Anonüümne EMO’s käik ja minu “usukuulutaja” roll

Ma sain jälle targemaks! Arvasin, et ah, olen juba kord sünnitanud naine, tean kõike, olen täiesti proff! Seda enam, et ma ei tea, kas ma olen siin maininud, aga peale teist sünnitust – ma ei karda enam sünnitada! Ma võiksin seda vabalt veel teha, justkui võimalus oma sünnitusoskusi veel paremaks lihvida, nagu hasart, et kui heaks saab ühte sünnitust ajada. Jeerum, kui imelik ma olen … Kolmas laps, KUI ta tuleb, peab igatahes nüüd tükk aega ootama, sest väikese vahega kolmandat pole võimalik sellistes oludes saada. See selleks, mu kaks on juba äge tulemus!

Aga targemaks sain taastumise ja keha osas. Teine rasedus oli justkui valusam, kõht ja ise üldiselt tundusin endale kergem, aga see surumine luudele ja lihastele oli hullem. Nüüd taastumine samuti, kuidagi nii valulik, õmblused paranesid suhteliselt aeglaselt ja veritsus oli ka märkimisväärselt suurem. Muidugi, ma olen palju jalgel ka, aga ma pean ütlema, et ma usun, et pole pooltki nii palju ringi sahmimas, nagu paljud teised väikelaste+vastsündinute emad, sest mul on Jaanus nii palju abis. Kuna tema töö ei ole kellast kellani, siis see on SUUR abi – ta teeb väga palju koduasju, Johan on enamasti temaga, söögid jne. Aga sellegipoolest on meie mõlema päev nii tihedalt tegevust täis, et märkamatult tuleb õhtu ja öö, nn enda asju JÄLLE ei saanud teha.

Igatahes, minu taastumine. Kuigi sünnitusest on möödas üle 3 nädala, tuli paar päeva tagasi kõhtu tohutu valu, selline, mis pani valuvaigisteid haarama (kuigi ma olen üldsiselt see, kes võtab neid viimases hädas, eriti imetamise ajal), istuda teatud asendis ei saanud, seista oli nii valus, et pani põlvist kõverduma – kõik kuidagi surus nii alla, selline tunne, nagu viimane ots rasedust, kui kõik see mass surub sinnasamusesse. Ja voolust oli ka jälle nii, nagu peale sünnitust – ikka täiega. Esimesel valupäeval oli palavik ka.

Eile, kui oli juba 2 päeva jama olnud, otsustasin Pelgu EMO’sse minna, sest mine tea, pärast on mingi tõsine jama, millele saab kiiremini jaole. Mul oli silme ees juba see, kuidas opile lähen ja puha 😀

Läksin kohale ja ilma, et nad küsiksid dokumenti, mida iganes, seletas arst rahulikult mu valu juttude peale, et teine sünnitus, nii järjest ka, lihased ja luud on sealt nõrgemad, taastuvad kauem, kui esimesega ja ongi see surve tunne ning kõike rohkem ja hullem. Ahah, selge. Ma oleksin võinud ju ämmaemanda nõuandeliinile selle murega helistada, aga ma olin kindel, et sealt öeldakse, et minge kohale igaks juhuks.

Aga jah, ta vaid küsis, kas praegu ka palavik, ei ole vist, ahah, siis minge puhake ja ärge raskusi tõstke, ainult enda beebi, kui vaja suuremat last tõsta, siis ainult puusale, turvahälligi ei tohiks sünnitanud naine tõsta. Siis pidas veel loengu, et keegi ei saa aidata, vaid ISE pead hoolitsema enda eest ja leidma kuidagigi puhkehetki. Olgu, olgu.

