Ma olen tagasi!

Tere tulemast tagasi, arvuti ja tere tulemast tagasi, minu teraapiasessioonid ehk blogi kirjutamine!

Kui te Facebookis minu blogi lehte jälgite, siis teate, et mingi virr-varr on olnud – hunnik kaotusi, leidmisi, segaseid aegu, et ma ei saa arugi, kus kotis me elanud oleme. Lisaks muudele juhtumitele on meil siiski 2 väikest kutti ka, nii, et mässamist on omajagu olnud.

Johan ja Oskar on kohe-kohe jälle kuu võrra vanemad ja räägin alustuseks nendest lähemalt – mõlemad on nii hüppeliselt arenenud.

Johanis on tärganud mingi omandi tunnetus või no, kadedus. Ikka selline, et nii Oskarilt kui kõikidelt teistelt lastelt tuleb järjest asju ära võtta ning jälgida, et nad neid iial tagasi ei saaks. See on päris probleemne kuskil mänguväljakul või kodus põrandal, sest kisa on rohkem, kui tahaks, aga samas, ma saan aru, et see on tal mingisugune arenguetapp, mille peab läbima ning meie asi on õpetada ja suunata.

Endiselt ta veel ei räägi, aga no, nii kohe-kohe, kui kohe saab olla ja ongi sõnad suus. Sest nii sõnasarnaseid asju ütleb. Siin on tii ja mingid sellised üksikud asjad.

Johan sai sügisest lasteaiakoha! Ma kaalusin pikalt, kas see vastu võtta või oodata teiste lasteaedade vastused ka ära või jätta üldse koju, aga siis arutasime ja arutasime, lugesin absoluutselt kõik dokumendid, eeskirjad, lasteaiaga harjutamise jutud, kuni päeva- ja aastakavadeni välja, nii selle lasteaia lehelt, kui paarilt teiselt pisteliselt. Liitusin isegi Facebookis selle lasteaiaga, kuhu koha saime ja kuulasin teiste emade kogemusi. Ja võtsimegi otsuse vastu, et sügisel läheb lasteaeda! Eile täitsime avaldused ning mingi päev proovin sõimerühma uudistama minna ning kutsuti soovi korral kasvatajaga tutvuma.

Muidugi, me oleme ärevil, et kuidas ta seal hakkama saab, aga samas, ta on nii seltsiv, absoluutselt igale poole, kus on lärm ja suur seltskond, tema tahab minna. Mänguplatsidel on vaja kõigiga sõbraks saada ja pigem hoiavad teised lausa eemale ega ole harjunud sellise pealetükkimisega. Suvi on ka veel ees, üks ema kirjutas mulle, et ka tema kevadel kahtles, kuid suvega arenes laps nii palju, et sügisest oli täiesti valmis.

Meil on hea asi see, et lasteaiani on vaid väike jalutuskäik ning kuna ma olen Oskariga veel kodune, siis saame harjutamist rahulikult võtta ning ei pea täiskohaga kohe alustama. Kui näeme, et siiski ei sobi, võime ka oodata ja toome koju, kuid hetke iseloomu, uudishimu, seiklusjanu ja samas reeglite vajadust arvestades, võiks öelda, et sügisest saab temast lasteaialaps ning ma olen täitsa elevil! 🙂

Endiselt on Johan ilus blondide lokkide ja rohekate silmadega poiss, selles osas muutusi ei ole 🙂

Oskar! 4-kuune Oskar roomab! Eile alles märkasin, kui arstil olime ja ta mähkimislauale panin. Johan jättis selle etapi üldse vahele ja hakkas kohe käputama, nii umbes 5-6-kuuselt. Käputamine on endiselt üks imelik sõna selleks tegevuseks, aga ok, kui käputamine, siis käputamine.

