Hing on nii haige ja sees kisub kokku

Jõuluaeg on täies hoos ja alati sellel ajal hakatakse rõhku panema annetustele, heategevusele, selline mulje tekib juba, et mängitakse su närvidega, et muudkui anneta, vaata, kui kohutav lugu, kuidas sa ei anneta.

Igatahes, minul on kuidagi kõigest üleküllus olnud, sest just sellisel aastaajal tuuakse need lood välja ning jäetakse kõigest kommertslik mulje. Ühel hetkel mõtlesin, et ma ei saa ega suuda kõikide lugusid hinge võtta ning muudkui annetada ja kaasa elada, sest no … jah, õudne on ning teisalt tekib küsimus, et kas riik ka ikka “annetab”? Ja kas annetused jõuavad abivajajani? Mul on lausa trots kohati.

Aga teemad, mis on minu jaoks saanud täiesti uue tähenduse ja tunde, on lapsed. Kusiganes on lapsed, olgu nad ise haiged või olgu pereliikmed haiged ning lapsed kannatavad, on mul hing täiesti valus. Kui ma varem elasin kaasa ja mõtlesin, et on ikka jube küll, siis nüüd ma lihtsalt ei mõtle, vaid TUNNEN seda ja nii selgelt, et peas hakkab kumisema, silm läheb märjaks, tekib põgenemise soov või soov mitte millestki midagi kuulda ega näha. Kuidagi nii selgelt tuleb hinge valu.

Sees kisub miski nii kokku, et hing jääb kinni, nutt on peal – ma ei kannata, kui lapsed kannatavad. Automaatselt võrdlen kõiki Jontsuga, automaatselt tekib seos, kui tema oleks selles olukorras, ma ei suuda sellele mõelda. Nüüd ma tunnen oma hinges seda valu, mida võivad tunda teised lapsevanemad või lapsed ning mu taluvus pole absoluutselt see, mis oli paar aastat tagasi.

Täna, näiteks, jõudis läbi Facebooki minuni TV 3 “Inglite aja” saate osa Juss-Mathiasest. Ma ei tahtnud seda vaadata, kõik muudkui jagasid, aga ma ei suutnud vaadata, sest tegemist on täpselt Jontsu vanuse poisiga, kes õnnetuse tagajärjel lamas liikumatult ja nuttis. Lõpuks õhtul, ma ei tea, miks, ma mõtlesin, et ok, natuke vaatan, sest mul kuidagi … ma ei tea, nii valus oli, et see pilt virvendas mu ees, lootsin, et äkki ma enam siis ei nuputa ega mõtle, mis seal oli ja näen, et nad kuidagi elus toimivad ja … eks toimivadki, aga.

Jõudsin poole peale ja nutsin juba nii lohutamatult, et panin kinni – ei saa! Mu hing ei talu enam neid asju, see nagu läheks lõhki. Vaatepilt, kuidas enne aktiivne poiss, nüüd lamab ja nuttes emmet hüüab. Ei, ei, ei. Ma ei talu isegi seda, kui Johan niisama haiget saab ja nutab nii suurte krokodillipisaratega, justkui oleks tema südamesse mingi tõeline hingehaav tekkinud. Minu pähe ei mahu see, kuidas on võimalik elada edasi teadmisega, et su laps kannatab püsivalt, aju jookseb selle koha peal kokku. Eks see jookseb lahti jälle, kui olukord seda nõuaks, aga hetkel on nii koos kui koos.

Ma pole ühtegi “Inglite aja” lugu lugenud ega vaadanud, see oli ainus, mille suutsin poole peale vaadata ja ma tean, et pole ju abi, kui silm kinni pigistada, nende jaoks asja olematuks ei tee. Aga ma ei suuda, see on nii valus. Kuidas need pered edasi elavad ja toimivad, kui midagi kohutavat on juhtunud, ma ei tea. Seda enam, et Juss-Mathiase samastamine Johaniga oli eriti lihtne, sama vanus, aktiivne poiss, sama pidžaama vist isegi oli seljas. Igatahes, ma soovin südamest jõudu nende perele ja seda, et laps saaks terveks, et ema end süümepiinadega ei piitsutaks, et kõik oleksid õnnelikud. Ma lihtsalt pean end veenma, et häid asju juhtub, et nad leiavad toimimisviisi (mida nad ka kindlasti teevad). Ma ei saa jääda mõtlema millelegi muule, kui sellele lohutavale stsenaariumile. Tõenäoliselt minu aju ei saagi muud mõelda, sest ma ei ole selles seisus ja kui poleks nemad, ei suudaks ka nende aju seda vastu võtta, kuidas toimida. Õnnetused lastega – selle koha peal on tume maa, seda lihtsalt ei tohiks eksisteerida ning seetõttu ei suuda me ka ilma olukorras sees olemata, seda taluda või kuidagi ratsionaalselt võtta.

