Ei sünnita

“Ei sünnita” on mu viimase aja põhivastus. Ema aeg-ajalt ikka küsib, et Lilli, mis sa teed, kui näeb, et pole ammu netis olnud ja siis vastangi “ei sünnita”. Ehk siis teile ka, kui huvi on – ei sünnita.

Seekord mind ei häiri need “noh?!” küsimused, Johani oodates häiris hullult, lausa vihastasin, et no küll te teada saate ja jätke mu hing rahule. Eelmine kord oli lihtsalt esimene kord, see oli minu jaoks väga eriline, aga hirmuäratav ning tahtsin seda ainult meile hoida, sest ma ei teadnud, kuidas kõik läheb või kuidas üldse millessegi suhtuda. Enda koju ka kedagi ei tahtnud, ette ei kutsunud, et olete kõik oodatud, pigem ütlesin selgelt, et keegi ei ole oodatud – mul oli vaja enda aega ja hingetõmmet, et olukorda seedida ning näha, mis see titega elu on. Seekord võtan vabamalt ja tunnen, et tore, kui uuritakse. Võib-olla seetõttu ka, et seekord, olgem ausad, ei oota ma nii õhinaga sünnitust.

Võib öelda, et olen tahtnud mitu korda blogida oma tunnetest, et jääks mingi märk, mida tunnen, aga need tunded muutuvad nii kiiresti, et ei jõua läpaka taha – ühel päeval olen nii surmväsinud ja valudes ning kardan sünnitust, kõik viib stressi. Järgmisel päeval on mega energia (või siis pool päeva on energia), et oh, kõik on äge, võiks selle ägeda tundega nüüd sünnitada, mis see ära ei ole.

Kui rääkida füüsilisest poolest, siis see tunne, et miski on nii all kui all ja kohe välja tulemas, on mul juba mitu nädalat, kuigi arvasin, et korduvsünnitajal see nii kaua ei kesta ja on kiirem minek. Nädalaid on hetkel (*vaatan äpist, sest peas ei ole) 38+4 ja eriti õudus oli praegu see, et kirjas oli: 10 days left. Oijah. Ma olen harjunud seal mitmekümnetes numbreid nägema. Ok, hakkasin kartma.

Ma ei tea ise ka, mida ma kardan! Kas ma kardan valu ja sellega hakkamasaamist? Samas, ratsionaalselt mõeldes, ma tean, et ma saan hakkama, kõik saavad ja ma juba sain ju hakkama. Pealegi, teine sünnitus, väike vahe, äkki on ikka etem, kui esimene. Siis ma kardan seda, kuidas Johan vahepeal meieta toime tuleb. Täiega kardan! Ta on kuidagi nii muutunud ja nii iseteadlik, aga samas on järsku võõrastama hakanud.

Eile tuli õde külla, kes tuleb ka lapsehoidjaks, kui sünnitama lähen ja kellega muidu nad mängivad, kõik tore. Aga eile oli Johan järsku kramplikult minu ja Jaanuse küljes, nutab ja kardab teda. Tükk aega moosisime ja kolistasime oma klotsidega, et ta üles soojeneks. Ma tean, et sellises vanuses lastel tekibki see omanditunne, kes on oma, kes mitte, keda häbeneda jne. Ja suur spurt iseloomu ja kõige muu osas. Aga seda enam hirmutab, et sellisel tundlikul ajal kaon ma paariks päevaks (loodetavasti mitte rohkemaks) ära ja tulen tagasi, uus beebi kaenlas ning Johan, kes on harjunud minu süles olema, millal iganes ta tahab, peab järsku oma kohta jagama. Ühesõnaga, ma kardan tema pärast ka, aga see on normaalne tunne, nii palju kui enda beebigrupist lugenud olen – pole ma ainus väikelapse ema, kellel on need tunded seoses sünnitama minekuga.

