Õueskäik: täna jagati lapsekasvatamise kiirkursust – küsimata ja täiesti tasuta

Lähen mina siis täna koos Johani ja Oskariga rõõmsalt mänguplatsile, et Oskar saaks vankris magada, Johan möllata, Jaanus tööasju ajada, rahulikult asju kokku pakkida ning ära sõita (töine nädalavahetus) ja näen, et tore, seal on veel üks väike poiss oma vanaemaga, saavadki koos mängida.

Ei jõudnud minutitki olla, kui Johan tormas poisi juurde, tahtis tema palli kiskuda ja mängida. Nagu üle-eelmises postituses mainisin, on tal tõeline asjade äravõtmise komme tulnud, mida varem mitte iial ei ole olnud, pigem lasi endalt kõik ära võtta. Mina, muidugi, kohe, et ei tohi, las poiss mängib, kui ta annab, siis võid mängida jne, teate küll – “see kõne”, sest tõesti, ta peab mõistma, et nii ei tohi. Poisi vanaema hakkas kohe samamoodi pihta, et ei tohi, see pole sinu pall, ise ta vaatab, kas annab jne. Vanaema oli silmnähtavalt Johanist üsna kohe häiritud. Ja mina olin temast veidi häiritud, kuna ta oli kohe nii konkreetne “see pole sinu oma!”, aga mõtlesin, et ah, ma olen nii tundlikuks emaks läinud, ei saa ju kõike rünnakuna võtta. Vaatasin edasi, kuidas asjad kujunevad.

Võtsin Johanilt palli, andsin muudkui poisile tagasi (sest Johan lihtsalt rabas seda ta käest, mida ma ei taha, et teeb). Vanaema siis rääkis mulle, et las ta võtab, las õpib olukorras käituma. Ja kohe, kui Johan võttis, hakkas ta tema kallal võtma, et ei tohi.

Ah? See ajas nii mind, kui Johani segadusse, kuni sain aru, et tädi püüdis väga õpetlik olla.

Mina ei tahtnud sellist “õpetlikku” tohib/ei tohi mängu, see tundus lapse kiusamisena, vaid võtsin oma asjad välja, et näed Johan lähme mängime seal pool. Johanile see variant ei meeldinud, et tema palli ikka endale ei saa, viskas pikali, nagu tal juba kombeks on ja röökides rullis seal veidi aega. Ma tunnen teda, tal polnud midagi väga viga, lihtsalt väljendas enda pahameelt, ma ei läinud lohutama, seisin rahulikult kõrval ja mõnel vaiksel hetkel, et ok, kõik hästi, lähme nüüd mängima. Aga vanaema silmad lausa põlesid peas, et vot, jackpot! Muudkui õpetas, et nüüd las karjub, peaasi, et sa teda ei lohuta! Mida iganes sa teed, ära mingil juhul lohuta! Ma olin sellest targast vanaemast juba tuntavalt häiritud.

Ta jõudis mulle ära mainida, et tema teab täpselt, kuidas lastega tuleb käituda, ta on 30 aastat lasteaias kasvataja olnud, jonnile ei tohi järele anda. Mainis ka selle ära, et tema lapselaps on hea poiss, mitte nagu Johan, asju ära ei võta ja pole küll kunagi mingeid probleeme. “Aga tead, see on ikka kõva kasvatuse tulemus, see pole niisama või iseenesest, lapsi tuleb kasvatada!”

Minul vajus pea viltu ja mõtlesin, et kas see päriselt praegu toimub? Kas ta peab mulle loengut nende mõne minuti põhjal, sest olen ju noor ema, kes midagi ei tea? Ütleb, kuidas mul on “paha” laps?

Samal ajal, kui Johan seal püherdas, minu jutu peale, et lähme kiikuma või teisele poole mängima, väga välja ei teinud, hakkas ka Oskar vankris röökima. Segadust kui palju. No, üks röögib rullides liivas, teine vankris ja kolmas peab loengut, et ärgu ma, jumala eest, reageerigu kellelegi ega järele annaks.

