Oskari esimesed ampsud ja muud elulised heietused

Mingi kergus on sisse tulnud ja ma tean küll, mis kergus see on – Oskar on 5-kuune ja see tähendab seda, et see on meie peres murranguline vanus.

Johaniga oli sama lugu, 5-kuusest alates läks elu kergeks ning põhjusteks on suured arenguhüpped – ise liikuma saamine, lisatoit ja teatud mõttes rahunemine.

Oskariga läheb samamoodi – ta hakkas roomama juba 4-kuuselt (lõpus) ning praegu, 5-kuusena, roomab juba vabalt. Iga hetk on valmis ka käputama, seisab põlvedel ja sirgetel kätel ning muudkui õõtsutab ja valmistub liikumiseks. Jalgadega läheb juba edasi, aga käsi võtab ettevaatlikult maast lahti. Ma kuulen igalt poolt, kui hea, kui lapsed veel ei liigu ja kui lihtne elu siis on, minu meelest on vastupidi. Mulle väga meeldib see, kui lapsed iseseisvuvad, sest siis nad ei karju ühe koha peal, vaid saavad liikuda sinna, kuhu vaja, ilma, et neid tingimata tõstma peaks. See annab meile Jaanusega mingigi vabaduse. Ok, vähemalt paar lisaminutit küll ja meil on iga minut arvel.

Nüüd, kui Oskar on ka paras asjapulk, saavad nad Johaniga isegi mingil määral koos mängida – mõlemad on põrandal, Oskar üritab teha seda, mida Johan, Johan muudkui õrritab teda asjadega – mina või Jaanus saame rahulikult hommikuputru teha ja kohvi juua.

Ma ei tea, kas ma olen rääkinud juba sellest, mis siis massaažidest ja uuest neuroloogi vastuvõtust sai, aga ütlen siis, et käisime uuesti arstil, kes vaatas samuti, kuidas Oskar on tugev, roomab, tõuseb põlvili ning leidis, et me ei vajagi massaaže. Muidugi, ta mainis ära, et oleme vaid ühe korra käinud, kas oli nii hull, kuid ilma liigsete selgitusteta sai ta aru, et jah see oli hull ning mõistis minu otsust täielikult. Ta isegi ütles, et õigesti tegin, et ära tulin ning ei hakanud kohe uut saatekirja nõudma, vaid otsustasin oodata, kuidas kõik edeneb. Igatahes, sellega ka teema lõpetatud.

Perearstil käisime ka ja ma pean ütlema, et ei mäleta, mida talle kaalunumbriks öeldi. See oli eelmise kuu keskel ja vist oli 7900 millegagi. Pikkus oli 69, seda ma tean, muud ei mäleta. Mingi sahmimine oli käsil, vaktsiinid, värgid ja no, teine laps – siis tean, et ma võin iga kell kasvukõvera kohta niikuinii küsida, kogemusest ka enam-vähem aiman… Ma ei tea ise ka, miks ma seda meelde ei jätnud 😀 Järgmine visiit on juulis, siis juba uued numbrid ja ma luban, et jätan meelde. Riideid kannab ta suuruses 74 ning mõni 80 isegi, nii, et nagu Johangi, on ka Oskar suur ja tugev kutt.

Kuidagi tuttav jutt tundub kõik, kas ma olen juba sellise sisuga postituse teinud? 😀

Igatahes, minu jutu mõte oli see, et kergemaks läheb, kuidagi, eriti mõnus on olnud olla viimasel ajal. See, kuidas lapsed arenevad, uusi oskusi omandavad, on ikka tõeline narkootikum – nii eriline on näha, kuidas tõepoolest ühest väikesest vingerdavast vastsündinust kasvab suur ja asjalik inimene – nii Johan kui Oskar muutuvad absoluutselt iga päev ja vahel ma isegi kardan neid, nagu kodus oleksid iga päev uued inimesed ning kuidas ma nüüd käituma pean, et endast head muljet jätta.

Laste arengut on nii vaimustav jälgida, et ma ei tea ühtegi samalaadset kogemust enda elust, mis võiks taolist tunnet tekitada.

Jaa, tõsi, ma olen vahepeal (enamasti) hullumas, tahan üksi olla, omi asju teha, aga see, mida ma iga päev seoses lastega näen, on nii uskumatu ja kummaline öelda, aga tõeline privileeg. Selline tunne, et mul on mingi salastatud info või eriline õigus jälgida seda, kuidas teatud inimesed teevad neid “esimesi”. Raske seletada, küllap lapsevanemad teavad niigi, mida ma mõtlen.

