Roheline ja kasutatud postitus

Alles oli taaskasutusnädal või kuidas iganes seda ei nimetatud ja päris mitmed blogijad tegid sellel teemal postitusi (ok, nägin Henry ja Malluka omi, aga raudselt oli keegi veel).

Mõtlesin ka, et teeks, sest taaskasutus on minu ja Jaanuse jaoks nii-ii-ii tähtis teema. Me oleme selles osas veel lapsekingades, aga no igati taaskasutuse poolt. See, et see nädal on läbi, ei tähenda, et ma ei võiks sest enam kirjutada – ma olen nii taaskasutuse fänn, et võiksin sellest koguaeg jahuda, niisiis, panen mõned oma mõtted ka kirja.

Oli aeg, kuskil 90-ndad või milleniumi kanti, mil oli piinlik tunnistada, kui sul oli kuskilt kaltsukast saadud asi või vanema õe pluus seljas, nagu iu, mingi vaene oled või? Piinlik oli ka seda tunnistada, kui olidki vaene, kõigil oli vaja näidata end rikkamana, kui nad tegelikult on, kuigi, no milleks? Või kui nad ka olid rahakad, siis igal juhul ei tohtinud see salajaseks jääda – peab näitama, et raha on ja see andis justkui mingi staatuse, kuhu “vaesed” ei küündinud.

Ma ei saa seni aru, miks peab rahaga kuidagi hooplema või end mingite in-your-face brändidega ehtima, et näidata ainult seda, kui palju see maksis või kui palju keegi kulutada jõuab. Ja eks neid näitajaid ning valehäbi tundjaid on tänapäeval ka, mitte ainult noores ja “uusrikkas” aastatetaguses Eestis. Ma päris tõsiselt ei mõista seda teemat.

Nüüd on mul hea meel tõdeda, et maailm saab aina teadlikumaks, taaskasutus ei ole häbiasi, vaid vastupidi, rikkuse näitamine paistab odav ja matslik – midagi hakkab vaaaaaiiikselt-vaikselt paika loksuma (või äkki mulle ainult tundub nii?)

Aga siiski. Teatud inimesed on endiselt seda meelt, et kasutatud asja ei tasu osta, ise parandada on tülikas ja aeganõudev – muudkui ostavad ja ostavad, aga ära ei tarbi. Jah, ilma nendeta ei oleks ka järelturgu, aga olgem ausad, ostmisega minnakse ikka vahel väga liiale.

Mul on tunne, et need teatud inimesed ei oska lihtsalt kasutatud asju valida, sest nad arvavad, et kõik on kellegi vana, kulunud ja häbiväärne, nagu oli 90ndatel. Samas, need samad inimesed on valmis tellima hunnikute viisi Aliexpressi odavat jama. Kuigi kiri “made in China” oli ka ju väga piinlik. Täiesti paradoksaalne nähtus minu jaoks! Ma ei suuda sealt tellida! Mul on tehtud konto, olen vaadanud ja surfanud, et oh saan odavalt, aga ei, miski hoiab mind nii tagasi, sest see on kuidagi nii vale, mu südametunnistus ei lase sealt osta. See keemiahunnik ja tohutu saastamine träna/tootmise näol! Ja Johanile ei paneks ma iial neid asju keha lähedale.

Ilmselgelt on mul enda viimase aja taaskasutusnäitena välja tuua lapseasjade ostmine – ma ei osta mitte kunagi Johanile mingit jama, ebakvaliteetset asja lihtsalt seetõttu, et on odav. Aga ma ostan enamasti järelturult, sest, esiteks, see on tõepoolest odavam, teiseks, lapsed ei kasuta neid asju nii kiiresti ära, kuna nad ju kasvavad välja ja kolmandaks, igasugune keemia on sealt ammu juba läinud. Ning, oh üllatust, ma saan hea asja!

Ma teen alati põhjaliku eeltöö, mida ma üldse tahan. Oletame, et talveriided. Ma ei osta Johanile midagi suvalist, ma otsin välja väga hea kvaliteediga asjad ja brändid ning siis sööstan järelturule, kus tavaliselt on need samad asjad täiesti olemas. Näiteks, Johanil on üks ülihea Didriksonsi talvekomplekt, mis oli Lastekirbukas, täiesti uus, sildid küljes, pikendatav suurus (pikendused veel kinni, sest uus) ja 160-170 asemel, mis ta originaalis maksab, maksime meie vist 40 kokku jope ja püksid (taaskasutuse kohta isegi kallis, aga igati väärt, meil ju teine jumpstükk veel riietada). Tegemist on kvaliteetsete riietega, mida lastel on kasvamiseks ja liikumiseks vaja, ma ei saa kvaliteedi pealt kokku hoida, küll aga saan raha kokku hoida. Samuti on tal üks Polarn o.Pyret kombekas selleks talveks, jällegi Lastekirbukast, poole odavam, kui Didriksonsi komplekt. Eelmisel kevad-suvel-talvel olid samuti Pop riided, nii meriino aluskombekas kui pealisriided – kõik järelturult.

