Pidulik lõpetamine

Täna oli tõenäoliselt viimane ämmaemanda visiit, sest uut aega me ei pannud. Igaks juhuks on pandud aeg veel arstile 28.12, kes teeks ultraheli, aga ämmakale enam mitte.

Ja saabki see rasedus läbi! Selline tunne, et juba, samas, kui mõelda, ma olin märtsist alates rase, see on peaaegu terve aasta! Kuna rasedus on minu jaoks täielik eluseisak, kuigi lootsin, et seekord see nii ei ole, siis tundubki juba – mingeid muid sündmusi pole olnud, suur rasedus.

Tunne on selline, et kõik kohad on kanged, kui istuma kuskile jään, siis naljalt püsti ei saa, kõndides peab hingamispause tegema, st neid hingamispause, et valu üle läheks, sest valud on ikka juba kohutavad. See tunne, et keegi hakiks nugadega seal allpool – terav, läbilõikav valu. Lisaks tõmbavad jalad kuidagi kangeks ja valusaks. Ühesõnaga, igapidi invaliid. Kõnnin, muidugi, aegluubis, jalad harkis, nii ettevaatlikult kui saan, et mitte mingit survet kuskile avaldada, sest, nagu ütlesin, läbilõikav valu tekib iga vale liigutuse peale.

Ma arvasin, et kõigil on need valud, aga ema ütles, et temal pole kordagi seda tunnet olnud ja tal on kolm last, samas ta tuttav ütles, et poisiga oli, teisega/teistega mitte (ma ei tea, palju tal veel lapsi on, aga kui rõhutas, et poisiga oli, ju siis on veel). No, mina ei tea, minule tundub, et minu raseduse näide ei saa olla kellelegi mingi näide, sest teistel ei pruugi nii olla, nagu minul, kuigi arvasin, et selline ongi üks tavaline rasedus. See ei saa ka olla, et ma vingun rohkem, neid valusid ei eira niisama lambist ja kui ikka öeldakse, et pole tundnud, no siis ei ole.

Asi, mis on suurepärane, on see, et tõsiseid muresid pole – kaalu on seekord kokku tulnud umbes 14 kg, vererõhk on alati normis või madalapoolne, kõik proovid on absoluutselt laitmatud – mitte millegi üle ei saa kurta ja see on ainult hea. Eelmise rasedusega oli kaalutõus suurem, umbes 18-19 kg, aga algkaal oli ka väiksem, samas kõht tundus olevat suurem, seda ütlevad paljud, et seekord on kõht palju väiksem (mul polegi kõhust pilti, pean vist ikka peegli ees meenutuseks tegema, milline olin teise lapse lõpus), tunne kõhu raskuse osas on kergem ja hingata saan ka. Johani oodates surus kõik kuskile kopsudesse, ribidesse, samas alla – no suur oli.

Täna ütles arst seda ka, et kõht on siiski kasvanud, arvestades cm. Võimalik, et tuleb ikkagi suur laps, arvan mina. Aga mitte midagi ei tea, sest viimane ultraheli oli 20. nädalal. Ja pea on lapsel all, päris tihkelt kinni, mis pidi korduvsünnitajatel vahetult enne sünnitust olema. Seda ma ei tea, kui all, aga seda, et üsna liikumatu, ütles küll päris otsustavalt. No, korduvsünnitajatel ei pidanud see nii fikseeruma niikuinii, nagu esimese puhul, nii ega ma ei tea, mida see kõik tähendab või mida ta tundis seal, aga noh, paigas see oli. Tuli lagedale see: jaajaa, nonii! Ehk siis minule oli see justkui teade, et olen poole jalaga sünnitustoa ukse vahel.

