SÜNNITUS ja tere, Oskar!

Nonii! Instasse olen juba asju postitanud, mujale pole aega olnud ei trükkida ega ka tuttavatele helistada. Õigemini, paar teadet olen ikka laiali saatnud, aga tegemist on olnud, nagu arvata võite.

Kirjutasin eelmise postituse ära, et nugadel tunne on ja no eks paistab, millal tuleb. Terve öö oli see nugadel tunne ja eriti halvavad valud, üheski asendis olla ei saanud, selline terav valu, nagu mul raseduse lõpus ikka olnud. 20.12 hommikul ärkasin ja nägin, et limakorki hakkas tulema. Jess, Jaanus, täna on minek!

Ma mõtlesin kohe sellele, kuidas Johaniga sünnitus algas – samamoodi, öösel läksin WC’sse, nägin midagi roosat, a seekord nägin sellist, no verist lima ehk limakorgi algus. Kuna Jontsut sünnitades tuli see juba valudega, siis olin kindel, et ah, raudselt kiire minek, jään valusid ootama. Ootasin ja ootasin, aegajalt tuikas, kõht tõmbus kõvaks, nagu tugevad päevade valud, ise veel mõtlesin, et ok, see pole see, sest ikka veel võtsin näiteks ju eelmist sünnitust. Eelmine algas nii, et kohe olid valud sellised, mis näo krimpsu vedasid ja täiesti selline, et oomaiigaad, see ei saa küll hästi lõppeda. Aga jah, seekord siis valutasin terve 20.12 kuidagi suvaliselt. Olin õhtuks isegi pettunud, et ei lähegi Pelgusse vist.

Muidugi, ei saanud ma absoluutselt rahus olla, koristasin ja mässasin, kaanisin vaarika ja nõmmliivateed läbisegi, mis pidi avanemisele kaasa aitama ja kõike pehmendama ning ootasin siis seda “oii eiii!” valu. Korraks midagi taolist käis ka, aga ei midagi sellist, mis paneks tuhude vahesid lugema. Õdesid hoiatasin juba hommikul ette, et olgu valmis Johani hoidma tulema ja õhtupoole olid nad mõlemad platsis. Kuskil 20 otsustasin, et ok, paar sünnitusvalu moodi asja, mida üle on vaja hingata, on olnud, niisiis, kindluse mõttes lähen kontrolli, sest mine tea, teine sünnitus, äkki juhtub ime ja pääsen väga lihtsalt ja kiirelt, et oih, avatus ja puha.

Läksime Pelgusse, endal oli peas see suur kaitsekõne, kuidas vot tulin jah valudeta, minu laps ja minu vastutus jne, sest ma mõtlesin, et saadetakse kohe minema, et mida ma seal niisama vahin, teada on ju, et limakork võib kaks nädalat enne sünnitust ka tulla ja need valud, mida tundsin, olid juba ammu raseduse lõpus ka päris märkimisväärsed. Pelgus võeti vastu ülihästi, et jaa, muidugi tulge kontrollige, aga noh, tõenäoliselt niisama limakork tuli ning sünnitustegevust ei toimu, valud peaksid 5-7 min vahedega olema, aga kindluse mõttes vaatame üle ja õigesti teete, et tulite.

Siis kontrollis ja kulm läks kortsu, mõtlesin, et noh, mida. Ütles, et jah, 3-4 cm avatus, aga kuidas sa ei ole suuremaid valusid juba tundnud? Emakakael on hästi pehme, et võib päris kiiresti minna. Jess! See oli hea uudis! Oma peas ikka lootsin, et oh, saangi valutu sünnituse! Eks arst nägi ka seda mu silmist ja ütles, et no, kohe peaksid ikka tugevamad valud ka kohal olema. Kuule, ära riku mu õnne! 😀 Tegi KTG ka, see emakatööd ei näidanud ja peale seda lasi teisel arstil mind ka üle vaadata, kuna arvas, et äkki ise eksis siiski avatusega, et ma ei valuta nii, nagu vaja. Teine kinnitas, et jah, avatus täitsa olemas selline, nagu öeldud.