Muude asjadega on nii, et kuidagi kõik on kaootilisem, sest see tunne on koguaeg, et ah, saab hakkama, ei tasu üle mõelda. Näiteks, voodit hakkasime alles täna kokku panema, kuigi Johani oodates oli ammu juba koos.

Voodiga oli see lugu tegelikult, et saime tasuta ühe pooltuttava kaudu hällifunktsiooniga voodi, mitte selle väikese hälli, vaid ikka standardmõõdus 60*120 cm. Ta hoiatas ka, et eks paar täket siin-seal, uue välimusega kindlasti ei ole, aga meil oli ükskõik, peaasi, et toimib ja hällifunktsioon on eriti tore. Mäletan hästi, kuidas Jaanus viimases hädas pulgavoodit kiigutas, sest no Johan ja magamine on vist kõigile püsilugejatele tuttav teema – need kaks mõistet ei käinud kokku. Igatahes, voodi tõime ära juba ammu, see oli osadena, mitte terves tükis. Mingi aeg hakkasime kokku panema, et seisukord üle vaadata ning avastasime, et timmida on seal omajagu.

Kuna me alustasime voodiga jamamisega päris hilja, oma kohta, kus seda korrastada, ei ole (korteris ei taha värvida ja toksida liiga palju), kuigi olema suured isetegijad ja parandajad, siiski võtsime vastu otsuse, et peaksime ikka uue voodi hankima, arvestades, et meil võib lihtsalt kiireks minna. Tegelikult ongi kiire, sest aasta lõpp ning Jaanusel tööga on ka väga tihedad ajad. Voodi ise on väga armas, kuid vajaks üle värvimist (pole hädavajalik, muidugi) ning liimimist, sest veidi ujub ning tapid olid lahti, otstes oli paar kohta, mis oleks vaja tugevamini kinnitada ning liimida. Samuti vajab paari liistu juurde üldiseks tugevuseks, otste ühendamiseks. Ühesõnaga, ei midagi ületamatut tegelikult ja mul on kahju, et sellest voodist loobusime, sest mulle tõesti meeldib ise nokitseda. Oleks vaid veidi rohkem ruumi ja aega ning oleksin ma veidi vähem rase 😀 Otsisin ehituspoest juba ökovärvidki välja, sest ma ei tahtnud suvalise värviga beebivoodit üle teha. Igatahes, see voodi on nüüd täitsa saadaval ning kui kellelgi on voodit vaja, tahtmine selle kallal nokitseda ja tuunida, siis annaksime ise ka tasuta edasi. 

Aga jah, polnud enam voodit! Ega midagi, kurtsin perele, et vot, nüüd tuleb üks katsikukingitus ja muud midagi ei taha (ei jõuludeks, sünnaks, mis on 18.12, ega ka katsikuteks) – lihtsalt oleks tore, kui saate kambaga ühise kingituse teha ja voodi kinkida. Mul oli kindel soov saada häll-voodi, nagu oli see teinegi ning selle ma eile ka sain.

Voodi on enam-vähem koos, kuid pole halba ilma heata – peame mingeid kruvisid ise ostma minema, kuna pesukasti või sahtli kruvid ei vasta tegelikult sellele suurusele, mis vaja – masstoodang, mis teha. Aga põhimõtteliselt on nüüd voodi koos ja kui peaks ka täna sündima hakkama, on lapsel koht, kuhu ta magama panna. Madrats ootab juba ammu oma aega, selleks on kookos-tatar madrats, mis on ikka nii kõva. Ostsime Johanile suvalise porolooni mingi aeg asemele, et oleks pehmem ja mõnusam, kuid vastsündinule on kookos-tatar vast ok ja kuna see meil seisis niisama, siis läheb uuesti käiku. Kõikidel madratsitel on veekindel kummiga lina alati peal, niisiis, sisu peaks ka enam-vähem olema, niiskust ei ole saanud, mida kookos-tatar madrats ei kannata.

