihtsalt oma allikaviited sinna, kus on juttu võimalikest tervisekahjustustest. Aitäh juba ette! Muidu on võrratu blogi, väga huvitav on alati lugeda!

    Meeldib

  5. Ootan esimest ning minu valituks sai samuti lina (alustuseks valisin Boba, mis tundus algajale nii raskusastme kui hinna poolest kõige sobivam). Tundus lihtsalt palju mugavam, praktilisem ja mitmekülgsem kui ükskõik milline kandekott, eriti kui on soov kodus kasutada. Õnneks kaasa polnud vastu 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s