Jälle oleme kõik kuu võrra vanemad, targemad (?) ja kogenenumad.

Nonii, räägin siis sellest, mis vahepeal toimunud on, kuidas me elame ja kuidas lastel läheb.

21.03 said Johan ja Oskar kuu võrra vanemaks, Johan on nüüd 1,8 aastane, Oskar 3-kuune. Räägin algul Johanist veidi.

Eelmises arenguteemalises postituses rääkisin, et Johan veel ei räägi, seekord saan sama öelda, aga ta pudikeel on nii värvikaks ja ilmekaks läinud, et usun, et väike samm ja küll tulema hakkab.

Johan on sünnist saati väga aktiivne ja nõudlik laps ning küllaltki kiire arenguga olnud – kõndis iseseisvalt juba 8-kuuselt ja sellest ajast oleme temaga kooskõndimist, käest kinni kõndimist harjutanud jne, kuid alles nüüd näitab ta välja ilminguid, et võib-olla varsti kõnnib meie juures. Olgem ausad, sedagi päris harva. Kui me temaga jalutame, tahab ta kohe kindlasti ise kõndida sinna ja sellises tempos, mida heaks arvab, või laseb kuuldavale tohutu rahulolematu kisa. Iseseisva jalutamise vastu ei ole meil midagi, kui oleme turvalises kohas, mida linna vahel annab otsida. Ta kõnnib sinna, kuhu ise tahab, isegi siis, kui teeskleme, et läheme kaugele, äkki hakkab otsima või järele tulema – oh ei, päris tihti on ta õnnelik selle üle, et saab rahus oma teed käia. Tema õhin uute ja huvitavate radade ning asjade pärast on liiga suur. Niisiis, ikkagi anname lõpuks alla ja veame ta kaenlas edasi.

Nii, et Johaniga ilusat jalutuskäiku pargis ei ole võimalik teha ning seda aimates ostsimegi kahe lapse vankri. Nüüd olen saanud tõestuse, et väga õigesti tegime, sest mul on vaja teda kuskile turvalisse kohta rihmadega kinni panna, kui teid ületame või väga liiklustihedas alas liigume.

Igatahes, sellest ei ole midagi, mulle meeldib Johani aktiivne loomus, ta on nii nutikas, alati varuks mingid uued lahendused – kui ta midagi ei saa, leiab viisi, kasvõi ringiga ja nii, mille peale me ei tulegi. See on omadus, mida me ei tahagi alla suruda, vaid loodame, et samasuguse huvi, sihikindluse ja ettevõtlikkusega võtab ta ette ka muid asju, mis elus ette tulevad. Nii, et loodame, et oskame teda suunata seda õigesti rakendama – alla suruda ja stressi viia me teda ei kavatsegi.

Räägin natuke potitreeningust ka. Enne aastaseks saamist viisime ta alati potile, tegi kõik oma hädad ilusti ära, aga siis tuli paus – mingist hetkest enam ei püsinud seal, lausa protesteeris, jalad sirgu, jumala eest, ärge pange mind siia ja meie tegime, nagu süda ütles – ei sundinud millekski. Kui perearstil käisime ja ta potitreeningu kohta küsis, vastas sama, et las ollagi paus, ärge sundige ega viige stressi. Eks me vaikselt ikka proovisime ja harjutasime, aga kui nägime, et ei, siis ei.

Siis sündis Oskar, mis on SUUR muutus ja stressor Johanile ehk sellel ajal ei tohi lapsele üldse mingisuguseid traumasid tekitada ega mingit potitreeningut teha. Sellel ajal ei tohi last esimest korda lasteaeda viia, enda voodisse magama harjutada jne – vanem laps on sama õrnake, kui vastsündinu, sest tal võib tõeline hüljatuse tunne tekkida.