Siis asi selge, ei kuku emakas seest koos muude asjadega, ei kihutata mind opile ega kuskile. Lihtsalt pean lamama ja puhkama, lihtne. MITTE. Tegelikult see rahustas mind maha küll, sest mul hakkas õhtuks veidi parem ka, kuigi puhkehetki on üsna raske leida. Selliseid, kus lihtsalt laman. Ma ei lama öösel ka, kuna Oskaril ka rahutu olla, kõhuhädad jne beebivärgid.

nope

Ma lihtsalt hakkasin mõtlema sellele, et olin seal ruumis oma jutuga vist 5 minutit, ei uuritud midagi, ei vaadatud üle, minu sõna peale “ei ole palavikku” öeldi, et ok, nad ei kraadinud seal, kuigi neil elektriline, mis võtab vähe aega, dokumenti ei küsitud, nime keegi ei tea … Ühesõnaga, kui oleks ikkagi tõsine teema, siis poleks minust jälgegi, et seal abi otsimas käisin. Ma olen küll selline, kes suure häda korral nõuab ise, aga mõni pole selline, vaid läheb koju tagasi kannatama, võib-olla ei oskagi sümptomeid nii kirjeldada, võib-olla oleks asi ikka väga jamasti. Eks ongi vast tajumine ja inimlik suhtumine ka, et no, näha oli, et ma päris kõngemas seal ei ole, aga ikkagi … Ja äkki mul oli palavik, aga ei teadnud seda, ise ehku peale ütlesin, et vist ei ole. Ok, vahet pole praegu, täna on veidi parem. Aa, mida arst veel ütles – iga lapse saamisega kõik nõrgenebki ja vajubki allapoole, et see on loomulik. Teate, see tekitas tunnet, et jeerum! Mu keha vananeb! 😀 Ma olen 31 ja mingid naisteasjad vajuvad allapoole ja see on loomulik. Oijah, hakkab peale.

Aga muidu elu! Seda ma ütlesin, et Jaanus on endiselt Johaniga rakkes, mina Oskariga, vahepeal vahetame, aga ainult korraks, sest ega Oskarile “võõrad” ei meeldi, ta on veel nii beebi, et vaja mind, selge see. Minul on Johani igatsus, igal sammul nunnutan teda, teen tavalisi-erilisi asju, nagu süüa, panen magama jne, seda kõike palju vähem, kui varem, sest Jaanus selle enda peale võtnud. No, mida ikka teha, kui Oskar ikka karjub Jaanuse süles samal ajal, kui Johan hakkab magama jääma – kõikide rahu huvides teeme ikka nii, et Oskar mulle ja Johan talle. Aga ma hindan neid Johani magama paneku hetki ja söömisi, mängimisi, kallistusi nii kõrgelt, kui neid ise teha saan, enne olid need pidevad, nüüd saan ma neid liiga vähe ja Johan on kuidagi eriti naljakalt ja armsalt asjapulk ka. Lahe vanus.

Oskar on mõnus – nii nunnu, nii pehme ja kui nutab, siis kuidagi haledalt, mitte ei röögi, nagu Jonts sünnist saati tegi. Veel ei röögi vähemalt. Eks öösiti on rohkem kussutamist ja jama, kuna tal on gaasid, aga ma võtan seda suhteliselt vabalt – no nii on. Kõva kool on ikka all, Johan tegi töö korralikult ära. Võimlen, masseerin, palju on linas ja püstises asendis, sooja vee all.

Ja veel! Loobusin piimatoodetest – SUUR abi! Lugesin, et piimatooted on üks peamisi põhjuseid, mis lastel gaase teevad ja nüüd on tõesti veidi rahulikum. Sada protsenti piimatoodetevaba ma küll ei ole, vahel viil juustu jne, aga enne ma ei suutnud ära öelda kodujuustust, jogurtist, tavalisest piimast (pidi kõige hullem olema), nüüd need jätan välja. Samuti piiran nisu ja selliste toodete tarbimist. No, meil olid külalised siin üleeile, siis tegin erandi ja õnneks midagi hullu ei toimunud. Aga jah, enda organism on ka nii tundlik, et piim, nisu tekitavad jubedat paistes tunnet, Oskaril ka. Üritan siis tubli toituja olla, et elu kergemaks muuta. Saab ise ka ehk kilosid kiiremini langetada. Peale sünnitust on seda hea teha, sest kui enne ei suutnud ma nendest loobuda, siis nüüd tõesti hakkab nii halb peale nende asjade söömist, et pole väga raske loobuda.

Hetkel söökidest kirjutamine tekitab söögiisu, muidugi.

