Puistan südant

Jee, võtsin Jaanuse läpaka, millega on vaja veidi harjuda (sest ma ei ole just osavaim Õuna kasutaja), aga mul on suur vajadus kirjutada ja kasutada natukenegi olematut “enda aega”. Kes ei tea, millest selline kommentaar siin alguses, siis Facebookis kuulutasin, et minu läpakas läks vist manalateed. Kui tekib rahaliselt võimalus hooldusesse saata, siis saadan, aga hetkel ei tõota head.

Rääkides enda ajast – oh, jeerum. Seda ei ole. Õigemini, tuleb väga osavalt end kuidagi olematusse aega paigutada ja siis saab hiljem järele mõeldes avastada, et aa, see oligi.

Ühesõnaga, täna tahangi otse rääkida meie elust, sest üldiselt olen ikka rääkinud, kuidas elu on kergem, kui arvasin. See on osaliselt tõsi, aga vahel on neid päevi, mil ma mõtlen, et ok, miks üldse lapsi saadakse. Päriselt, on hetki, mil ma mõtlen, et kui see paneb põntsu tervisele (rasedus, sünnitus, unetus), töötegemisele, rahateenimisele, hobidele, huvidele, inimsuhetele, kodu puhtusele, enda puhtusele, enda välimusele jne jne, siis miks ometi on naistesse sisse kodeeritud see vastupandamatu vajadus lapsi saada? Kõigil seda soovi ei ole, aga enamusel on, nii ka minul oli ja endiselt on. Täiesti ebaloogiline! Jaa, liiki tuleb jätkata ja puha, seetõttu on see meis sees, aga no. Vahel mõtlen, et kõik tundub nii ebaloogiline.

Meie päevad ja ööd on selline trall, et vähe ei ole. Selle peaaegu 3 kuu jooksul, mil Oskar on meiega siin olnud (tegelikult juba enne), on mul nii palju seinast seina emotsioone olnud, et ära väsitab ning need on sügavuti, mitte niisama tujud.

Näiteks, paar päeva tagasi sai läbi üks madalseis, mis kestis üsna mitu päeva. Ma ei tea, vist hormoonid ja see, et “appi, ma ei jaksa, ma olen halb ema, ma ei jõua mitte midagi”, aga reaalselt ma nutsin ja nutsin, et ok, ma ei tea, kes ma olen. Ma olen nii õnnelik enda laste üle, mis ajab veel rohkem segadusse ja ma hoolin neist ülivõrdes palju, mis panebki süümekaid tundma, aga ma tundsin, et ma ei suuda nii hea ja asjalik olla, kui vaja. Ja ma tundsin eelkõige mitte just seda, et laste kasvatamine on keeruline, vaid ma ise olen kaotsis. Ma tundsin, et vähe sellest, et ma ei tea enam ise, mis nägu või tegu ma peale kahte rasedust ja lastega kodusolemist olen, ei ole ma kodus ka tasemel. Oleks siis, et minu enda “unarusse jätmisega” kaasneks teiste sellevõrra suurem heaolu – toad korras, kõige paremad kodused toidud laual, lastega muudkui üks arendavate mängude mängimine käib, Jaanus saaks rahus oma tööd teha jne, aga ei! Kõik on ligadi-logadi. Kuidagi raisatud tunne tuli peale, mul hakkas endast hale, lastest ja Jaanusest veel rohkem.

Kui mulle enne Oskari sündi öeldi teiste väikese vanusevahega laste emade poolt, et esimene aasta on kõige keerulisem ja on tunne, et tahaks lausa ära joosta või ei tea, mida teha, siis arvasin, et jaa, olen valmis endale seda korrutama, kui on raske. Aga tegelikult olin kuidagi nii läbi, et see ei tulnud meeldegi, et aajah, nii käibki. Käib just nendel, kellel erilist abiväga mujalt saada pole. Sellest kirjutas Pere ja Kodus Merle Liivak ka, kuidas tänapäeva emadel on lastega raske, sest vanavanemaid ei ole, on teises linnas, käivad veel oma 15-20 aastat tööl ja kui ka on saadaval, siis nad ei oska aidata, vaid pingestavad oma õpetustega veelgi. Artikkel ise on osaliselt SIIN.