Mu närvidega mängis teine lugu ka, mis tuli täna ilmsiks. Eile sõitsime Mustamäelt Õismäele ja vaatasime, et suur õnnetus on juhtunud, tee on kinni, läksime ringiga, isegi kopter tiirutas pea kohal ja mõtlesin, et oh, on ikka asju toimumas, kui on kiired jõuluajad jne ning inimestel pead laiali. Sinna see mõte jäigi, kuni täna lugesin uudistest, mis siis oli. Seda saavad kõik ise lugeda, ma ei hakka siin trükkima, aga juhtus äärmiselt kohutav ja loll õnnetus! Jällegi, minu süda pidi seisma jääma, noor poiss oli ohver, kellegi laps, kellegi vend, kellegi pereliige. Miks ometi toimuvad sellised asjad? Jälle, sees kiskus kokku ja hing oli valus. Täna, kui sealt möödusin, panid inimesed küünlaid ja minul oli silm märg ning klimp kurgus. Sellised on mõnes peres jõulud ja tõenäoliselt pole enam ükski jõul mitte midagi rõõmsat. Ega ka muu aeg.

Ja samas. Olgu jõulud, olgu misiganes aeg – inimesed koguaeg kihutavad, pead laiali, koguaeg on vaja kuskile kiirustada, kellestki ette minna, nagu oleks nii kiire! Mitte k*rat kuskile ei ole nii kiire, miks seda ometi ei mõisteta?

Iga päev on liikluses olukordi, mis on potentsiaalsed mõrvarid või ratastooli aheldajad, kes need inimesed on, kes seda tekitavad ja mis nende juhmides peades toimub?!

Ei ole vaja vilkuva foori ajal gaasi anda või jalakäijana ruttu üle tee joosta, mida näeb absoluutselt iga päev korduvalt. Jah, ka mitte siis, kui parasjagu tuleb see number buss, kuhu vaja peale jõuda. Jää seisma ja oota uut rohelist ja uut bussi! Suva, et sa jääd tööle või kohtumisele hiljaks, isegi, kui sind vallandatakse, selle kõrvalt, mis kõik võib juhtuda sinu või kellegi teise eluga, ausõna, on küll suva! Ei ole vaja ka ridu vahetada ja pendeldada edasi-tagasi, et, jumala eest, saaks sellest eesolevast autost lihtsalt ette. Mille pärast?! Nii väikesed ja lollid asjad, mis on nii ohtlikud, aga seda ohtu mingis võimuvõitluses ja liiklusraevus ei näe. Mitte miski pole sellist riski väärt, et juhtuks midagi nii traagilist, et kellegi või iseenda pereliige on eluaegselt vigastatud või üldse läinud. Et elu oleks ühe hetkega totaalselt teine ja et sa ei jõuaks oma peas seda ära kedrata, mis oleks, kui oleksin teinud teisiti. Midagi nii lihtsat – oleks lihtsalt, näiteks, oodanud ühe hetke veel või lihtsalt tempot maha tõmmanud ega pidanud võidetud sekundeid olulisemaks. Oleks, oleks, oleks …