Niisiis, eile oli temaga arstiaeg ja sai kolmanda rota-vaktsiini doosi. Ma uurisin kohe, et ei, meil on kaks vaktsiini saadud, aga tuli välja, et sellest aastast on need kolme doosiga, pidid olema ka kergemad taluda. No, Oskaril on olnud gaasid, muidu ok. Esimeste doosidega oli suurem kõhuvalu, nüüd tundub veidi kergem see asi, aga mäletan, et Johanil oli omal ajal täiesti korrast ära, läks loiuks ja oli vedelikupuuduses. Nii, et kui puhtalt neid märke vaadata, siis on vast kergem küll, samas, tegu on erinevate organismidega.

Siis on juhtunud veel selline asi, et Oskarile kirjutatud massaažid jäid pooleli, õigemini, tühistasin kõik ajad, sest Haabersti Tervisekeskuses olev massöör on kergelt öeldes šokeeriv. Ma olen seda lugu nii palju juba rääkinud, kaasa arvatud neile endale kaebuse esitamise näol, nii et ma ei teagi, kas kõik detailid on meeles, aga ma kirjutan siia ka teadmiseks.

Massöör oli väga järsk, käreda häälega, raadio üürgas nurgas, lapsega absoluutselt ei suhelnud, vaid väänas, mille peale laps ehmatas nii ära, et röökis oma näo tulipunaseks-lillaks-siniseks ning tõmbus üleni kivikõvaks, lihased hirmust krampi (enne ei olnud lihaspingetega probleeme). Ka siis, kui laps nuttis nii, et pisaraid lausa lendas (massaažis olid mingid võtted, mis nn raputab või liigutab last, aga ta tegi seda lausa nii, et Oskaril pisarad lendasid, 4-kuune beebi, eksole! Ma loodan, et oli massaaži osa, mitte lihtsalt raputus, et vait oleks …), ühesõnaga, ka siis ta ei katkestanud tegevust, vaid väänas jalgu edasi ning käskis tal muudkui jõuga küünarnukkidel olla. Selle peale, et lapse krampis lihaseid edasi väänas, hakkas laps lausa kiljuma, mis ehmatas niigi kaame minu veelgi kaamemaks – ma olen arsti juures nutule üsna immuunne, st see on tavaline, aga see ei olnud mingi lihtne nutt, vaid laps oli surmani hirmunud ning valudes. Endiselt ei tõstnud massöör pilku, nähvas, et andke mänguasju ja kas lutti on.

Mina, “kaitsev ema”, olin tardunud soolasambaks. Ma ei suutnud teda isegi katkestada, peaaegu et ei uskunud, mis toimus, see oli kohutav. Arvasin, et ta on ju professionaal, küllap teab, mis teeb. Sisemiselt võistlesid kaks mõtet, et kui ta sealt nüüd ära võtan, äkki jätan ta vajalikust massaažist ilma ning see, et kui ma teda ära ei võta, siis ma ei kaitse oma last, sest ilmselgelt ei saa sellest massaažist selliselt kasu olla, kui laps karjub ennast ajukahjustuseni välja.

Ahsoo, vahepeal ütles massöör, et oi, laps näitab iseloomu ja näete, ta ei suuda peadki hoida. Laps, kes peaaegu roomas, ei suuda peadki hoida, eksole! Ta üritas nuuksudes oma pead lina sisse suruda, sest tal oli nii hirmus! Ütlesin, et minu laps on väga rahulik ja rõõmus, mida ta ka enne massaaži oli. Kisa on sellest, et ta on hirmust kange! Mille peale massöör vaid ohkas stiilis, et järjekordne ülemõtlejast ema.

