Johan ja Oskar: palju juttu ja palju pilte.

Üleeile, 21.02, oli meil kaks minisünnat – Oskar 2-kuune ja Johan 1,7 aastane. Enne lapsi pidasin neid vanemaid mingiteks fanaatikuteks, kes lapse vanust kuudes arvutab, et noh, ütle ühene või kahene, milleks neid kuid arvestada. Nüüd ma tean väga hästi, et aasta ja pooleteise aasta vahe on üüratu. Laps kasvab ning areneb nii kiiresti, et aastane pole mitte mingil juhul sama, mis 1,7’ne, näiteks. Nii, et meil oli ikkagi kaks minisünnat, mitte üks.

Räägin siis kõigepealt Oskarist. Käisime eile 2. kuu arstivisiidil, kus sain kinnitust, et kasvab ilusti ja paras junts on juba. Kaalus 6280 g, 61 cm pikk ja peaümbermõõt 42 cm. Nii, et kahe kuuga juurde võtnud üle 2 kg, mis on väga hea. Üldiselt oli väga mõnus visiit, Oskaril oli hea tuju, muudkui naeratas kõigile ja lasi teha, mida vaja.

Kuna ta üks silm on sünnist saati koguaeg rähmane, kuigi puhastan, siis seda muret kurtsin ka. Pean aga tihedamini Ocuflash silmatilkasid talle panema, silma masseerima ja kui mure kestab, siis tuleb silmaarstile minna, kes vaatab, kuidas pisarakanalitega lood on. Ütles ka, et pööramist võib juba vaikselt harjutada ning tegi neuroloogile ja ortopeedile saatelehed.

Need saatelehed tegi ta omal ajal Johanile ka, mitte, et midagi viga oleks, aga lihtsalt kontrollida. Tema seletus oli see, et jah, on küll arstid pahased, et oi, terveid lapsi saadate meile, niigi palju tööd, aga lapsi ei ole ju nii palju, et neid mitte kontrollida. Nii, et milleks riskida. Nii armas, et on arste, kes hingega tööd teevad, mitte ei lähtu numbritest või mingist masinavärgist. Tema leiab, et lapsi tuleb jälgida ja hoida, seda enam, et muudkui häda, kui vähe neid üldse sünnib ja milline on iive.

Seda mainis ka, et hull gripihooaeg on ning tuleb tõsiselt suhtuda. Näiteks, kui vanemad puutuvad palju teiste inimestega kokku, nt tööasjus, siis see vanem võiks end lausa vaktsineerida, aga üldiselt ikka käsi pesta jne. See kõige suurem puhang pidi veel ees olema. Hirmus hakkas. Ning miinuskraadide kohta ütles seda, et kui on -10 kraadi, siis nii väikese beebiga ei soovita õue minna.

Ahjaa, rotaviiruse vaktsiini sai ka, mida ma natuke pabistasin. Johan oli eelmine kord loid ja kõht oli mõni päev korrast ära, mis pidigi tavaline nähtus olema, aga ikka oli mure, kuidas Oskar sellega toime tuleb. Oskar vist magas esimesel päeval natuke rohkem, kui muidu ja kõhuvalu tundub ka olevat, kuid muidu on rõõmus ja energiline, kui ärkvel on. Nii, et nüüd ma väga muret ei tunne.

Selle üle ma ei hakka arutlema, milleks üldse vaktsineerida. Niikuinii pole kellelgi tervet tõde, ei pooldajatel ega vastastel, nii et ei hakka oma seisukohta kellelegi peale suruma. Meie oleme otsustanud oma lapsi vaktsineerida.

Üldiselt on 2-kuune Oskar justkui beebim, kui oli Johan samal ajal – mõõtudelt väiksem, iseloomult rahulikum (kuigi elutargema olekuga, mitte lahmija, nagu meie vanem tulesäde), pead ja keha ei hoia veel nii hästi, kui Jonts hoidis. Vist. Kõhuli aega ja võimlemist on ta tõepoolest palju vähem saanud, kui Johan, sest üsna pikka aega ei saanud me Oskarit põrandale panna – Johan oleks end talle lihtsalt peale visanud 😀 Nüüd me juba saame nii olla, et kõik koos põrandal ilma selleta, et muudkui hoian Johani kinni, et liiga ei teeks. Johanile on väikevend meeldima hakanud, nunnutab ja jutustab temaga, teab, et peab õrn olema ja see on nii armas. Nii, et nüüd saame Oskariga rohkem võimelda ka.