Nüüd on olnud aega Oskariga harjuda ja oleme aina aktiivsemalt potivärki ajanud, kuid Johanile ei istu see asi ikkagi. Ta ei suuda selle väikese poti peal olla, kägaras kuidagi, asend on halb, no ei meeldi. Otsustasime, et teeme proovi siis suure poti peal – ostsime mõne euro eest plastikaluse, mis suurele potile käib ja harjutame seal. Oh, imet! Meie Johan on alati tahtnud suurte asju teha, nii, et see ei peaks ju üllatama, et selle peal teeb ta kohe häda. Eriti äge on tema meelest veel see, et hiljem saab nuppu vajutada – kõige põnevam osa. Ühe häda tegemisega on hästi, suurema hädaga tuleb natuke harjutada. Suurema hädaga on see asi, et soovib rohkem privaatsust, nii et jätame ta üksi potile, siis vist läheb asi paremini.

Ma ei saa sellest asjast aru, et lastele pannakse kuskile elutuppa või ei tea, kuhu pott ja hakka nüüd tegema. Ta on ka inimene, mitte mingi robot. Johan, näiteks, ei suuda kuskil teiste ees oma hädasid ära ajada, ta otsib ikka varjatud nurga, ka siis kui mähkmed jalas ja see on paljudel lastel nii. Nii, et kui osad ajavad lapsi närvi, suruvad keset tuba potile ja riidlevad, kui ta seal ei käi, siis sellistele tahaks ise keset tuba poti panna ja öelda, et noh, kui vabalt sa end tunned. Igatahes, lapsed vajavad selleks privaatsust, sest ma vaatan, et nad on iseseisvalt tublimad, kui arvame.

Muidugi, on ta igasuguste muude tegevustega ka väga asjalik, mänguasjad, klotside kokkupanekud jne on aina nutikamalt kasutusele võetud, vahel ajab nii naerma, aga sellest on nii suur rõõm. Siis aitab ta hommikul putru keeta, tõstan ta tooliga pliidi juurde (minu valvas kullipilk on, muidugi, peal) ja puulusikas kätte, muudkui segab. Mis iganes totsiku leiab, sealt tahab kõike kallata, sest näeb, et kallatake helbeid ja piima, nii, et temal vaja ka seda teha ja muudkui segab. Oskar on samal ajal oma BabyBjörni toolis vetrumas ja lalisemas, sest hommikuti on tal hea tuju ning vaatab seda värki pealt. Nii ma hoian ära laste kisa, sest ega üldiselt ei oodata hommikuputru väga rahumeelselt, ikka vaja kisada, kuni kauss ees. Aga kuna pudrutegu ja smuutitegu (lisan seda nn moosina pudrule) on nii põnevad, siis kisa jääb ära ning need on asendunud päris nunnude söögitegemise hetkedega.

Johan on hästi sotsiaalne ka, ta suhtleks kõigiga, kui vähegi saaks. Algul eputab ja naljatab, siis muutub julgemaks, kallistaks, jookseks, möllaks. Natuke kahju on vaadata, kuidas mänguplatsidel ja -tubades teised lapsed sellist aktivisti pelgavad ja eest ära lähevad, kuidagi nukker, et Johan omasugust traageldist ei leia ja ikka peab üksi või meiega mängima. Aga loodan, et kui ta lasteaeda läheb (jumal teab, millal see veel juhtub), siis on seal temasuguseid möllukutte ka. Pealegi, pole ta nii möllukutt ka nüüd, päris armas ja emotsionaalne, näitab oma tundeid musitades ja kallistades välja, sest me musitame ja kallistame teda päevas miljon korda, nii, et kui ta vähegi mõne ilusa roosasse riietatud tüdrukuga kokku saab, siis selge on see, et tal on vaja kohe musitada ja kallistada 😀

Oskariga on ta ka nii armsalt käituma hakanud, talle väga meeldib Oskarit naerma ajada ja kuna Ossu on meil selline, kes naerabki kõigile ning laginal, eriti Johanile, siis on sellest eriti hea meel.

