Elu peale Oskari sündi

Alustuseks räägin natuke veel seekordsest Pelgu kogemusest. Kui Oskar ära sündis, siis, nagu eelmine kord, ei kiirustatud ka nüüd mitte millegagi – nabanööri lõikamisega aega oli, kaalumise-mõõtmisega ka ning perepalatisse kolisime 2h peale sünnitust, umbes 10 paiku. Eriti meeldis see, et arst andis nabanööri mu kätte, et pigistaksin seda ning ise veenduksin, et pulseerimine on lõppenud ja laps on oma vajalikud ained viimseni kätte saanud. See oli siis see arst, keda eelmises postituses kiitsin, kes võttis lõpuks sünnituse vastu.

Imetamine tuli kohe välja, ainus jama oli õmblemine, no see on vastik, tegi tuimestussüste ka, aga no ikka kõik on tundlik.

Perepalati võtsime 20€ päev, kus oli dušš, aga WC koridoris. Eelmine kord oli mul ka samal korrusel sama raha eest, aga dušši ka polnud. Mul oli meeles, et olin täiega rahul selle toaga, sest see koridori WC/dušš olid täiesti ok ja iial polnud must või järjekorda. Aga seekord sain kuidagi palju avarama toa ja nii mõnus oli seal olla, tõesti hotelli tunne.

Seadsime end sisse, natuke puhkasime ja olime niisama õndsad, siis läks Jaanus koju Johani juurde, et hiljem koos tagasi külla tulla.

Kui mäletate, siis ma hullult pabistasin, kuidas Johan ilma meieta pikalt hakkama saab. Igatahes, õhtul sain ta ise magama panna, öösel läksin Pelgusse ja ta pidigi siis hommikul õdedega olema. Kõik läks väga hästi – magas terve öö, ärkas pool 9 umbes, tegid putru, sõid hommikust, Johanil oli nendega väga tore, ei mingit emme-issi otsimist ja mul oli süda rahul.

Aga kui ta Jaanusega koos Pelgusse tuli, siis oli ta nii võõrastav minu osas, nagu solvunud lausa. Kattis silmad kinni, kui mind nägi ja jooksis muudkui Jaanuse sabas, seda seniajani. Kui koju tulime, siis hakkas veel eriti kamm pihta.

Muide, enne kojutulekut tehti küsitlus imetamise kohta, et kas ja kuidas on antud juhendeid selles osas, mida tehti jne. Ütlesid, et tahavad seda asja ikka paremaks teha, mis on väga positiivne, sest kuigi minul pole muresid olnud, siis tean väga paljusid, kellel on ja lausa seesuguseid, et võtab igasuguse edasise lapsesaamise isu ära ning see on väga kurb.

Aga ok, saime koju ja trall läks lahti.

Oskari nutu ajal hakkab Johan ka nutma, vist kaastundest, samas kardab teda ja samas tahab teda enda kätte või tahab mulle sülle. See on nii jube, sest Oskar on kerge, teda saan süles hoida, aga Johani mitte, kuna õmblused jne. Johan vaatab suurte silmadega otsa, käed pikkas ees, et võta sülle, sest ma alati ju võtan, kui nii teeb, ja nunnutan teda nii, nagu jaksan. Nüüd järsku enam ei võta, oh, mu süda, kui ta hämmingust nutma hakkab! 😦

Õhtud on kõige raskemad, sest Oskar on hetkel muidu see rahulik beebi, kes sööb ja magab (ok, nüüd ma tean, mida see tähendab üldse, Johani ajal polnud MITTE ÜKSKI PÄEV selline). Igatahes, õhtul hakkab Oskari “hiigelaeg”, mil on rohkem ärkvel, teeb kisa ja kestab poole ööni või hommikutundideni, mis tähendab seda, et Johan on nii häiritud.