Ma ei jõudnud isegi vaielda ega üldse sõna selles lärmis sekka öelda, vaid tegin nagu tundsin, kiigutasin vankrit, et Oskar uuesti uinuks ja rahustasin Johani, et pole hullu midagi, kohe mängime edasi, sest minu kogemus näitab seda, et see on toiminud rohkem, kui mistahes minupoolne närvi minek või tuim eiramine, aga mida mina ka tean, eks.

Vanaema, kellel 30 aastat lasteaiakasvajata kogemust, muudkui seletas edasi minu jutu ja laste kisa vahel, et lapsed jonnivad, peavad harjuma, las nad nüüd nutavad siin üksi. Ja kui ta nägi, et ma ta poole isegi mitte ei vaata, sest ilmselgelt oli mul ju sel hetkel muudki, millele mõelda, ausalt öeldes, ma kartsin, et plahvatan midagi ebaviisakat, siis tuli lähemale, kordas oma olulisi mõtteid, et ma tingimata reageeriksin. Ma ei saanud mitte midagi aru, kuhu või kellele ma pean nüüd otsa vaatama ja midagi ütlema, kas lastele või temaga suhtlema või mida. Mõne sekundi vaatasin talle otsa ka, et jajah, arenguetapp selline või mida ma sealt moka otsast suutsin vastata. Ma tundsin, et kui ma peaksin asjasse süvenema, kui väga ma temaga ei nõustu, siis läheb veel suuremaks draamaks ja laste kisa sees ma selleks hetkel valmis ei olnud. Pealegi, ma ei jäta tähelepanuta tema lapselast, ma ei saa ühegi lapse vanema või vanaemaga vaielda, see pole lapse suhtes õige, ikkagi temale kallis inimene ja mingi suvaline alandab, mina lapsena näeksin asja sellest küljest, nii et jäi ära see “peen” mäng.

Siis küsis, et kui vana laps vankris on, mille peale vastasin, et saab varsti 5-kuuseks. Ma arvasin, et ta küsib seetõttu, et siis mõistab, kuidas mul ikka parajalt tegemist nendega ja Johanil ongi täiesti loogiline arenguetapp – oma koha kindlustamine nii peres kui üldse elus. Näiteks arengupsühholoogia ainetes, mida olen õppinud, on selgelt öeldud, et 1,5-2 aastaselt hakkab lapsel oma mina kujunema, mis tekitabki kõike seda, mida “kohutavad kahesed” teevad. Ma ei salli seda “kohutavad kahesed” väljendit, sest see on lapse areng. Mitte midagi kohutavat.

Igatahes, selle peale, et Oskar peagi 5-kuuseks saab, vastas, et aa, ka paras selline.

?

Ja jätkas. Temal oli laps 2-nädalane, imestas, et üldse vait ei jää, võttis sülle, siis vait, pani ära, kohe kisa lahti ja no tee, mis tahad, ta oli nii segaduses, milles on asi ning kurtis arstile. Ma ei tea, miks ma lootsin ikka veel, et ehk tuleb sealt nüüd mõni pärl, kuna ikkagi kogenud laste alal. Tuli “pärl” hoopis. Arst oli talle öelnud, et laps jonnib ja neil on sünnist saati see jonn kaasa antud, tunnevad ära, mis on hea ja kohe peavadki koguaeg saama ema juurde. See pole õige, nad peavadki üksi karjuma ja peab neid harjutama mitte kisama. Ei tohi täiesti hüsteeriasse lasta, vaid las nutavad. Ja seda “tõde” ta mulle siis edastaski, et nad sünnist saati manipuleerivad ja jonnivad.

