Eesti Blogiauhinnad – uhke nimi jah, aga …

Eesti Blogiauhindade trall läheb jälle käima ja minult on ka küsitud, kas osalen ikka ja puha. Mõtlesin selle postituse juba eelmisel aastal peale EBA auhindade jagamist teha, aga jätsin ära – ausalt öeldes, ma ei viitsinud sellest enam jahuda. Igatahes, lühidalt ütlen kohe alguses ära, et juba eelmisel aastal otsustasin, et sel aastal ei osale.

See jutt ei ole nüüd mingi kambavaimuga kaasa minemine (nimelt, tuleb välja, et päris paljud ei osale), vaid midagi, mida ma tundsin juba enne auhinna saamist ning sain tundele kinnitust, kui üritus läbi sai.

Kõige suurem põhjus, miks ma seda ei taha teha, on see, et tahes tahtmata on kogu üritus teatud blogijapaari enda oma, mul on tunne. Selline tunne tekib (see võib ainult minul nii olla, tõsi), et seal osalemine on justkui nendega kaasa minemine, nendega kuidagi sidumine, nendele justkui võlgu olemine, mitte objektiivne ja auväärne Eesti Blogiauhindade Gala või jagamine, kuidas nimetada. Ja ma ei taha end nende blogiga siduda, no offense. Igaühel oma blogi.

Teine põhjus, seal osalemine ei tekitanud minus mõnusat uhket tunnet, pigem kuidagi tõmbas motivatsiooni alla, ma ei tea ise ka, miks. Tekkis natuke odava kuulsuse ihalemise tunne või üleüldse odav tunne, mis tekib ka siis, kui oled, näiteks, lasknud end mõnel libedal müügimehel ära rääkida kuskile firmasse (antud juhul teatud blogijate gängi) ja oled nüüd mingi asja klient, mida elus ei kasuta, mis sulle isegi ei meeldi ning kuhu sa kuuluda ei taha – kuidagi odav, alaväärne tunne, mitte, et oh, olen see tähtis väljavalitu ja nii uhke tiitel, mida püüda. Pigem ma isegi ei taha seda tiitlit ega kipu ka mainima, et midagi eelmisel aastal sain.

Kõik see tipnes lõpuks auhindade jagamise üritusega, mis oli kohe väga ebameeldiv. Algul olin õhinas, et ok, olen lapsega kaua kodus olnud, tuleb üritus, kuhu mind on kutsutud, hea võimalus end üles lüüa ja särada, seda enam, et sain pere- ja beebiblogide kategoorias kolmanda koha, mis oli ju imetore. Aga selgus viimasel hetkel, et lapsehoidjat ei saa, algul pidi Jaanus hoidma, tal tekkis ootamatu tööasi, nii kiiresti keegi tulla ei saanud, kõigil olid mingid plaanid ja pidingi üritusest loobuma. Ma ei olnud teab, mis õnnetu, sest olin rase ja rase olla ei ole ka just minu jaoks kauneim aeg.

Auhindade jagamist vaatasin netis live’st ja siis oli lõplikult s***maitse suus – õhtujuht tegi maha neid, kes ei saanud tulla, tema labased “tited haiged” jne alandavad kommentaarid ning üleüldse kogu ta hoiak blogijate suhtes, kes kohal käisid (küsides kohatuid ja ebamugavust tekitavaid küsimusi), oli minu jaoks täiesti hämming – kuidas üks üritus, mis peaks justkui nimetuse järgi tähtis olema, nii odav ja madal on ning kuidas peakorraldajad sellisel asjal sündida lasevad, õigemini, lausa õigustavad või laval kaasa itsitavad? Absoluutselt mitte mingit austust või väärikust kellegi suhtes. Tundsin end isegi riivatuna, et ei saanud lapsehoidjat, selline tunne, nagu teeks koolist poppi ja sain põhjuseta puudumise, et oleksin pidanud mingi tõendi justkui viima. Ja nüüd olen see nõme. Mida iganes. Mul ei olnud meeleolu ka mingit videotervitust teha, jumal tänatud, sest ka need tehti suurel ekraanil maha või muliseti peale.