Oskariga saan käia enamasti kusiganes, Johaniga oli koguaeg ajalimiit ja ärev olek – iga kell võis röökima pista, enam vankrit mitte tahta jne. Oskaril käivad ka ikka kisatuurid peal, aga teda annab kuidagi paremini rahustada, sest meil on nüüd lutt ju! Kussutan, korraks võib-olla võtan sülle, paneb miski asja sees liikuma jälle, lutt suhu ja magab edasi.

Öösiti olen enamasti küll magamata, aga see pole ikkagi pooltki see magamatus, keha harjunud ka muidugi, aga siiski, kõik on rahulikum, Oskar ei röögi, ei paanitse, ei ärka iga 20 min tagant 24h järjest 7 päeva nädalas. Ütleme nii, et Johani kõrvalt Oskari beebiiga on täielik meelakkumine ja ma tema põhjal isegi ei saa aru, et beebiiga midagi rasket on. Nii, et jah, need, kelle lapsed on olnud Oskarid, mitte Johanid ja arvustasid mind, et oi, ei saa hakkama ja olen paras häda, siis saan aru küll, kust see jutt tuleb. Nad vist ei teagi, KUI hull saab olla. Ma olen praegu 24/7 rakkes, mähkmed, gaasivalude tuurid jne, no nii palju jalgel, et lausa EMO’sse minek, sest kõik suurest survest tulitab, aga see pole absoluutselt see – Johani beebiaja kõrvalt köömes.

Ainus keeruline koht ongi 2 lapse vahel enda jagamine JA leida veel enda aeg ka. Enda aja all mõtlen kasvõi pesemist, söögitegu, söömist jne. Lisaks, Jaanus teeb kodus tööd, mis on hetkel pea võimatu ja sellest on mul väga kahju ning raske pealt vaadata. Aga iga päevaga saame aina rohkem süsteeme toimima, Oskar pole veel kuu vanunegi, mida me ikka endilt nõuame. Kodu on ka bardakk, aga noh, mis siis ikka. Ühel päeval, kui jaksu ja vabam olla, saame ka rohkem koristada, kui vaid rajad sisse. Mõttetu põdeda, ma olen õppinud selliseid asju vabamalt võtma, sest muidu ainult ennast ajan rohkem stressi, muud kasu ei ole, rohkem aega sellest ei teki. Ühest otsast alustad ja teisest otsast keerab Johan juba midagi laiali ja nii terve päev. Kui ma koguaeg ainult koristaksin, siis ega ma muud ei teeks ka ja oleksin segi valmis. Võtan siis seda segamini aega kui ealist iseärasust ja hetkelist seisu – 1,5 aastane ja vastsündinu on majas, mida veel.

Siinkohal tahaksin hullult olla see “usukuulutaja” – ärge kartke teist last teha! Selles osas, et tõesti, ise oled sada korda rahulikum, kogenum, minus on, imelik küll, aga mingi hingerahu saabunud, seoses Oskari tulekuga, ma olen õppinud kaose pärast mitte põdema, sest sama kiirelt kui see tekib, saab seda ka likvideerida. Koristamised ja muud asjad, leiavad ka oma aja ükspäev. Kuidagi kõik siiski toimib ja nii lahe on olla. Jaa, lastega ja beebiga ongi raske, aga seda ma ei taju, et on RASKEM, kui oli algul Johaniga ja nüüd on ju 2 last. Ma olen nende kahega mitu korda tundideviisi üksi ka olnud ega karda ka seda enam. Üks karjub, teine karjub, noh, ka see hetk läheb mööda. Pea läheb ratsionaalselt kompuutriks, mis hekseldab murdosa sekundi jooksul, milline asi on esimene, milline teine jne. Nii see järjest lahenebki. Algul küll higi voolab, pooleldi närvist, pooleldi füüsiliselt pingutusest, aga ma võtan seda kui kaloripõletust 😀 Ja enda oskuste laiendamist. Tegelikult, tõesti, nii lahe on. Teist last saada on ikka teine asi. Nii, et esimest kogemust selles osas eeskujuks ei saa võtta, ise olid nii palju “rohelisem” ja rahutum.

Pealegi, ma ju tean, et see aeg läheb mööda nii märkamatult! Miski jama või keeruline seis ei ole igavene, misiganes see ka ei oleks – alati olukord muutub, nii et siin ei ole väga muretsemiseks põhjust. Kuigi, muretseme ikka ja mitte vähe, me oleme lapsevanemad, that’s our thing.