Jontsust on endiselt hunnik õuepilte, sest lihtsalt seal on teda kõige parem tabada. Olgu mis iganes mänguasjad ja turnimiskohad – kõik taandub siiski tema lemmiktegevusele – jää- või veeloikudes solberdamisele.

 

Ja läksingi sujuvalt Oskarile üle!

3-kuune! Ma ei tea, kas aeg on kiiresti või aeglaselt läinud, sest ühest küljest, ta ju alles sündis, teisest küljest nii palju on juba olnud.

21.03 oli arstiaeg, kus mõõtudeks sai täpselt 7 kg ja 63 cm, peaümbermõõt 43. Kuidagi nii kiiresti kasvab, peaks Johani kasvukõvera üles otsima, siis on näha, kuidas Jontsul oli, aga minu meelest, on ta nii suur juba. Seda enam, et osad riided on seljas poole aastase mõõdus, sest teised on kuidagi kitsad.

Oskar on hästi kontaktne, ta on nii naeratav, jutustav ja uudishimulik, et sedagi on kummaline näha. Ma ei tea, kas Johan oli samal ajal samamoodi, aga vist jah, sest meenub üks video, kus ta oli 2-3 kuune ja Jaanus andis talle kitarri plännida. Igatahes, Oskar on eriti nunnu rõõmurull.

Öösiti ärkab vast paar korda, aga sedagi ainult hetkeks, aga on ka keerulisemaid öid, eriti peale rotaviiruse vaktsiini, mil ta kõht peale mõlemat doosi ikka valutas omajagu ja 3 päeva. Aga muidu tal ikka hea tuju ja tõesti kuidagi eriti hea suhtleja.

Mänguasjad on talle põnevad, haarata oskab aina rohkem, pöörata/kukkuda suudab kõhult seljale, üritab elu eest roomata, mis temas frustratsiooni tekitab, nagu kõikides beebides vast.

Üleeile käisime neuroloogi juures ja eile ortopeedil, mistõttu teengi selle postituse alles nüüd, et saan kõik info kokku võtta.

Ma pean ütlema, et neuroloogil käisime Merimetsas ja appikene, milline “ooteruum”. Kitsas, ülipalav, sest päike paistis sisse, rahvast täis ning kuna see oli ka ustega suletud nn vahekoridor, siis pidevalt ustega paukumine käis. See oli kohutav koht, kus beebiga oodata. Ootasime, ise muudkui kiigutasin hälli, et ta suurest palavusest ja närvilisusest röökima ei hakkaks, sest nii kui häll seisis, seda ta tegi ja ootasime ikka oma 10-15 min üle aja. Kohal olin ka umbes 10 min varem.

Kui ma sinna ootama läksin, nägin, et üks naine istub ka oma beebiga ja ootab seal, mõtlesin, et vaesekesed, kaua nemad on pidanud seal juba olema. Igatahes, lõpuks kutsuti meid sisse ja arstid omavahel, et oota, kas mingi sellenimeline ka seal on. Tuli välja, et see naine pidi veel enne meid sisse minema, aga saime meie enne. Ütlesin arstile, et nii halb on seal oodata, et nüüd on küll halvasti, tema vastu, eiei, vaatame kiiresti teid üle ja siis tema. Mul olid süümekad selle naise ees, seal oli KOHUTAV oodata ja võib-olla olid nad seal pool tundi vähemalt olnud kui mitte rohkem. Kitsas, palav, rahvarohke koht, mis on samal ajal ka vahekoridor, kus ainult üks liikumine ja sahmimine ja mula käib. Haiguste hooaeg ka veel. Mul oli nende pärast väga paha tunne.

