Teraapiasessioon

Ma ei tea, kuidas leida sõnu, et väljendada seda, kui väga ma ühte raamatut (õigemini, autorit) armastan, aga ma püüan.

Kui mulle Pegasus kirjastusest e-mail tuli, et ehk soovin lugeda humoorikat raamatut emadusest “Ebaemmelik emps”, siis vastasin ära, et ausalt öeldes, ei ole mul lugemiseks aega ega soovi ka mingit blogipostitust nii pea lubada, nii, et ütlesin ei.

Ja kui ma veel täiesti aus olen, siis see pealkiri “Ebaemmelik emps” tundus midagi nii klišeelikku, et see ei kõlanud absoluutselt mulle sobiva asjana. Mingi ebaemmelik emps, ahah, järjekordne “kihvt” ema, kes arvab, et rongaema on väga popp olla ja kelle meelest on väga lahe kuulutada, kuidas lapsed on lihtsalt suvalised jõmpsikad, et, jumala eest, mitte näidata seda poolt, kuidas emadus on ta pehmoks muutnud, sest pehmod ei ole ju teema. Ehk siis ei ole “tegija” näidata, kuidas sa oma perekonnast hoolid. Või siis järjekordne “vaimukas” ema, kes räägib emaduse pahupoolest “nii, nagu on”. Mind valdas umbes selline reaktsioon, nagu paljusid neid, kes loevad minu blogi nime “filtrita” – uu, olen mässaja ja olen erakordne (mida ma ei arva ega olegi kunagi väitnud ja mille klišeelik maik mulle alles hiljem kohale jõudis, kui teised blogijad kriitikanooli pilduma hakkasid, aga oh, well …).

 

AGA! Õnneks veenati mind ümber ja pandi raamat teele sõnadega, et pole kiiret, ei mingit pinget, lihtsalt loe, kui aega saad. Nagu isegi olete aru saanud, siis mul on olnud emotsionaalsed “ameerika mäed” – nutan, olen õnnelik, olen kurb, olen ahistatud, olen läbikukkunud, olen supermom ja tagatipuks, olen mõelnud seda, kuidas ma kahte järjestikust last kellelegi ei soovitaks. Ma veel ei tea, kas ma mõtlen seda tõsiselt või mitte, sest jah, on rõõmu nii palju ja kui mul teist ei oleks, siis see kripeldaks mind nii hullult või siis oleksin praegu niikuinii juba rase. Aga ikka väga raske on beebi ja peagi 2 aastaseks saava elava kutiga, kui muud perekonda või lähedasi abis ei ole. Nii, et võite arvata, kuidas ma silmi pööritasin, kui kirjutati, et äkki tahad raamatut lugeda. Pidin pikali kukkuma. Raamatut lugeda?! Millal?!

Sain raamatu kätte ja juhuslikult samal päeval sattus selline olukord, mil nad koos magasid ning mul oli piisavalt ok tuju, et raamat ja kommipakk ette võtta ning anda sellele võimalus. Oli just olnud paras emotsionaalne varing seljataga ja mõtlesin, et ok, poputan end siis see paar minutit, kuni üks kahest jälle ärkab. Ei ärkanud nii pea – ma ütlen, kõrgemad jõud olid mängus ja teadsid, et mul on vaja seda raamatut lugeda ja komme süüa.

Raamatu autor, Sarah Turner, on blogija ja ema kolmele pojale, raamatu kirjutamise hetkel oli tal neid veel kaks ning 110% kindel, et kolmandat ei tule. Igatahes, raamat algas sissejuhatusega ja pühendusega poegadele. Seal olid järjest kõik mu mõtted reas – esiteks, blogimine ja see kahetsus, mis on vast igal blogijast emal olnud – miks ma enda ja laste elu olen niimoodi avalikkuse ette toonud, mida ma seejuures kahetsen, miks ma seda kõike teen, kuidas lapsed hiljem sellesse suhtuvad, kuidas kriitikat on uksest ja aknast tulnud, mis endast järel jne. Kirjas poegadele räägib ta põhjustest ning seletustest selle mõttega, et kui lapsed ükskord suured ja nendel tekib küsimusi või ta on kuidagi emadust kirjeldanud kui keerulise ja halva asjana, siis saavad veidi aimu, miks see kõik nii on. Igatahes, hästi inimlik, aus ja vaimukas inimene, sellest sain juba sissejuhatuse põhjal aru.

P3300067

Kui ma sissejuhatust lugesin, olin momentaalselt müüdud, konksu otsas, mida iganes – ma ei suutnud raamatut käest panna ja seda väljendit sain viimati öelda mitu head aastat tagasi. Lugesin juba algust ja naersin nii valjusti, et pidin lapsed üles ajama ja siis nutsin nii, et nuuksusin. Ma saan aru, et eks mul ongi selline periood ja emaduse “kõrghetk” ehk väga keeruline beebi-väikelapse aeg, mil see kaos on kõik eriti terav ja ehe, aga ikkagi, see oli uskumatu teraapia lugeda kellegi elust ning olukordadest, mis on nii hästi kirjeldatud, nagu räägiks minu tavalisest päevast. Kiri poegadele ajas, muidugi, nutma, aga terve raamatu vältel sellised … lihtsad ja äratuntavad olukorrad, mida tuleb iga päev ette ja mida enne emaks saamist isegi ei osanud ette kujutadagi.

