Ei sünnita, vol. 2

Kui arst 19.12 mulle uue aja kirja pani, siis muigasin sisimas, et jaajah, ma olen selleks ajaks juba ammu sünnitanud. Täielik deja vu selle ajaga, kui Johani ootasin ja iga uus arstiaeg oli mu jaoks ulme – niikuinii ju sünnitan.

PÄRIS SÜNNITAN!

Mul on see tunne, nagu igal lõpurasedal, et sünnitamine, mis see veel on? Seda ei tehta niisama, see on ikka kuskil kättesaamatus kaugustes mägede taga ja läksin niisama paksuks, olen niisama mingi väeti ning nii elu lõpuni.

Alles ma arvasin, et lõpp selliseks ikka ei kujune, sest ma ei oota sünnitust, mõtlesin, et ah, tuleb, millal tuleb, ma kannatan ära. Aga kui ma täna jälle end veerand tundi voodis läbi põrguvalude tahtsin ümber keerata, et saaksin üles ärgata, sest laps juba ammu kisas, et noh, ärka, tee putru ja värki, vot siis tuli kopp nii ette! No nii ette, et ängistusest tuleb pill lahti – nagu saamatu ja kasutu ema, keda Johan ei vääri. Kohutav tunne!

See valu on selline … ma ei teagi, luud, lihased, põis, kõik naisteasjad – kõik on otsustanud korraga krambitada ja tekitada tunnet, et rebenevad lihtsalt küljest ära. Jalad tulevad ka otsast ära, selline tunne on iga päev. Ma ajan end istumast püsti nii, et jalad nii harkis, kui võimalik, kõht ees ja käsi selja peal – nii, nagu USA filmides, mida kõik naeravad, et ei ole nii ja issand, kui üle pingutatud. Ma võin enda põhjal öelda, et vähemalt osadel on küll nii ja kui mitte paljudel, siis minul ja USA filmis on nii. Sest nii valus on.

Kui ma praegu selline häda olen, siis kuidas ma sünnituse peaksin üle elama, see tunne on. Iga päev ei ole seda janti nii jubedalt, aga täna on nii kohutav tunne, et on. Hing kinni, süda paha kõigest sellest. Ja pääsu ei kuhugi.

Joon nõmmliivateed ja vaarikateed läbisegi, et sisemised lihased ja kõik värgid muudkui pehmeneksid (pidavat seda tegema) ja et sünnitus tuleks kergem, kiirem ja algaks võimalikult ruttu. Noh, olen üle nädala vist iga päev neid joonud ja eks see siis näha ole, kas on etem sünnitus. Hetkel väga lubav see olukord ei tundu olevat.

Käin ka soojas vannis, mis peaks ka kõike lõdvestama ja teen seda ka iga päev. Eile otsustasin läbi valude koristada ja tuuseldada nii palju, kui võimalik, et oleksin liikuv. Sellest tavaliselt ei tulegi muud, kui järgmise päeva invastumine.

Rasedus ei ole mulle. Päriselt. Kes on pikemalt mu blogi jälginud, need teavad, et ei olnud eelmine kord algusest lõpuni mulle, ei ole ka seekord. Pole mingeid komplikatsioone, mis päriselt ohtlikud oleksid või erimeetmeid nõuaksid, aga ma ei naudi absoluutselt seda seisundit. Ma olen sada korda parema meelega sünnitusvaludes või titeeal magamata (ja oi, need on rasked asjad), aga rase, see on mingi muu tase. See on pikk halvatuse aeg minu jaoks, ma pole iial kasutumana ja kohmakamana end tundnud.