Eile panin Johani magama, Jaanus oli Oskariga teises toas, et saaks rahu, aga Johan on nii ärev, hoiab must kramplikult kinni ja röögib lihtsalt mitu tundi. Tal on justkui paanika ja hirm, et äkki lähme minema või pole nii palju tähelepanu temal ja äkki ma hakkan teda unustama. See on minu südamele kohutav tunne, ma lausa nutsin eile, sest mul oli temast nii kahju, tahtsin kuidagi selgeks teha, et ei kao kuskile ja selline on see aeg lihtsalt, aga no tee sa ühele väikesele seda selgeks. Igatahes, kaks ööd ei ole ta oma voodis suutnud magama jääda ja on täiesti hüsteerias olnud, niisiis olen võtnud suurde voodisse, kus ta lihtsalt kramplikult hoiab minust ümbert kinni ja nutab. Aga üritame Jaanusega ise kuidagi pead klaarid hoida, teda võimalikult kaasata asjadesse ja nii palju, kui saame, laseme Oskari lähedusse, kuigi selge on see, et Johan on Oskarile ohtlik, ta on juba miljon rünnakut ta suunas teinud, sest ega tema ju ei tea, et hästi õrn peab olema.

Aga muidu, rääkides sellest, et Oskar kisa teeb – see on tavaline, et tahab süüa, krooksutamist jne, see on ikkagi minu jaoks mingi täielik puhkus. Johan samal ajal röökis vahet pidamata, ainus vahe oli siis, kui oli rinna otsas (kuigi piima oli, kõht oli täis ja rohkemgi veel), lihtsalt tema läheduse vajadus oli nii suur. Lutti ta ei soovinud, Oskaril on juba lutt suus olnud, näiteks siis, kui on mähkme vahetus ja pesu ning kui kuivatan, vot see ei meeldi, siis lutt suus laseb kõike teha ja puhastada naba jne. Ühesõnaga, mõnus beebi! Õhtuti on rohkem ärkvel, mis ei tähenda pidevat kisa, vaid silmad lahti, uudistab, naeratab juba, nii armas on!

Aga jah, see, et ta nii pikalt magab, ärkab söömiseks, magab edasi, on meile harjumatu, sest see kogemus Johaniga puudub. Käime ikka aegajalt vaatamas, kas hingab, sest no, ei saa ju olla, et ta magab nii rahulikult!

Oleks siis nii, et samal ajal, kui Oskar magab, saan mina Johaniga tegeleda, ei! Ma saan olla ta juures jne, aga ta tahab kohe sülle, kohe mingit tralli, ma ei saa ei istuda ega astuda, kuidagi väga katkine on seekord olla. Olen lausa valuvaigisteid võtnud, kuigi imetades Ibumetini ei soovitata, aga teate, ma ei saa teisiti. Kohutavalt valutab. Peale sünnitust tulid kohe muidugi need kokkutõmbevalud ka, aegajalt kestavad siiani, need olid ka jubedad krambid, uued sünnitusvalud. Sünnituse ajal olgu igasugu valud, aga peale sünnitust on neid kuidagi väga jama taluda. Aga haavavalu on lisaks ja see ikka valutab, kipitab, mida iganes, et ma olen seekord kuidagi väetim, kui eelmine. Eelmine kord leidsin paremini istumisasendeid minu arust, seekord ei leiagi. Ma kas laman või olen püsti, aga püsti ei saa ka väga kaua olla, sest survetunne paneb veel rohkem valutama. Mu suurim hirm on see, et õmblused tulevad lahti ja paar korda olen siiski Johani sülle võtnud, no jah, ei tohiks, ma tean ja tunnen ka, et see oli vale otsus.

Johan tundub nüüd eriti raske ka. Muidu on väike beebi süles ja järsku võtsin Johani – nagu pakk, kuidagi eriti raske. Ja tõesti, ta on järsku eriti suur, eriti asjalik, kuidagi … beebi temas kadus ja mul on sellest ka nii kahju! Kõik läheb loomulikku rada pidi ja see on normaalne, aga mul on kerge hirm, kas ma saan mõlemale nii palju tähelepanu pöörata, kui vaja. Ohh, jah, nutt tahab tulla, aga läheb üle!

Jaanus on omadega nii läbi, sest kõik on tema õlul – söögid, Johan, muud toimingud ja veel tööasjad peaksid ka mahtuma, aga no ei mahu. Mina olen kuidagi assisteeriv 😀 Võiksin kiiresti paraneda, siis oleks juba veidi parem, sest hetkel on nii abitu tunne, ma tahaksin Jaanust rohkem aidata ja Johaniga rohkem möllata.