Kui ma lõpuks oma nuuksuva lapse sealt võtsin, siis mu käed vist värisesid, ma pidin sealt nii kiiresti ära saama, kui võimalik. Mul oli süda paha 2-3 päeva, peamiselt seetõttu, et ma teda kohe algul sealt ära ei võtnud, ma tundsin end nii halvasti. Siiani tuleb klimp kurku ja silm läheb vesiseks. Mõtlesin, et ok, ma tunnen end mitu päeva halvasti, sest laps sai kohutava kogemuse, aga tegelikult oli massaaž ju arstide poolt välja kirjutatud ja massööriks peaks olema beebide alal professionaal. Inimesed, keda peaksime saama usaldada kõige rohkem. Asi oli nii häiriv ja tundus nii vale, et kirjutasin Tervisekeskusele üksikasjaliku kaebuse ning ütlesin otse, et kas ta vajab arenguvestlust, lisamotivatsiooni, koolitusi, aga hetkel selline inimene ei peaks beebidega tööd tegema.

Vastuse sain ka, lubati teda suhtlema koolitada, kuid mainiti ära, et tal on kogemust 25 aastat. 25 aastat kogemust ja ei tea, et krampis lihaseid ei tohi väänata ning võib viga teha? Või ei oska suhelda ei beebi ega vanematega (minuga oli äärmiselt ebaviisakas, ei tere ega midagi, sain riielda nagu väike laps, et polnud lisalinasid kaasas, sest ilmselgelt ma ei teadnud, et neid mitu seal vaja võib minna). See 25 aastat kogemust ei õigusta sellist käitumist. Kusjuures, enne olime ukse taga, kuulsin ka ühe beebi kiljumist, mõtlesin, et vaene laps, tal võib mingi tõsine asi olla, ma ei oleks iial uskunud, et asi on massööris või massaažis endas. Uksest väljus samuti üks näost valge ema, beebi süles ja massöör viipas käega, et näete, kõrval on ema-lapse tuba. Mulle ütles sama, nagu robot, kõrval on ema-lapse tuba. Umbes, et see päästab kõik ja paneb lapse vait.

Oeh, ma siiani reageerin nii vaimselt kui füüsiliselt kogu sellele kogemusele. Nii halb oli ja ma ei soovita mitte iial mitte kellelegi sellist asja.

Mis siis veel … Mul on nii palju asju vahepeal olnud! Eriti emotsionaalselt. Hetkel lihtsalt ei tule need nii paljud asjad pähe.

Päevad lähevad endiselt valguskiirusel, on häid päevi, on lausa kohutavaid päevi, on päevi, mil olen nii kontrollimatult ärev ning loen sünnitusjärgse ärevuse ja depressiooni sümptomite kohta, kuna kardan seda jubedalt. Ma kardan, et ma väsin või põlen läbi ja lapsed saavad eeskujuks närvihaige ema. Mõned päevad on nii toredad ja head, nagu näiteks tänane – ma isegi ei tunne seda tunnet, mida ma tunnen, kui on halb päev. See halb tunne tundub võõras ja nii kauge. Aga tühisest asjast võin närvi minna ja mingi kella peale jooksmine või asjade hunnikusse jooksutamine ajab mind nii endast välja vahel, mis tekitab saamatu ja ennast haletseva tunde. See on jube tunne! Nii ma siis mõtlesingi, et äkki peaksin siiski psühhiaatri jutule minema, kes oskab suunata või aidata. Vahel tuleb lihtsalt jõuetus peale, mis on ju normaalne ja oli ka enne lapsi, kui olid tihedad ajad. Lastega elu on veerand nendest tihedatest aegadest, mis olid vanasti tihedad ajad, et jõuetus peaks olema ok, aga siiski, ma ei taha, ma tahan ju lahe ja energiline olla ning mitte tunda seda, et ma ei jaksa, palav on, pesu on sorteerimata, tahaks nutta iga asja peale. Sest sellel halval päeval võib suvaline pesemata tass ka nutu peale ajada, et appi, ma ei jõua isegi tassi pesta, mis ema ma siis selline veel olen. Aga mõni teine päev küpsetan muudkui oma leibasid, teen ahjupraadi, pesen kööki, sorteerin pesu – kõik saab tehtud ja nii äge tunne on peal. Nii, et ma ei tea. Päris ausalt, ma ei tea, mis on emade puhul tavaline ärevus ja stress ning mis on diagnoosimist väärt.