Oskari puhul on see siiski Johanist eespool, et tema kontakt inimestega on tugevam – juba ammu vaatas selgelt otsa, ka eemalt tunneb meid ära, püüab pilke ja muudkui jutustab ja naerab. Minumeelest Johan oli üsna pikalt selline, et pigem silm kinni surutud, kisas ja mõtles, et kaduge mu silmist või et miks ma liikuda ei saa 😀 See mitteliikumise rahutus on Oskaril ka juba, tegelikult.

Magamist ega söömist ei ole ma kuidagi meelde jätnud või kirja pannud, et aru saada, mis rutiin tal täpselt on, aga peaks vist. See on hea ses osas, et olla valvel ning aru saada, millal ta unine on, äkki saab hakata isegi mingi kellaajaga kunagi arvestama. Ta on üsna hea magamajääja, mis on mulle endiselt hämming. Muidugi kisab ja jaurab enne und ja vahel tuleb mitu korda äiutada ja krooksutada, kui lõplikult jääb, aga see pole kaugeltki mitte see, mis oli Johaniga. Johan ei maganud üldse (ütlen miljondat korda) ja muudkui kisas.

Aga see, et kiitsin, kuidas võtab lutti – tühistan selle väite. Ei, ta ei võta enam absoluutselt lutti, teeb sama, nagu Johan, lihtsalt mälub seda ega oska midagi peale hakata. Tahab haarata, aga mõistab, et eiei, see ei kõlba kohe kuskile. Meil on palju erinevaid lutte ja eri kujudega. Mingi aeg võttis hästi MAM lutti, mis on väike ja kerge, siis hakkas talle meeldima EcoViking naturaalsest kautšukist lutt, mis on mõnus ja justkui soe vastu nahka ning samas seisab paigal, kui luti suust viskab. See ei veere kuskile ära, vaid jääb sinna samma põse juurde ja kui ta on osav saab uuesti võtta.

P3260247
Oskar ja EcoViking naturaalne lutt

Siin on mõned hiljutised pildid Oskarist, kes ei olnud väga meeleolus – kõhuvalu ja väss kogu arstimajandusest ja vaktsineerimisest, nii, et 2-kuu pildid ka välja ei tulnud. Ma ei kavatsenudki teda kaua piinata, võtsin kaissu ja lohutasin, suva need klantspildid. Nunnu ikkagi.

Ma pole ammu Johani arengust rääkinud, kogu raseduse-stress ja elukorralduse jutt on seda varjutanud. Aga Johan! Välimuselt on ta nii suur poiss! Minu jaoks vähemalt. Blondid lokid, rohekad silmad, tõeline iludus ja ma muudkui imetlen, kui lahe ja ilus poiss on minu laps. Kaalu on vist üle 13 kg ja pikkus … kannab 86-92 suurust, nii et kuskil seal.

Ta oli ka arstil kaasas ja arst küsis, mitu sõna ta juba räägib. Ee, ühtegi? Ma ei ole muretsenud tema rääkimise pärast. Natuke on tekkinud see küsimus küll, et kas peaks, kui kuulen teiste samu vanu lapsi midagi väidetavalt ütlemas, aga eile kui arst küsis ja mainis, et 2-aastane poisslaps peaks mõne sõna juba kindlasti ütlema, siis mõtlesin, et olgu, kas peab vaikselt põdema hakkama? Ma ei usu väga.