Ma tean, et on nii palju neid, kes seda ei mõista, et kuidas saab lapse saamisest nii mõelda, aga ma ei oskagi lahti seletada – lapse saamine ja rasedus oleksid minu jaoks justkui kaks erinevat asja. See tunne ei tulene sellest, et lõpp on raske. Minu jaoks on rasedust algusest peale raske, sest ma tahan end täiesti kapseldada kuskile kookonisse, kuidagi nii tundlik tunne tuleb. Kuna elama peab tavaelu edasi, siis see vist ajabki närvi, mis mõttes ma saan elada tavaliselt edasi, kui ma igal sammul mõtlen, kuidas miski lapsele mõjub, kuidas ta võiks ikka püsima jääda ning loen päevi, et enneaegsena ei sünniks. Nii pea 9 kuud jutti, see hakkabki ajudele. Ma ei saa mitte midagi selle aja jooksul teha, mida olen harjunud tegema – kiiresti liikuda, kõike süüa, kõike nuusutada jne. Koguaeg on mõttes see, mis mõjub halvasti, mis kutsub sünnitust esile jne. Ma täiesti teadvustan endale, et see võib olla vaid minu probleem. Rääkimata reaalsetest füüsilistest vaevustest, nagu enneolematu väsimus, iiveldus ja muidugi, lõpuvalud. Ja see paistes, kohmakas, kole tunne, mis minul rasedusega kaasneb.

Nagu tuli hunnik kommentaare mingi aeg Pere ja Kodu veebis avaldatud postitusele, et ärgu ma tehku üldse lapsi, kui rase olla ei taha ja miks ma siis rasedaks jäin üldse ja sellistele ei tohi lapsi anda, mis teda vägistati vä.

Päris vastik on lugeda ja teada on, et kommentaare ei tasugi tegelikult lugeda, sest minus tärkab selline äng, et kelle keskel me elame, kes ei suuda teisi mõista või nii halvasti ütlevad. Aga no, nad ei saa aru, et lapse saamine ja rasedus on erinevad asjad minu jaoks. Laps on terveks eluks ja ma ei ütle kunagi, et ma kahetsen lapse saamist või et see ei ole minu jaoks. Ma ütlen, et rasedus on seisund, mida ma ei naudi, see on mulle, eelkõige vaimselt, väga raske aeg. Ja vaimne pool ei ole vähemtähtis, kui füüsiline. Minu meelest seda enam, et hoolimata sellest tundest, olen ikka uuesti rase ja soovin lapsi, näitabki, et ma olen valmis end nö ohverdama laste saamise nimel ja ma olen justnimelt õige inimene lapsi saama, mitte, et ää, paha on, ma enam ei tee.

Mida iganes, mu püüdlus seda lahti seletada neile, kes seda ei tunne, ongi mõttetu tegelikult, aga selline tunne on, et tahaksin selle sõna kuskile lendu lasta – kes tunnevad ka sama, saavad lohutust, et keegigi neid mõistab ja see ei tee neist halvemaid emasid ega pane lapsi vähem armastama. Teiste jaoks on akna nurgas rist või telefonis back nupp – pange kinni, asi klaar. Pole vaja kobiseda, kui mõttetu jutt ja kui loll eit.

Ehh. Sünna tuleb 18.12 ja jõulud tulevad. Mõlemad sündmused on minust kuidagi eriti kauged sel aastal, sest on ainult ühe inimese sünna, keda ma ootan. Kõik muu on lihtsalt mingi lisa. Ma nii lootsin jõuludeks ühele poole saada ja ega pole kindel, et saan, sest tähtaeg on 17.12, vabalt võib venida pea 42. nädalani, ehk 2 nädalat kauemaks. Johan sündis 10 päeva peale tähtaega, mis oleks hetkel 27.12. Et no, viimasel raseduskuul, et ma selle meelde jätaksin, kui peaksin veel kolmas kord ka kunagi rase olema, on KÕIK võimalik ja ei saa eeldada, et teine tuleb varem, olgu mis aeg tahes vahet. Nii et ei tasu arvata, et ah, ei pea topsikut enam viima või arstil käima. Tuligi meelde, et pean apteegist uue topsi ostma, sest ma rohkem neid ei varunud – arvasin ju, et sellega ühel pool.