Hakkasin nõusid pesema, tuli nii jube valu sisse, ma ei saanud kraadigi kummardada, selg ja puusad ja kõik see alumine ots. Noh, ok, siis tellisin Jaanuselt, et toogu igast värki, teen ühepajatoitu. Teen ma jah. Seisavad asjad laual, ise oleme hädapärast midagi söönud, sest tundide viisi olin Oskariga – söömine, krooksutamine, mähkmevahetus, riided selga, uus mähkmevahetus, uuesti pesu ja riided selga, uuesti söömine, krooksutamine, siis vist vaikselt hakkas magama jääma. Ja nii need tunnid lähevad. Mõtlen küll plaane valmis, et suur hunnik ühepajatoitu valmis, saame kõik süüa ja tervislik ka, aga ei, tulevad “ootamatused”.

Jõule meil ei ole. Üldse pole jõulutunnet, samas pole ka midagi teinud, kuskile läinud, meil on beebi ja me elame hetk korraga praegu, sest kui väga aus olla, pole aega tõesti koristadagi, pole väga õdus olemine. Siin ma olen ja trükin seda postitustki juba terve päev – lihtsalt tahan seda kõike kirjeldada ja dokumenteerida, sest kui ma kohe ei tee, kaob see mälestus, tekivad uued asjad ja varsti on üldse lapsed suured 😀

Ahah, rääkides suurusest, tänase ööga kasvas Oskar silmnähtavalt – kuidagi pontsuks läks, äge! Mul on meelest läinud see, kui kiiresti vastsündinud silme ees muutuvad ja jällegi, kui kahju sellest omamoodi on, sest ei jõua jäädvustadagi, kuigi kõike ei saagi jäädvustada ega peagi.

Nii, mis ma veel räägin siis. Täiesti segane postitus vist on 😀 Sest mul ei ole keskendumine päris see hetkel, nii, et andke andeks kõik kirjavead ja chati stiil ning ebaloogiline ülesehitus, et natuke sellest ja natuke muust asjast, kirjutan hetkel, mis esimesena meelde tuleb.

Aga ok, lähen nüüd kontrollin, kas Oskar hingab ja äkki saan selle ühepajatoidu ka tehtud. Vot selline jõulusöök on meil! 😀

brotherforsale

28 thoughts on “Elu peale Oskari sündi

  1. Alguses lähebki veidi aega, et kõik osapooled oma uute rollidega kohaneksid. Nii nagu esimesegagi. Selg sirgu ja julgelt edasi! Ilusaid pühi sulle, su KAHELE – loe seda sõna ikka eriti rõhutatult – imetabasele põnnile ja kaaskannatajale! Olge mõnusad.

    Liked by 1 person

  2. Mul ka 2a-ne poja alul ei saanud aru ,et misvärk nüüd järsku on, kui pisem beebi ära sündis. Terve esimese kuu ma ikka pillisin, kui suurem ootas oma harjumuspäraseid asju, aga mina samal ajal beebi gaasivaludega jändasin, teda söötsin või tudule panin. Alguses teda ka nii häiris, kui beebi öösiti nuttis, aga sellega harjus ta kiirelt. Samuti oli alguses keeruline, et mismoodi ma igapäevaselt söögid tehtud saan. Minu jaoks lagi oli see, kui ühel õhtul olin nii kurnatud, väsinud, tülpinud, alamotiveeritud jms, kell oli juba kuus ja mul polnud midagi süüa tehtud. Tavaliselt me sel ajal juba sööme õhtust. Suurem poja tatsas kööki ja ütles vapralt ja püüdlikult, et emme, hakkame nüüd süüa tegema, me peame sööma midagi, tema tuleb mulle appi. No maitea.. Täiesti pill oli lahti. Aga mõistagi on poole aastaga asjad paika loksunud. Isegi kui pisem on virilam jne, ikka saan asjad tehtud, sest mingid omad nipid kujunevad välja ja mis peamine, kõik on juba uue eluga ja uute nõudlustega harjunud. Kui tuleb kerge blues peale, siis nuta. Ja anna aega olukorral settida. Ma olen kindel, et sa suudad seda beebiaega paljupalju rohkem nautida, kui esimese puhul. Ja mitte, et sa üht last teisest rohkem/vähem armastaks vms, vaid et kogemus lihtsalt lubab veidi kergemalt suhtuda asjadesse. Ja et sel aastal jõilutunnet ollagi pole.. MIs sellestki 🙂 Lapsed veel pisikesed, nad ei saa ka aru ,et sellest sündmusest ilma jäid. Mina sel aastal aga kogesin esimest korda ehedat jõulutunnet ja tunnet, et tahan õpuks ometi jõule omas kodus oma lastega veeta. Just nemad on toonud siia elamisse kõik selle, mis siit eelnevatel aastatel on puudunud. Sul need mõnusad ajad kõik veel ees 🙂 Armsat pühadeaega ikkagi ja head aastalõppu!