Kui siis hiljem tagasisidet anda või kritiseerida, siis vastus on a la “tee ise paremini” leelotamine. See on nii mitteprofessionaalne vastus blogijate tagasisidele, et ma isegi ei viitsi lahata, miks see vastus mitte kuskile ei kõlba. Ühesõnaga, mina tundsin, et blogiauhindadel osalejaid ei austata, ei neid, kes auhinna saavad ega neid, kes ei saa ega ka neid, kes annavad kriitikat, et korraldajad saaksid tagasiside pealt spikerdada. Nende vastus oli tõesti pigem lapsik solvumine, õigustamine (a la õhtujuht oli väga omal kohal ja ongi erilise huumoriga, millest kõik aru ei saa – ega me põhikoolis ei ole, et solvang=nali ja oma mure, kui aru ei saa) ja muidugi “tee ise paremini” korrutamine.

Auhind ise ehk tasuta tooted ei ole minu jaoks samuti motivatsioon osalemiseks – eeldatakse, et nendest tehakse siis hiljem reklaampostitusi või mainitakse kuskil. Noh, ma siis mainin – pakis oli Dermoshopi lauvärvi, kreeme ja vedelseepi – mida ma nendest kirjutan? See on ju auhind, mitte koostöö. Ehk siis tekitabki tunde, et see “tunnustame blogijaid” pole mingi tunnustus, vaid selle taga on muu eesmärk. Ja need asjad ise olid ok, toimivad küll. Ma ei taha näida tänamatuna ega ka firmat maha teha, lihtsalt mu jutu mõte on see, et ma ei kirjutanud lepingule alla, et teha koostööd või ma ei taha osaleda selleks, et asju saada ning siis pärast reklaampostitusi võlgu olla. Ma ei tea küll ühtegi üritust, mille auhinda peab reklaamima lausa nii, et sel aastal on see osalemistingimustes kirjas ehk siis tõepoolest, kui sa võidad, siis on sul kohustus asjadest kirjutada, sul on kohustus olla kohal või leida endale asemik jne.

Rääkides veel üritusele kohale minemisest, siis jah, kõik on tehtav, saab küll lapsehoidja, kui VÄGA tahad. Oleks kuskile Eesti Muusikaauhindadele kutsutud (mitte, et see nüüd ürituste tipp oleks, lihtsalt näide), siis damn, mul oleks ammu kleit valitud, istuksin mitu tundi enne ürri meigis ja soengus, sada lapsehoidja varianti välja otsitud ja lõpuks ka läinud õhtut nautima. Ju siis inimesed ei olnud motiveeritud selle nimel pingutama, ju siis ei olnud nii tähtis üritus, ju siis korraldajad on siiski midagi tegemata jätnud/valesti teinud, et ka auhinnasaajad ei soovinud iga hinna eest kohale minna. Auhindade jagamine oli iseenesest nagu koolis tunnistuse kätte saamine – vuristati nimed ette, igav oli vaadata, ei mingit elevust ega peent tunnet, pigem, et ok, tempo-tempo, jagame asjad kätte ja teeme ruumi vabaks. Ja kui ma oleksin selle “5 sekundit laval” hetke nimel kalli kleidi ostnud, end hingest ja südamest üles löönud, mitu päeva ette juba elevust tundnud ning kohale läinud selleks, et keegi mulle nõmedaid märkusi jagaks ning see 5 sek lavale-lavalt maha ära teinud, siis see pettumus oleks veel üüratum olnud. Ma olin lausa õnnelik, et ma ei läinud ega raisanud raha ja aega.