Nad pakkusid välja, kas tahan sünnieelsesse osakonda minna valusid ootama või koju, mina tahtsin koju, sest tegelikult valud olid mul ju olemas, lihtsalt neid oli tunda, kui pidin sundasendis olema kuskil. Kodus tegin puusaringe ja kaheksaid ning mõmisesin ja jõin oma teesid, ma poleks seda sünnieelses saanud teha vist. Igatahes, ma tundsin aegaajalt, jah tugevaid päevade valusid, aga arvestades, et Johani ajal 4-se avatusega olid tugevad, läbilõikavad luude valud ja mis kõik, ikka VALUS ja läks suhteliselt põrguks, siis ma ei pidanud neid nüüd päris õigeteks sünnitusvaludeks.

Läksime umbes 21 paiku õhtul koju tagasi ja siis hakkasid tugevamad valud ka, ju see näppimine, liikumine, kontrollimine pani asja paika, aga huvitaval kombel – ma nautisin neid valusid, ausalt! Selline bingo! tunne, sest ma tahtsin nii selle sünnitusega ühele poole saada ja iga valu ajal ma lasin niiiii lõdvaks, kui vähegi sain ja sisendasin endale, et oh, kui hea on valu 😀 Ausalt, see mõjus. Täiesti tegin endale nn ajupesu, et see on väga hea ja lasin vabaks, et jah, valu, ma tahan, et sa tuled, bring it on, ma ei karda midagi! Mul oli ülim motivatsioon uut beebit näha ja seda rahulolu ning kergendust tunda, mis peale sünnitust saabub. Ehk siis valutasin mõnuga, mida ma arvasin, et elusees teha ei saa.

Valu ajal hingasin nii teadlikult, kui sain, seda oli tugevama valuga päris raske teha, aga elasin sekundhaaval, mitte rohkem, et hingetõmme sisse, ainult mõtlesin mingile teatud hingamise pahinale ja siis piiiiikalt välja, samal ajal õõtsutasin puusadega kaheksaid, et niigi krampis alakeha veel rohkem krampi ei läheks ja kõik muudkui avaneks ning laps muudkui alla liiguks. Ja nendele liigutustele keskendumine, omas zen’is olek aitas hullult ning peaaegu nagu valu poleks enam valu, justkui ei tunnekski. St teadlikult mitte.

Igatahes, tundsin, et olen mega tegija naine juba ja tõeline proff sünnitaja! 😀

Kell 4 öösel läksime Pelgusse tagasi, sest olin mõõtnud juba mingeid tuikeid äpiga, osa olid ikka valud, mida hingata vaja, osa olid kuidagi suvalised, justkui oleks, aga pole, aru ei saanud, täiesti ebaregulaarsed. Läksime siiski sisse, kuna enne oli suht valutult juba 3-4 avatus, siis mine tea. Äpil näitasid vahed umbes 6-7 min, vahel 15 min ja tuhude pikkuseks umbes 45-50 sekundit, aga need olid kuidagi lahjad võrreldes Johani-aegsete tuhudega. Minu imestuseks oli endiselt avatus 4, ma olin üsna pettunud, aga mõtlesin, et ei, ma ei mõtle sellele, teen oma asja edasi. Sealt saime sünnitustuppa, kuna nad siiski ära ei tahtnud enam lasta, sest ütles, et ikkagi, kõik on nii pehme, et tõesti võib iga hetk kiiremaks minna ja ootamatult valmis olla.

Vaatasime Jaanusega kella, tegime ennustusi, et noh, äkki 12-ks päeval valmis, kui optimistlikud oleme, arst vaatas kella ja ütles, et eiei, äkki ikka 8-ks saab tehtud, tal vahetus siis läbi. Jaajah, 8-ks ei saa elusees tehtud, oli meie mõte, nii, et oskasime ainult naerda stiilis “päris hea nali küll”.