Mul oli pilk täiesti klaasistunud, võimalik, et meeltesegaduses, ütlesin jälle mingi jajah vastu. MIS JAJAH?! (Sest muidu oleksin ikkagi vast plahvatanud, lisadraama). Aga hetkega tuli järgi:

“Johan, paneme asjad kokku, lähme hoopis metsa vahele jalutama, seal läheb tuju paremaks!”

Muidugi, vanaema vaatas, et nii kiiresti lähen ära, ju ma ikka Johanist võitu ei saa ja annan lastele järgi, kohe ikka tegelen nendega, täitsa jama, ta ju ütles, et ma ei räägiks temaga. Mul täiesti suva, ta muudkui seletas edasi mingeid õpetusi ja ma muudkui rääkisin Johaniga, pakkisin asju, eirasin tarka vanaema. Panin sealt väravast välja, jõudsin ainult ta lapselapsele vastata, kui küsis, kas tuleme ikka veel siia, et jaa, me käime siin väga tihti ja teinekord mängime! Sest lapselaps oli tal tõesti armas, oleks tahtnud ka kellegagi mängida, aga no, kui Johan haarab palli, tädi õiendab, Johan ei saa aru, viskab pikali, täiesti häiritud, Oskar ka röögib sekka, sest teine röögib, no, mida mul siis teha.

See on see kahe lapse värk, kui ikka vankrilaps kisab, siis teisel ka kahjuks “pidu” läbi, sellel mänguplatsil pole väravaid, mis kinni käiksid, Johan jookseb tihti nendest niisama välja tänavale nii, et üksinda eemal Oskari kärutamine ei tule ka kõne alla.

Võtsin oma kisava Johani kaenlasse, panin ta kärusse, röökiva Oskari kõrvale, korjasin mänguämbrid ja totsikud sealt jälle kokku ning tulime tulema ja läksime metsa. Phh.

Selge see, et Johan rahunes kohe, kui olime sealt platsilt lahkunud, läksime jalutasime natuke metsas, kus ta sai vabalt ringi joosta ja oma okkaid uurida, okstes sahmida ning rõõmus olla. Ma ei kavatsenudki teda karistada, sest ta “jonnis”, mis paljudele vanematele võib vale tunduda.

pamleo

Me saime platsil vist 15 minutit olla. Johanist oli kahju, aga selline kemplemine oma õpetuste, las kisab, ära tee välja, olen kogenud, mul on lapselapsed jne teemadega – mulle oli see täielik liig, Johanile oli stress ja segadusse ajav olukord, kõik oli vale.

Närvi ajas see, et kuidas ma midagi vastu ei saanud öelda, aga ok, lapsed karjusid, keskendumine oli null, hämming oli sada.

Rääkisin kodus Jaanusele ka, mis toimus, tal oli tunne, et jookseb kohe mänguplatsi tädiga vestlema, et olgu, anname lihtsa ülesande – räägi kõik see jutt, mida just rääkisid, aga ilma sõnadeta ja ühe mõmina või kisaga. Või ütle, et sul on palav, janu, kuskilt sügeleb – aga ära sõnu kasuta. Üsna kiiresti võib tavajutust see kurikuulus “jonn” tekkida. 30 aastat lastega kogemusi ja ta ei mõista, et Johanil ei ole oma sõnu, ainult häälitsused, millega ta peab KÕIKE väljendama. Ja tal on alla 2 aasta kogemusi, kuidas väljendada, mis viib sihile, mis mitte. Miks ta peab end suhtluses ja katsetustes tagasi hoidma? Sellel tädil on umbes 60 aastat (ma arvan, et sinna kanti ta vanus küündis). Kui võtta kõik sõnad ära ja asendada häälitsemisega – selge see, et see häälitsemine hakkab närvi ajama ja lihtne on lahterdada ning öelda, et ärgu jonnigu ja jauraku. Inimene, kes tegelikult lihtsalt väljendab ennast. Johan ka väljendab ennast. Kui lapsed väljendavad end tasaselt, siis ei panda neid ammugi tähele, las lalisevad omaette. Nii, et kus see piir siis on? Ta peab ju end KUIDAGI kuuldavaks tegema ning arvestades ta vanust, siis on täiesti loogiline, et ta ei oska veel ei väga peenetundeliselt väljendada ega tea, et maas rullimine pole see kõige õigem meetod.