Vankri tellisin ka lõpuks see kuu ära ja kui kohale jõuab, siis räägin lähemalt. Etteruttavalt võin öelda, et kaalusime, katsusime paljusid variante, küll üksikuid, küll kahe lapse variante, küll mõtlesin seisulaua ning kandevahendi peale jne, et kuidas kahte väikest korraga sõidutada nii, et see oleks kõigile ohutu ja mugav. Lõpuks jõudsime järeldusele, et üks ja universaalne peab tulema, ei mingeid eraldi turvahälliraame, eraldi käru, eraldi vankrit, sest siis minul üksi lastega õue minek on üsna võimatu – Johan ei ole veel aasta ja 5-kuusena see, kes ilusti seisulaual või istmel püsiks. Ning rahalises mõttes oli see kõige mõttekam ost, kuigi üle pika aja sai tellitud uus ja kallis asi – lihtsalt sada eri asja, mille kasutamine on mulle ebamugav ning tõenäolselt seisma jäävad, ei tundunud meie elukorralduse juures mõistlik ning majanduslikus mõttes oleks olnud raiskamine. Valituks ostutus Bugaboo Donkey Duo 2, mille tellisime Scandikidsist.

Nagu ütlesin, kui selle kätte saame, siis räägin kõigest lähemalt, miks just see, miks ma kasutatud varianti ei võtnud ning mõtlesin võrrelda ka näiteks Emmaljunga Double Viking 735’ga, mis oli meie teine valik, mida uurisin ja käisin testimas. Tõsi küll, algul oli esimene valik, sest olin kindel Emmaljunga pehmuses ning vastupidavuses, kuid proovides ning poest infot saades mõistsin, et see jääb valikust välja.

Aga jah, kõigest siis, kui asi käes.

Et siis need suuremad asjad on ka peaaegu lahendatud.

Nüüd jääb üle vaid sünnitada ja loota, et kõik kulgeb hästi, kõige pisem on terve ja mina mõistuse juures. Joon aga hoogsalt vaarika- ja nõmmliivateed vaheldumisi, mis pidid emakakaela pehmendama ning aitama kaasa kiiremale sünnitusele, nii et fingers crossed, et oleksin seekord siis äkki see sünnitaja, kes hingab lapse välja või et oi, nii kiiresti läks, hea, et haiglasse jõudsin.

Raudselt sünnitan veel aasta lõpus, kõvasti üle tähtaja ja esilekutsumisega. See oleks tõeline Murphy mulle.

the-end-is-near-18019713

17 thoughts on “Ei sünnita

    1. Eks ma mingit sellist kommentaari juba ootasingi. Õnneks on mul vabadus avaldada seda, mida ma valin. Seda, mis tingimustel, kelle abiga, kuidas selle vankri saame, ei pea ma selgitama, kui ei soovi. Nii, et jah, aru ei hakka andma, võin vaid öelda, et see oli kuude kaupa vägagi planeeritud otsus ning sellest, miks just selline valik, mitte mõni muu või eelmine, saabki lugeda siis, kui õige aeg.

      Meeldib

  1. ehh, no ei pea sa kellegi ees oma otsuseid pöhjendama 🙂 samas, mina (kes ma olen ilge kooner ja püüan säästa igast otsast :D) olen siin igapäevaselt pikalt kärutades just nii möelnudki, et KUI peaks olema kaks väikest inimest peres, siis mitte ühelgi moel ilma sellise kulutseta ei saaks. ei saa ju ühekaupa jalutamas käia lastega (pole ühte kellegi juurde jättagi – lisaks oleks see totter :P). seisulaud…kuigi paljud kasutavad, siis näiteks mina isiklikult ei viitsiks poolteist-kaks tundi kuskil SEISTA 😛 – ja mul on ometi seismine käpas ju. olen väga lähedalt ka näinud erinevaid variante ja ma olen täiesti veendunud, et kaheinimesevanker on köige möistlikum asi üldse 🙂
    ja no rahulikku meelt sulle! 🙂