Eile olin perearstil, oleksin võinud küsida, aga kuidagi kiire sahminine käis seal, ma ei tundnud, et tahan hakata lahkama, polnud seda halba tunnet sees ka, siis oleks imelik öelda, et teate, ma vahel tunnen, et olen nii väsinud ja saamatu, et äkki ma vajan abi. Tundus selline lahja ebausutav värk. Või et vahel tunnen suurt ärevust ja ülemuretsemist, et pea äkki plahvatab. Ma vist kardan, et arst reageerib, nagu paljud – ära mõtle üle, mida sa halad, kuule, võta end siis kokku või mõtle siis positiivselt kui on raske. Ma kardan, et see mure saab naerualuseks. Sest kordan, ma ei teagi, kas on muretsemiseks põhjust, aga ega enne ei teagi, kuni pole arstile rääkinud.

Enamasti emad ongi väsinud ja jooksevad omadega aegajalt ummikusse ning pead plahvatavad, siis mõtlengi, et äkki ma siiski ei ole veel diagnoositavate seas, umbes, et ahh, mul pole aega selleks hetkel. Loll mõte, ma tean. Mul on ju kaks alla 2-aastast last, see on loogiline, et mul on peas miljard mõtet, mis vahel kokku jooksevad.

Et jah, mõlgutan mõtteid, kas peaks siiski arstile rääkima, et olen vahel nii “ära” ja tahaksin ennetada suurt ja võimast sünnitusjärgset depressiooni, millest kuulsused raamatuid kirjutavad. Vast ikka võtan arstiga ses asjus ühendust, kasvõi selleks, et teada saada, kas on põhjust muretsemiseks.

Samas, vabandan end välja ülikuuma korteriga (kus suvel on kasvuhoone, aknad-uksed lahti, ventikas töötab ja ma ei kannata sellist õhupuudust), puntras koos lapsi ja suuri, mänguasju, tööasju jne läbisegi. Ning vabandan sellega ka välja, et lapsehoidja leidmine on keeruline, tuttavad ei saa aidata ning olen 24-7 lastega kuskil korterite vahel mänguplatsil lauskuumuses või koduses kasvuhoones. Muidugi ajab aju keema! Aga ma tahaks, et ei ajaks ja et ma suudaksin olla see muretu “ära põe!”-tüüpi inimene. Ma ei ole, öelgu inimesed, mida tahavad, ma ei ole see, kes suudab vabalt võtta. Kõike muud, jaa, aga lasteasjus ei suuda “ära põe”-tüüp olla.

Ahjaa, lapsehoidja mõte on meil see, et kuna Jaanusel on tööd palju, suvi on eriti tihe ja ma ei suuda endale tunnikestki naljalt leida, siis sooviksin head lapsehoidjat, kes vahel paar tundi Johaniga kuskil mängiks, et saaksin ülejäänud elu sättida. Või siis pesu.

NB! Kellel on usaldusväärseid Tallinna lapsehoidjate kontakte jagada, siis võite mulle kirjutada!

Lõpetuseks on mul teile sõnum, et õppige minu vigadest. Nimelt, ma teadsin, et tehnika ei ole igavene ja teadsin, et alati tuleb back-up’ida. Koguaeg oli kiire, välised kettad igasuguseid tööasju täis, mõtlesime, et teeme eraldi pereketta ka, küll siis sinna pildid ükspäev ümber copyme.