Ja no vastsündinu üksi karjuma jätmine oli tipp, sellega nullis see pedagoog kõik ära, sest siis sain aru, et ta teadmised pärinevadki vast 30 aasta tagusest ajast. Ma ei taha absoluutselt tema kogemusi maha teha, ma hindan sellisel tasemel professionaale, aga tema pole kahjuks teadmiste uuendamisega tegelenud, seetõttu ei saa ma tema meetoditega kuidagi nõustuda. Nii palju on uuringuid tehtud küll Johani vanuste kui vastsündinute kohta ning milliseid kahjulikke ilminguid, isegi ajukahjustusi võib taoline eirav-las karjub käitumine tuua. Ja see “me kõik oleme ju nii üles kasvanud” väide ei ole ka minu jaoks mingi argument, sest vaadaku statistikat ja kui palju hingelt katkisi “meid kõiki” siin ringi liigub. Kohutav. Ja kui hakkajad on tänapäeval koolides noored, õpilasfirmad, värgid, südikust, tahet, energiat on palju, ajavad asju, maailm valla, sest armastav, arvestav ja osavõtlik kasvatusstiil on tõenäoliselt see “kurja juur”.

“Meile kõigile” õpetati, et mida alandlikum ja vaiksem, seda paremini kasvatatud laps oled. Kui laps on vait, siis ta on “hea laps”. Nii “me kõik ju” kasvasime – üksi röökimine, kuni täiskasvanuni välja, kes enam ei vaevugi end kuuldavaks teha, sest elu on näidanud, et keegi ei kuula sind, enesehinnang on madal ja allud nagu mutrike kõigile ja kõigele, kuhu elu viib ning kardad kõiki muudatusi, uuendusi, ettevõtlust. Mida iganes. See muster tuleb murda ja meie, igatahes, “las röögib, las saabki selgeks, see on jonn” õpetusi enda peres ei rakenda.

Eriti halb on lihtsalt see, et ta on kuskil lasteaiakasvataja ja kui laps ei saaks minna tema juurde murega, sest saab vastuseks sajatuse “vot peadki õppima!” või midagi taolist, siis on küll halvasti. Elus tuleb igasuguseid inimesi ette, kes võivad õhinat, uudishimu, ettevõtlikkust ning kokkuvõttes enesehinnangut mürgitada, aga olgu need natuke kaugemal, kui igapäevased kasvatajad/õpetajad. Neil lasub nii suur roll, et mind pani see tänane kokkupõrge tõepoolest muretsema.

Oeh.

be

 

15 thoughts on “Õueskäik: täna jagati lapsekasvatamise kiirkursust – küsimata ja täiesti tasuta

  1. Ütleme nii, et selliste “nõuannete” jõudis meie pere sinnani, et päris mitme sugulasega kohtume nii harva kui võimalik ja lapsega neid üksi ei jäta. Teatud iganenud ja vahel ka lapsele ohtlikke “teadmisi” ümber lükata ei saa ega ole võimalik neile selgitada, et arusaamad ja teadus on vahepeal arenenud… Ja kusjuures see ei ole põlvkonna viga kuna samasse pereringi kuulub mitmed sugulasi, kes küsivadki kuidas sellesse või tollesse tänapäeval suhtutakse või mis meie seisukoht on ning sellega arvestatakse ja tehaksegi nii…

    Liked by 1 person

  2. Jube lugu küll et vastsündinu (ja väikelaps) tahab et tal oleks hea ja väljendab kättesaadavate vahendite abil seda, kui ei ole. Selline ülbus tuleb kiiremas korras välja juurida! Hakkab viimaks arvama veel et teda on kellegile vaja ja ta vanemad armastavad teda :s