Ja miks ta mainis, et poisslaps, kas siis tüdrukutel ja poistel tuleb eri aegadel? No, igatahes, Johan ei räägi midagi. Ta küll väljendab erisorti pudikeeles oma asju, aga et selge sõna kuskil oleks, seda ei ole. Oskar on kakaa, näiteks 😀 Kas see on sõna? Või eile, kui putru sõi, mingit kaussi haarata tahtis, ütles “kauu” ning nüüd süües ikka mainib oma “kau’d”. Kas see on häälitsus või liigitub sõna alla? Ja kui Jääaja multikat nägi ning tiiger tegi “kus on beebi? siin ta on!” osa, siis ta pani ka käed kokku, küsis “bebee?” ja vastas, ise nii õnnelik, “TTIII!” No, tõenäoliselt hakkab varsti aina rohkem ja selgemini sõnu ütlema, ma isegi ei ole jõudnud muret tundma hakata, sest 1,7 tundub mulle nii väike, samas ta on üliasjalik.

Unustasin arstilt küsida seda, et kas peaksin muretsema kõndimise pärast. Nimelt, Johan kõnnib aegajalt kikivarvul. Algul arvasin, et oi, kui osav ja ta niisama lollitab, aga siis kuulsin, et see pidi halvasti mõjuma ning võimalik, et hiljem spetsiaalseid jalatseid vaja. Olen teda kodus jälginud ka, ei kõnni enamus ajast nii, vaid vahel, eriti, kui ülemeelik on. Uurisin ise netist ja lugesin seda, et peaks nagu välja kasvama sest kombest, kuid jälgin edasi – kui ikka liiga palju seda teeb, siis räägin arstiga.

Aga väike ta ei ole, jah, tegelikult. Ta on nii suureks kasvanud, et ma ei saa aru, kuidas või millal ta selliseks sai. Ma ei saa sellest ka aru, kuidas mul selline laps on. Ammugi ei saa aru, et kuidas mul neid kaks juba on.

Johanile meeldib klotse kokku panna, erinevaid ehitisi välja mõelda, selle kallal võib pikka aega pusida. Siis meeldivad raamatud, neid uurib ka väga pikalt. Ma arvan, et võin uhkust tunda, kuna alustasime raamatute vaatamisega juba päris varakult ning see, et ta oskab “kauu” öelda, on ka vast sellest, et üks raamat (link SIIN), mille järgi sõnu õppisime, oli meil koguaeg ees ja seal oli esimene pilt “kauss”. Lumes möllata ja kelgutada meeldib, palli mängida, mulle püüda (kui keegi mullitajaga puhub), uksi lahti teha, lüliteid klõpsida, radikat liiga kuumaks keerata (päevas sada korda), kõikides tassides ja kaussides lusikaga segada, autodega mängida … igasuguseid asju teha. Aga kui ta midagi pikemalt ei uuri, siis laamendab tüdimusest asju laiali ja otsib uusi avastamata (loe: keelatud) asju.

Tubli on ta ka – sööb ilusti, peseb hambaid ja mitte nii, et närib harja, vaid nüüd oskab ikka harjata ka, toob Oskarile mänguasju, mulle veepudelit, kui näeb, et ringi sahmin ja närvitsen, annab aga pudeli nina alla, et joo. Ja ma joongi ning tänan oma musirulli. Diivanipatju laamendab laiali, aga sai selgeks, kuidas need tagasi käivad, et päris jamasse ei satuks, nii et surub aga kuidagi tagasi ka. Sahtlitest loobib kõik Oskari riided välja ja laiali ning kui hõikan, et Johan, mida sa teed seal, läheb kiiresti korjamiseks ning sahtlite täitmiseks, et jälgi kustutada. Nii, et nalja meil juba saab.

Väga hull, ohtlik, aga lahe asi on see, et Johan on nii elav ning ta tahab IGALE POOLE ronida. See tähendab seda, et meie silmad peavad olema selja peal, pea lael, varba otsas. Näiteks, ta ronib kummuti käepidemetele ja mööda neid, nagu ahv, üles, et saada kõrge kummuti otsas olevat keelatud asja. Ahviaasta laps. Kohutav! Muidugi, kui ta seda teha ei saa, siis see vali rahulolematu hääl on terves majas, ise põrandal püherdamas ja näitamas, kui vihane ta on, kuigi tema manipulatsiooni on selgelt näha – silmis ja suunurgas naeruhelk. Muidugi, oleme keelanud mitu korda ja keelame edasi – küll seletusega, küll kurjalt juba.