Igatahes, meil on täielik pusle olnud – kes on Johaniga, kes Oskariga, millal nad magavad, üks on ühega või teisega (ehk Jaanuse tööaeg kannatab), kui olen nendega üksi, on olnud päevi, kus keegi ei maga, sest mitu tundi jutti on vastastikkust ülesäratamist – Johan hakkab magama jääma, tuleb Oskaril kisa, Oskar hakkab magama jääma, tuleb Johanil jne. Nii, et see on minule ülikurnav, sest lapsed on väsinud, mina kisa ei kannata, sest ma elan lapse kisa iga keharakuga läbi, emadesse sisse ehitatud omadus, mu stressitase, hormonaalsed kõikumised panevad mind üle keha higistama ja lõppude lõpuks, kui lõunaune ajast on saanud juba pime õhtu, siis loobun, panen Johanile lohutuseks multika käima ja tunnen end saamatuna. Ja siis tuleb meelde, et ahsoo, söök on ka selle tralli jooksul tegemata jäänud – ega’s midagi, kiiruga puder (jälle!) tulele, et mingi materjal sisse sööta.

Kõige hullem on selle kõige juures see, et vaene Jaanus, kes teeb tööd või siis peaks tegema, aga muudkui aitab mind. Ma isegi ei taha, et ta aitab, sest lisasüümekad on mulle suurem koorem, kui abi (kui see on tema töö arvelt). Samas, ma tean, et ta saab asjad tehtud, lihtsalt, et näen, kuidas stress talle ka mõjub ja samas ma näen ka seda, et minu suhtumine, stress, väsimus, pahurus kandub üle absoluutselt kõigile. Ehk lisa-lisasüümekad. Vist võib öelda, et elu väikeste lastega on üks pidev süümekatehunnik.

Need on need raskemad päevad või hetked. Ma isegi ei ole tahtnud väga täpselt kirjeldada, sest ma ei tahtnud mingeid netidiagnoose või “kõikidel ei ole nii” või “see on tavaelu, harju ära” kommentaare. No, ma kirjeldan enda elu hetkel ega arvagi, et oh, olen nüüd ainus julge, kes räägib või et tegelikult titeelu on selline. Igasuguseid olusid ja iseloomusid on. Meil on nii.

Ma olen mõelnud, miks ma ometi nii närvihaige olen ja eks seetõttu, et absoluutselt kõik, mida arvasin teadvat enda elust, kehast, lastest, tulevikust, eesmärkidest, you name it, on midagi hoopis muud ja kuna ma olen tõeliselt ärev, kui asjad ei ole minu kontrolli all, siis seetõttu ma paras närvihaige olen. Ma tõesti arvasin, et Johani saabudes hakkasin paranema ja vabamalt võtma, aga ikkagi, tuleb neid päevi ette, mil see ei paista nii olevat. Isegi arvuti otsustas minuga koostöö lõpetada! 😀

Kui ma mõtlen, mis mind täpselt närvi ajab, siis ega ma ei teagi. Pole ühte asja. Aga see on väsimus, enda aja edasilükkamine teadmata kaugustesse, endast muudkui andmine, aga eneseteostus, kasvõi tühine aeg, millal korraks jalga kõlgutada, on puudulik ja see võib mõjuda laastavalt nii enesehinnangule kui tervisele, rääkimata suhtest.

Õnneks me Jaanusega oleme lõppude lõpuks mõistusele tulnud ega närvilisusest tingitud tülidesse mitte ära uppunud, aga selge see, et kui kogu elu on väga pinev ajaliselt, majanduslikult jne, siis oleme ka meie justkui lühikese süütenööriga pommid. Jällegi, mainin ära, et tuleb väga valida, kellega lapsi teha ja koos elada, sest kui oleks Jaanuse asemel keegi teine, mitte nii inimlik ja mõistev, nagu ta on, oleksin ma ammu kotid kokku pakkinud ja ukse enda järelt kinni löönud (uskumatu, et tema seda teinud ei ole) – laste saades pannakse suhe tõeliselt proovile!