Ühel hetkel arvuti enam ei töötanud, kõvaketas täiesti vigane, tuli asendada, sain tagasi tühja arvuti. Tühja ehk siis täiesti tühja. Nagu nii tühja, et Johani pildid sünnist saati, Oskari pildid sünnist saati läinud – tühja. Ainult Internet Explorer oli peal 😀

Nii, et kui te olete samasugune, et küll jõuab, siis õppige minu pealt, ei jõua. Minge ja ostke üks hea ketas, laadige oma asjad peale ja mõneks ajaks rahulikum olla. Hea, et mul on blogi, kuhu olen pilte riputanud ning kust neid uuesti ülihalvas kvaliteedis alla saan laadida ja hea, et ka Jaanus on endale lastest kaustasid arvutisse teinud ning pilte ja videosid kogunud, kuigi raudselt mitte nii palju, kui minul neid oli. Igatahes, täitsa valus ja rumal õppetund.

Niisiis, lastest on niisama mobiilipildid (maailma halvima kaameraga tehtud) ja paar kaamerapilti ka, aga lihtsalt illustratsiooniks, kui suureks nad juba kasvanud on. Osa pilte on jahedamast ajast, kui kellelgi tekib küsimus, miks Johan kuuma ilmaga mütsi ja tuulekaga on.

 

12 thoughts on “Ma olen tagasi!

  1. Minu meelest Johan on nii vahva, et ma hoiaks teda lausa ise 😀 Aga jah, ei ole nö suurte kogemustega. Ainuke kogemus on enda 1a1kuune ja sinu blogi. Äge oled 🙂 See tunnete virrvarr, tunnen ennast seal ära 😀 Ja omg, mul on üks laps.

    Liked by 1 person

  2. Ma olen ise ka emotisonaalne inimene ning võin teinekord täiesti suvalise asja peale väga üle reageerida. Mul on ajaga aga asi paremaks läinud. Ma ei meeldi endale närvilisena. Ma kasutan sellist nippi, et kui olukord hakkab igast otsast üle keema, siis ma korraks lülitan ennast vãlja. Näiteks, kui ongi kuhugile kiire ja Loviisa jookseb eest ära, ei luba riidesse panna ja siis ma teda taga ajades määrin oma riided ära ja pean neod vahetama hakkama. Ja siis ta kakab ja kisab, kui ma tahan mähet vahetada. Või, kui ta ärritub selle peale, et üks mänguasi ei mahu teise sisse. Ma ei saa ju reaalselt kuidagi ta muresid lahendada. Siis ma lülitangi kõik instinktid paariks sekundika välja. Ma saan aru, et ma hakkan üle keema, astun sammu tagasi, vahel isegi istun Loviisa juurde maha, ja lihtsalt istun. Vaatan oma last. Röögib. Vaatan veel. Ikka röögib. Ise olen chill, siuke emotsioonitu. Vaatan nagu kõrvalt asja. Nagu kehaväline kogemus. Mõtlen oma peas, et mis nüüd siis tegema peaks. Ja see pool minutit aitab mul mõtted korda saada. Ma nagu lülitan korraks selle emotsionaalse seose olukorraga välja. Suva, et elamine on sassis, pole minu asi. Las laps siis karjub ega see talle liiga tee. Ei jõua ajaliselt kuhugile? Hull asi. Kõik inimesed hilinevad vahel.
    Ilmselt oleks ei teeks ka minule paar teraapiasessiooni liiga. Seega, kui mure ikka süveneb, siis katsu ikka mõnele arstile kurta. Lapsed ajavadki natukene hulluks 🙂
    Ole tubli!

    Meeldib

  3. Niii kurb lugemine seekord! Soovitan Sul tuua ellu pisikesi vaheldusi – koduse mänguplatsi asemel mõnele muule. Külastage loomaaeda, vabaõhumuuseumit. 19. mail on muuseumiöö ja õhtul on võimalik tasuta isegi tuletõrjedepood külastada. Piknik vabas õhus, matkad. Kas sul sõbrannasid on? Vahel aitab palju ka teistega suhtlemine.

    Meeldib

  4. Soovitan võimaluse korral beebiga võimlema minna Kotka tervisemaja lastekeskusesse. Meile väga sealne füsioterapeut meeldis, kes oli super tore lapsega suheldes.

