1. kuu kahe väikese lapsega on möödas – endiselt elus.

Kuidagi märkamatult on Oskar saanud 1-kuuseks ja Johan 1,6 aastaseks. Ma ei saa aru, kuidas või kuhu see aeg on läinud, kui ma omameelest alles tulin Pelgust ja alles hakkasin kodust elu kahe lapsega harjutama.

Mõnes mõttes on palju kergem, kui Johani titeiga – tean juba päris palju asju, Oskar veidi rahulikum ka, ise ka rahulikum (enamasti …). Ma arvan, et peamine ongi see, et ma oma peas enam ei harju lapsevanema eluga, vaid võtan kõike nii, nagu on, ei võitle kuidagi, ei ürita oma aega leida, õigemini, lepin juba vähemaga, kui võiks. Kuskil peas tiksub teadmine, et ma jõuan oma aega saada küll. Aga jaa, nagu ütlesin, Oskar magab ka rohkem, see on väga suur asi. Siiski, öösel ärkab nii mitu korda, et ma neid ei loe, aga jääb kiiremini magama või ma olen harjunud. Ah, ju seda ja teist.

Loen igasugustest beebigruppidest, kuidas lapsevanemad kurdavad, millist gaasirohtu anda, mida teha jne. Ma arvasin koguaeg, et ah, meil seda hullu gaasivalude värki ei ole, aga ma lihtsalt vist võtsin nii Johani ajal kui ka nüüd seda nii tavaasjana, et ah, niikuinii laps ärkab, iga mull teda ehmatab ja aegajalt on kõhuvalud, sest loogiline – ta organism ja süsteemid alles harjuvad kõigega. Ma ei tea, mis see õige gaasivalude trall on – kas see, nagu meil, et öösiti ärkab, kisab, tahab jälle krooksutamist või niisama lohutamist või mis see on? On ka karmimaid öid, kus ikka ainult vaevleb, kisab, masseerin ja teen igast trikke, nii et peast sassis ja pea käib ringi. Noh, ma ei tea, ma vist olen tõesti Johanilt karmi kooli saanud, sest ma pean seda tavaliseks, et peabki suht karm see värk olema – pea ja silmad sassis, jalad nõksutamisest ja kiigutamisest kanged – tõeline titeelu 😀

Aga siiski, mu käsi ei hakka igasuguseid erinevaid gaasirohtusid haarama, et äkki magab siis terve öö, ma ei tea, ma olen see vanakooli inimene, et ta peabki harjuma ja organism peabki selle läbi tegema. Annan D-vitamiini Gefilusega, et pehmendada kõike, aga kui Johaniga mingit rohtu andsin, tundsin end nii halvasti, see tegi justkui hullemaks, sest veel rohkem võõraid aineid tuleb organismi. Igatahes, joon nii palju vett, kui vähegi meeles ja võimalik, teesid (kummel+apteegitill), väldin piimatooteid, igasuguseid kapsaid jne. Katsetan enda menüüga.

Aga mu enda keha ja puha. Õnneks nüüd on palju parem, see EMO-värk oli ikka tipp – kohutavad valud olid! Nüüd juba enam-vähem, saan end liigutada ja puha. Üritan ikka nüüd veel rohkem väljas käia, muudkui kaloreid põletada, tervislikumalt toituda ja puha. AGA. Ma ei ole see, keda on õnnistatud “imetamine on parim dieet”-kehaga. Minumeelest kaal, seisab, pole ammu kaalunud, aga ikka veel kõigub umbes samas kohas, mis peale sünnitust, kuigi liigutan, jälgin söömist. Tõenäoliselt keha pigem kogub, et oh, vaja energiat, ta ju ei maga ja sahmib kahe lapsega ringi. Kummaline, ma ise tunnen küll end väga lahjalt, aga kaalunumber ja välimus seda küll ei näita 😀 Noh, ok, ma loodan, et suveks saan enamvähem kaalu või mõõtmetesse, et järjekordne suvi vahele ei jääks. Bikiinid käisid seljas viimati suvi enne Johani ootamist ja see oli aasta 2015, nii, et noh, aega on ikka kulunud.