Ma ei oskagi öelda, mida ma tunnen – kärsitu ei ole, et tuleks ometi ja närv läbi, samas see ootamine ja teadmatus teeb muidugi ärevaks. Tahaksin, et kõik tõesti oleks edukalt läbi. See tunne, nagu süsti tehakse, et tead, kui nõel on kohe-kohe sees, sellele eelnev tunne on ebamugav. Kui juba suts on, siis ok, aga see, et nüüd tuleb see torge, ei taha vaadatagi. Selline võrdlus sünnituse ootamisega, ainult, et jah, oleks see vaid nõelatorge, mis siis viga 😀

Täna tehti KTG’d ka, mis oli tip-top, sakid reas, nagu vaja, kuigi mulle ei ütle see midagi – piisab sellest infost, et kõik hästi ja lapsel hea olla. Kuna kõik on nii hästi ja olen eeskujulik rase, siis esilekutsumise paber tehakse alles 42. nädalaks, kui tõesti enne ei ole tulnud. Johan sündis 41+3, täitsa ise alustas, kuigi järgmisel hommikul pidimegi saatelehega juba sisse minema. Kehtis vanarahva tarkus – paber ehmatas välja.

Ma küll ütlen, et ei ole kärsitu, aga siiski päris jõulupäeval võiks mitte … Samas, ma ei taha midagi sõnuda ja soovida – igal lapsel oma õige aeg ja kui tuleb jõululaupäeval, vot siis tuleb ja ongi alates sellest hetkest see ka tema päev ning meie roll on teha see võimalikult tema päevaks, mitte, et noh, sähh, siin on su jõulukink ja sünnakink ja üks söömine kõik. Võiks kuidagi spetsiaalselt tema päev ikka olla. Aga see pole teema, peaasi, et sünnib terve laps ja sellel kuupäeval, nagu heaks arvab, kõik muu on tühitähi.

Sel aastal on kõik imelik – sünna oli paar päeva tagasi, polnud sellist tunnetki, hea, et meeles oli, nüüd jõulud, mida me väga ei pea, sest kõik on lahtine … üks päev, mille nimel toimetame ja see on uue pereliikme sünnipäev. Jõuludel võiks muidugi külalisi kutsuda, aga enne sünnitust ei suuda ma midagi väga korraldada, poolvaevas, süüa ka ei taha. Peale sünnitust ei taha uue beebi lähedusse väga hullu tralli ja erinevaid inimesi nii vara – las saab oma maailmabakterid ja mikroobid tasapisi kätte, ma olen natuke foobik seekord, kuigi Johaniga ei olnud. Johaniga olin lihtsalt hädas – magamatus pani tohutu põntsu, ma ei suutnud enda eestki hoolitseda, külaliste peale ei saanud mõeldagi. Seekord ma miskipärast seda ei karda,  võib-olla seetõttu, et kool käes, võib-olla seetõttu, et laps tundub rahulikum ja mõtlen, et no kaks korda ei saa nii hull ikka olla (mhmhh, kindlasti, Lilli), ma ei tea, võtan vabamalt.

Teate, kui hea on, et tuleb teine laps! Mõnes mõttes on esimese teadmatus boonuseks – ei oska sünnitust karta, ei oska väsimust karta, aga see karm kool on läbitud. Nüüd ma oskan neid asju karta, aga ma olen seda tüüpi inimene, kes tahabki maksimumi kuulda, kui valus võib olla sünnitus ja kui hull võib olla väsimus – võimalik, et ma ei usuks ikka, kui pole omal nahal tundnud, sest seda ei saa edasi anda. Aga kuna ma nüüd tean seda tunnet, siis ma oskan paremini end lainele häälestada.

Ma ei sallinud seda, kui mätsiti kinni, et ahh, pole see nii hull midagi ja hiljem öeldi, et ok, ei tahtnud öelda, sest äkki hakkad kartma või mõtled ümber või midagi taolist. Ma tahan alati igal juhul halvimat stsenaariumit kuulda, võimalikult toorelt ja otse, et vältida igasuguseid pettumusi. Kuigi jaa, kogemused ongi erinevad, mu emal, kellel on kolm last, pole vist ühtegi sellist sünnitusmälestust või titeea mälestust nagu minul. Beebigrupis ka loen ja imestan sünnituslugude üle – vähestel on pikalt ja nii valusalt. Väga paljudel on päris kiirelt see asi käinud, ma tõesti imestan! Samas, ma ikka mõtlen, et Johani kaal mängis tõenäoliselt rolli. Ja magamine ka, et öösel beebi magab 5h jutti. Ahh?! Mul hakkas pea aastaselt 5h jutti magama, kõlab nii imeliselt see nn tavaline beebiga majandamine, mida paljud kirjeldavad, aga olen valmis kõigeks, ka selleks, et esialgul 20-30 min jutti, nagu Johaniga oli, siis vaikselt liikus paari tunni peale. Kuni aastaseni, mil magas terve öö ja mida ma arvasin, et ei tule mitte kunagi, ausalt.