Ma olen nii palju käruga jalutades ning teed ületades lausa piinliku täpsusega  auto täielikku seiskumist oodanud. Juhid arvavad, et nad seal tulevad teatud kiirusega, siis ma peaksin juba tõttama, et nad ei peaks täiesti seisma jääma, sest tülikas on, aga saagu aru, et mina ei tea, mis tema peas toimub, mul jumala suva, et ta tuleb natuke aeglasemini. Kuni ma ei ole veendunud, et ta tõesti näeb  mind ja laseb RAHULIKULT üle tee, siis seni ma teele ka ei astu. Seda enam, et käruga minnes on see nikerdamine – vahel ei ole kaldteed, vaid vaja teeservast alla-üles tõsta. Enamus autojuhte absoluutselt sellega ei arvesta, nad kimavad “üle kandade” enne, kui ma teisele poole olen jõudnud. Ei tulda selle peale, et mis siis, kui ma kukun tagasi või käru läheb tõstes ümber, mis juhtus suhteliselt alles mul ühel tuttaval. Nad arvestavad oma peas mingi jalakäija liikumistempoga ega mõtle läbi, nad on oma peas juba uues olukorras, kuskil edasisõidus, kui tegelikult on alles teeületuse lõpp. See on õudne, iga kord hoian hinge kinni, kui Johaniga teid ületan või praegu, olles aegluubis rase, keda rooli taga tõenäoliselt kirutakse, et noh, mida sa uimad, liigu kiiremini. Sellest on neil alati vaja märku anda nii, et kummivilinal peab edasi minema. Mul jumala kama su vilinast ja ärge te mu silme alla üldse sattuge, sest politsei vihjetelefon on mul alati käepärast, ilma naljata. Ma kasutan seda päris julgelt, sest minus tekib tõeline maailmaparandamise soov – see matslik liikluskultuur on üle mõistuse ja kannatajateks on meie pered. Pole seda kiirustamist ja võimuvõitlust väärt.

Ma tahaksin, et kõik sellised ülbitsejad ja etteruttajad käiksid ära mõnes suurlinnas, näiteks Londonis ja veidi aega jälgiksid, kuidas seal asjad toimivad, äkki tulevad ka mõistusele ja võtavad sealsest arvestavast keskkonnast õppust.

Üleüldse, tahaksin öelda, et olge üksteisega arvestavad, austage kõikide elusid ja liikumisi ning olge õnnelikud ja tänulikud oma lähedaste heaolu üle. See, tõepoolest, on hindamatu väärtusega, kui saab lihtsalt naerda, mängida ja igapäevast elu elada, ilma, et hinges miski kriibiks või mured tervise ning hingehaavade tõttu maha murraksid. Ärge unustage, et mitte kunagi ei ole mitte kuskile nii kiire, et seda tavalist ja pealtnäha mittemidagi ütlevat elu ohtu seada ning üleöö hoopis teiseks muuta.

Isegi, kui tundub, et surve on nii suur, teistele jääd ette ja on ju küll kiire – ei ole! Ei pea minema lolluse vooluga kaasa, oleks aeg uus vool tekitada.

Ja kui te näete ohtlikke liiklejaid ning tõelisi arulagedaid ülbitsejaid, siis märgake neid ja teatage sellest politsei vihjeliinile või kui on kiire inimese peatamisega, siis 112. On päris suur šanss, et annate kellelegi edasi õppetunni ja päästate seeläbi elusid.

Liiklusteemaliste vihjete telefon on 612 3000, ärge põdege ega kartke end lolliks teha, nad vastavad meeleldi ja on äärmiselt tänulikud helistamise eest. Samuti hindavad nad situatsiooni ohtlikkust ning vajadusel suunavad 112. Igatahes, meile on nad alati väga tänuliku, sõbraliku ja professionaalse mulje jätnud ning kinnitanud, et võtavad antud auto omanikuga ühendust.

shaketheworld

11 thoughts on “Hing on nii haige ja sees kisub kokku

  1. Loen nagu enda mõtteid, vaatasin ka seda lugu. Kui eelnevatel aastatel olen vaadanud, siis noh lihtsalt on kurb, et igasugu õnnetused juhtuvad aga sel aastal, peale enda poja sündi on emotsioonid hoopis teised, 100x tugevamad, lihtsalt vaatad ja nutad, miks sellised asjad juhtuvad 😦

    Meeldib

  2. Mul ka sama vana poeg täpselt ja nutsin silmad peast eile. Kuidas see vaene laps nuttis ja “ei taha, ei taha” ütles trahheostoomi puhastamise ajal – see oli lihtsalt südantmurdev.