Rääkides kahe lapsega hakkama saamisest. Ohh. On hetki, kus ma tunnen, et ok, päris äge, ma olen hull tegija, küll pesemata, higi voolab otseses mõttes jne, aga ok, ma saan hakkama, jääme ellu. Ja siis on hetki, mil tunnen, et jaa, siin, nüüd ja praegu on mu lõpp, ma ei saa millegagi hakkama!

Hakkama saamine on siis selline, et näiteks, Jaanusel olid hommikust hilisööni tööasjad ja oli kodust ära, minul oli vaja poodi jõuda, kuna mähkmed olid ootamatult otsa saanud (jaa, ootamatult, sest fookus on IGAL POOL ja mitte kuskil). 1-kuusega elu on niigi selline, et iial ei tea, millal tal nutuhood, süüa tahab, häda teeb jne. Siis on veel üks pooleteisene, kelle puhul ei tea iial, mida maha ajab, ära määrib, kellele süüa teha, kes veel potil ei käi jne. Ühesõnaga, poodi sättisime 3h – see 3h oli korralik jooksmine ja trenn mulle, JohanOskarJohanOskar jne – kõik riidesse, riidest lahti, sest nagu Murphy seadus – ootamatud hädad on kõigil peal ja just siis, kui pole uusi mähkmeid ka. Seekord olid otsas Johani mähkmed, Oskar laseb niigi söögi alla ja söögi peale, nii et ka temaga oli tegu. Ühesõnaga, lõppkokkuvõttes, peale mitmendat riietumist, söömist, pesu jne olin ma higist kaltsmärja pluusiga, kahe meeletult röökiva ja üleväsinud lapsega esikus, Johanil mähkmed otsas, leidsin läbi ime kuskilt koti põhjast number väiksema mähkme, mis oli talle jalga surutud, imestasin, et lastekaitse või naabrid polnud veel ukse taga ja sain lõpuks kõik välja. MEGA vihane Jaanuse peale, et ta enne minekut ise poes ei käinud. Aga ma olin kõige peale see hetk vihane. Ise samal ajal üritasin terve see jooksmise aeg olla hästi rahulik, jee, lõbus, lähme õue, oleme kõik toredad ja puha. Aga noh, Johanil oli uneaeg ammu üle läinud, väsinud, jaurav. Õue me saime, ime, et ma ise sinna esikusse ära ei minestanud ja lohutamatult pillima ei hakkanud. Ühesõnaga, selliseid päevi kahe väikesega on tegelikult omajagu, nii et ei saagi aru, kuidas aeg on läinud, hommikul ärkad ja kohe on öö. Nii ei saagi aru, kuidas on 1 kuu möödunud. Mitte midagi muud ei jõua, kui lihtsalt kõiki elus hoida ja üritada neid veel rõõmsana ka hoida, aga see vist ongi ok.

Siis käisin 5 min kaugusel poes ära, kuhu ma tunde sättisin, lapsed olid vankris, magasid, nagu notid, tegin pikema tiiru tagasi, endiselt märg pluus jope all seljas, silme ees jumal teab, mis ja peas lihtsalt see, et ok, hinga, Lilli, lihtsalt hinga, mitte midagi muud pole vaja hetkel teha. Jaanuse peale ka enam vihane ei olnud, pigem see, et ma olen kõva mutt, saan hakkama kõigega. Ja saan ka.

Jõudsin koju, pea oli klaarim, oma “olen kõva mutt” mullis suutsin Johanile hea söögi teha, köögi täiesti ära koristada, Jontsuga mängida, kududa, nii et, kui Jaanus öösel saabus, vaatas, et oo, kodu on korras, lapsed mõlemad magavad – elu nagu lill. Sellest vahepealsest katastroofist polnud enam jälgegi, mul oli isegi rahustav teegi joodud ja tundsin, et jaa, olen küll kõva mutt. Ning sain kaloreid põletada, väga hea.