Muide, on ka see kuuldus, et kellel on tundlik nahk ning kellel on punakat varjundit juustes jne või üleüldse punapead (ma ei ole punapea, aga mul on see ülilubjakas nahk ja punakas loomulik juuksetoon ning ülitundlik nahk), see pidi tundma kõiki asju rohkem, valuaistingud ja kõik seesugune pidi hullem olema, kuna ongi tundlik organism. Ma ei ole teiste sünnitusvalu kogenud, aga jääb küll mulje, et sellel teoorial võib tõepõhi all olla. Samas, valulävi on mul pigem kõrge olnud või olen ma lihtsalt kuidagi … võtan seda vähemtraagiliselt, ma ei tea. Sünnitusvalu ma küll hästi ei kannatanud, see oli ikka ränk.

Ah, mis ma sest sünnitusest ikka jahun, ma võiksin rääkima jäädagi – elu tippsündmus! Seda võin küll öelda, et nii hull, kui see ka polnud, ei vahetaks ma seda kogemust vist mitte millegi vastu – kuidagi nii läbiraputav ja võimas, et raske sõnadesse panna. Jaa, ma kardan seda valu tegelikult, aga ma usun, et kui see asi jälle käes, küll siis üle elan ja jälle tunnen, kui võimas võib üks keha olla ja kui imelik see koosmõju on – beebi paneb keha reageerima ellujäämise nimel, nn väline vereringe. See kõik on nii hämmastav, kuidas loodus toimib ja enne sellist kogemust ei tajugi seda, kui keemiline ja instinktiivne kõik on ning kuidas kõik pisiasjad on omavahel seotud. Äge.

Aga ok, 40+3. Vaatame siis, mis skoori seekord saan.

wait

 

12 thoughts on “Pidulik lõpetamine

  1. Oled igal juhul tubli naine, Lilli! Minul on praegu 1,5 aastase lapsega ka karm titeea kogemus (päeval magas 30 min kaupa, öösel ärkas iga tund, vankris karjus ja muul ajal ka, kui just rinna otsas ei olnud jne). Ise ei julge mõeldagi hetkel teise lapse saamise peale, kuigi ma usun tõesti, et teine tuleks raudselt rahulikum. Ja minu arvates on parem see, kui esimesega saad kooli kätte. Kui esimesega oleks elu ülilihtne ja teine laps oleks raske, siis oleks šokk vist suuremgi. Jõudu sulle!

    Liked by 1 person

  2. Miks te saate lapsi ja siis hädaldate? Võtke vastutus, vingumine ei tee asja paremaks. Otsustate rasestuda ja laps saada, siis komplikatsioonide esinemisel süüdistage ainult iseennast. Ei loodust ega meest, sest teie vastutate enda keha eest. See kehtib kõige kohta siin maailmas.

    Meeldib

    1. Sellist juttu ajab üks kitsa silmaringiga inimene, tahaks lausa vastata, et issand, kui jobu sa oled. Lapse saamine ja mingid valud või magamatus on minu jaoks ja tuhandete teiste naiste jaoks teineteisest valgusaastate kaugusel – lapsed seetõttu saamata mul küll ei jää, et, pikas perspektiivis, lühiajaliselt on ebamugav. Või peaks olema häbiasi tunnistada, et jah magamata inimene on põhjusega kurnatud (loe selle kohta, miks) või et rasedus on mõne jaoks kehale raske (loe või küsi arstilt ka selle kohta). On nagu on, nagu näha elan ja väga ootan oma lapsega kohtumist ning edasist elu poistekarjaga. Las ma dokumenteerin ja kurdan OMA BLOGIS seda, mida tunnen, see ei ole kohustuslik kirjandus, kontrolltööd hiljem ei tee, nii et võid vabalt lugemata jätta! 🙂

      Liked by 2 people

  3. Hei Lilli!

    Ma pole kunagi suur kommenteeria olnud aga tunnen suurt vajadust Sulle öelda et ma tean mida sa tunned 🙂 eelmine aasta samal ajal olid mul peaaegu kõik need samad tunded. You can do it! Maraton on tehtud, nüüd veel lõpusprint. Elan Sulle sajaga kaasa.