    Meeldib

  3. Kui mu viimane laps sündis, siis kuulsin ma igalt poolt 3,5 tunni reeglit!
    See tähendab seda, iga 3,5 tunni tagant võib lapsega tegeleda täpselt nii palju ja nii vähe kui vaja- söötmine, mähkme vahetus ja kui vaja, siis ka kuivad riided.
    Ja kui ma lapsele näiteks iga tunni tagant rinda andsin, siis targutati, kuidas piim on lahja ja peaksin riisitummi tegema 😶.

    Meeldib

      1. See oli ja on siiani jube!

        Kõige hullem on, kuidas sellised jutud ja asjad mõjutavad alles emaks saanud naisi, kes on pisut ebakindlad. Mõni ema usubki, ehk tõesti on piim lahja, kui söögikordade vahe on väiksem kui 3,5 tundi ja lähevadki pudelile üle. Samas neis endas tekitab see suurt stressi ja pingeid.

        Liked by 1 person

      2. No just! Mind paneb eelkõige imestama see , et need nn soovitajad on ju ise emad, kes teavad, kui tundlik aeg on noorele emale beebiiga ja kui ebakindlalt võib end tunda. Ja nad veel lisavad oma hinnanguid .ja valesid teadmisi. Kahju lihtsalt.

        Meeldib

  4. Urrrjuhh, kui närvi ajab ainuüksi lugemine!! Kuulnud-näinud isegi selliseid iganenud arusaamadega ilmatarku. Ma poleks seda asja ilmselt nii jätnud, kujutan ette ka, mismoodi ma selle olukorra (et kõik korraga nutavad) oma lastega lahendanud oleks, aga see selleks. Loen just raamatut “Minu mõistus on otsas” ja see on superhea mitte ainuüksi kõikvõimalike situatsioonidel lahendustes, vaid ka seetõttu, et selgitab tagamaid MIKS lapsed ühel või teisel viisil käituvad. Jagamisoskus kujuneb lastel üldse alles 4.-5. eluaastaks. See tädi võib oma range kasvatusega saavutada selle, et laps justkui kuuletub ja “saab aru”, kuid tegelikult on see laps lihtsalt juba katki ja õnnetu. Mul on kahju, et seal rohkem kedagi polnud, kes selle tädi oleks võinud paika panna.

    Liked by 1 person

  5. Minu tütreke võttis samuti kuskil pooleteist aastaselt teistelt asju ära ja kukkus kisama, kui asjad omanikele tagasi andsin. Nüüd on ta kahe ja poolene ning saab täitsa jutust aru, et kõik asjad pole tema omad ja teised tahavad ka mängida.
    Meil toimib vahest ka selline nipp, et kui on vaja lapse käest mänguasi kätte saada ja omanikule tagastada, siis võtan mõne tütre enda mänguasja ja pakun talle suure eufooriaga nagu see oleks maailma vingeim asi ever: “Ooooohhh, vaata, see on kõige ägedam kühvel maailmas, tahad ka mängida?”. Toimib tavaliselt 🙂

    Liked by 1 person

  6. Nii tuttav on see tunne, kui keegi kaagutab kõrval mingit ilmselget lollust ja ise ei saa sõnagi suust ja siis kui on olnud aega rahuneda, hakkavad pähe tulema kõiksugused teravad ja head vastused. Ja siis vaevab teinekord päevi 😀
    Tegelt ongi parem jätta ütlemata, konflikt tekitab ainult suuremat negatiivset emotsiooni

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, ma arvan sama. Midagi head poleks sellest niikuinii tulnud, oluline, et ise teeme, nagu õigeks peame, teistsuguste mõtetega inimesi on terve maailm täis, ei saagi kõige peale reageerida

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s