Keelamisega on nii, et esialgu keelan korduvalt ja rahulikult, seletan ja suunan ta tegevuse lõpuks mujale, kui muu ei aita. See taktika aitab meil päris hästi, välja arvatud siis, kui ta tahab tähelepanu, on väsinud või muidu pahur – siis teeb ta meelega seda, mida ei tohi. Lausa otsib keelatud asju, suu krimpsus peas ja kulm kortsus. Mulle on kuskilt kõlama jäänud see lause, et lapsed vajavad kõige rohkem armastust siis, kui nad käituvad nii, et tahaksime seda kõige vähem neile anda või kui nad seda kõige vähem ära teeninud on, midagi sellist.

See lause jäi täielikult minuga, sest ma leian, et see on tõsi. Seega, kui Johan ilmselgelt teeb pättust, on pahur või mida iganes, siis ma teen kõik, mida suudan, et temaga eriti mõistev olla, sest selle nn pättuse taga on mure. Olgu see mure siis armukadedus, tunneb, et jäetakse välja või on väsinud, kõht hakkab tühjaks minema, mida iganes, vaja lihtsalt välja elada, nagu meil kõigil. Nii, et ta vajab mõistmist ja kallistusi, mitte karjumist ja keelamist.

Jaa, olen muidugi häält ka tõstnud, aga see ei mõju pooltki nii hästi, kui rahulik keelamine. Mäletan ise sama – ükski täiskasvanu, kes minu peale häält tõstis, pea kaotas või hirmutas, ei saanud minu austust. Ma nägin ainult seda, et mind koheldakse kui alamat ja see tekitas trotsi, alaväärsust, kuid muud õpetust ma selle taga küll ei näinud. See, et vajab armastust, ei tähenda keeldude puudumist, vaid ma räägin temaga tõsiselt ja ta teab, et mul on tõsi taga. Ma olen ta peale tihti kurjaks ka saanud (ennast küll ajab naerma, aga tema ees peab kuri olema), see ei tähenda tema alandamist või minupoolset möirgamist. Ta saab väga hästi aru, kui on “okou, nüüd on jama”. See lihtsalt ei ole karjumine. Karjumine ei ole tõsiseltvõetav. Nii, et kui keegi näeb mind kuskil, Johan karjumas ja käitumas, nagu paras hull ning näeb, et oi, kui jube, ma ei keelagi oma last, siis see pole nii – keelan küll, ma lihtsalt ei hakka ta kõrval samamoodi märatsema, et asja võimendada. Kui pea kaotada ja samamoodi lahmima/karjuma hakata (omameelest keelama või kasvatama), siis läheb asi hullemaks – ta ei võta iial õppust meie sõnade järgi, pigem käitumise järgi ehk siis karjub ise edasi ja valjemini.

Tal on päevi, mil kuuletub ja teab juba ette, et mingi asi on keelatud ning pudikeeles justkui ettevaatlikult küsib, kas ta nüüd tohib mööda diivanit laua peale ronida (endiselt mitte). Aga on päevi, mil teeb seda ikkagi, häälekalt, et näete, mis teen ja möllan. Ta lausa ootab, et tulen teda korrale kutsuma. Igatahes, saab asjadest aru küll, kui tahab.

Meie peres ei ole kasutusel sõna “jonn”. Meie mõistes laps ei jonni, vaid tema sõnavara on piiratud, kogemus, kuidas käituda, on veel vähene – selge see, et ta ei oska oma emotsioone ja soove väljendada või isegi ära tunda. Täiskasvanud, kellel on aastakümnete pikkune kogemustepagas, jonnivad vahel rohkem ja hullemini ning palju tühisemate asjade peale, lihtsalt neil on mitusada sõna selleks kasutada, lastel ei ole. Nii, et vanemad peaksid laste osas mõistvamad olema, kui nad pikali viskavad, jauravad või parajad pätid on.

Muidugi, on selliseid päevi, kus mul tuleb täiesti mitteadekvaatne vastus Jontsule, a la “lõpeta ära! ei tohi!! jfshbkjfgöääfsdkf!!” mingid sellised karjuvad hüüatused, mis ei anna väga tulemust. Ise tunnen end lollina ja Johan läheb ka rohkem närvi, vaatab, et ok sellest siin küll abi pole loota. Kõigil on neid päevi, aga ma proovin olla parem iga päev.