Mis seal ikka, kui pead on sassis, mured üle pea, ahastus peal, elukaaslasega pole ka ühel lainel ja mõtled, et ok, seda ma küll sisse ei planeerinud ja kuidas edasi minna, siis nagu Jaanus alati ütleb, tuleb tagasi keerata 1. peatüki juurde ning meelde tuletada, kes me oleme, miks me oleme ja kui õnnelikud me oleme. Ja muidugi naljatilk Johan või nunnult nohisev Oskar ei lase väga pikalt heietada, et kuidas või miks – vaatame neid ja heldime absoluutselt iga päev.

Mina süüdistan enda madalseisudes endiselt hormoone! Ausalt ka! Sest läheb paar päeva sellist närveldamist mööda ja silmad järsku lahti, teotahe tagasi, oh, lapsed, lähme õue, oh, Johan, teeme aga rõõmuga potitreeningut edasi, oi, näete, ärkasin enne teid ja tegin päevasöögid valmis, et hiljem, kui ajaga kitsas või ootamatused ees, on ainult soojendamise vaev. Ja muidugi, arendavad mängud ning jutud Jontsuga. Lõunauned magavad ka kõik ilusti ära, sest õhkkond on mõnus, kõigil lõbus ja näen täpselt, kuidas minu meeleolud mõjutavad kõiki. Siis on kuidagi nii kerge olla! Ma olen isegi youtube saatel lihasetrenni ukerdanud teha, et bikiinid suvel selga mahuksid. Nii, et ma ei tea, nii üles-alla võivad meeleolud ja energia kõikuda, et uskumatu.

Ma olen ennast igatsema hakanud, selles on ka asi. Ma ei ole midagi teinud, mida ma varem tegin või tahtsin teha ega ole endale aega lubanud. Kuna Oskar on nii väike, siis enda aega ongi raske saada, sest lisaks väikesele, on ka 1,7 aastane Johan ja neid kahte kellelgi või Jaanusel pikalt vaadata on üsna jama. Ma ei oska oma lapsi kellelegi usaldada ka – tuttavaid ei ole, kes saaksid last hoida ja võõraid tahaksin vist puurida, nagu FBI agent enne, kui suudan maha rahuneda. Lisaks, ei ole ma välja mõelnud, millal keegi võtaks mu lapse ja kui kauaks. Selline tunne tekib, et saadan Johani jalust ära, ma ei suuda, pole ju otsest põhjust ka. Ma hakkan teda KOHE igatsema, muretsema, kas ta meid ka ootab, sada asja. Seetõttu tahaksingi head sugulast või tuttavat last hoidma, aga no pole võtta ja pole ka seda suutnud välja mõelda, et kuidas selline asi peaks toimima ning mida mina siis selle ajaga peale hakkan.

Ja ma ei tea, mis teema on, aga ma vist tahan tööle minna. Ma näen peaaegu igal ööl unes seda, kuidas ma käin tööl, kuidas ma tunnen hullu energiat, kuidas nüüd, peale lapsi, olen miljon korda parem töötaja, mida, muide, ma usun, et olengi, sest tööl oli ennegi hea stressitaluvus, siis nüüd tunnen, et on nii hea, et jeerum. Andke ainult väljakutseid ja probleemseid olukordi, ma lausa igatsen neid ja seda tunnet, kui saan 1-0 teha. Ma tunnen, et töömõtted aitaksid mu aju värskendada. Ei aita mu tegutsemissoovile kaasa ka see, et mitu firmat on minuga ühendust võtnud, et vestelda potentsiaalsest uuest ametikohast ning eriti teravalt kriipis “olen lapsehoolduspuhkusel” vastus siis, kui pidin seda teatama firmale, kuhu ma salamisi olen väga tööle tahtnud. Ilma kandideerimata leidsid nad mu vana CV kuskilt ja soovisid seda kõige kõrgemat kohta pakkuda. Oehh.