Noh, ega midagi, tegin oma õõtsutusi, mõminaid ja osaliselt juba vaiksemaid uu’sid edasi ja chillisime hämaras sünnitustoas, aegajalt GoProga filmisime ja ajasime sinna mingit juttu, et noh mis toimub, tegime naljagi, kõik oli kuidagi nii mõnus, rahulik ja idülliline, kui nii võib öelda. Valu ajal ma, muidugi, nalja ei teinud, sest siis oli täiskeskendumine, kuna kui ikka valu oli, siis nii kui oma hingamise või õõtsutamise järgi jätsin, oma mullil lõhkeda korra lasin, tundsin, et ei, see on MEGA valus, aga ma lähen ruttu “kehast välja” tagasi ja mõtlen sellele, kuidas ma hullult naudin seda ja ma olen üldse maailma ägedaim ürgnaine oma instinktidega! 😀 Kes loevad, võivad muiata, aga toimis nagu valuvaigisti. Igatahes, Jaanus samal ajal luges äpiga vahesid, need olid umbes 1-2 min ja kestvus ka umbes 1 ja rohkem. Kui eelmine kord oli siis ikka põrgu ja kõik oli õudne, siis seekord, mida valusam valu ja mida väiksem vahe, seda suurem “jess, see oli magus!” reaktsioon mult tuli, sest ma teadsin, et need valud peavad tulema, ootasin lausa seda õudset lõppu. Lõpuvalu on kõige õudsem ja see on vahetult enne lapse sündi, nii, et jah, ootasin!

Siis tuldi mu rahu segama ja avatust kontrollima, mille ajal oodati tuhu, õudne tunne! Olen voodis, sundasendis, ei mingeid kaheksaid, lihtsalt kramplikult kinni, aga midagi pole teha, tuleb ära kannatada, mulle on oluline, et laps tuleb terve, sünnitus läheb hästi. KTG on teine põrgulik tunne, rihmad ka veel ümber krambitava lihase, aga lapse südametoonid on mullegi olulised, et fine, tehke, mis vaja. Kuna kell polnud nii palju veel edasi läinud, siis ega ma mingit erilist avatust ei oodanud, sest kodus oli ka kõik sama ja ei miski. Aga, ohoo, avatus 8 cm. 8!!! Ma olin Johani ajal sellise avatusega mingi metsloom, röökisin, see oli nii valus ja isegi, kui poleks seekord hingamisi ja asju nii hoolega teinud, siis oleks ikkagi see vähem valus, nii et jaa, teine sünnitus ongi kergem! Noh, ega ma ei tea ka tegelikult, sest nüüd ma valu ei kartnud, seda oli raske endale sisendada, et ma vabalt valul laseksin tulla, sest automaatne reaktsioon on valu vastu võidelda, kuna tõesti, valus on! Aga jah, seekord mõtlesin, et ei, ma pean tundma neid, sest see näitab progressi, ma pean vabalt laskma tulla. Johaniga läks pikale, sest ma ei tahtnud ka neid valusid, aga lõppkokkuvõttes peab see kõik niikuinii tulema, tulgu siis pigem varem ära ja saab tehtud. Ja seekord ma võtsin sekund korraga, sekundhaaval elasin, et ok, kui selle sekundi üle elan ja selle ja selle, siis kohe on see tuhu läbi ja nii kõik tuhud.

Ühesõnaga, nii segane jutt vist, 8 cm oli avatus. Arst küsis, kas teha veed lahti, et sünnitaks ära või ootate ehk tulevad ise. Mina tahtsin natuke oodata ja vaadata, mis saab, et ärme veel tee. Natuke valutasin veel, tuli uus kontroll ja vaatas, et ikka 8. Ütlesin, et jah, teeme lõpuspurdi siis – veed lahti. Noh, see oli nii ebameeldiv, mitu tuhu peab seal sundasendis üle elama, kui ta mingi metallasjaga surgib ega saa seda lahti, nii vastik, ausalt. Pealegi, mulle sellised sekkumised ei meeldi, aga kartsin, et veed rohelised või mine tea, et teeks siis lahti ära, saab teada ja lapsele abi anda, kui vaja. Said siis veed lahti ja siis tulid juba valju uu’tamisega valud ning tundsin, kuidas surve on seljas, kannikates ja üsna seal all, teadsin, et jess, lõpp on lähedal, see ülivalus ja survetunne on ka üks hea tunne. Annab nii palju jõudu, kui tabad ära, sest eelmisest korrast on meeles, et see oli lõpus. Esimest korda neid asju ei oska hinnata, sellepärast on ka esimene sünnitus palju raskem, ei oska märke lugeda, mis progressi näitavad ja lootust annavad.