Mulle tegelikult VÄGA meeldib Johani elav ja uudishimulik loomus, lihtsalt tunnen veidi süümepiinu, et hetkel ei saa tema energiat väga kuskile tegevustesse rakendada – ta vajaks juba mingeid lasteringe ja trenne, mul on tunne.

Jaanusega möllavad küll tihti ja käivad igal pool, aga talle kuluks mingi võimlemisrühm vist ära, kus end tühjaks rahmeldada ning samas liikumist arendada.

Lihtsalt illustratsioon, milline on Johan. Tegid Jaanusega pika liu ja läks suvalistelt inimestelt aplausi nõudma (tal on komme palju plaksutada, kui tunneb, et on tubli olnud).

Mis siis veel … Magamine! Kui Oskar sündis, läks paras möll lahti, ühes toas nad magada ei saanud, niisiis, Johan kolis oma võrevoodist välja ja magasid Jaanusega üsna tihti diivanil. Nüüd, kui Johan on rahunenud ega pea Jaanuse kaisus diivanil magama, ei taha ta võrevoodiga leppida, liiga ahistav. Nii, et võtsime vastu otsuse Johani voodi maha müüa. Kui Oskarile voodi ostsime, mõtlesin, et võiks kohe Johanile suurema lapse voodi osta ja vana Jontsu voodi jääb Ossule, aga samas, arvasin, et Johan on veel liiga väike, pealegi, paras trauma – uus beebi majas ja tema visatakse oma kõige turvalisemast kohast välja. Ühesõnaga, siis jäi see asi tegemata, kuid nüüd tegime ära.

Mul, nagu ikka, tuli klimp kurku ja silm vette, kui ta voodi lahti võtsime, selline kurb või emotsionaalne hetk, tähistab mingi ajastu lõppu ja siiski meie esimene beebivoodi. Ahh, ma üldse nutan iga asja peale viimasel ajal. Kaua ei põdenud, sest asemele saime uue voodi – valge pikendatav voodi, mänguasjade kast, puhas ja hea madrats – ulmelise summa eest – 20€, sest voodi otsas oli mõni kulunud kriips. Poes oli kõik kokku 220€. Nii, et voodivahetusega võitsime ka majanduslikult, mis on praeguses emapalgavabas ajas kriitilise tähtsusega.

Voodi võttis ta ülihästi vastu. Tegin kõik korda, uued linad sisse ja jooksis voodisse. Tal on nüüd jälle oma koht, kus rahuneda ja magamaminek on palju kiirem. Nii äge ja armas on teda oma uues voodis tekkide sees mürgeldamas näha. Pikendatav voodi on selles mõttes ka hea, et kuna meil on vaid kahetoaline korter, siis igasuguse mööbli ruum on päris väike, nii, et täispikk lapsevoodi oleks hetkel liig tundunud. Eks vaatab edasi, mida elu toob ning kas ruumi osas lahenduse leiame.

Pildirida ja alltekstid (kui pildile vajutada) Johanist ning tema miljonist eriilmest ka.

Ülipikk postitus on! Võiksin nendest asjadest mitu eraldi postitust teha, aga päev läheb nii kiiresti õhtusse, et praeguse elutempo juures lihtsalt ei jõua. Ma imestan, et me Jaanusega üldse midagi tehtud saame, sest hommikust õhtuni on üks suur laste, söögitegude, õueskäimiste, tööde jne jagamine ning hoolimata sellest, on enamus ikka tegemata, sest tunde on päevas liiga vähe. Et kui ühe lapsega olid emad reas õpetamas, kuidas tuleb puhata ja mõtlesin, et kuidas või millal, siis nüüd, kui keegi peaks mainima midagi enda ajast või puhkusest, siis ma lihtsalt … ma ei tea, blokeerin selle inimese igaveseks 😀 Enda aeg on kuskil ulmelistes kaugustes. Seda postitust olen teinud 2-3 päeva jooksul kuidagi lausete kaupa ja juba jooksnud, sest kuskil on mingi paanika.