    Liked by 1 person

  3. Aeg, kannatlikkus (ja raudsed närvid) on need, mida teil veidi aega vaja läheb. Lihtsalt see harjumine ja kokku kasvamine nõuab ilmselt natuke tööd.
    Ja Johani käitumine on täitsa mõistetav. Kui meie poiss oli veidi üle aastane kui pidime mehega 2 ööd lapsest eemal olema ning paraku pidime lahkuma enne kui ta hommikul ärkas. Poiss oli lähedastega, ühtki probleemi meie äraolekul ei olnud aga ärevaks läks pärast. Poiss kartis paaniliselt võõrastesse kohtadesse minekut ja nt tundmatus kohas autost väljuda. Tal oli siiras hirm, et äkki me kaome jälle ära. Nii paar kuud ohtralt selgitamist, et issi-emme ei kao ära tõi alles rahu. Johanil võib olla ka sarnane teema. Et hommikul olid vanemad kadunud ja kui koju tulid siis koos tundmatu tegelasega. Ajaga saab aru, et sa enam ei lähe niimoodi äkitsi kaduma (ja et see uus tegelane nüüd jääb ka teile) 😀 Aga seda vist peetakse ka väikese vanusevahega laste saamise plussiks, et nad üldiselt ei mäleta seda väiksema tulekut ja kogu oma teadliku elu on nad olnudki mitmekesi 🙂

    Liked by 1 person

  4. Elan sulle kaasa. Tõesti on raske peale sünnitust. Mul on 4 kuune gaasivaludega pesamuna, alles nüüd tunnen, et saan hakkama. Suuremad lapsed tunnevad minust puudust, sest beebi on enamasti kogu aeg süles või kaisus. Keha paranes isegi kiiremini peale sünnitust. Emotsioonid olid üles ja alla. Nendega oli raskem toime tulla. Kandsin peale sünnitust toestavat vööd, aitas seljavalu leevendada. Johanile pikad paid. Pea vastu!

    Liked by 1 person

  5. Kahtlustan, et Sinu sünnitusjärgne depressioon jäi juba esimese lapse puhul välja ravimata ja nüüd on juba teine laps peres. Need tunded ei kao ise ja niisama ära, tuleks oma tundeelu ja psüühikaga tegeleda ja abi otsida, sellised nutu- ja haletsushood päris terve inimese juurde ei kuulu ning kannatab kogu pere. Kuna see blogi on siin olnud aus ja otsekohene, siis loodan, et Sul on ka julgust nende probleemidega (tunded, depressioon, pere dünaamika) professionaalilt abi küsida ega tunne valehäbi. Loodan, et kasvate ikka kokku ja kõik laabub.

    Meeldib

    1. +1! Ja seda ainult heas mõttes, ei mõtle ka kuidagi rünnakuna blogipidaja suhtes. Asjalik kommentaar ja olen tundnud blogi lugedes sama. Professionaalne abi aitaks palju. Sest tegelikkuses on laste beebiiga ja väikelaste aeg rõõmus aeg (ja mul kogemus ka mitme erineva nö”raskusastmega” lapsega)

      Meeldib

      1. Hm, mina näiteks muutusin küll veidi vesiseks, kui Johani klammerdumise kohta lugesin, ning samas ei tunne, et peaks abi otsima hakkama. Mingi piirini on emotsionaalsus hea, hoiab nö elus, sealt edasi, kui see hakkab ümbritsevaid liigselt mõjutama, võiks mõelda, kas on abi vaja.