Tuldi kontrollima – täisavatus, juhhuu! Teeme nüüd lõpuni! Mäletan, et Johani ajal oli lõpus pressimine üsna ok, paar pressimist ja valmis, nii et olin valmis sama tegema, aga ei! Kuskil pidi see “konks” olema, et nii lihtsalt ma ikka ei pääse.

Hakkas see kamm pihta, et ootame lapse laskumist, ta pole veel laskunud. Ok, kas ma saan püsti tagasi õõtsutama, siis ju laskub kõige kiiremini, ma mäletan. Eiei, teil teine sünnitus, läheb teisiti, olge voodis, hoidke ühte jalga nii ja teist nii. Eiei, mis mõttes, eii! Ma tahan püsti! Ise mega valudes seal voodi, eksole, sest lõpuvalu on kõige hullem! Ja ole seal siis ilma edenemata. Ja nad ei lasknud! Et ei, kannatan natuke ja küll tuleb. Päris tuli, ma tundsin, kuidas kõik terve keha jäi nõrgaks ja iga tuhuga hakkas võhm ja õhk kaduma, kui sada erinevat arsti juhendeid andsid. Neid oli seal juba mitu, sest oldi mures, miks ei lasku. No, hoia siit ja hoia sealt ja tee nii ja naa ja suuna siia ja sinna ja. Mida ma suunan, pressimine keelati ära, mida te tahate, mul on ebamugav, ma tunnen, et kehas on miski kinni, ma olen kägaras siin voodis, laske mul krt seista! Jaanus korrutas ka, et eelmine kord nii just laskuski, et las ta seisab seal raami najal, kui vaja. Peale sajandat korda mittelaskumist ja hapnikumaski sain juba ja seda, et ok, MINA TUNNEN, ET MA PEAN SIIT ASENDIST ÄRA SAAMA juttu, ütles üks arst lõpuks, et ok, tule püsti. Ruttu ja vihaselt ajasin end püsti, KTG juhtmed rippumas, sest möödunud oli pea tund ja laps polnud laskunud, kuskil kanalites kinni, veed ammu läinud, ma olin närvis ja vihane juba, kogu mu zen oli rikutud! Läksin siis sinna raami toele ja kuidagi võhm oli otsas, lootusetus oli peal, ei laskunud ega laskunud, pressida ei lubatud, eelmine kord pidin läbi valu ta liikuma pressima ja see mõjus. Aga seekord ei lubatud, et kui pole seda pressi tunnet, siis ei tohi. Miljon korda ütlesin, et eelmine kord ka polnud, ma ei tea, mis tunne see ongi üldse! Eiei, tunned vältimatut kakahäda, siis on. Jah, aga eelmine kord ei tundnud, aga siin ma olen, juba ühe lapse ema. Ma tundsin nii tühisena seal ja imestasin, et miks nad vaidlevad minuga, ma sünnitan, ma tajun enda keha, mul on motivatsioon sünnitada see laps ära, mitte jaurata, mida nad jamavad!?

Igatahes, kui nähti, et seismine vist ei aidanud, kuigi mulle tundus, et ikka asendi muutus miski pani liikuma, sest mu keha sai korraks lõdvestuse ja sain veidi last allapoole, no ma tajusin seda, ausalt. Siis läksin pikali tagasi. Aa, vahepeal olin käpuli voodis kotttoolil, mis ujus mu alt ära, ütlesin, et mul läheb võhm selle asendi sättimisele, pealegi tunnen mingit sooltes valu või asja, mai saa nii olla. Eiei! Sa tunned praegu kõiki valusid, pole midagi! Mis krt! Ma tunnen, et ma ei saa olla, see krdi kotttool ujub alt, visake see siit minema ja mul on kõhus mingi kõva koht, mis teeb valu, kui olen nende rihmadega seal kägaras, surub kuskile soonele, mida iganes, jama on! Ühesõnaga, mul oli lootusetus, frustratsioon, see tunne, et mind ei võeta tõsiselt jne, kuigi alles oli kõik mega hästi ja nii zen, siis muudkui kiideti, kui tubli olen.