Igatahes, mul on ägedad poisid ja ükskõik, kui väsinud ma olen või kui ebamugavad ja närvilised võivad vahel nendega mingid olukorrad olla, nad on mu tõeline varandus.

Rääkides veel suureks saamisest ja arengutest. Oskar sai eile oma esimesed püreeampsud! Selleks valisime Hipp orgaanilise kõrvitsapüree. Ma olen igati selle poolt, et esimene pool aastat ei pea lapsele midagi andma, aga Oskar on paari nädala pärast 6-kuune ja tundsin, et võiks. Ta on viimasel ajal rahutu, tahab tihti süüa, eks ta on ju suur ja tegus ka, energiat kulub.

Tema esimene amps oli päris naljakas – väristas õlgu ja mõtles, mis see veel on. Jaanus ka filmis ja puha. Vaatasin Oskari söömist heldimusega ja üritasin meenutada Johani esimese ampsu nägu, aga ei meenunud. Õige küll! MA JU EI NÄINUD SEDA! Kes ei mäleta või ei ole lugenud, siis Johani esimese ampsu kohta saate lugeda siit: Emadega ei jamata! Ehk siis – ma olen väga löödud. Nagu pealkirjast aru saate, ei olnud see just kõige toredam hetk maailmas. Kusjuures, eile lugesin selle uuesti üle, sest tahtsin meenutada, kui vanalt Johan esimesed ampsud sai ja kõik tuli jälle meelde ning mind valdas sama emotsioon – kuidas Jaanus sai nii teha, mis tal arus oli? 😀 Jaanus saab väga hästi aru, et see teguviis oli nüüd täitsa “mööda”, jah, nii, et ega me seda lugu väga ei meenuta või kui meenutame, siis temal on tõenäoliselt sama halb tunne, kui minul. Aa, täna, kui küsisin selle kohta, et mis nägu ikka Johan tegi, ja Jaanus hakkas elavalt seletama, mis oli algul, mis oli järgmiste ampsudega jne, siis tuli ka kerge hinge purunemise tunne sisse, aga ok, mida ma ikka ahastan, tegelikult on kõik ok. Lihtsalt, hoiatage enda mehi ette – nii ei tehta, ei, ei, ei ja ei.

Rääkides minust – mul on mingi deja vu aeg-ajalt, nagu oleksin rase või kohe olen, selline tunne on kehas ja see ajab hirmu nahka. Muidugi, ma ei ole, aga see, kuidas Oskarit ootama jäin, kui Johaniga alles hakkas kergem ja üleüldse, kuidas ma olen koguaeg raseduse või beebindusega hõivatud olnud, siis pole ime, et mul on järsku imelik olla. Ma arvestasin kokku, et olen peaaegu 3 aastat jutti rase/beebi/rase/beebi olnud. Ma ei teagi seda, kui tunnen esimest korda peale lapse saamist vabaduse tunnet, ma ei olegi ses osas veel kergendust saanud. Ma mõtlen seda kergendust, millest paljud räägivad, et oi, varsti tunned end kergelt ja vabalt, saad n-ö oma elu tagasi ega tahagi rohkem lapsi, sest enda vabadust uuesti on ikka nii raske ära anda.

Arutasimegi Jaanusega täna, et selline tunne on, et nii see elu nüüd ongi, üks laste järel tormamine, sest nad ise ei saa, ei oska, on väikesed ja meie ei saagi mitte midagi muud teha. Aga ei ole ju nii, nad kasvavad suuremaks ka. Selline tunne, et kui nüüd Oskar kasvab suuremaks, tuleb uus beebi, see uus kasvab suuremaks, tuleb veel üks jne kuni aegade lõpuni, sest selline see muster nüüd on. Ei ole, Lilli 😀 Ma lihtsalt ei tea seda tunnet enam, kuidas saaks lihtsalt diivanil istuda. Päeval. Või külas olles päriselt ka kellegagi rahulikult jutustada ja, oh õnne, süüa! Seda luksust ei ole juba paar aastat olnud. See, kui keegi annab korraks pausi, et nii, mine nüüd söö ka, tormad lauda, ahmid miinimumi sisse ja paned minema jälle, ei ole päris see vabadus.