        Pärast enda sünnitust nutsin nt puhtalt selle peale, kui üks tuttav uuris, et kas juhe on hormoonidest koos, ja lohutas, et see on okei. Kõik emotsioonid olid pidevalt äärmustes. Aga läks üle. Samas teha seda kõike läbi koos põnniga, kelle maailm on hetkega drastiliselt muutunud – lapse kurbust ja abitut hämmingut kõrvalt näha on raske, ma ei usu, et ma käituksin emana palju teisiti… 😦

        Liked by 1 person

    2. Sünnitusjärgselt võivad need nutu ja haletsushood ikka väga ka terve inimese juurde käia. Peale sünnitust on hormonaalne tasakaal ikka täiesti paigast ära ja kõigega harjumine võtab aega. See on isegi pigem loomulik kui ebaloomulik.
      Minul oli esimese lapsega alguses ikka väga pisaradamist ja depressioon see küll ei olnud. Seda on paljudel naistel ja see on normaalne! Muidugi tuleb ära tunda, millal sellest saab midagi muud, aga antud olukorras on vara hinnanguid anda. Kõik loksub paika!

      Liked by 1 person

    3. Olles ise läbi elanud eelpool mainitud depressiooni on väga vastik lugeda kommentaari, kus iga vähegi emotsionaalsem reageering nimetatakse ümber depressiooniks. Vastupidiselt blogi kirjutaja tunnetele tekib depressioonis apaatsus kõige ümbritseva sh lapse suhtes ning sellest tulenev süütunne, nutuhood, mõtted endast kui väärtusetust emast. See ei ole siinsete postituste taga. Äkki Triinu soovid ise endale abi otsida? Tihtipeale need suurimad diagnoosiad kannatavad ise teatud probleemide all.

      Liked by 1 person

      1. Nii õudne on siit ja alt kommentaaridest lugeda, kuidas depressiooni peetaksegi mingiks väärakate haiguseks ja kui keegi kirjutab, et äkki on depressioon juba esimese lapsega tulnud, mis pole välja ravitud, siis hakatakse siin tänitama, nagu oleks kirjutatud, et “külapealt sai kubemetäid”. Miks see depressioon peaks häbiasi olema?

        Depressiooni riskifaktoriks ONGI JU hormonaalsed muutused. Ja kui need on toimunud, siis need inimesed ongi riskigrupp.

        Mina ei googeldanud midagi netist ega pannud selle ühe postituse järgi diagnoosi. Pigem minna nõustaja juurde nn “igaks juhuks”, saamaks kinnitust, et kõik on ikka korras, kui jääda koju ja kasvatada muremõtteid. Vaid ainult veerand sünnitusjärgse depressiooni põdejatest jõuab abini, sest ilmselt ei julge abi küsida või korrutavadki, et “see kõik on normaalne”.

        Meeldib

    4. Vähemalt on tore näha, et Triinul endal hakkas ka piinlik 🙂
      Keegi ei ütle, et depressioon on nalja või häbi haigus ja sellega ei tuleks tegeleda. Vale puha. Kui ma õigesti lugeda oskan, siis Liisbet on antud teemaga maadelnud.
      Pigem hämmastab teisi lugejaid Teie diagnoosimise “oskus”ja suutlikus kõik emotsioonid depressiooniks keerata.
      Olete kunagi antud haigusega kokku puutunud? Loodan südamest, et ei ole.
      Teinekord soovitan googeldada, mis on depressioon, väidetavalt Te seda teinud ei ole.

      “Depressioonist on saanud juba moesõna, mida sageli kasutatakse, teadmata selle tegelikku tähendust. Hetkeline meeleolu alanemine kuulub argiellu nagu kurbus, hirm, ahastus, ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid, millega inimene reageerib kaotusele või pettumusele”

      Liked by 1 person

      1. Piinlik on kommenteerijate pärast, kes peavad depressiooni justnagu sõimusõnaks, piinlikuks haiguseks ja tabuks. Just, tabuks. Sõna ja haigus, mida nimetada ei tohi, sest “kuidas sa julged”!
        Mul ei ole vaja depressiooni googeldada, tean liigagi hästi, millega tegu.
        Kui see “hetkeline meeleolu alanemine” on kestnud juba alates esimese lapse sünnist ja jätkub, siis jah mina seda normaalseks ei pea. Aga võib-olla on see siis kellegi normaalsus ja ei oskagi paremat tahta.