    Liked by 1 person

  4. Tead mina olen siis 1 nendest “unicornidest” kellel on olnud kaks kerget ja kiiret sunnitust ja kaks lihtsalt beebit, kes magasid juba 5-6 kuu palju oma voodis ja hommikuni uhe jutiga. Samuti olid molemad rasedused kerged, need valud, millest sa raagid, nendest ei tea midagi. Voib olla kunagi tahame kolmandat ka, paris kindel selles ei ole sest 3 korda ikka niimoodi vedada ei saa 😀
    Sulle aga kerget ja voimalikult kiiret sunnitust ja ilusaid joule 🎅🌲

    Liked by 1 person

  5. Ma ise arvadin koguaeg, et talun valu väga hästi ja ma usaldan oma keha ja kõik läheb hästi. Ööpäev piinelda sellistes valudes…. ma lihtsalt ei osanud oodata, et need nii intensiivsed on. Ma reaalselt arvasin, et suren ….. kui beebi sündis siis ma ainult korrutasin, et ma saingi sellega hakkama, et issand pärist see sai läbi ja ise värisesin samal ajal…. alles peale seda imetlesin beebit. Ma tõesti ei kujuta ette ka kuidas nii pikalt ilma uneta vastu pidada. 2 esimest kuud olid sellised magamata ja närvilised ja nüüd tundub, et isegi ma ei mäleta kõike sellest v see tuim tunne, et teed midagi tuimalt. Ma ei teagi kuidas seda kirjeldada nagu oleks kadunud ise. Õudne tunne, lihtsalt kohutav. Ma tõesti olen tänulik, et ma viimased nädalad olen saanud öösiti korralikult magada ja olen uue hingamise saanud ja oma elurõõmu tagasi. Aga eks igaühel on omad mured, õnneks enam pole uni minu mure hetkel:) Tõesti imetlen, et selliselt saab vastu pidada. Imeline naine oled!

    Liked by 1 person

  6. Ma ei mäleta oma esimest rasedust väga, järelikult midagi rasket siis ei olnud 😀 laps oli ka beebina rahulik ja magas kohe ilusti. Teine rasedus oli noh..koos igasuguste valude, krampidega (olenemata magneesiumi manustamisest olid krambid sellised, et kui üks jalg krampi tõmbas ja püsti olid, läks üsna pea teine ka ja nii, et kogu oma kõhu ja kaaluga kukkusid ümber nagu langev puu) Samuti võisin ma und vaid näha normaalsest magamisest. Esimene öö järjest õhtust hommikuni magati alles pea 2 aastaselt. Laps on siiani pea kuue aastaselt täielik tulesäde. Suurem on jätkuvalt selline rahulik ja omaette askeldaja, noorem vajab tähelepanu ja energiat on rohkem kui pere teistel liikmetel kokku.

    Liked by 1 person

  7. Nende valude vastu aitavad mõned harjutused ja nipid. Näiteks küünla või silla harjutus, sügav ettekummardumine. Mees võib kõhtu tõsta (täitsa julgelt) salli või kätega. Seo sall või pane bandaaž toetuseks alla. Mehega koos saab veel teha “sidelying release” i, rebozo hoolitsusi. Olen sünnitoetaja ja kui peaks huvi tekkima mõne harjutuse kohta, võin pikemalt lahti seletada ja nippe jagada. Sama kehtib sünnituse alguse või sünnitustegevuse edenemise ning lõõgastumine kohta.

    Meeldib

  8. Samas veab et Johan nüüd juba magab. Mul kohekahene magab endiselt löunatudu 45min ja öösel korraga 2-2,5h.
    Never rohkem lapsi ei taha, seda ühtegi on liiga palju

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s