Saime siis sisse ja ülevaatus oli vast paar minutit. Kontrollis kõik tavaasjad ja reaktsioonid ära, siis pani kõhuli ning ütles, et näete viltu hoiab, annan saatekirja ja peab 10 korda massaažis käima. Mõtlesin, et ok, ma ise olin ju seal pool, kuhu Oskar suundus, et kas päriselt ka hoiab viltu, aga ju ta siis teab, proff ikkagi. Seletas ka, et ei midagi hullu, see on kõhus juba tekkinud ning vastavalt asendile, kuidas ta seal kõhus oli. No, ok, mis siis ikka, Oskar saab tasuta massaaži, mis meil selle vastu saab olla (välja arvatud see, et kahe väikelapse emana on seda päris keeruline teostada).

Eile oli ortopeedi aeg, käisime siis seal ka, mõtlesin, et kinnitab seda massaaži-juttu. Vastupidi, ta kiitis ja jutustas Oskariga, nii hästi arenenud, nii lahtised jalad, puusad, kõik, mis vaja. Ta muudkui naeris, sest Oskar lalises ja lõkerdas naerda, kordas, et no tõesti, nii tore laps ja no tõõeeesti armas, tahaks lausa koju viia. Muidugi on igale emale oma laps armas, aga kui keegi teine seda nii rõhutatult ütleb, siis on eriti hea meel. Oskar ongi täiega nunnu.

Selle ühe poole eelistuse kohta ütleski, et olgu, massaaž halba ei tee, kui juba välja kirjutati, aga absoluutselt kõikidel lastel on see ja see ongi normaalne, ei vaja erilist hoolt. Ja ütles ka seda, et tema tegelikult väga ei näegi, et nii palju ühte poolt eelistaks (loogiline, kabinet ja asend olid teised). Et no, arstid on ikka erinevad. Ütles ka seda, et laps, kes on väga sirge, võib isegi hiljem pöörama hakata, sest ta ei eelistagi ühelegi küljele minna, nii, et kõik asjad on õiged, ei ole kuskilt mingit normist kõrvalekallet, õigemini, ütles, et mis see nn norm üldse on, kõik ongi ju erinevad. Väga tore ja inimlik arst oli!

 

Mis ma siis veel oskan elu kohta öelda? Päevad ei ole vennad. On nii tumedaid auke olnud, et appi, me teeme kõike valesti, me kuskile ei jõua, mitu tundi sätime välja jne ja on selliseid päevi, mis on päris head, et ok, elame edasi, päris hästi tuleb välja. Ma usun, et kõikidel on neid päevi. Aga jah, ütleme nii, et kui üks laps oli keeruline ja pani sellise põntsu omadele tegemistele, mida ma ei aimanud, sest aktiivne Johan oli ju üleval ja rahutu kogu aeg, siis nüüd, kahe lapsega, on selline oma aja olematuse tase, et ei oskagi sõnadesse panna.

Oma aja all ei mõtle ma mõnusaid tegevusi, vaid tavalisi tööasju, koristamist, pesu pesemist jne, rääkimata sellest, et kuskile eraldi minna – see on selline korraldus ja jamamine. Ma ei oska seda pikalt kirjeldada, sest kõik, kellel on kaks väikese vanusevahega last, teavad, millest räägin ja need, kellel ei ole, jääb teema võõraks vist niikuinii. Tuttavad ei kujuta ette, milline korraldus on kuskile minemine, spontaanselt “oh, tulge läbi” utoopia (ee, ei). Tihti ei saada aru, et sa võid sada aastat midagi ette planeerida, olla nn korralduse peremees, aga ikka mitte jõuda ning põhjuseid võib olla mitmeid – laste olematu uneaeg (sest äratavad teineteist kordamööda üles), lapsed korraga täiesti üleväsinud, keegi kallab midagi peale, keegi laseb midagi täis, mitmekordsed riiete vahetused jne. Lihtsalt, sellistele asjadele kulub ootamatult palju aega, mida kõrvalseisjad ette ei kujutaks või arvaksid, et enda planeerimatus ja et need ootamatused tuleb ka sisse planeerida (mida me teeme niigi mitmekordselt).