Ühesõnaga läksin pikali tagasi ja olin jumala vihane ning nõrkenud. Üks arst, kes oli siuke proff ja konkreetne, kes lõpus alles tuli ja kuidagi oskas juhendada, ütles, et vot, võta nüüd see jalg, tee näoga nii, lõug nii ja teine käsi veel nii ja ma tegin kõik, mis vaja, sest mõtlesin, et p*rsse, viimane jõuvaru praegu ja ma mitte ei küsigi, kas võin pressida, ma pressin selle lapse sealt liikuma! Ja kui tuli tuhu, siis tegin kõik, mis suutsin ja pressisin täiest jõust liikuma. Ja saime selle laskumise ja järgmine pressimine oli laps tervenisti käes, ei mingit pool pead, terve pea jne, vaid koos pea ja terve täiega, mis oli mulle üllatus, sest äsja oli see kuidagi nii lõputu saaga.

TEHTUD!

Sain jälle omajagu õmblusi, kuigi lootsin neist pääseda, aga õnneks seest jäi terveks. Aga peale sellist lõppu on üsna suva ka neist – laps käes ja tehtud, milline kergendus! Ja ilma häält tegemata ma ka ei pääsenud, sest lõpus ei saanud küll enam midagi teha – tulid üsna uu-karjed.

Mis ma oskan öelda, tuleb ennast usaldada, kuid hea arsti peab ka vist oskama ära tunda. Viimane vene arst, konkreetne ja samas hooliv, kiitis, kui tubli ma olen, kui hästi see või teine liigutus ja tegu, andis nõu justkui oma lähedasele enda kogemuse põhjal, mitte õpikust loetu järgi, nagu mulle eelnevate arstidega tundus, andku nad mulle andeks. Igatahes, viimane arst oli meie päästja vist. Ja olgem ausad, ma ise ka, et kindlaks jäin. Järgmine hetk oleks võib-olla keisrisse läinud, ei aitäh, terve sünnitus peaaegu tehtud ja siis veel sinna ka.

Arstidest nii palju, et jah, esimene arst oli keegi üliõpilane, kellega ma ei klappinud. Ta küsib küsimusi või seletab midagi tuhu ajal, kas ta ei tea, et siis ära sega. Ja kommenteerib, et näed, ta ei kuulagi mind praegu vist. Või see, et segane asi, üks arst kontrollib avatust, et 8, siis tuleb see õpilane ja seletab, et ma võtaks rahulikult, kui on surve tunne, siis ütleksin. Ütlesin, et tead, juba natuke nagu oleks, see vastu eiei, siin läheb aega veel ju. Ütlesin, et no mõni aeg tagasi oli avatus 8, palju siin ikka enam läheb, siis vastu, et oi, kas tõesti. Kas te omavahel ei räägi siis?! Et kaugel keegi sünnitaja on? Ühesõnaga see oli küll jama seekord. Kokku tegeles minuga 3 arsti, kas olid eri vahetused või mis, aga jah. Ja viimane pani õnneks ilusama punkti kõigele.

Neil oli õigus, peaaegu 8-ks saime valmis, ma olin nii üllatunud, kuigi ajaliselt jällegi ajataju mul puudus. Johaniga sünnitasin terve päev, nüüd sünnitasin aktiivselt mõni tund, aeg tundus suht sama, sest kui on mingil hetkel lõputu tunne, siis suva, mis see kell on ja mul oli lõputu tunne lõpus, Johaniga vast terve aeg suht.

Sünnitus oli kokkuvõttes siiski palju kergem ja mõnusam, lõpu osas süüdistan paljuski arste, et nad ei lasknud mul enda keha kuulata, aga muidu on kõik väga hästi! Nõu oskan anda seda, et jah, VÄGA raske, aga tuleb vabaks lasta, valul lihtsalt tulla, mitte mõelda, et tahaks, et seda poleks ega võidelda, lihtsalt läbi keha, las retsib sind 😀 Sest tegelikult see tõesti viib edasi, ainus valu, mis on hea valu. Nii, et jah, sunniviisiliselt peab lõdvestuma ja PEAB hingama väga sügavalt. Selleks on ka sundimist vaja, sest valu ajal tahaks kõike kinni hoida, aga selline valu ajal lõdvestus, liigutused, hingamised, on uskumatud valuvaigistid. Lihtsalt otsi koht, kus seda rahus teha, mina nt ei saanud keskenduda teiste juuresolekul, mingid arstid ja asjad. Kui mingi jutt tal tuhu ajal tuli, ma isegi ei vaevunud vastama või kuulama, täiesti ükskõik, ma pidin keskenduma.