        Meeldib

    5. Triinu, keegi ei väida midagi sellist depressiooni kohta nagu Sa kirjutasid.
      Nagu eelpool mainisin, et olen antud haigusega võidelnud ja enda ja oma pere õnneks võitnud.
      See negatiivne tagasiside Su kommentaarile tuleneb sellest, et näiteks konkreetselt minule tundus Su käsitlus depressioonist justkui lihtsustus, et kui inimesel on halb tuju ehk nagu keegi eelnevalt kirjutas “hetkeline meeleolu alanemine”, siis ta peaks igaks juhuks kontrolli minema, et äkki on depressioon kujunemas. Just tänu sellisele suhtumisele ei võetud mind tõsiselt, minu seisundit ei peetud haiguseks ei lapsega kodus olles ega tööle naastes. Vastuseks sain, aga ole siis rõõmsam, ära mõtle halbu mõtteid jne. See ei käi nii. Ma ei suutnud ennast ümber lülitada ilma professionaalse abita.
      Ma usun, et Sa tõesti võisid oma kommentaariga head soovida ja tähelepanu juhtida sellele probleemile, mida ühiskonnas ei peeta haiguseks, aga see kukkus kuidagi teistpidi välja 🙂 Vähemalt minu silmis.
      Siin blogis ei näe me ju igapäevast elu, me loeme ju nii väikest osa sellest, mis tegelikkuses toimub ja tundes juba läbi blogi kuidas autor oma pere jumaldab, ma ausõna ei usu, et depressiooni seal majas ei märgata.

      Liked by 1 person

  6. See kõik, mis tunned, on täiesti normaalne. Süütunne suurema lapse ees, saamatus toime tulla lihtsate ja igapäevaste asjadega, magamatus, väsimus, ärevus uue elukorralduse ees – täiesti tavapärased tunded.

    Pea lihtsalt igal sammul meeles, et sa oled oma lastele parim ema ja praegune elukorraldus ongi selline. Juba mõne aja pärast loksub kõik paika. Küsi mehelt julgelt ilma süümepiinadeta abi. Sa oled super tubli ja kaks last ilmale toonud, võta rahulikult!

    Meie tegime nii, et hakkasin vanema lapsega haiglast saabudes üsna pea kahekesi omaette aega võtma. Väiksem oli isaga. Vanemal käisin lasteaias järel ja õhtuti kahekesi jalutamas. Lapsed on väga tundlikud ja eks Johan peegeldab sinu enda olekut sulle kõige paremini.

    Kõik on mööduv! Varsti vaatad ajas tagasi ja järel on vaid mälestused. Edu teile!

    Liked by 1 person

    1. See, kui palju lapsi keegi ilmale toob, ei näita küll kellegi tublidust või seda, kui hea ema ta on. Mõni toob 9 last ilmale ja tal on oma lastest ükskõik, pooled lastekodus. See oli lihtsalt näide illustreerimaks seda, et sünnituste arv küll mingi näitaja ei ole.
      Ja miks kirjutada kellelegi, et täiesti normaalne on haletseda ja nutta koos esimese lapsega? Jaa, naised tihti tunnevad selliseid asju pärast sünnitust, aga normaalne või terve see ei ole.
      Mees ei oska sellises olukorras küll kuidagi naist aidata ning tihti ei tahagi naine mehe abi ja vajab hoopis midagi muud.
      Kust küll sellised “varesele valu, harakale haigus, kõik läheb ise üle” kommentaarid tulevad? Need ei aita ju päriselt probleeme lahendada vaid pisendavad neid.

      Meeldib

      1. Mis see laste arv siia puutub? Ma pole kordagi öelnud, et kaks last ilmale toov ema oleks kuidagi tublim, kui näiteks ühe lapse ilmale toonud naine. Kirjutasin vaid, et ta on kaks last ilmale toonud ja väga tubli! Emotsioonid, mis sünnituse ja sellele järgnevaga kaasnevad, on normaalsed. See on enam jaolt alguse asi. Keegi teine ei saagi siin aidata. Ainult aeg. Mina ei liigitaks seda küll depressiooni alla. Oli endalgi segadus esimestel nädalatel, asjad lihtsalt loksuvad paika.
        Haletseda ja nutta koos lapsega? Need on küll sinu enda sõnad. Tundub, et sina oled see, kes tahab kõik depressiooni alla liigitada.
        Ära näe tonti seal, kus seda pole 🙂 Jutu mõte oli see, et segased tunded on alguses täiesti normaalne nähe. Enam jaolt lööb lapse saamine alguses kõik sassi, sest elukorraldus on uus. Pööran tähelepanu, et Lilli alles sünnitas! Ma saaksin aru, kui ta kirjutaks sellise postituse kuu – kaks pärast sünnitust, siis võiks rääkida siin millestki muust..