Kogu lastega jamamise virrvarri sees peaksime me ise (pesemine, riietumine, sättimine, asjade pakkimine jne) ka ära mahtuma. See on selline närvide, laveerimise, füüsiliste oskuste, manipuleerimisoskuse, suhtlemisoskuse ja mille veel proovile panek, et peavalu võib olla täiesti igapäevane teema.

Aga, nagu ütlesin, päevi on täiesti erinevaid, vahel on häid ja võimekaid hetki rohkem, vahel on terve päev üks suur segadus. Rääkides segadusest, kõige rohkem ajab mind närvi pidev segadus kodus. Ma tean, et tuleb vabalt võtta, jõudumööda teha, aga kui see jõudumööda kestab mitu kuud, ühest otsast hakkad tegema, teises otsas juba mingi katastroof, siis see paneb mu pea keema ja keha kattub higiga – ma ei kannata kaost, ikka veel. Jaa, laste saamine parandab asja, aga ei saa eitada – segadus ajab mind ummikusse, närvi, halvab. Ju see ongi minu loomus, mida ma ikka võitlen. Ma siiski annan endale aru, et see ongi selline aeg ja ma küll kirjeldan, kuidas on kaos või asjad ajavad närvi, siis tegelikult jõuan ma lapsi päevas miljon korda nunnutada, sest ausõna, nendest on rõõmu palju rohkem. Seda enam ongi tunne, et tahaks ju parimat ning kas parim on segamini tuba ja närviline ema või segamini tuba ja “ah, koristan hiljem” ema või milline, ma ei teagi, kus see tasakaal asub. Vahel on tunne, et see kõik ongi nõiaring – üks asi tingib teise, aga kust otsast alustada, ei teagi. Selge on see, et kui emal on hea tuju, on kõigil hea, aga ma ei saa lõputult “jee” olla, kui ikka asjad on kadunud, sest kõik on korrast ära.

Aga olgu, olgu, hingan sisse-välja, selline on see aeg lihtsalt. Ma pean VÄGA teadlikult end hoidma tagasi mingisuguse närvilisusega, sest Johan teeb kõike järgi ja ma usun, et ikka närvihaige ema on hullem, kui mistahes segadus ja seda arvates olen ma üritanud oma päevad mööda saata.

Aga nüüd, kuna ma olen juba ammu süümekates, et sain läpaka taha istuda, siis lõpetan selle postituse ja sätin lastega õue. See on endiselt parim ravi – õues on lastel hea olla, minul hea olla ja segamini tuba ei ole ka silme ees.

8 thoughts on “Jälle oleme kõik kuu võrra vanemad, targemad (?) ja kogenenumad.

  1. Teie pere virrvarris on ainus lohutus vist vana tarkusetera “kõik möödub…”. Ühel hetkel on teil kahe beebi asemel kaks asjalikku põnni, keda saab vabalt hoidjatega jätta või üksinda hallata. Saad jälle nautida “luksuseid” nagu üksinda toidupoes käimine või Jaanusega deitimine 🙂 Ja tagantjärgi vaadates möödub aeg ilmselt linnutiivul…

    Liked by 1 person

    1. Ma lisaks veel, et 10 aasta pärast (või isegi varem- no siis kui magamatus enam ei vaeva jne), siis vaatad tagasi sellele virrvarrile heldimusega. Ei ole meeles kui hull tunne on magamatus või kuidas kunagi midagi tehtud ei saa jne. Selle asemel on hoopis, et “mäletad, kuidas nad nii armsalt selles vanuses tegid seda või teist”. Ja lapsed on sul tõesti üliarmsad!