Ja siis vaatan oma poisse ning mõtlen, et ok, mida iganes, küll ma jõuan. Peaaegu nagu süümekad on tahta midagi muud teha, aga ma usun, et olen emana, naisena, sõbrannana – kõigena palju parem, kui saan end kuidagigi teisiti teostada, mitte vaid kodustes asjades (milles ma ei ole ideaalne). Aga ok, ma tõesti jõuan, lapsehoolduspuhkus on lühike aeg, varsti olen tööl tagasi ja igatsen kodust aega, eksole. Igatahes, hetkel, nii väga, kui ma ka oma lapsi armastan, on tunne, et elan natuke … kotis ning jään justkui rongist (misiganes see rong on) maha. Ja see pidi väidetavalt normaalne tunne olema, tõenäoliselt ongi.

Ja teate veel kõige ebaloogilisemat asja?! Ma tunnen suurt kurbust, kui mõtlen, et äkki Oskar on mu viimane beebi ja äkki rohkem ei saa. WHAT??!! Mis on naistel viga? Päriselt?! Ma ahastan, et pole aega ja mida iganes, aga mõtlen, et tahaks veel lapsi. Selge on see, et enne me kolmandat last ei saa, kui majanduslikult ei ole paremaks läinud – mina olen põhimõttega, et laste eest vastutan terve elu, mitte ainult päev korraga, et nad saaksid söönuks ja oleksid kuivas. Ma vastutan ja kasvatan neid nii, et kui hakkavad iseseisvat elu elama, on neil mingi pagas, enesekindlus ja ettevõtlikkus ning teadmine, et misiganes juhtub, me oleme olemas. See, aga tähendab palju aega, planeerimist, rahateenimist jne. Ma pean lõppude lõpuks neile turvatunde tagama, mitte elama nii, et lendame, kuhu tuuleiilike puhub. Seetõttu tuleb kolmanda lapse tulek väga läbi mõelda, sest pole mingi saladus, meil on praegugi keerulised seisud, kuid töötame selle nimel, et kindlam maa jalge alla saada.

Jah, kolmandat last tahaks ka 😀 Ma ei tea, miks või kust see soov tuleb. Äkki see jääbki eluks ajaks sisse, et tahaks lapsi ja beebisid jne. Loodan, et mitte. Üks on selge – rasedus saaks keeruline olema, sest seda ei talu mina väga hästi ega seetõttu ka Jaanus 😀 Iga päev tunnen kergendust kogu selles möllus – mis iganes stress, väsimus, nutt peal, aga vähemalt ma ei ole rase! See oli halvatus terves kehas, ärge küsige, kust see tunne tuleb, aga nii on – ma tahan, et nad on mul silme ees, mitte peidus, kus ma ei tea, kuidas nendel enesetunne või mistõttu olen ise invaliid. Pluss meeleolude kõikumised. Oi ei. Nii, et kui üldse kolmas, siis mõned head aastad hiljem, aga seegi on küsimärgi all.

photo

Vot sellised “isekad” mõlgutused.

NB! Tahaksin näha filmi “Tully”, seal peaks paljudele emadele äratundmist jaguma. Aga kinno ma seda küll vaatama ei saa minna, ma nutaksin end pooleks, kes mind sealt siis hiljem koju lohistab.

Trailer on siin: https://www.youtube.com/watch?v=18G5O7uNpsY

27 thoughts on “Puistan südant

  1. Issand, sa kirjeldasid lihtsalt kõiki mu hirme praegu. Mul on teise lapse TA kolme nädala pärast ja esimene on 2a. Nüüd ma kardan veel rohkem 😀