Tahaksin koguaeg blogida ja neid asju kirjeldada, sest kuidagi nii toredad-õudsed igapäevased hetked, millest hiljem lugeda on isegi armas. Aga no ei jõua mitu päeva läpakatki lahti teha, kellegagi suhelda jne. Ei jah, kõik ok, see on see aeg. Mul pole midagi suhelda ka, titeelu ja isegi sellest ei oska midagi rääkida, sest keegi võib mida iganes minuga rääkida, tõenäoliselt ei suudaks ma mõista, mida nad ütlevad – pea on nii laiali ja mõttes on koguaeg suvaline virrvarr või üldse mitte midagi.

Üks asi on huvitav, et meeste juuresolekul lähevad naised hädaks. Ma olen seda nii palju täheldanud, et nii kui on mees juures, siis järsku on mingi abivajadus suurem. Näiteks, kui ma olen üksi, siis möllan, mis ma möllan, vahel vihastan, vahel mida iganes, aga pea on nagu suur kompuuter, keha on nagu igiliikur ja kontroll on täielikult enda käes, ka siis kui kõik korraga röögivad – sa tead, et sina üksi vastutad ja teed ning kuidagi järjest kõik hargneb, laabub, veel nii, et teed palju rohkem, kui arvasid, et suudad. Mingi ellujäämise mode. 

Aga kohe, kui mees platsis, mitte ainult minul, vaid paljudel teistel seda ka näinud, on see, et oh, väsinud, see kaos, tee seda, aita mind selles, arutame seda, otsustame teist, võta Johan/Oskar, ma pean seda ja teist asja tegema, ma ei saa blablabla hala. Ühesõnaga, järsku on kõik paanikas. See vist on see efekt, et mingi pingelangus tekib – terve aeg oled ise vastutanud ja järsku tead, et keegi vastutab veel. Lausa vihastad, et miks ta kõike poolelt sõnalt või sõnadeta ei aima ning ei tee asju nii, nagu ma ise teeksin. See on nii imelik, miks naised peast segi vahel lähevad. Ma pean ise ka oma kontrollifriiklust alla suruma ja laskma Jaanusel aidata ilma, et ma jälgiksin, KUIDAS ta seda ikka teeb. Eided, ma ütlen. Ma olen lihtsalt nii harjunud üksi asju tegema korraldama, et peale mitut aastat Jaanusega kooselu, olen ma ikka veel selline, et tahaks ise kõike teha, korraldada, vastutada ja samal ajal siis halan, miks ma ometi üksi pean kõike tegema, eksole 😀 Ok, nii dramaatiline see ka ei ole, aga noh, mulle tõesti meeldib see, kui kõik on minu kontrolli all, kuid ma pean endale aru andma, et seda on liiga palju ja ei saa hästi lõppeda. Õnneks lapsevanemaks saamine pehmendab seda kõike ja viskab kõvasti õppetunde mu teele, mis panevad natuke vabamalt võtma, vastasel juhul võid peast lõplikult segi minna. Abi vastu võtmine on minusugusele eluaeg väga keeruline olnud, ma ei oska seda teha või oodata ning siis ma ei saagi lõdvestuda, et oh, kui mõnus, keegi aitab. Jaanusega vaikselt siiski harjun. (Ahah, Lilli, oleks ka aeg :D)

Vot sellised esimese kuu muljed. Neid on nii palju, aga jutt on jälle niigi pikk. Muide, ma ei tea, millal me seda siiski jõuame, aga jõuame  – eile käisime kelgutamas, nii lahe oli. Nagu laps tagasi, viimati lasin kelguga kuskilt alla lapsena, nüüd läksin ja lasin Johaniga koos. Oh, mõnus lumemöll. Ok, aitab jutust, lähen nüüd õue tagasi.