      Liked by 1 person

  2. Kõik kõik kõik on nii sama. Ma mõistan kõike nii hästi, sest olen ise täpselt samas olukorras.
    Mind ajab ka närvi segadus ja kaos kodus. Enne lapsi ma kusjuures ei armastanud koristada. Nagu üldse! See oli mingi ultimate enese ületamine, kui ma suutsin oma ajast loovutada pool päeva kodu koristamisele või veel hullem, lausa terve päeva elamise suurpuhastusele. Korras kodu meeldis küll, aga ikkagi, koristada ei viitsinud. Koristamishullus algas juba esimese raseduse ajal ja jätkub tänase päevani 😀 Püüan oletada, mis sellise muutuse tõi. Kõigepealt hakkas mind fotodel häirima kõikvõimalik üleliigne või suvaliselt visatud, kuhjatud kola. Vaja korda ikka hoida! Siis peale sünnitust algas juuste välja langemine ja juuksekarvu täis vaip ajas mu hulluks. Vaja koristada! Siis esimest korda emaks saades ei osanud ma beebiga kohe üleöö nagu olla ja tegelda ka. Lihtne asendustegevus oli koristamine :/ Lapse kasvades oli vahel päevi, mil ma vajasin lihtsalt muud tegevust peale temaga maas istumise ja mängimise ja muidugi sobis selleks tegevuseks jällegi koristamine. Oli nagu minu moodus põgeneda veidiks ajaks. Ning lisaks olen lugenud, et esimestel eluaastatel on laste jaoks ka tegelikult korras kodu oluline. Mitte, et seda peaks kohe üle tähtsutama ja prioriteetides esikohale seadma, vaid lihtsalt.. minu jaoks jälle hea vabandus, miks jälle koristada.
    Huvitav tähelepanek on, et suudan praegu muude tegevuste kõrvalt ja jooksvalt väga kiiresti elamise enamvähem ära kraamida ja imestan, miks kunagi enne lapsi see mul nii kaua aega võttis ja miks ainuüksi tolmuimeja poole vaadates see nii suur töö tundus. 😀
    Nüüd on kaks last, reaalselt aega pole enam koristada, ent mustus ja kaos häirivad mind ikkagi tohutult. Jätkuvalt vastab tõele see, et kuna oma aeg puudub, siis ainuüksi koristamine on niigi kriitilises puudujäägis vaevlevate vajaduste puhul piisav leevendus, et korra lastest hinge tõmmata. Kasutan seda vahel teadlikult ära ja põgenen oma “kohustuste” vabanduse taha. Õnneks 2,5-ne on nõus osalema ja pisemale meeldivad harjad ja tolmuimeja, niiet ei passi nad ka tühja selle aja. Kuid arvan, et tegelik põhjus, miks korras kodu mulle nii oluline praegu on, ongi see, et muu elu on nii kaoses, et kui kodu ise oleks ka paras bardakk, ei oleks vist enam kuskilt nagu kinni hoida ja lähekski päris kaotsi ära. Mu oma l on küll mingi selline tunne :/ Et korras kodu on vahel veel ainus, mille küljes end järel lohistada, et elu kuidagigi normi piires püsiks. Kui elu ja suhteid alati väga palju kontrollida ei oska, ei taha ega suuda, siis kodu korras hoidmine annab nagu näiliselt tagasi tunde, et vähemalt miski on kontrolli all. Mingigi tasakaal kuskil… selles muidu kreenis eluperioodis. Mu mees nt ei mõista, miks ma nii suure numbri teen, kui ta midagi vedelema jätab, segadust külvab jms. Et miks see minu jaoks nii suur probleem on. Aga sellp. ongi, et esiteks, ta võiks osata enda järelt ise kraamida, teiseks ta ei mõista, milleks see kord minu jaoks oluline on, kolmandaks ei mõista ta seda minu poolset panust ja pingutust, mida ma kodusse olen panustanud.. Sai nüüd hullem koristamismaniaki memuaar siia 😀