Aga selles mõttes ei taha ma olla “usukuulutaja”, et laste saamine on siiski väga isiklik, individuaalne teema – lapsed erinevad, vanemad erinevad, olukorrad erinevad – kõik on erinev. Ma ei sallinud, kui keegi tuli jutuga, et noh, millal sul siis lapsed jne ja nii aastaid. See oli kohutav! Endal niigi ajus tiksus, et tahaks perekonda, aga ju siis ei saa ja kui keegi veel nina alla hõõrub – jube tunne. Seda enam, et tänapäeval on päris palju raskusi laste saamisega. Ise ka mäletan, kui jube oli tunne, kui juba pea aasta aega rasedaks ei jäänud, et ahsoo, on ju võimalus, et ma ei saagi lapsi. Eluaeg mõelnud perekonnast ja mis nägu jne, lisaks bioloogia, mis paneb aju tööle nii, et sa TAHAD lapsi, aga äkki ma ei saagi, see on reaalne variant. Ja kui keegi siis tuleb oma “nooohhh?” küsimusega – ei ole hea. Mingi aeg tagasi nägin tuttavat ja tegin omameelest nõmeda, neid nohhitajaid mõnitava nalja, et noh, tee järgi. Ja teate, ma põdesin nii kaua! Miks ma pidin seda ütlema, see pole minu moodigi, pealegi äkki ta arvas, et ma tõsimeeli ütlesin seda või … ma ei tea, ma ei salli ise selliseid märkusi, nali või mitte, aga nüüd ise olin see nohhitaja. Ei iial enam, nõmedus.

Et jaa, tahaks ja ei tahaks “usukuulutaja” olla. Igatahes, mina ütlen, et üliraske mul küll hetkel ei ole, kindlasti mitte raskem, kui olla kogenematu ühe rahutu beebi ema.

Kuigi, tõsi, enda aega blogimiseks, käsitööks, niisama munemiseks tahaks küll rohkem, aga Johaniga saabus see umbes tema aastaseks saamisega, Oskari ja Johaniga ei tea, kuidas kujuneb, aga küll kujuneb.

Mul on nii palju, mida tahaksin siin dokumenteerida ja jutustada, lugesin vanu rasedus- ja beebipostitusi Johani ajast. Nii raske, kui ka oli leida aega nende tegemiseks, siis nüüd on nii lahe neid lugeda, paljud asjad pole meeleski, mida arvasin, et eluaeg meeles. Nii, et jaa, see blogi on üks tänuväärt asi!

jaanusjaossu
Kuna pole aega piltegi teha, siis siin on üks eilne Instapilt Jaanusest ja mõnulevast Oskarist. NB! Kahe järjestikuse lapse saajad – kandevahend on isegi vankrist olulisem, muidu võite söömise ja muud asjad ära unustada 😀

NB! LoLo loosi lõpuni on jäänud veel paar päeva! Vaadake siia: KINGILOOS! LoLo saatis meile pehmusi ja tahab ühele lugejale sama teha!

7 thoughts on “Anonüümne EMO’s käik ja minu “usukuulutaja” roll

  1. Kui jätad piimatooted menüüst välja, siis võta kindlasti kaltsiumi juurde. Kogu su kaltsiumi varu läheb beebile ja sulle jäävad tühjad pihud 😀

    Meeldib

  2. Mina krõbistasin imetamise ajal,mis kestis 2-aastat Eleviti vitamiini ja caltsiumi närimistablette,milles oli veel D3 ka sees!Nii tublid olete ja väga armas on lugeda,kuidas Jaanus oma töö kõrvalt leiab aega sind aidata Johani hoidmisegs,et saad rahulikult Oskariga tegeleda! Kuhjaga jõudu ja jaksu teile!!! Kahjuks möödub see beebiiga meeletu kiirusega,tuleb nautida igat hetke,tunda rõõmu,et need imed teid oma vanemateks valisid!!!

    Meeldib

  3. Ahhaa, sina oledki selline titemamma, kellest Kaisa oma fitnessblogis kirjutas. Saage lapsi või ärge saage, aga laske teistel elada ja säilitage kaine mõistus, palun. Lapsed ei pea naisest hullu tegema.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s