    Meeldib

  2. Nagu sa ütled ise ka, siis asi on suuresti iseloomus. Mul pole ka kogu aeg ma ei tea mis tervislikud toidud laual ja multikad mängivad ja vahepeal saab siin Mari telefoni või tääbi ja mõni hommik on hommikusöögiks jäätis ja maja on räme sitamaja, aga ma olen nagu – mis siis? Mu lapsed on õnnelikud, kõhud täis, sitta sellest, kas me nüüd 24/7 mängime arendavaid mänge või mitte? Peaasi, et üldse mõnikord mängitakse ja et mõnikord üldse koristatakse ja õues käiakse 😀 Milleks luua endale lisastressi sellega, et sa pole täiuslik? Keegi pole! Ja sellest pole sittagi 😀

    Liked by 1 person

    1. :D. Ma olen kahe käega sellise suhtumise poolt… nii võib jah 9 last edukalt ülesse kasvatada suht ludinal. Aga jah päris iga inimene ei suuda nii palju vabaks lasta. Tegelikult mulle väga meeldib ütlus, et iga laps, kes meile sünnib tuleb siia ilma, et meile midagi õpetada – minu tütar on õpetanud lahti laskma ja mitte taga ajama pidevalt ideaali, õpetanud hindama ja väärtustama aega ning leppima tohuvabaohuga.

      Liked by 1 person

  3. Kõige tähtsam on see, et sa annad endast parimat ja seda sa teed. Naiste emotsioonid on üldse suured ameerika mäed ja kui naine on ülekoormatud ja väsinud, siis need üles alla kõikumised on veel tihedamad. Kusjuures mulle tundub, et see alla minek on alati sügavam kui mineks ülesse, kui väsimus on kurnatus on peal. Mis puudutab lapsehoidjat, siis oleme mehega suht samas olukorras. Hetkel on tütar 2a 6 kuud ja nüüdseks oleme harjunud ja leppinud, et meie käigud ongi eraldi, sest lapsel ei ole hoidjaid. Tundub küll, et taoline elukorraldus on suhtekiller, kuid tegelikult 2-3h tundi, mida sa endale varastad mõjuvad niivõrd kosutavalt, et mõjuvad positiivselt ka suhtele. Ja teine oluline asi, mida minu meelest peab iga ema õppima on lahti laskmine…. esimesed korrad on nii rasked, kui sa jätad lapse kellegi kolmanda hoida, kuid tegelikult on see emale vahetevahel väga vajalik ja see avardab ka lapse maailma (mõtlen Johanit). Mis puudutab filmi, siis võta need 3h tundi endale – mine ja vaata. Kui pole sõbrannat, keda see teema puudutab, siis mine üksi. Kui mul on emotsioonid üle pea kokku löönud ja tundunud, et lähen hulluks ning tahan lihtsalt minema joosta, siis olengi läinud kinno ja meest lapsega jätnud ja tagasi olen koju tulnud hoopis teise inimesena…

    Liked by 1 person

  4. Tubli naine oled, mul kodus värske kolmene ja 2-kuu prst tulemas beebi, tunnen, et rasedus on raske ja ahistav. Ja kogu uue elukorralduse ees on hirm silme ees, mis saama üldse hakkab, kas saan hakkama jne.