Ja siis ma vahel mõtlen, et appi, kui ma oleksingi rase – õuduse judinad tulevad peale. Eks osad teavad, milline ma rasedana olen – mitte just kõige ägedam inimene. Rasedus on minu jaoks vaimselt väga raske, ma ei taha lillegi liigutada, sest ma tahan 9 kuud kuskil koopas pesitseda, last/kõhtu kasvatada, ta tervelt välja saada ja siis võin edasi elada. Ma kardan lapsele viga teha, ma kardan üle pingutada, ma ei saa end liigutada nii, nagu tahan – ühesõnaga, praegu seda kirjeldades tuleb juba parajalt äng sisse. Mulle meeldib, kui mu maailma tähtsaimad on silme ees, rasedus on üks pikk teadmatuse aeg. Ja kui ma teist rasedust meenutan, siis see oli füüsiliselt ka raske ning tervenisti süümekaid täis, et ei saa suurema lapsega nii aktiivselt tegeleda, kui tahaksin või peaksin.

Tõsi, rasedana on elevust ka, sest kui ma teisi rasedaid vaatan oma ultrahelides käimas, asju sättimas, sünnitust kartmas, siis teate, ma olen natuke kade. Ma tahan ka neid asju teha ja ma TAHAN uuesti sünnitada. Ausalt, sünnitus on mingi eriti võimas ja ulmeline kogemus, see on uskumatu lihtsalt. Eelmine kord ma sain nii hästi hakkama, kui arstide sehkendamine seal lõpus välja arvata, nii, et nüüd on mul täielik hasart, et kas tõesti on n-ö valutu sünnitus võimalik. Ma suutsin eelmine kord end mingisse uskumatusse kehast väljas seisundisse viia ja ma tahan lihtsalt teada, kas ma suudaksin uuesti ja veel paremini. Siis tahan ma tagasi seda peale sünnitust kergendust tunda ja mõelda, kui äge naine ma olen. Aga uut beebit ma veel ei tahaks. Kui üldse kolmas, siis kunagi hiljem, kui kutid on veidi suuremad. Kui üldse. Päris ausalt, ma ei tea, aga vanuse osas pole pikalt mõelda ka. Ma saan aru, et füüsiliselt võin lapsi saada veel u 10 aastat, aga minu jaoks olulisem on nende kasvatamine – ma pean nende jaoks olemas olema sel ajal, kui suureks saavad, mitte lihtsalt jaksama rase olla ja sünnitada.

Ega mul ei olegi muud jutustada. Tahtsin lihtsalt Oskari roomamise ja esimeste ampsude juttu dokumenteerida, aga kukkusin jälle rasedusest/sünnitusest jahuma.

Tegelikult, aga, on üldse see asi, et ma olen maailma õnnelikum inimene ja meie pere, kõikide “raskustega”, on absoluutselt täiuslik – nii, nagu peab olema. See mõte (taas)tekkis täna, kui kuulsin traagilisest õnnetusest meie lähedal, mil 1,5 aastane laps kukkus aknast alla ja hukkus. Ma nutsin ja tundsin tõenäoliselt väga väikese osa sellest valust, mida need vanemad seal peres tunnevad, aga juba see väga väike osa oli täiesti talumatu. See, mis kommentaarides toimub, etteheited ja muud, on uskumatu. Võib-olla oli seal korteris samasugune ema, kes me kõik – üritab iga päev endast parima anda, et kõik asjad saaksid tehtud, et ise ennast seal keskel kuidagi säilitada, et ruttu tualetis käia, lapsele süüa teha, mida iganes ja piisab minutist, kui selline asi juhtub. Ma ei usu ealeski, et tegemist oli hoolimatusega, pigem vastupidi – me kõik tunneme, et peame endid iga päev ületama, et olla “tasemel” ning sahmime mitmel rindel. Mida iganes, ma ei tahagi seda siin lahata, mis, kes või miks. Lihtsalt, mul on nii suur valu selle pere pärast, ma ei tea, kuidas peale sellist sündmust edasi elatakse, aga ma loodan, et see pere leiab endas mingi rahu.

Aga olgu, lähen magama.

Et postitus väga kurvalt ei lõppeks, siis lisan ühe rõõmsa perepildi, mille ma just hetk tagasi Pootsmani Suvekohviku lehelt näppasin. Mis siis, et Johan tahab minema rabeleda, Oskarist pole aru saada, kas on tema või veel üks riidehunnik, me oleme ka kuidagi seal igaüks oma nurgas – aga see on elu ja juhuslikult jäime pildile.