    Tegelikult tahtsin muust ka kirjutada. Kus teil see beebi massaaž on? On kaugele minek? Ma ka alul pelgasin, et kuidas ma kahega käidud saan. Meil asus see 3 km kaugusel. Ma siiani pole julgenud kahe lapsega bussidega seigelda, sest alati on bussid rahvast täis, võib olla teisi vankreid, suurem ka pigem arake, vajab palju aitamist jne. Liiga suur stress mu jaoks. Niisiis käsime hoopis jalgsi. Väga mõnus oli, et mul oli põhjus end neil päevil korda teha ja nii pikalt jalutada. Ja lõppkokkuvõttes lahenes see kõik üllatavalt hästi. Pooltel kordadel suurem muidugi korraldas seal võimlemas oma jonnituure, aga terapeut oli ka mõistja inimene niiet..
    Millal te Johani mõtlete muidu lasteaeda panna? Eelmisel kevadel oli mu suurem laps ka nii vana kui Johan praegu. Loobusin tookord sügisesest lasteaiakohast, sest tol konkreetsel ajal ma polnud ise veel valmis lapsest nii loobuma ja eralduma. Mulle tundus, et laps pole ka valmis jne. Kartsin, et sünnib beebi ka ja kas ta ikka sügiseks on juba uue eluga piisavalt harjunud. Suvega arenes ta aga nii hüppeliselt, et sügiseks oli nagu mõlema poolt see valmisolek järsku olemas. Beebielu oli ka paika loksunud. Ma päris palju kahetsesin, et teda ikkagi aeda ei pannud. Ta hakkas järjest enam väljendama oma soovi teiste lastega olla ja suhelda, mida ta minu ja beebiga kodus olles ei saanud piisavalt. Nüüd jaanuarist (2,5a) saime lõpuks koha, käib suure elevusega lasteaias, laps rahul, mul elu veidi kergem. Saab pisem ka veidi seda minu täielikku tähelepanu, mida ta õieti kunagi saanud pole.

    Liked by 1 person

    1. See oli nii hea kommentaar, päris tõsiselt! Koristamisega ongi see, et mees arvab, et säästab mind ja võtab palju enda kanda või ütleb, et ma ei muretseks. Kuidas ma saan talle selgeks teha, et ma, tõepoolest,tahan koristada, sest see tunduks puhkusena ja sama – midagigi oleks siis minu kontrolli all :d
      Massaaži lähme õismaele, omajagu minna, aga ma arvan, et Jaanus saab õnneks aidata ning see hetk tööasju ümber sättida.
      Lasteaia kohta ei tea veel öelda, aga ma olen tänulik selle nõuande eest, et laps nii kiiresti kasvab nn valmis. Arvan, et Johanile seal meeldiks. Minu ema süda ei talu Johani suureks saamise mõtetki voi üksi lasteaeda jätmise mõtet. Oi, kuidas tahaks lihtsalt tuim tükk olla 😀

      Meeldib

  3. Oh, see jalutamise osa oli nii tuttav! Mul noorem tütar oli ka selline aktiivne väiksena. Tundus, et ta missiooniks oli lausa põgenemine 😀 Alati tahtis ise kõndida ja keeldus käest kinni hoidmast, vastasel juhul viskus kõhuli maha lihtsalt. Katsetasime meiegi, et vaatame kaugele ta üksi ikka läheb, küll üks hetk hakkab järgi tulema, aga ei, ta oli kavalam, kui arvata oskasime, mingi hetk, kui tabas ära, et me ei kavatse talle järgi tulla, siis tiris ta endal mütsi peast ära! No külmal ajal pole ju valikut, ikka tuli alla anda ja järgi minna ise 😀 Teile aga palju jaksu!

    Liked by 1 person

  4. Küll on hea teada, et väike seljakõverus on ok 😉 käisin alles kesklinnas neuroloogil ja mustamäel ortopeedil, aga kumbki ei maininud, samas ise saan aru et lapsel selg veidi kõver..
    Muus osas on su tegemisi tore lugeda, ja ma olen niiii kahevahel, et kas teha teine laps ka väikese vahega või mitte 😬😁

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s