Niisiis, saite teada, et hoolimata vaikusest blogis, ei ole ma endiselt sünnitamas. Sellest ka see vaikus, sest mitu “oo, ikka veel ei sünnita ja raske on” postitust üks inimene ikka jõuab teha, onju.

stillpregnant

 

20 thoughts on “Ei sünnita, vol. 2

    1. Mina oleksin rõõmus, kui tal ei peaks emaga ühel päeval sünna olema. Või jõuludel 😀 Aga ok, kui talle sobib, siis ma oleksin sellise kingitusega muidugi ülirahul 🙂

      Meeldib

  1. Palju jaksu sulle!
    Ma just eile käisin üle pika aja su blogis piilumas, et kas juba uus beebi käes… õhinal jutustasin mehele, et peaks peagi beebi tulema ja nii ootan. Nagu ise ootaks… ma vist imelik! Mu poiss on Johanist paar kuud vanem ja sama nunnu ning asjalik kui sinu oma. Endal on hirmus beebiisu peal, aga aega selle kiire asjaga on. Seega pean õhinal sinu beebit ootama ja kadestan sind ning tulevikus su poisse, kellel koos hea kasvada!
    Sega jõudu, jaksu ja kõike kaunist! Oled ütlemata võimas naine! 🙂

    Liked by 1 person

  2. Mina saan täiesti aru Sinust. Ma ise pole küll kunagi lõpuni rase olnud aga rasedused on kõik mu jaoks rasked olnud. Aga sünnitused kerged.
    Jõudu ja jaksu lõpuspurdiks ja varsti kohtudki oma armsa imega 🙂

    Liked by 1 person

  3. Oeh, ega siin väga lohutada ei saa. Lihtsalt erinevad organismsid reageerivad rase olemisele erinevalt ning “heade inimeste” kommentaarid teemal “mida sa vingud, ega rasedus haigus pole…” saada otse pikalt. Kui raseduse ajal on kehv siis tulebki seda lihtsalt võtta kui paratamatust, mis õnneks on siiski ajutine 🙂
    Aga loodan, et päris aastavahetuseni sul siiski ei lähe. Ka lapsukesel endal ka lihtsam kui jõululaupäeval sünnipäeva pidama ei pea 🙂

    Liked by 1 person

  4. Armas Lilli, jaksu sulle võiduka lõpuni! Ma käin samamoodi piilumas, kas oled juba kergemaks saanud.😊
    PS. Lohutan, et sa pole üksi, kellele rasedus ei sobi. Minul on kõik rasedused rasked kanda olnud ja paar tuttavat ka, kes väidavad kui ühest suust, et olgu see sünnitus nii valus kui tahes, saab tehtud. Aga vaata rase olla võiks lapse isa hoopis. 😄

    Liked by 1 person

    1. Nojah, kui rasedad naised kõik ära kannatavad siis mehed ei saagi teada kui raske see tegelikult on. Alles siis kui streik toimub, alles siis saadakse aru et midagi on viltu. Osad kohusetundlikud naised veel viitsivad lasta end paksuks pista ja rase olla, aga ka need vinguvad.

      Meeldib

  5. Kuue kuuga juba meelest läinud see raseduse värk 😀 Et kas ikka olin või sadas see laps mulle kuskilt taevatähena otse sülle. Vaatasin kiirelt pildid üle – ikka olin. Uskumatu, mis maakera. No täitsa naljakas lausa vaadata, kui ebaloomulikuks see keha moondub lõpuks 😀 Mind ajas nii närvi ,et mitte miski enam selga ei mahtunud. Ma mudu tahtnuks teist last kasvõi hambad ristis 2 nädalat üle kanda (nagu esimestki), aga tõsiasi, et ma ilmselt pidanuks siis voodilina keskele augu lõikama ja selle üle pea tõmbama et arstile minna, algatas beebiga läbirääkimised ja ta otsustas mind piinlikust arstilkäigust säästa ja mõned päevad varem ära sündida. Palju jaksu sulle lõpuni olemast! Väikse lapse kõrvalt raske, tean. Mul oli lõpus päevi, mil ma lihtsalt lesisin diivanil pikali, poolunes, niiet laps mängis omaette ja vahepeal käis mind sikutamas ja midagi oma pudikeeles küsimas jms. Ega see just hea tunne polnud, aga lihtsalt jaks oli mõnel päeval nii otsas. Rasedus on ikka paras ulme, kui sellele süvitsi mõtlema hakata. Ainus lohutus sulle tõesti, et varsti on kõik. Pea vastu, püüa helgeid mõtteid mõelda. Sul on palju kaasaelajaid. Lõpuks on kõik hästi ja see on peamine! Tubli oled.