        Liked by 1 person

  7. Mul on nii kahju, et blogijale antakse analüüs internetiavarusse kirjutatud info põhjal. Ehk et sünnitus on JUST olnud, tõsiselt tõsiselt värske,
    arvata on, et hormoonid on hästi laes, segased lood nagu Taukaril, elumuutus ülisuur, naine tunneb tugevaid tundeid ja emotsioone – ja siis loeb, et keegi on talle juba depressiooni diagnoosinud. Ei taha ette kujutadagi, mida ma ise oma kommentaariumist seda lugedes tunneks. Ei anta ka aega atra seada…..

    Ma mõtlen, et mõni naine tunnebki õnne, kergust, heaolu kui laps on ilmal. Aga vbl sellel naisel ei ole ka selliseid valusid, sellist sünnitust, sellist vanemat last, mida iganes. Variante on ju nii palju erinevaid kui on naisi. Ja imelik on kuulda, et negatiivsete/ehmunud/ hirmunud tunnete tundmine ei ole normaalne. Misasi siis veel on!?

    Pigem ma teeksin selle blogi põhjal järelduse, et kui autor on otsustanud oma elu selliselt elada, et 2 järjestikust last saada, siis antaksegi talle nii palju kanda kui jaksab. Aga ega see sealjuures kerge ei pea olema. Mina ei oleks suutnud. Ootasin kauem. Magasin end välja. Mõned aastad kohe. Juu ma siis poleks jaksanud kanda.

    Ilusat kooskasvamist ja tunnete tundmist ja asjade paikaloksumist!

    Liked by 1 person

  8. Ohjumal, mis siin kommentaariumis vahepeal toimunud on :O Targad koos kõik. See, et inimene blogib siiralt ja ausalt ja vahetult oma mõtteid, tundeid jne, ei tähenda, et teil kohe oma depressioonidiagnoosiga õigus on. Muud pole enam teha, kui teisele diagnoose guugeldada? Ma mõtlen ka tihtipeale elust ja asjadest tumedamalt ja panen neid mõtteid ja tundeid oma blogisse kirja ka. See ei tähenda, et ma reaalselt elades ei suudaks enam optimist olla, naeratada, positiivsust hoida ja toime tulla. Vaja, siis nutan peatäie ja hakkab kergem. Mis siis on? Ei tohi või? Olen kohe läbikukkunud ema ja milleks mulle üldse kaks järjestikust last vaja oli või? Imelikud inimesed. Need guuglitargad siin pole ilmselt tõelist depressiooni ise kogenudki ja arvavad, et iga tugevam hormoonide kõikumine ja meeleolulangus on kohe deprekas.

    Liked by 1 person

  9. Triinu kaitseks: mul on tunne, et ta ei kommenteerinud vaid selle postituse põhjal, nagu paljud siin kohe ründasid, vaid kogu blogi põhjal- mainiti esimese lapse järgset võimalikku väljaravimata depressiooni ju. Ja keegi mainis, et sellisel juhul peaks olema ema apaatne lapse vastu- oh ei! See pole alati sümptom, siinnegi blogipidaja armastab tohutult oma lapsi ja on kiindunud, seda ju kaugele näha.
    Märgid võiksid olla aga need, et palju tundub olevat ema nuttu ja mental breakdowne kogu lapsega kooskasvamise ajal, kus argised toimetused tunduvad pidevalt mustades toonides jne. Siin võrreldakse seda aususega, aga olen ka aus ja ütlen, et kui emal ja lastel tervisega kõik korras, siis pole ju väikelaste kasvatamine ja kodune elu nii raske asi, mis peaks emas nii suurel määral keerulisi emotsioone tekitama.
    Mu meelest Triinu kommentaar polnud grammigi paha või õel. Pigem tahtis ju head.