Kui te selle lõpuni olete lugenud, siis see on väga armas teist, aga eks ma tahan kõike kirja panna ja jäädvustada just enda pärast ka – mul on Johani beebiea postitusi küll põnev lugeda, millal, kui palju kaalus või mida tegi.

NB! Kusiganes näete kirjavigu, ebaloogilisi lauseehitusi või kuupäevalisi vigu, siis teadke, et olen sada korda seda kirjutanud, läbi lugenud, kõik “täna käisime …” “eile’ga” asendanud, mis omakorda said asendatud “üleeile käisime …” – ühesõnaga, ma olen tõesti seda postitust mitu päeva teinud, mis kirjeldab hästi fakti, et mul on kaks väikest last ning kuidas elutempo või mu keskendumisvõime hetkel on.

#momlife

Ja lõppu üks passive-aggressive naeratus ka.

P3260491

 

18 thoughts on “Johan ja Oskar: palju juttu ja palju pilte.

  1. Kõnelemise kohta: sa ei pea kohe kindlasti muretsema! Esiteks hakkavad poisid hiljem rääkima ja teiseks on iga laps erineva arenguga. Mõni hakkab rääkima ühe sõna kaupa, teine kohe lausetega. Minu poiss hakkas rääkima nädal enne kaheaastaseks saamist ja nii, et korraga tuli u 10 sõna ja siis järgmised 10. Loomulikult küsisiti enne, et miks ta ei räägi jne jne, aga kuna ma ise nägin, et kõik on korras, siis ma väga ei muretsenud. Praegu ei jõua keegi ta jutustamist ära kuulata. Aga seda ütlen ma küll ja eriti selle peale, et sa kirjutasid, et Johan kikivarvul käib: mu lapsel oli “hiline” rääkimahakkamine seotud lihaspingetega, mis tal olid kurgus. Lihaspingete tunnuseks loetakse ka kikivarvul käimist, nii et mine tea, kui võimalus, võiksid perearstilt lihaspingete kohta küsida. Mu laps suunati lihaspingete tõttu logopeedilisse massaaži, mis mõjus väga hästi.

    Liked by 1 person

    1. Ma ei teadnudki seda, et lihaspinged võivad kõnet mõjutada. Ma olen nüüd ekstra tähelepanelik tema kikivarvul kõndimiste ja muude asjadega. Teen üldiselt kreemitades lihastele massaaži ka, sest mul on tunne, et ta jalad, eriti sääremarjad on tõesti parajalt tugevad ja kõvad õhtuks. Aga aitäh, oskan nüüd veelgi jälgida ja tõenäoliselt räägin ikka arstiga ka!

      Meeldib

  2. Audenteses on võimlemine nt. See teile ju hea lähedal ja ma arvan, et sobiks Johanile väga hästi. Ma muidugi ei tea kas neil kohti on või kas nad poole ”hooaja” pealt uusi lapsi võtavad, aga isegi kui sinna ei saa siis ma arvan, et kasvõi kord nädalas oleks kuskil võimlemas käimine Johanile suur asi. Teiste laste seltskonnas tuleks kõne ka kiiremini, mitte et ma arvaks, et Johani kõne probleem on, sest tegelikult hakkavadki poisslapsed üldiselt hiljem rääkima.

    Liked by 1 person

  3. Võimlemine on Mõmmilas kohe Kristiine keskuse kõrval ka. Tore väike grupp ja saab korralikult rahmeldada. Parkimine maja kõrval. Mustakal on ka Väike Päike, kuid selle kohta olen vastuolulist infot kuulnud.