NB! Üleskutse teistele ka – kui te näete meie pere kuskil liikumas, siis pakkuge välja, et oo, teen teist pildi. Me ei satu muidu mitte iial korraga ühele pildile! 😀 Niisiis, aitäh, Pootsmani Suvekohvik, uue perepildi eest!

pootsmanis

 

 

 

8 thoughts on “Oskari esimesed ampsud ja muud elulised heietused

  1. Me just elukaga arutasime, kui äge plika juba on. Asjalik ja iseseisev.
    Mulle üldse meeldivad suuremad lapsed. See titeiga on minu jaoks kohutavalt väsitav ja üks suur “ära arvamise mäng”. 😀

    Meeldib

  2. Nõustun ka, et laste kasvamine ja iseseisvumine toob teatud mõttes vabanemise, kuid see on konksuga asi kõik 😀 Mõnes mõttes on see esimene poolaasta ikka väga kerge, kui just jah ei ole selline beebi, kes ainult nutab, üldse ei maga jms. See pisike beebs ei nõua just eriti palju, kuid see ei tähenda ka, et ta võikski kogu ärkveloleku aja kuskil lihtsalt omaette vedeleda. Ikka peab suhtlema ja tähelepanu pöörama, asju näitama, rääkima. Palju nad vastu ei suhtle ka ja no ei vaimustu ma sellest iseendaga rääkimisest niiväga. Ehkki ma tean, et see tegelikult ei ole iseendaga rääkimine ning et beebi peas toimub sel ajal väga palju. Suuremaks kasvavad ja liikuma ära saavad, hakkavad ilmuma väiksed huvid, suudavad ise ennast veidi aega lõbustada, suudab vb suurem laps ka mõneks minutiks oma kadedused kõrvale jätta ja ei ripu lapseke koguaeg süles. Niiet ses osas tõesti läheb lihtsamaks. Ent tegelikkuses tunnetan ma küll, et kõik läheb aina keerulisemaks. Ka suurema lapsega. Ok, ta räägib, suhtleb vastu, teeb kaasa, jäljendab, areneb, äge näha ja kõik puha. Kuid mida suuremaks kasvab laps, seda rohkem tunnen ma vastutust vanemdamises, lapsele tegevuste valimises jms ning seda suuremaks väljakutseks see kõik kujuneb. Mu 3-aastane enam naljalt ei solberda pool päeva mingi suvalise kola või pudiga. TUleb ette küll, aga siiski…. Võiks ikkagi mingi planeeritum tegevus olla. Üldse on tunne ,et nii kui lasteaeda läks, ei suuda ma enam temaga kodus midagi arendavat teha ja ta lihtsalt kulgeb siin ja taandareneb pisema lapse tasandile, sest too on juba ka aastane ning kogu tema päevakava ja tegevused on minu korraldada. Tean, mis külgi tuleks arendada, millistele huvidele tähelepanu pöörata jne, kuid suurema lapsega seda ühildada on vahel päris keeruline, sest too hakkab tujutsema, et tal igav jne. NIiet selline bittersweet asi on see lastekasvatamine, rõõm ja tüdimus käsikäes. Aga kogu elu on mu meelest selline.

    Liked by 1 person

    1. See on väga hea point, ma ootan huviga sügist, kui Johan lasteaeda läheb ja vaatan, kui igav ema ma olen lasteaia kõrvalt 😀 tõenäoliselt väga 😀 aga see on küll, et see vastutus n-ö õigesti kasvatamise osas aina suureneb.

      Meeldib

  3. Ma ilmselt pole siin varem kommenteerinud, aga ma pean oma tagasihoidlikkuses lõpuks ära ütlema, et sa räägid nii nii minu mõtetest ja tunnetest. Mu lastel on 1,9 vanusevahe (hetkel 2,8 aastane ja 10 kuune). Lihtsalt oskad justkui minu mõtted ja tunded hästi üles kirjutada. Ma tunnen ka, et tahaks veel ja veel sünnitada, aga nüüd peab asja ikka mõistusega võtma. Mismõttes meil varsti enam beebit pole – lapsed kasvavad nii ruttu suureks. Mismõttes ma üks hetk enam ei imeta ega pole ka rase?! Kuidas ma oskan nii. Teisest küljest kolme väikelapsega kaotaksin ilmselt oma viimasedki närvirakud. Aga samas! on nendega maailma kõige ägedam see eluke siin hetkelmaailmakõigerohkemsassis elamises.
    Küll oleks tore sinuga kohvi juua ja lapsed koos mängima lasta.
    Vot 😊

    Liked by 1 person

      1. Minul sama mõte! Kui kahju et ma Tallinnas ei ela. 😦 Saaks hea meelega Sinuga tuttavaks ja laseks lapsed ka mängima omavahel. 🙂
        Selliseid inimesi vōiks rohkem olla nagu Sina Lilli!

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s