NB! Oskarist on häbiväärselt vähe juttu – aga mul ei ole muud öelda, kui seda, et ta on endiselt nii pisike ja nunnu! Ausalt, tal kohe on nunnu nägu minu meelest, selline, et olen väike vend ja olen võimalikult kaua beebi. Natuke koduseid köögipilte ka, sest no, seal ma parasjagu seisma sattusin.

Kaalu, pikkust ei tea, kuna esimene perearsti aeg on alles homme, aga üle 5 kindlasti – ta on paras trups, ikka punnpõsk ja voldiline, nii, et ma ei muretse ka. Ja 1 kuu pilt on tegemata! Ma teen selle ruttu lähiajal ära, muidu on jälle nii, et järgmine nädal on juba 2-kuune, aru ei saagi, kuhu aeg lendas. Riided hakkavad ka 62’le minema ja eile ostsin talle nr 3 (5-9kg !) mähkmed. Ok, Muumid ongi väiksemad, aga siiski nr 3 ja need olid talle väga head juba!

Aga ok, lähen õue ja vaatan, kas leian lumised Jaanuse ja Johani ka kuskil üles. Eilsed lumepildid on siin:

17 thoughts on “1. kuu kahe väikese lapsega on möödas – endiselt elus.

  1. Oskar on meganummi! Täpselt nii on mul ka, et kui mees koju tuleb, siis hakkab pihta, et tee seda ja teist. Kõige suurem stressiallikas on söögi tegemine ja vanema lapse lõunaunega arvestamine. Vahel keedangi kõige suurema potiga kartuleid ja praen neid siis mitu päeva :D. Mähkmeid olen ka FB gruppidest (Muksula, Mähkmekütid) ostnud, aga kindlasti mitte kallima tükihinnaga kui poodide soodusajal. Respekt, et jõuad veel kududa ja blogida. Ma võtan mitu kuud hoogu, et käsitööga alustada.

    Liked by 1 person

  2. Uskumatu, kõik see kontrollifriiklus-teen ise-kõva mutt-jutt oleks nagu minu kirjutatud, äratundmis”rõõm” ja halastamatu reality check ühe hoobiga :O Olen teadliku pingutuse tulemusena õppinud ohjasid lõdvemaks laskma ja abi vastu võtma (aga mitte veel otseselt küsima ;)), aga esimene reaktsioon on ikka see vana hea “ah teen ise ära”, ise pahutades… Tore lugemine, mul on hea meel, et täna selle blogi juhuslikult avastasin, kindlasti hakkan lugejaks 😀

    Liked by 1 person

    1. Meil ongi vist parajad jumbud ka, Johan oli ka paari kuuselt juba poole aastase mõõtu. Aga mina ei saa üldse aru, et Oskar nii minu moodi oleks, kõik ütlevad, aga ma ei näe seda 😀

      Meeldib

      1. Oskar on jah rohkem sinu nägu. Johan on Jaanuse jagu 🙂
        Sul vähemalt lapsed natukenegi sinu moodi. Mul pole kumbki laps välimuselt minu oma. Muudkui sünnita võõraid lapsi! 😁😁

        Liked by 1 person

  3. Mõnusad nunnud ! Mul hakkas kaal alles paari kolme kuu pärast langema .. kokku oli 21 ja haiglasse jäi kõigest 5… nüüd kus põnn 7 kuune on algkaalust isegi veel -2 kilo maha läinud , niiet sul aega on ja küll ta sidrinahk läheb kui selline tramm taga kahe lapsega on 😀👍🏻 Jõudu ja jaksu teie vahvale perele 😍!