    Meeldib

  3. I feel your pain. Täiesti minu mõtted, mida ma siit loen, kõik, kuni selle käruga teeületamiseni välja. Ma ka ootan, et auto täielikult seisma jääb ja räägin selle olulisusest ka alati oma lastele. Ma ei tea, kas nad kuulevad mind üldse enam, sest ma räägin nii palju asjadest, mis kõik võib juhtuda – miks turvatoolis tuleb ilusti sirgelt istuda, et kiirabiautole foorid ei kehti ja kuidas sa pead 8 korda enne väravast väljumist paremale ja vasakule vaatama. Ma ei oska muud teha, kui ainult rääkida, sest tohutu hirm on. Just see, et poisid. Alati on ju poisid, kellega õnnetus juhtub… see on ajule täiesti hoomamatu, kuidas võib olla nii, et sa kannad neid endaga ja sünnitad ja näed vaeva ja tunned rõõmu ja muret ja uhkust ja suurt-suurt armastust ja siis tuleb saatus ja võtab ta sinult ära. Ohhhh ma ei saa enam kirjutada, mõeldagi ei saa… Oleme tänulikud ja naudime iga hetke, ka neid, mida tegelikult hetkes nautida ei saa. Okei, ta jookseb sul eest ära, kui sa tahad, et ta õueriided selga paneks, aga tal on terved käed ja jalad, et seda teha. Ta jutustab voodis selle asemel, et magama jääda, ajab oiiiiiii kui närvi, aga ta räägib puhtas eesti keeles ja arusaadavalt! Jne jne jne. Emad (ja isad) saavad hindamatu võimaluse lapse sünniga kaasa – võime maailma näha hoopis teise pilguga, kogeda kõike hoopis teisiti ja tuleb olla lihtsalt tänulik ja nautida. Ja teha oma parim, et oma tänulikkust ka universumile väljendada. Ma toetan igakuiselt ühte Holgeri vanust poissi, kes ei hakka kunagi kõndima.. sest muud ma ei oska lihtsalt teha.

    Meil on täna Gregori jõulupidu, ta ise on nii elevil ja tahab näidata, kui hästi tal jõuluetendus selgeks on õpitud. Oi kuidas ma juba ootan, et saaks lasteaeda oma põnnide juurde!

    Liked by 1 person

  4. Mulle läks ka hinge Jussi ja Heinrichi lugu. Eriti, kui näidatakse pilte, millised nad olid enne õnnetust. Krokodillipisaraid valama ei tähenda suurt kurbust, vaid just vastupidist- silmakirjalikku ja teeseldud nuttu.

    Meeldib

  5. Neid annetussaadete lugusid on tõesti südantlõhestavalt kurb vaadata… misasja, isegi mu abikaasal olid Jussi loo peale silmad märjad.
    Aga sinu arvamusele, et see on liiga kommerts ja kas riik ka “annetab”, tahaks ma vastata, et nende inimeste häda ja kurbus on nii suur ja tõeline riigi abita või ilma. On nii palju inimesi, kes annetavadki ainult pühade ajal. Mina ei arva, et selles midagi vale oleks, et igal pool jooksevad numbrid 5€, 10€, 25€. Jumala eest, see on nendele peredele nii suur abi ja jõule tulebki nende heaks ära kasutada.

    Meeldib

    1. Ei, seda ma ei mõelnud, et nende poolt see kommerts oleks, sest loomulikult on nende mure suur. Lihtsalt, et jõuludeks kuidagi koondatakse kõik need heategevusprojektid ja seda mõtlesingi, et jõulud või mitte, see on nende igapäev.

      Liked by 1 person

  6. Mul oli terve eilne päev täielik tunnete virrvarr. Raev vaheldus kurbuse ja jõuetusega. Panin samuti poole pealt need videod kinni ära ja nutsin. Ma ei suuda ja ei taha selliseid asju mõista. Minusugune ei suudakski selle kõigega toime tulla. Need vanemad on minu silmis kõige tugevamad inimesed maailmas! Ma annaks ükskõik mida, et seda valu leevendada.

    Liked by 1 person

  7. Mul on selle jõulude-ajal-kogume-annetusi teemaga viimasel aastal nii läinud, et mulle tundub, et justkui muul ajal neid lapsi ja täiskasvanuid, kellel on puue või mõni raske haigus või on nad muul moel puudust kannatavad, ei eksisteeriks. Justkui ainult aasta viimasel kuul, et siis kõik teised, kes on terved ja (materiaalselt) paremas seisukorras, saaks neid aidata.
    Muidu asusin eelmisel aastal lastefondi püsiannetajaks, sest tundus kuidagi vajalik.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s