    Liked by 1 person

  5. Psühhiaatri külastamine on sul hea mõte! Laste lapsepõlve nimel tasub ära käia, et saada kinnitust, kas kõik ok või ei ole. Õnnelik ja elurõõmus ema=õnnelikud lapsed.

    Tundub, et sind valdasid need emotsioonid ka siis kui sul oli ainult üks laps, seega see tunne pole sul tulnud kahe lapse pingega. Hetkel vist võimendunud, kuna kohustusi veel rohkem.
    Loomulikult on kõikidel emadel raskeid hetki ja tunne, et ma ju võiksin olla parem! Aga kui seda tunnet on nii palju, madalseisud varjutavad kogu elu, siis ei ole see päris normaalne ning need vabandused, mida endale ka teadvustad, tõesti ongi vaid vabandused.
    Seega müts maha su ees, kui oma tunnetele abi proovid leida. See pole nõrkuse tunnus, vaid just tugevuse.

    Liked by 2 people

  6. Seoses abi otsimise või psühhiaatriga. Ma ei võta seda üldse traagiliselt, emotsionaalselt või kuidagi läbikukkununa, ma näen ka selles tugevust. Ma isegi hasardi mõttes tahaksin juba minna ja kuulda/näha, kuidas see kõik käib 😀 Mina ja mu hasart, ma ei tea, kuhu see hasart ja uudishimu ükskord välja jõuab! 😀
    Aga jah, see pole mu jaoks midagi imelikku, ma olen oma peas seda kaalunud, teiste lugusid lugenud ja see on sama, kui on palavik või muu haigus, millega arstile minnakse. Või kui auto on katki, minnakse remonti. Kui on vaimselt midagi, minnakse samuti arstile, sest vaimse seisundi taga ongi füüsilised põhjused (kõikvõimalike ainete tasakaal ajus ja kehas). Pole mingi müstiline paha tuju või nõrkus, kõigel on mingi põhjus. Ja eelkõige teen seda laste nimel, varem ma ei olnud väga hoolitsev enda suhtes, nüüd tuleb vastutustundlikult käituda, ega’s midagi 🙂

    Liked by 1 person

  7. Väga ilusad lapsed teil!
    Meeleolu küsimustes soovitaksin pöörduda mõne erapsühholoogi poole. Alati ei pea olema diagnoos ja psühhiaatri vastuvõtt, vaid psühholoog saab toetada kogu protsessi, et närvid ja mõistus korda jääks 🙂 Aegu on ja tunnitasud 35-50 eur kandis.
    Mõned nimed, keda võid googeldada- Küllike Lillestik, Kristel Rannamees, Kadi Kütt. Valikut on kindlasti veelgi 😉

    Liked by 1 person

  8. Hei üle pika aja! Mind valdab siiamaani selline tunnete virvarr. Nüüd juba natuke lihtsam end vaos hoida. Magamata olin, siis oli kõik sitasti 😀 Minu meelest oled sa küll erakordselt hea närviga. Juba see, et sa teise nöpsteri järjest sünnitasid näitab sinu tugevust. Ma oleks hullaris. Juba praeguse elu peale läheks hea meelega ja võtaks end arvele.
    Käisin Markusega võimlemas ja Saskiaga ka. Mõlemad korrad super rahul! Tahan kiita Lõuna-Eesti haigla füsioterapeute. Armsad ja kannatlikud inimesed!
    Seoses lapse kõnega. Saskia pudrutab meeletult ja absoluutselt kõike ütleb järele. Ainuke lause on “iiiii taa” (ei taha). Sõnadest saan ainult mina aru 😀 Lasteaia koha saime samuti, aga minu meelest ei ole ta veel valmis. Paar tundi, mõni päev nädalas oleks ok. Raske saab rahaliselt olema, aga otsustasin veel koju jääda. Las olla mu titt veel. Küll jõuab iseseisvuda.
    Lilli, edu sulle ja musud lastele! Ikka hinges \m/

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s