Teine sünnitus on lihtsam, nii füüsiliselt, sest tõenäoliselt on juba teed laiemad, kui vaimselt, sest see valu ei ehmata ära. Ja minu puhul oli väga suur asi ka see, et tahtsin juba oma last näha. Johaniga ma seda ei tajunud, et sealt tuleb laps, see oli ulme mu jaoks. Aga nüüd tajusin üliselgelt ja üks ürgnaine/emalõvi teeb mida iganes, et laps tervena sealt välja saada. Mul oli see nr 1 motivatsioon – saaks sellele pikale rasedusele punkti panna ning veenduda, et lapsega on kõik hästi! Ja kes on sünnitanud see teab, et beebid eritavad mingit narkootilist ainet – sest see doos motiveeris mind hästi ära sünnitama – ma tahtsin beebit!

21.12.2017 kell 8.18 sündis meie Oskar! Kaalu oli 4025 ja pikkust 52 cm – täiuslik ja terve väikevend!

Oskar on palju vaiksem beebi, vähemalt hetkel tundub nii, sest Johan oli samal ajal juba paras tulesäde, kes röökis üle sünnitusmaja ja kodus edasi. Oskar lihtsalt uudistab, sööb, magab, nohiseb ja täidab kodu beebilõhna ja -õndsusega!

Sellest räägin hiljem, kuidas Johan Oskarisse suhtub, aga ütleme nii, et vajab harjumist 😀

Hetkel on nii nunnu olla, mul on 2 poissi ja kõik tundub eriti täiuslik! Eks hiljem võib seda asja unetus varjutada, kuid sellele ma praegu ei keskendu, kuni unega on hästi!

NB! Huvitav numbrite kokkusattumus – meil Jaanusega on mõlemal 18. kuupäeval sünnipäevad ja lastel on 21. kuupäeval. Ju muid kuupäevi pole meie peres võtta!

Nii lahe on öelda, et mul on lapsed! LapsED!

P3240084
Siis, kui koju jõudsime.

19 thoughts on “SÜNNITUS ja tere, Oskar!

  1. Vahva!

    Meenutab väga minu teist sünnitust kuni sellemaani, et mingi arstide konsiilium lõpus segama kukub (mis esimesel korral oli). Minul jäi see osa teisel korral ära, sest kasutasin eraämmakat, ja rohkem rahul olla ei saakski – ei mingit KTG-d, isegi mitte avatuse kontrollimist, vaid puhtalt keha kuulamist ja märkide lugemist. Kolmandaga on sama plaan.
    Aga mitte minust ei tulnud me siia rääkima!

    Palju õnne, Lilli! Sa said hästi hakkama! Ja toredat kokkukasvamist su perele!

    Liked by 1 person

  2. Hurraa ja tere tulemast, Oskar! Haiglast tervitab Kirke (22.12.2017 10:13)

    Ja hea lugemine. Endal sama kogemus veel nii nii värskelt meeles, seega õigel ajal. Head kasvamist!

    Liked by 1 person

  3. Nii tore oli kaasa elada, aitäh! Ning sünnituslugu väga sarnane minu omaga, ülehingamine täiega toimis, ja see oma mulli sees olek. Mul küll lõpp erines – kuna olin esilekutsumisel, eeldas ämmaemand, et läheb veel aega, aga kui lõpusirgel pressid tulid, avastas ta endagi üllatuseks täisavatuse, ning siis algas ühine töö, igati tore kogemus. 🙂

    Liked by 1 person

  4. Oiii, kuidas ma seda postitust ootasin! Ja millise mõnuga lugesin!
    Aitäh jagamast!

    Oskar on nii nunnu!!!
    Nüüd jään seda postitust ootama, kus Johani suureks vennaks olemisest pajatad.

    Liked by 1 person

  5. Nääh, ikkagi olen kade ka 😀 Palju õnne uue nunnu puhul! Sa olid ikka mega tubli!

    Kas nad siis järi peal sünnitada ei lasegi? Miks kõiki ilmtingimata voodisse surutakse?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s