    Liked by 1 person

  6. Nägin öösel unes, et sul tulid veed ära ja ei teadnud, mida suurest õnnest ja kergendusest ära teha. Keksisid ringi nagu nalja 😀 A ära küsi, miks ma sind unes nägin 😄 Liiga palju su blogis istunud vist. Eile just lugesin seda sinu teise raseduse algust ja nagu eilne päev oleks olnud. Aga tegelikult ikka pikk tee ära käidud 🙂 Olen ise ka oma mõtetes ajas siia-sinna liikunud ja vahel kui ikka tuleb arusaam, et kuule, ma olin juba siiiiiiiiiiis ja siiiiiis ja isegi SIIS rase, tekib küll tunne, nagu terve elu kestaks see värk. Tagantjärgi kõik nagu vaid üks silmapilgutus. Varsti nad mõlemad sul juba mitme-aastased ja mõtled, et kuhu see aeg kadus kõik. Ja noh, kuskil6 kuud peale teist last hakkad vaikselt mõtteid mõlgutama kolmandast 😀 😀 😀 Lugesin enda blogi ja ma olin esimese trimestri ajal vandunud, et peale teist ma kolmandat ei taha! Vale jutt puha! Tahan! Aga oma vaimse tervise huvides ootan veel selle kiire asjaga 😀
    Kas sa muidu teavitad meid, kui haigla poole teel oled vms või kirjutad alles siis, kui kõik möll möödas? NIisama huvitab, sest noh, põnev on koos sinuga oodata. Nagu enda oma ootaks, aga hea ja mugav, ise ei pea rase olema 😀

    Liked by 1 person

    1. Täiega see tunne, et alles jäin ja samas mõtlen, et no jeerum, terve aasta ju rase olnud, st see tunne on küll. Nii et üldse ei tea, kuhu aeg kaob 😀 aga ma arvan, et annan teada, kui on sündinud, ma ei tea veel. Eelmine kord mõtlesin, et oh, teen postituse, et olen teel või valudes, aga no mul oli röökimisega tegu, ei jõudnud 😀

      Meeldib

  7. Ma soovitaks valusatele liigestele/külgedele jne pipraplaastrit. Ei pea tervet suurt latakat panema, piisab paarisentimeetrisest ribast. Raseduse ajal täiesti lubatud, ravitsen end ise ka juba tükk aega niimoodi ja no annab leevendust.

    Liked by 1 person

  8. “ma olen valmis end nö ohverdama laste saamise nimel ”
    Loodus on naise piisavalt rumalaks teinud, et hävitab isegi iseend aga tung lat saada ja geene jätkata on nii suur 😅 mehed on tõesti targemad.

    Meeldib

  9. Minul on Lilliga ühel päeval sünnipäev. Mulle nii meeldivad need inimesed, kellega mul on sünnipäev lähestikku. Nii hästi kirjutad, Lilli! Mulle meeldis rase olla, esimene sünnitus oli raske, teine mitte. Ja mu lastel on umbes samasugune vanusevahe. Ema on päris hea olla! Vanaema olla aga veel parem! Ilusat lõppu sulle Lilli!

    Liked by 1 person

  10. Ma olen vist täna üks neist, kes ütleb, et rasedus oli nii raske, et ma enam ei soovi seda läbi teha. Mul oli seis eluohtlik ja olin haiglas. Õnneks hakkasin varem sünnitama ja laps oli terve, aga ma elasin enne seda meeletutes piinades. Ma nt ei saanud hingata nina kaudu ja vajasin operatsiooni…mul oli neerupais, mis tegi sellist põrguvalu, et ma ei saanud magada ja lugesin sekundeid sünnituseni. Nende asjadega olin siis haiglas.

    Tundub nagu ah mis see ära pole, aga ma võin öelda, et see oli piin kõige kõrgemal tasandil.

    Sünnitus oli võrreldes sellega ikka ülimalt lihtne. Ütlesin kohe peale sünnitust mehele, et ennem ma sünnitaks kümme korda, aga rase olla….

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s