    Liked by 1 person

  5. Kirjutasid seekord päris üks-ühele minu mõtteid ja tundeid. Olen sinuga muidugi parasjagu samas seisus ka. Või noh, laste vastustega ainult veidike ees. Ja tead, milleks ma valmis polnud? No alati on kõigil see jutt, kuidas ikka alguses on kahe väikse vanusevahega lastega nii-nii raske, aga kuidas järjest kergemaks läheb. Ja ongi tõsi, et olnud neid päevi, mil hädavaevu õhtuni vastu pean, saaks aind selle päeva juba mööda. Nupp ei noki, jaksu ei ole, tahtmist ei ole, kes neid lapsi üldse soovis jne. Samas see pole mulle tegelikult raske veel tundunud. Ma mõtlen just laste poolest. Et rake on mul vaid seetõttu, et ma ise olen väsinud ja et kõik üksi minu õlul on. Laste enda pärast mul siiani raske pole olnud, sest noh.. Väike beebi ei taha ega oska nõuda pooltki nii palju ja nii intensiivselt tegelemist kui 2-aastane. Beebi sööb oma tissi ära, uudistab, naerab, tudub, vahel kurdab.. Et nagu milles see raskus on? Üks mu tuttav iga kord kui mind nägi, pidas vajalikuks mind lohutada, et ooooh, kui beebi aastaseks saab, läheb lihtsamaks, sest lapsed tegelevad juba üksteisega jne. No ma ei tea. Kindlasti see mingis vanuses hakkabki nii olema, kiud praegu on beebi 9k ja see 2-aastane ei ole nõus absoluutselt temaga oma asju jagama, koos mängima jne. Samal ajal kui pisem tahaks ainult kõike uut ja põnevat endasse ammutada, osaline igal pool olla. Ja kogu mu aur läheb laste konfliktide lahendamisele. Lõputu seletamine 2-aastasele, siis võtan pisema omale, et tegelen ise, siis on kahene armukade, tahab ka tähelepanu, pakun, et mängime koos, eiiiii, venna ei võta seda, venna ei võta todaaa, hoopis tema tahaaab.. Ja siis on see pisem õnnetu, sest tal on sada hambamure ja ei tohi ma silmapiirilt kuskile kaduda. Ma ei näe praegu küll kuskilt otsast, et lihtsamaks läheks :/ Pigem on see veel päris tükk aega hoopiski vastupidi. Tunne, et olen ise sellesse kõigesse ära kadunud on ka väga tuttav. Ning see, et ei saa milegagi hakkama ega jõua midagi. Neil aegadel tuletan endale meelde, et tuleb endast rohkem välja hingata ja meelde endale tuletada, et ma olen oma eluga praegu just täpselt seal, kus parasjagu vaja, täitmas üht oma suurimat elu unistust.

    Liked by 1 person

    1. Oh, mul on see kõik ees ja ma tänan sind “pildi” eest, sest ka mulle öeldakse pidevalt, kuidas üsna pea mängivad koos. Et mulle su kommentaar siis meelde tuleks ja kindlasti tulebki!

      Meeldib

  6. Mul on laste vanusevahe sama mis sul aga olen aastaga ees ehk pisem on 1a3k ja vanem mõne kuu pärast kolm. Ma tunnen küll, et praegu on juba lihtsam kasvõi juba seegi, et pisem on ka juba piisavalt sõltumatu emmest ja saab edukalt issiga kodus oldud, et mina saaks oma aega. See on ka muidugi tõsi, et nüüd kutid juba vaikselt “kaklevad” omavahel, sest suuremal on juba üsna mõtestatud mängud aga pisem on selles Lammutaja Ralfi eas ehk siis kõik tornid ja ehitised lõhutakse ära ja sellest tõuseb suur tüli. Endal on igatahes juba inimese tunne…aga aasta tagasi oli tõesti raske, ma isegi tunnen, et mu aju on osa sellest ajast blokeerinud ja unustanud, alles on vaid udune mälestus.

    Meeldib

  7. Ma tahtsin meelde tuletada,
    Et tegelikult ei ole kuskil seadust, et Sinu elu peab olema pühendatud AINULT lastele.
    Tegelikult ei ole nii, et mees Sind “aitab”, lapsed ei ole sinu isiklik asi, lapsed on teie kahe lapsed. Ja teil mõlemal on õigus ja kohustus (oma laste ees) jääda iseendaks 🙂
    Mina saan loetud nädalate pärast oma neljanda lapse, ja olen kogu aeg jäänud töötama – ja ausõna, ma ei oleks iialgi saanud rohkem kui ühte last, kui ma oleks pidanud ennast unustama ja alla suruma.
    Mina usun, et lapsed ei saabu meie juurde mitte meie elu muutma, vaid seda täiendama, parendama. Ja loomulikult on minu elu läinud iga lapsega paremaks – nad on ju täiuslikud! Kuid – minu elu, minu töö, minu hobid, need ei ole kuidagi vähem tähtsad kui minu lapsed või veelvähem nende isa töö ja elu. Vahel tasub olla julgem ja nõudlikum – osakoormusega töötamine võib olla just see, mis sobib peredünaamikaga ja muudab kõik sujuvamaks. Või sobib hoopis isale osaline lapsehoolduspuhkus. Minule näiteks on sobinud pidevalt väike koormus – mõni tund kontoris, mõned kohtumised, mõned arvutitunnid jne, mille võimaldamine logistiliselt ei ole olnud mitte minu, vaid minu laste isa ülesanne, sest noh, veelkord, lapsed ei ole minu isiklik asi.

