Oskar sai nime, Johan sulas üles ja meie oleme Jaanusega kuskil vati sees

Mul on nüüd kaks ametlikult registreeritud last! Käisime täna Perekonnaseisuametis Oskarit Oskariks nimetamas ja hiljem Sotsiaalkindlustusametis kõikvõimalikke toetuste taotlusi tegemas ning uskumatu, me saime kõik tehtud nii, et meie kaks kutti magasid need käigud maha ja rohkemgi veel.

Mis asi see on, et Perekonnaseisuametis asjade ajamine mind nutma ajab? 😀 Eelmine kord, kui Johani registreerisin, siis oli loomulik vist, et silm läks märjaks – esimest korda meie dokumendid Jaanusega koos kuskil laual, kuskil paberites meie nimed ja siis väljastatakse meie lapse nimetunnistus, kuidagi eriti ülev hetk oli. Ja nüüd mõtlesin, et ah, käidud tee, kuidagi sahmides jõudsime üldse kohale, noh, ajame selle asja korda.

Istusime seal, dokumendid laual, lapsed vankriga seal samas nohisevad magada ja kõik töötajad olid nii meeldivad – läks jälle silm märjaks, tuli ära. Ma seal neelatasin ikka korralikult, et allkirja kirjutamise ajal ametnikule nutunäoga otsa ei vaataks, kuigi ma mõtlen, et äkki ma ei ole ainus, kes laste nime registreerimisel pillida tahaks.

Ühesõnaga, see asi sai tehtud, milline kergendus!

nimepanek
Tegime ühe mobiilipildi ka kiiruga (ok, tegelt mitu). Vankripostituse teen ka lähiajal – oh, milline imeline koormaeesel, ma ei kujutaks teisiti liikumist ette, päris tõsiselt! 

Siis läksime Sotsiaalkindlustusametisse, mida ma põdesin, sest seal on pikad järjekorrad üldiselt, inimesi igasuguseid, kuidas ma seal lastega ootan. Kuigi ma teadsin, et eelmine kord vajati Jaanuse allkirja ka, siis seekord otsustasin siiski üksi sisse minna, ametnikule selgeks teha, et kui Jaanuse allkirja koht tuleb, siis teen nn vahetust, lähen ise autosse lastevalvesse ja tuleb paneb allkirja, kuna lapsed ikkagi autos magavad ja nendega järjekorras oleks olnud keeruline seista.

Olin üheks parajaks jahumiseks valmis juba, aga minu üllatuseks järjekord ei olnudki väga pikk, ametnik oli ülimeeldiv, me lausa lobisesime, kõik asjad tegi mulle selgeks toetuste ja muude asjade osas, vormistasime, mis vaja ja Jaanuse allkirja polnudki vaja, ütles, et nüüd muudetud, lihtsalt isa peaks olema teadlik, et lasterahad laekuvad mulle. Kuidas nad teavad ilma allkirjata, et ta on teadlik, ma ei tea, aga läks hästi.

Ma tahaks suurt aplausi, suurt palka, puhkusereise jne sotsiaalkindlustusameti töötajatele võimaldada – jeerum, mis pinge neil seal on. Esiteks, praegu kiired ajad seoses tulumaksuga ning muidugi pensionäridega, kes on eriti pabinas ja pidid kolm korda päevas lausa seal käima ja muutma omi asju. Aga teiseks, järjekorras seistes kuulsin mõnda inimest oma murega sinna pöördumas. Oli üks väga vana härra, vaevu liikus ja rääkis töötajale, et oli naisega abielus 50 aastat, nüüd naine lahkus, ta teeb üksi mingeid asju, peab ajama mingeid asju ja selles loos oli nii palju igatsust, et mul seal järjekorras pidi jälle nutt tulema. Mida need töötajad igapäevaselt seal kuulevad, milline närv peab olema, see on uskumatu. Ja samas, see teenindaja, kes minuga tegeles, näitas kõrget virna pabereid, mis kõik sisestamata, mida peaks reeglina töö ajast jõudma teha, et nii tihe see aeg ja aasta lõpp. Pinge on neil laes, ma ei usu eladeski, et nad enda tööle väärilist tasu saavad ja sellegipoolest oli teenindaja nii rõõmus ja kuidagi lahe.

Käisin seal kohapeal, sest ma ei taha, et ükski asi kahe silma vahele jääks, aga avaldusi peaks saama teha ka eesti.ee’s. Kes otsustab ka kohale minna, siis soovitan pealelõunast aega või õhtupoolikut, sest hommikuti on seal pensionäridest järjekorrad tulvil.

Niisiis, edukalt saime asjad aetud.

Aga muidu! Imeline elu! Päriselt – Johan on sulanud ja nii asjalik suur vend, et noh, uskumatu on teda vaadata! Toob Oskarile mänguasja ja lutti, tegi talle lausa pai, on kuidagi õrn ja ettevaatlik – võttis enda hood’i vastu ja see on nii lahe, me Jaanusega oleme seitsmendas taevas. Eks meil kammaijaad jagub, kuidas asju ja tegevusi jagada, aga õnneks on Jaanusel hetkel töö mõttes nüüd natuke mõnusam aeg, vahetame lapsi ja tegutseme, kuidas jõuame. Ma ütleksin, et elu on lausa lõbus.