    Meeldib

    1. Täpselt nii, kui oleks veidi vanem laps, siis oleks küll seisu- või istelaud mõeldav, aga hetkel kindlasti mitte. Ning ühe kaupa ei saa õues käia jah, kes siis teise lapsega kodus on jne. Igatahes, aitäh! 🙂

      Meeldib

    2. Mul oli laps 1a11k kui sündis teine ja no ta oli täitsa valmis seisulaual seisma. Raseduse lõpuni kärutasin teda veel, kui oli vaja kuskil kiiremaid või pikemaid käike teha. Siis juba nägin ära, et ta tüdines sellest lihtsalt istumisest ära ja tahtis välja, ise liikuma. Aga seisulaual tunneb ta justkui mingit suuremat vabadust. Üle 40 minutilisi käike pole teinud ja selle aja on suutnud ilusti ka ära olla. Kasutan seda sõiduaega lapsega suhtlemiseks, mida kahe lapse krvalt enam nii naljalt ei teki. Kommenteerin asju, mida teekonnal näeme, kordame mingeid õppimisel olevaid asju, kuulan ta enda mõtteid jms. Kui seismisest väsib, on tal võimalus kõndida. Vahel ta kükitab seal mõnda aega, või keerab ennast laual näoga minu poole. Kumbki variant ei sega mul edasi liikumast. Aga eks jah, lapsed on ikka erinevad. Johan veel pisike ka ja ilmselt selline kahe lapse vanker ongi parim valik, et edaspidi elu kuidagi pooleldi halvatud ei oleks.

      Liked by 1 person

      1. Poole aastaga oleks Johan ka kindlasti juba asjalikum, aga hetkel ta on alles aasta ja 4-kuune, varsti viiene, vähemalt mingiks ajaks on meil vaja kahe lapse vankrit kindlasti, et ise ka liikuma saaksime. Bugaboo ongi ses osas hea, et saab kokku ühe lapse variandiks lükata ning järelturul on ka kuum kaup, kui hiljem müüa otsustame, selge see, et ükski variant ei ole igavene ja Johanil ongi suur arenguhüpe käsil 🙂

        Meeldib

    1. Jaa uurisin, aga ei meeldi. Enamustel üldse see, et esiteks laiad, teiseks ühine turvakaar, aga tahan vaid ühte istumisosa ja turvakaart kasutada ning vankrikorv jääb näoga väljapoole. Mulle on oluline SSS võimalus.

      Meeldib

      1. Ahah! Eks ta nii on, et algul tundub valikuid palju, aga kui spetsiifika paika panna ja reaalselt uurima hakata, siis langevad paljud variandid ära.

        Meeldib

  2. Tere! Tahtsin lihtsalt takka kiita, et see Bugaboo on väga hea variant. Palju parem kui Emmaljunga, olen mõlemat üksjagu proovida saanud. Üks hästi mugav variant on veel Bumbleride indie, kuigi jah, ta ei näe nii moodne välja aga muidu on sama mõnus vähemalt kasutada.
    Aga ägedat sünnitust!

    Liked by 1 person

  3. Et su oma sünnipäev on 18. dets? No siis on ju tõenäosus oma sünnipäeva sünnitades pidada? 😀 Mul nt just nii juhtuski. Ise olen pool elu imestanud, kuidas mu sõbranna on oma emaga samal päeval sündinud, et kuidas üldse nii juhtuda saab. Ja siis juhtus hoopis endal jah, ja sõbranna naeris kohe, et vaat, kes nüüd imestab!! Lahe. Aga elab ja näeb, kuidas ja millal sinu pisi otsustab tulla 🙂
    Mäletan ka seda tunnet, kui nägin, kuidas TA-ni päevi järjest vähemaks jääb, kuni ühel hetkel küsisin mehelt, et suudab ta uskuda, et 10 päeva pärast on beebi juba käes!? Kah nagu veidi kõhe tunne. Samas kuidagi nii võimas teadmine…. et kohekohe on toimumas jälle need suured elusündmused. Beebi ei oodanud aga seda 10 päevagi enam ja tuli veidi varem.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s