    Liked by 1 person

  4. Sa oled vapper!

    Mul üsna sarnane olukord. Tüdruk 2,8 ja poiss saamas 3kuuseks. Tüdruk lasteaias ei käi ja temaga vaja muudkui midagi teha, meisterdada, kaubelda jms ja ta on mul üks väga kange laps, pidevalt korraldab midagi 😀 Siis tema kõrvalt tundub see beebimajandus nii lebo, et vahel isegi muigan, et kas tõesti tundus varem beebiiga raske.
    Vahepeal on mees lähetusel ka olnud, sain üksi kahe lapsega hakkama terve nädal. Siis sisendasingi endale vist kogu aeg, et ma olen awesome ja võta asju rahulikult. Muidugi neid lähetusi on veel siin tulemas, loodan, et need sama lihtsalt lähevad… Kuigi noh, mida vãiksem beebi, seda paremini magab.
    Hetkel oleme kodus kõik haiged, ja ongi täpselt nii nagu sa kirjutasid – mees kodus, naine muutub hädaks. Muidu saan ma kahega päris hästi hakkama üksi ja nüüd järsku siis ei saa. Nii nõme tegelikult. Aga pea on tatti täis ka, et vb ma muidu olen ikka veits vähem häda.

    Ja kaalu osas ka sama lugu. Mina vist ka imetamisega bikiinikeha ei saavuta 😦 Kade lausa nende peale, kel imetamisega kaal langeb.

    Liked by 1 person

  5. Mina aru ei saa, miks inimesed seda meditsiini nii väga pelgavad. Võimalik muidugi, et kõigil gaasirohud ei aitagi, aga proovida ikka võiks, et äkki hakkab lapsel parem.
    Aga noh, eks ma ise ka kannatan tihti peavalu, kuigi paracetamol kotis olemas.
    Seevastu lapsele andsin esimesed 2 kuud puht profülaktikaks infacoli, kuigi gaasivalusid tal polnud. Nii ei tekkinud ka ja ei jäänud ta organism sellest sõltuvusse ka.
    Muidugi iga ema talitab oma sisetunde järgi.
    Teiseks tahtsin tänitada, et kui ikka nõrk olla, tuleb süüa! Küll kaalu jõuab suvel langetada! Mul tekkis ka imetamisega megaanälg kogu aeg, ostsin pakkide viisi pähkleid koju ja kogu aeg sõin neid peoga, kui süüa polnud aega teha. Imetamine tõmbab muidu keha nii tühjaks ja keegi sellest ei võida, kui 3kg vähem kaalud, aga enesetunne kehv.
    Ok tänitamised tehtud – imeinimene oled muidu! Respect! Ei kujuta mina ette kuidas kahe tillukesega üldse võimalik on ellu jääda!

    Liked by 1 person

    1. Ma Johaniga katsetasin gaasirohtu ja tal tegi justkui hullemaks, sellepärast ei ole väga tahtnud enam osta ja mõtlesin, et panustan probiootikumidele. Aga seda muret ei ole, et näljutan või midagi. Pigem söön just korralikult, et oleks jõudu, hunnik teravilju, aedvilju,liha – kõike ja võtan vitamiine ka. Eelmine kord ei jälginud üldse toitumist ja olin täiesti kutu, nüüd panen juba eos paika, et palju juua ja jälgida mida söön, et niisama tühje kaloreid sisse ei ajaks vaid saaks aineid ka. Kahe lapsega elu on selline, et päevapealt on see tavaline või no, paras hullus vahepeal, aga see hullus on ka tavaline. Ühesõnaga kartsin rohkem vist, kui asi väärt, ma usun, et see on kõigil nii – kui olukord käes, saab hästi hakkama

      Meeldib

  6. Minul oli imetamise ajal mega mega nälg ja pigem hakkas juurde tulema, kuna ei olnd aega ja lahmisin seda näost sisse, mis käe alla jäi.

    Tunnen end sinu kõrval tõelise äpuna. Siiani on hullumaja päevi ja öid ning vanema poisi ving ajab nii keema. #vahibhullupilgugatühjusesse

    Oskar tõesti sinu moodi! ❤ Jaa, mina sünnitan samuti võõra näoga lapsi hahaa.

    Liked by 1 person

    1. See on nii imelik, kuidas ise ei näe seda, kuidas ta on minu näoga või natuke näen võib-olla kui kuidagi juurde mõelda 😀 aga kõik ütlevad, et nii minu nägu. Ju peab siis olema jah 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s