Lõbus saab see olla ka seetõttu, et Oskar on Johani täielik vastand – ta magab ja magab või ärkvelolek on lihtsalt uudistamine suurte silmadega, naeratused, see on nii lahe, ma olen täielikult armunud! Mis peamine, ka meie saame magada! Jama on see, et ma ei saa teda endaga elutuppa võtta, põrandale tekile panna, sest Johan on kohe platsis ja neid kahte tuleb ikka jälgida. Jonts on paras mürgeldis ja asjade loopija, aga muidu on meil kuidagi üllatavalt mõnus see elu. Ma olin valmis väga-väga palju hullemaks!

Ok, tegelt, olen aus, ööd on olnud kisaga ka ikka, vaikselt on gaasivalud juba end ilmutanud, aga kuidagi kergemalt võtan, teine kogemus ikkagi, pole verest välja veel läinud ja tean, et soe vesi aitab, erinevad asendid aitavad ja jeerum! Kandelina! See on elupäästja! Laps linasse peale söömist või valude ajal, ta seal rahulikult vetrub, gaasid tulevad välja, uinub. Nii lihtne see ongi!

Lina sidumine ei ole absoluutselt keeruline, ma teen vist eraldi postituse lausa minu teekonnast kandelinani, aga jah, paar korda harjutamist, iga korraga läheb paremaks, kiiremaks, saab neid nn nõkse juurde. Youtube’st vaatasin ka enne lapse sündi palju, nii et nüüd, kui last hakkasin linasse esimest korda siduma, et pidanud ühtegi õpetust vaatama, see on tõesti lihtne. Lina peamine eelis on see, et laps vetrub loomulikult kaasa, ega ole kuidagi pinges, kui on õigesti seotud. Põhiline, et oleks hästi pingutatud, selline tunne, et lausa liiga pingutatud lina, aga siis on fikseeritud, laps tunneb end kindlalt ja laseb vabaks. Kui ta muudkui lihaseid pingutab, oma asendit sätib ja klingerdab seal sees kuidagi, siis ei tule ka gaasid kergelt välja ja laps on parajalt viril. Sellepärast kõik linatajad ütlevadki, et nad lapsel gaasivalude aega ei mäleta väga või neid ei olnudki.

Ühesõnaga, tõesti soovitan!

linabeebi
Meie kasutame maailma pehmeimat kandelina Pure Baby Love – selline mõnus, flanelline, vastsündinule täiuslik! Samas on pikk, kootud lina siiski, mille kasutusaeg on pikk, erinevalt pehmetest trikoolinadest. 

Seoses Oskari gaasivaludega ei ole ta vahel hästi söönud või rinda võtnud, ma juba hakkasin arvama, et ok, nüüd on jama, laps keeldub. St ei keeldu ka nagu, ta tahab, aga ei saa kätte seda võtet või ei haaku noh, ma ei tea, kuidas nimetada. Igatahes, see aeg kui ta täiesti kõrist röögib, midagi kätte ei saa, aga üritab, on küll närvesööv. Saan nende emade murest aru, kellel imetamisega probleem, see on nii stressitekitav ikka, et on kohe. Peamine teema on ju lapse söömine, see võib laastav olla, kui igapäevaselt jamatakse niimoodi ning valgust tunneli lõpus justkui poleks. Ema süda, mis võib ebaratsionaalne olla, ütleb kohe, et ta sureb ju nälga, õigemini minul lõi sellise ebaloogilise alarmi tööle.

Sellest, ma, muide, aru ei saa, et emadel on see hetk süümepiinad, kui otsustavad pulbritoidu kasuks. Ega ühiskond vist kaasa ka ei aita. Jah, ärgu andku alla, imetamisnõustajaga KOHE kontakti võtta, kui on tunda ikka muret (http://siet.ee/), aga kuskil on piir! See, et ärgu andku alla, ei tähenda kuni lapse nälgimise piirini tuleb muudkui jantida. Või kui nõustaja/ämmaemand/kesiganes muudkui surub, et vot pead ja pead – laps kaotab juba kaalu ja õiendavad, et võta end kokku, no, k*rat, ma lähen nii närvi nende lugude peale, kui kuskilt kuulen! Alles kuulsin, et imetamisnõustaja juures käinud ema ja laps olid nii mures, suruti imetamist peale, kui ainuvarianti ning tulemuseks oli lapsel alakaal ning pidid sondiga mõnda aega söötma hakkama. See on uskumatu, kuhu võib see viia! Iga ema esimene mõte on see, et laps elus hoida ja süüa anda, muidugi ta tahaks imetada, kui ta saaks! See, et teda stressi ajada, võtku end muudkui kokku, andku süüa, ei aita kellelegi kaasa, ema on VÄGAGI motiveeritud last aitama, aga teada on, et ka stress ja pinge pärsivad piima teket ning väljutamist.