    Liked by 1 person

  10. Ohhoo! Mis siin toimunud on 🙂 Kui nüüd aus olla, siis ma blogin viimasel ajal nii harva ja kui tahaks mingit auru välja lasta, eks tekib tunne, et mul on iga päev mingi haletsus peal. Nagu keegi mainis, rahu, ma JUST sünnitasin, hormonaalne keemine (mida mul on seekord oluliselt vähem, kui Johaniga) on täiesti normaalsed nähtused. Johani ajal oli küll depressiooniilminguid ja sellest tegin hiljem pika postituse, kus seda tunnistasin, aga raske oli samal ajal näha või tabada. Siiani ei ole kindel, kas asi oli depressioonis, hormoonides või selles, et olin aasta aega täiesti magamata ja see oli ülikurnav. Magamata inimene ei olegi väga tasakaalukas või energiast pakatav, selge see, aga depressiooni ma ei alahinda kuidagi pidi. Tartu Ülikoolis Psühholoogiat õppinud, aga näed, kui ikka madalseis oli Johani beebi ja sealt edasi ajal peal, siis seda oligi raske kuidagi enda peal diagnoosida.
    Ma võin öelda, et asi sai lahenduse, kui ta aastaselt öö läbi magama hakkas, sest siis sain puhata ja taastuda, nagu inimorganismile vajalik on ning see annab selge vastuse, kas oli depressioon või oli see, et ma pidin lihtsalt puhkama.
    Nüüd mis ma ütlen esimeste päevade kohta, siis muidugi ema süda ju valutab, kuidas lapsega on! Muidugi ma nutsin, sest Johan oli õnnetu, mu süda puruneb seda nähes, see pole küll depressiooni üks ilmingutest! Ma olen õmmeldud, sülle ei saa võtta, teine laps süles saab käia, kuidas sa seletad hingevalus lapsele seda ja muidugi tunneb iga ema end halvasti, hoolimata ratsionaalsest mõtlemisest, et läheb ju mööda. Täiesti normaalne reaktsioon, ma sain JUST beebi, JUST sai selgust see, kuidas kahe lapsega elu hakkab olema või õigemini esimesed päevad, pole ennustaja ega pole õpikut selleks puhuks, puhtalt kogemus ja iseõppimine koos lastega.
    Ma võin öelda, et elu on kordades lihtsam, kui Johani ajal, uus beebi magab, ma saan puhata ja nüüd hakkangi just postitust tegema sellest, kuidas Johan on sulanud ja meil on tõesti mõnus elu. See pole varjamise jutt, vaid pigem see, et kuidagi pea on klaar – milline lahe kaos, mida ma hetkel tõesti naudin, oskan seekord hoopis teisiti võtta ja kuna rasedana olen mina väga kuskil mujal maailmas, absoluutselt nii rusutud, siis nüüd see kergus ja see vabanemine, nagu uus elu oleks alanud, ma ei suuda seda kirjeldada inimestele, kes pole seda kogenud. See pole alaline depressioon, seda kindlasti mitte, aga jaa, muidugi võib kujuneda selleks, minu puhul ei kujunenud. Ja lasen palju auru välja tahes, ma olen emotsionaalne inimene, kellele meeldib võimsalt välja elada, sama ka rõõmutunnetega, uskuge mind! 🙂
    Tunnustan Triinut teema ülesvõtmise eest, ma ei võtnud seda rünnakuna, vaid nõustun sinuga, sellest peabki rohkem rääkima, sest enamus sünnitusjärgse depressiooni all kannatajaid ei tea, et sellel tõesti on diagnoos. Aga muidugi ei saa diagnoosi panna postituste põhjal. Igatahes, aitäh kõikidele kaasaelajatele, oleme sõbrad ikka edasi! 😀

    Liked by 1 person

  11. Mu esimeste laste vanusevahe on 1a9k. See oli 11a tagasi juba ja ma mäletan nii elavalt kuidas süda oli nagu sõlme keeratud… see valu, et kuidas end jagada kahe lapse vahel. See oli nii raske ja sius ma lihtsalt ulgusin end tyhjaks 🙂 ja ajaga loksus kõik paika. Aga esimestel päevadel peale sünnitust tundsin mina mõlemal korral tohutut tyhjust ja nagu kaotusvalu. Kummaline, aga nii see oli. Ja teise lapse sünni puhul lausa 2x kaotusvalu. Nagu oleks vanemast lapsest ilma jäänud kuna teised tegelesid temaga rohkem. Kuidas ennast pooleks tõmmata? Kuidas kahte võrdselt armastada? Vot sellised tunded ja mõtted olid. Aganagu ma ütlesin, aeg loksutab kõik paika. Palju õnne ja edu Lillile!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s