Väga ehedad olid tema kirjeldatud olukorrad kodus, kus valitseb kaos, kui ei tea, mida lastega üleüldse päeva jooksul peale hakata, kui ei anna neile parimat toitu ega tee arendavaid projekte, mida oled eluaeg lubanud, et lapsevanemaks saades teed. Rääkis sellest, kuidas ta peab neid vahel küpsistega “ära ostma” või kuidas ta saadab mehele vihaseid sõnumeid, sest ta on nii viimase piiri peal ning kuidas mehel pole aimugi, kui jube on lastega kodus olla. Rääkis ka süümekatest, kuna läks varem tööle seetõttu, et lastest puhkust saada.

Või kirjeldas seda kaheks rebimise tunnet, kui jooksed kahe väikese lapse vahet, kodu ja mõtted on täielikus kaoses, mees on täielik jobu (mida tegelikult, muidugi, ei ole), kuidas tunne on, et mitte keegi ei mõista sind, mees ei mõista, keegi appi ei tule, kedagi appi ei oskagi kutsuda ja kardad, et laste silmis oled lõplikult läbi kukkunud.

Ja räägib sellest, kuidas neid nn emadest sõpru leida, kuidas esimest korda kandelinaga vusserdas, kuidas kodus on kardina asemel mingi lina jne.

Kõike rääkis väga ehedalt, mitte ülepakutult või üritusega vaimukas olla (mida ta on), aga see oli kirjeldatud nii, et lugedes teadsid ja tundsid täpselt seda, mida temagi ja võib-olla see ajaski kohati nutma ka, sest ma tean, kui must võib üks must päev olla, nii vaimses kui füüsilises mõttes. See on raske. Üsna paljud emad teavad.

Ma tundsin end terve raamatu jooksul nii palju ära ja see oli mulle nii lohutav. Ma tean ise ka, et paljudel emadel on samad kogemused ja elu, ma arvasin, et mulle ei ole vaja seda lohutavat “mul on ka” juttu, aga see lugemine oli … lausa elamus. Ma olen üsna kindel, et loen seda uuesti, sest see raamat on nagu mõni hea sari, mille episood alati liiga kiiresti läbi saab, teate ju küll neid. Ma vaatasin, et ta on veel raamatuid välja andnud, loodan ka nendele “käppa peale saada”.

Aa, mõte, mis mind lugemise ajal valdas! Miks sellised raamatud ei võiks olla tasuta raamatute hulgas, mida sünnitusmajast jagatakse? Jagatakse seda Libero beebihooldusraamatut ja siis mingit isa kirjutatud raamatut, mis peaks vaimukas olema, aga Jaanus ei jaksanud seda snooblikku ülepaisutatud asja lugeda. Aga raseduse ja imiku hooldamise raamatu kõrval võiks olla ka see raamat ja ma olen miljon protsenti kindel, et baby bluesi või sünnitusjärgse depressiooni protsent oleks veidi madalam, ausalt.

Igatahes, Sarah Turner, täiesti tavaline segaduses noor naine, kes, nagu miljonid teised, alles kasvab emaks ning kes kirjeldab enda tavalisi/erilisi katsumusi blogis (nüüd ka raamatus) – ma olen talle igavesti tänulik, et ta seda teeb! Ja ma olen Pegasusele tänulik, sest kui nad ei oleks mulle seda raamatut saatnud, ei oleks ma seda tõenäoliselt lugenud, ega teada saanudki, et a) kui ma väga tahan, siis mul on küll aega lugemiseks; b) maailm on minusuguseid (ja teiesuguseid) segaseid emasid täis.

NB! Terve raamatu vältel oli selgelt tunda, kui väga ta oma lapsi armastab, mis emad parajalt segi ajabki.

Kes tahab temast rohkem teada, siis googeldage “the unmumsy mum” ja tuleb igasugust infot. Mul on, muidugi, igas sotsiaalmeediakanalis “Follow” klõpsatud ja mõtlen, et miks ma ei võiks temaga BFF olla…

Väike valik peatükke:

 

3 thoughts on “Teraapiasessioon

  1. Ma olen ka nõus, et rääkida tuleks emaduse kõikidest tahkudest, aga mind enamasti nende “filtrita” (sorri :D) kirjutajate juures häirib just sõnakasutus. Nagu nendeski sinu toodud raamatulehekülgede näidetes. “pask”, “persse” jne. Muidugi ma tean, et asi on maitses, aga see muudab asja minu jaoks automaatselt kuidagi nõmedaks. Isegi kui asja mõte on muidu suurepärane. Antud blogija meeldib mulle muidu väga ja tema üleüldine kirjastiil ka, aga kogu see vandumine sinna juurde, eeehhh..

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s