Ma ei tea, kas süüdistada korraldajaid, ma ei tea, mida see korraldus tähendabki, kindlasti mitte midagi lihtsat, kindlasti nad pingutavad, aga no, ei ole motivatsiooni enam selles osaline olla, lihtsalt kõik on kuidagi nii halvamaiguliselt “tule või sa ei ole lahe” või pigem see, et järelikult oled valinud teatud poole kuskil blogimaastikul. Mingit restarti on vaja kogu sellele üritusele vist. Või uusi korraldajaid, keda ei taju nii väga ürituse keskmes olevat ning kellega ei teki tunnet, et oled seal osaluse tõttu nende enda isikliku blogi või ürituseväliste ettevõtmistega otseselt seotud. Ma ei taha mingeid pooli valida, tahan lihtsalt blogida ja nii tore on olla tunnustatud selle eest, aga mitte niimoodi. Pealegi, kuna seal on ainult käputäis blogisid niikuinii, siis pole see ju parim blogi vms, pigem, kellel on rohkem lugejaid ja kes saab rohkem klikke, sest blogi olemusse ei saa keegi võõras nii kiiresti süveneda ning ma ei kujuta ette, kuidas seda hinnata üldse saab. Nii, et tiitel ka ei motiveeri. Ja siis ei jäägi üle ühtegi põhjust, miks ma seal osaleda üldse tahaksin.

Nii, et minu poolt tuli paras turtsumine hetkel, aga tahan aus olla, mitte ilustada ja nii ma enda mitteosalemist põhjendan. Ma ei väida ka seda, et mitte kunagi enam ei osale jne. Lihtsalt, sellel aastal on nii. Tunnen veidi süümekaid teiste toredate blogijate ees, kes osalevad ning kelle jaoks samuti põnevus väheneb, kuna paljud on loobunud, aga siiski jään otsusele kindlaks. Ma mõistan, et mida rohkem loobujaid, seda rohkem ongi asi ligadilogadi, aga ma ei tunne sellist vastutust endal, õigemini, ei võta sellist vastutust. Põhjusega on üritustel peakorraldajad ja põhjusega igaüks seda ei tee ega peagi tegema, ammugi ei pea muretsema ürituse õnnestumise pärast.

Minule on suurim tunnustus see, kui mul on lugejad, päris ausalt. See, kui nad minu blogist rõõmu tunnevad, end mu kirjutistes kuidagi ära tunnevad, kaasa räägivad, saavad lohutust või meelelahutust – saavad mu blogist midagi, see on ülim ja sellest mulle piisab. Ma olen nii tänulik kõigile, kes läksid eelmisel aastal sinna lehele ja hääletasid minu poolt, see oli väga soe tunne ega ole minu jaoks kuidagi seotud ürituse endaga.

Loodan siiralt, et sellel aastal on tegelikult EBA eriti õnnestunud ja uue hingamise saanud üritus, mis üllatab kõiki kõige paremas mõttes ning et see tava jätkuks, et jõutakse uhkele nimetusele tegude ja õhkkonnaga ka järele, seniks aga …

out

 

12 thoughts on “Eesti Blogiauhinnad – uhke nimi jah, aga …

  1. Minu arvates pole Su postitus sugugi turtsumine, jagad oma tundeid ning ega seda saa kuidagi pahaks panna, kui sulle läinud aastane EBA nii halva mulje tekitas, et sel aastal osaleda ei taha. Sellest ka üldine 👍 Su postitusele.

    Liked by 1 person

      1. Mää! Ei tegelt, ma olen ilmselgelt su mõtetega päri. 🙂
        Ja tunnustan ka: sa oled mu meelest väga äge ja tore blogija ja mulle meeldib näha, kuidas blogimine justkui aitab sul tihtipeale asjad enda jaoks ka selgemaks mõelda. No ja ma elan teie tegemistele suure rõõmuga alati kaasa ka. 🙂

        Meeldib

      2. Aitäh, Britt! Ma olen koguaeg mõelnud, et see blogimine on minu jaoks tõeline teraapia, tõesti, aitab asju enda jaoks lahterdada ja selgeks saada 🙂

        Meeldib

    1. Mina just valisin siin sõnu, et kuidas väljendada seda, kui hästi see postitus argumenteeritud on. Mulle see postitus meeldib. Samasuguse selgusega kirjutas sel teemal minu meelest veel Britt. Üldse ei ütleks, et mää mää.

      Liked by 2 people

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s