Ja see, et ema oleks justkui läbikukkunud, kui annab pulbripiima, ma ei mõista seda tunnet. Õnneks, pole pidanud ka seda tundma, ju seal hormoonidega mingi seos on, et see tuleb või on see, et kõik on sajatanud, võta kokku ja sul on tunne, et sa ei suutnud end kokku võtta, nagu see oleks midagi imelihtsat. Igatahes, minu silmis see on just väga hea ema, kes annab lapsele süüa, mitte ei tao rusikas rinnale, et pean ISE andma, maksku, mis maksab. Põhjusega on piimapulber juba väga ammu leiutatud, ju siis on probleem tõsine ning levinud, mitte mingi erand, et vot vähesed saamatud emad ei saa hakkama ja sina oled üks neist, häbi sul olgu.

Et noh, rinnapiim, rinnapiimaasendaja, misiganes! Terve ja rõõmus laps on eesmärk! Nii, et jõudu, emad, kellel see mure on, ja teadke, et mina vähemalt kedagi hukka ei mõista, äkki lohutab mõnda lugejat.

Nii, mida siis veel öises postituses rääkida… Mul on nii palju, mida tahaksin igapäevaselt kirjutada, aga noh, mul on üks aasta ja viie kuune laps ning üks kuue päevane siin, pole väga mahti.

Vankri valikust räägin kindlasti lähiajal pikemalt ja põhjalikult – kuidas käisin erinevaid proovimas, kuidas valiku tegin ja miks sellise – natuke kärutame, natuke katsetame, pildistame – võin öelda seda, et väikese vanusevahega laste puhul, vähemalt meie kogemus ütleb seda, et on vaja kahe lapse vankrit. Linnalastel kindlasti! Maal on ehk elu rahulikum ja turvalisem, kus saab selline Johani sugune vabamalt ringi joosta, siin seda naljalt ikka ei tee.

Aga ega’s midagi, tõenäoliselt on varsti Oskaril söögiaeg, lähen magan/tukun seni ja homme lähme käime Pelgus, anname proovid, mis andmata jäid, kuna saime varem koju ning käime lastearstil. Natuke on Oskari nabaga mure, tundub, et on veidi põletikuline, aga eks seda vaatavad homme.

Lihtsalt, kummaline tunne on – nii mõnus on olla ja mitte rase olla ja lapsi oma silmaga näha, mitte mõelda, kuidas tal seal kõhus on, näha neid koos – me oleme Jaanusega üsna õndsuses. Muide, ma polnud ainus, kes Perbüroos täna emotsionaalseks läks – Jaanus vaatas meie nohisevaid lapsi ja seda kogu olukorda samasuguse “süda heldimusest lõhkeb” pilguga, me oleme selles osas sarnased – lapsed ja meie pere on iga päev nii hinnatud. Pole ühtegi päeva, mil see tunne kuidagi igapäevastesse keeristesse ära kaoks.

Nii äge.

udukas
Selleks ajaks oli Johanist juba omajagu pilte, aga nüüd tulevad ainult udused mobiilipildid, sest muud pole aega teha 😛 Peame rohkem pingutama hakkama …
unekott
Ja siin on üks Instapilt sellest unekotist

6 thoughts on “Oskar sai nime, Johan sulas üles ja meie oleme Jaanusega kuskil vati sees

  1. Palju õnne! Nii põnev on su lugusid lugeda. Lugesin Oskari sünnilugu ja kuidagi hästi hea ja rahulik tunne tekkis oma eelseisva sünnituse suhtes.
    24. detsembril sündis veidi ootamatult 38 nädalal meie beebi.
    Võitlesime esimesed 3 päeva imetamisprobleemidega ja kuulsin ämmaemandatelt korduvalt etteheiteid enda suunas. Õnneks alates eilsest on asi veidike paranenud ja kaal on taas tõusma hakanud.
    Kas annad gaaside vastu ka mingit rohtu Oskarile?

    Meeldib

    1. Palju õnne! Aga gaasirohtu ei anna, sest eelmine kord nt tegid hullemaks ja mida vähem igasugust lisaainet anda, seda vähem on ta organismil vaja harjutada nendega. Aga ostsin nüüd d-vitamiini gefilusega, mis teeb ka selle olukorra veidi pehmemaks ja aitab kõike veidi tasakaalustada.

      Meeldib

  2. Kui mul teine laps sündis, esimene oli natuke üle 2,siis hankisime väikese hälli elutuppa. Lapsega koju tulime, siis vahetasime nii, et võrevoodi elutuppa ja häll magamistuppa, sest voodi oli stabiilsem ja kannatas ka suurema lapse ronimist ja nügimist. Ma ei julgenud ka pisikest põrandale panna oma energiapalliga 😀 Võrevoodi on nii suur, et imik saab oma arenemist ja uudistamist seal ka teha, asendas põrandat päris hästi 🙂 Palju õnne ka!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s