    Lisaks ei maksa unustada, et kahe töötava vanemaga peres kasvab sissetulek (eriti uue vanemahüvitise korra valguses) ja sellega seoses väheneb stress majandusliku olukorra pärast. Töötav ema on tavaliselt (noh, mulle tundub, et Sinu näol ei ole tegemist naisega, kelle huvid kodundusega piirduvad) õnnelikum, ja mõned tunnid emast eemal ei kahjusta ühtegi last. Kooselu on kindlasti tervem kui selles osalevad kaks täisväärtuslikku elu elavat täiskasvanut. Ja rõhutan – see ei ole kuidagi isekas või lastele kahjulik, see on normaalne, kogu maailm elab ja tegutseb nii.

    Natuke sai mu kommentaari toon selline tigetsev, anna andeks, aga ma tõepoolest soovin, et rohkemad naised liidaksid rohkemaid lapsi oma ellu kui selle loomulikku osa, ja et rohkemad isad saaksid olla oma laste pärisvanemad, mitte “abistavad” vanemad.

    Tervitades,
    Naabrinaine

    Liked by 1 person

    1. Tere, Naabrinaine! Üldse ei olnud tigetsev kommentaar, sest kõik kõlab täiesti loogilisena! 🙂 ma tahan ära märkida, et Jaanus on vägagi võrdne lapsevanem ja lausa nii palju, et ta enda töö on vahel tagaplaanil. Eks me ise ka korrutame endale, et lastega elu ongi normaalne elu, mitte lapsed ei ole mingi ekstra lisa kuskil, et oh, mis tülikas. Peamegi paremini harjutama, et paremini tasakaalu leida ja elama stressivabamat elu, mitte võitlema voi ootama, millal meie aeg tuleb, eks see kõik ongi meie aeg ja elu ning seda me ju tõepoolest tahtsime! Aga jah, oleme natuke rohelised, ei tule päris ludinal see ajaplaneerimine 🙂

      Meeldib

  8. Ma kujutlen, et kui toad lõpuks korda saan, siis hakkan ka oma hobidega tegelema, aga sellel koristamise/kokkamise nõiaringil ei tulegi lõppu. Meil on elu lihtsustanud nõudepesumasin (prioriteet nr 1 lastega peredel), suur pott, kuhu ma teen mitmeks päevaks jaguva söögi, et saaks kohe soojendada, kui õuest tulnud ja lapse lõunauni pressib peale ning köögikombain, et juurvilju nt supi sisse viilutada. Meil käib magamistuba lukku, kui väiksem päevaunesid teeb, sest siis ei pea suuremat iga hetk kontrollima, et ega ta üles ajama v tirima ei läheks. Algul oli olukord katastroofiline nende kokku lubamise osas, aga praeguseks normaliseerunud.

    Liked by 2 people

  9. Tubli oled! Su blogi on väga mōnus lugeda. Kirjutad nii nagu tunned ei ilusta asja. 😊Jätka palun samamoodi! Tahtsin küll küsida mis alal tööd teed, et nii vâga tagasi tahad minna. (Lihtsalt huvitab ) ehk oled mainud, aga kuna ei ole blogi lugenud algusest peale, siis tekkis selline küsimus. 😊 Päikest sulle ja su perele! Kaks last on nii armas vaadata koos. 🤗

    Liked by 1 person

    1. Aitäh, Britta! Tööl olin kaubanduses ja mitu aastat juhina, kuigi pean mainima, et ei teagi, kas konkreetset ametikohta igatsen. Pigem lihtsalt eneseteostust ja teisi tööinimesi 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s