    Mida tegelikult tahtsin mainida: mu perearst nimme ei teinud ortopeedi-neuroloogi suunamist, öeldes, et järjekorrad neil niigi meeletud, terve lapsega pole mõtet seda kunstlikult suurendada. Ning kõrvalt nähtud asi ka teisest otsast: sõbranna tahtis pärast palavikukrampe panna neuroloogi aega ja kuigi asi oli ka ta perearsti meelest akuutne, pakuti esimest vaba aega kolme kuu pärast…

    Liked by 1 person

  4. Väga tore lugemine:) Mul endal on ka kohe varsti kahekuune tüdruk – sündis detsembri lõpus. Tahtsin selle magamiste ja söömiste kirjapaneku kohta öelda, et mina kasutan app’i nimega Awesome Baby Tracker (näeb välja selline, et peal on beebi pilt, lutipudeli ja karuga). Ja seal on võimalik kirja panna ajaliselt – ka muide tagasiulatuvalt – nii söömine kui magamine. Eriti mugav on see öösiti, et näha, kui pikad vahed tulevad. Või kui laps natuke viriseb, siis olen vahel app’ist avastanud, et ta täitsa võib süüa tahta. Jne. Ma ise olen selle kasuteguri avastanud ka sellega seoses, et aitab kokku arvutada, kui palju ta päevas maganud on. Jne. Seal on võimalik kirja panna ka mähkmete kasutamisega seonduv, aga see läks minu jaoks juba pisut liiale:) Igatahes, ise hakkasin kasutama just selleks, et mingeid mustreid näha (ja ausalt öeldes ka selleks, et mitte ära unustada, kummast rinnast järgmisena toita) – ja olen rahul.

    Liked by 1 person

    1. Hmm, huvitav kommentaar. No, kaks aastat tagasi olin ma rase ja rasedana ei tunne ma end üldse hästi. Aga et seda muljet nüüd rikkuda, siis ütlen, et mul oli pildil isegi meik peal, mida enam 99% kordadest vist ei ole, nii et kui aus olla, siis on päevi, mil ma ei näe ilusam ja rõõmsam välja. Kuid mul on 2 poissi, see teeb rõõmsaks, VÄGA väsinuks, aga rõõmsaks.

      Meeldib

  5. Mu 1,5a poeg ütles ka ainult 5sõna ja kohalik taastusraviarst ütles et nii vana laps PEAB ütlema 30 sõna ja kõnehäire ja blablabla. Tahtis logopeedi juurde saata.

    Meeldib

    1. Jeerum, juba 1,5 aastaselt! No mina hakkasin ka hilja rääkima, peale 2 aastaseks saamist või ligi 3, igatahes nii hilja, et oldi mures. Ja siis kui hakkasin, rääkisin kohe pikkade liitlausete ja sõnadega.

      Meeldib

  6. 1,5a võib öelda 20-200 sõna, nii et mis näitaja see on?

    Meil läheb nii palju asju samamoodi – kikivarvul käimine (minu hinnangul hoopiski uus asi, mille ära õppis ja mida aeg-ajalt siis lusti pärast teha), igale poole ronimine (ahvitüdruk on!), raamatute vaatamine jne.

    Hambapesu on aga tema arust piinameetod nr 1; söömine käib ikka nii, et kummiülikond peab seljas olema.

    Meeldib

    1. Meil on ka ikka see varrukatega pudipõll ees, sest kui on selline söök, mis Johani arvates ei peaks kõik suhu sattuma, satub see igale poole mujale. Selline söök on nn soolane, ehk aedviljad jne. Kui on magusa smuutiga puder või midagi eriti head või ta on väga näljane, siis oskab küll lausa hoolikalt lusika suhu panna, et millestki ilma ei jääks 😀

      Meeldib

  7. Hei,
    Mu poeg ja Johan on ühevanused,5 päeva ainult vahet.Rääkimisega ka suht samad lood olid,eriti ei ole tulnud.Meil see erinevus,et ta on kolmekeelne laps ja olin arvestanud sellega,et rääkimine tuleb hiljem.Aga nüüd on ta umbeS 2 k lasteais käinud ja selle ajaga on ikka päris suur areng tulnud,järjest tuleb uusi sōnu juurde.Teiste lastega koos olemine aitab ikka päris palju. Kuigi ainuke eesti keelne sōna on kaka,mida ta oskab öelda 😀
    Mind varem häiris see,et sain pidevalt kommentaare,et oii juba nii suur poiss aga sōnu ei tule 😑 alati pidev vōrdlemine on tüütu just eriti teiste poolt 😀

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s