Veel on meil kvaliteetseid titeriideid, sulekombekas vankrisse, meriinokomplektid sinna alla jne. Mitte ühtegi Hiinast toodud keemilist jama, kõik naturaalsed materjalid, kvaliteedi poolest tuntud brändid ning kui ka peaks nendes iial mingi keemiline tootmisjääk leiduma, siis see on sealt kangast juba ammu läinud. Lisaks saan tõestuse, kas asjad peavad vastu või on peale esimest pesukorda koledad.

Taaskasutus ei tähenda seda, et võtad kellegi vana trööbatud asja ja käid sellega hambad ristis, sest muud pole ja katab ju keha küll. Või lihtsalt koleda, sest muud valikut pole. Taaskasutus on minu jaoks see, et ma teen ainult häid valikuid, ei kogu mõttetult asju kokku, vaid üksikuid ja kvaliteetseid, ma hoian neid hästi, kui vaja siis parandan, kui vaja siis värskendan ning hiljem saab keegi veel asjast rõõmu. See on ammu iganenud arvamus, et kasutatud asjad on jubedad.

Mida aasta edasi, seda rohkem ma eelistan järelturgu ja mitte seetõttu, et odav endale, vaid südametunnistuse asi – ma miskipärast ei suuda naljalt enam uut asja osta, sest ma tunnen, et ei pea ju.

stop

Olgu, oleneb asjast. Enamasti on tehnika see, mis peab olema uus ja kui ma ei oleks leidnud Johanile häid talveriideid järelturult, siis halba “ajab asja ära” poleks ma ostnud, vaid läinud poodi siiski uue järele, sest lapse areng ja enesetunne funktsionaalsetes riietes on mulle olulisem kui need eurod, mida ma säästan, kui laps on nagu kubujuss mingites riietes, kus tal on halb olla või mis tekitab nahaärritusi. Või see panus keskkonna säästmisele üldse. Ma ise arvan, et kui oleksin ostnud ka poest täishinnaga, sest järelturul parasjagu ei olnud, oleks see ikka olnud mõttekam ost, sest hea asi kestab aastaid ja annan samuti järelturgu edasi. Jama ja odav asi on lõppkokkuvõttes siiski kallim.

Raha on paljuski teema, miks inimesed esialgu taaskasutuse teed lähevad, aga võib vist öelda, et see saab elustiiliks. Ei ole see, et muud ei saa lubada, vaid asi on valikutes.

Mina, näiteks, ei suuda osta nende “ärikate” käest midagi, kes Aliexpressi tellimusi ohjeldamatult teevad ja hea hinnaga asju müüvad. Olen paaril korral nende asjadega kokku puutunud, ausalt, ma ei suuda panna ei endale ega oma kõige kallimatele seda keemiat selga, rääkimata mudelitest, mis on vildakad ja läbimõtlemata – mitte ühestki sentimeetrist ei õhku kvaliteeti ja ometi on need müüjad-ostjad need, kes ei paneks iial endale ega oma lapsele taaskasutatud kvaliteetfirmatki selga. Müstika.

Et jah, ma olen vist ainus, kes ei ole kunagi Alist midagi tellinud, ma ei oskagi seda teha vist 😀 ühte toodet on kümme korda, kust ma tean, mida ma pean sealt valima. Kui keegi peaks väitma, et kasutatud asju tuhnida ja uurida on tülikas, siis mingu Aliexpressi, seal surfata on poole hullem minumeelest. Mul on selles osas motivatsiooni puudu jäänud, kindlasti pole see teab mis raketiteadus ka, kui üle maailma inimesed hullunult tellivad.

Mis veel … Mööblit oleme palju taaskasutusest saanud, kuidagi eriti armsad ja soojad esemed. Näiteks, meie ülisuur köögilaud, mis vajab kõpitsemist, aga on nii armas mulle. Ma kujutan seda lauda enda päriskodus ette, eriline disain, mitte suva masstoode. Siis on meil söögitoolid kuskilt Kalamaja pööningult koju tassitud, puhtaks kraabitud ja justkui sisekujundusajakirjast pärit. Siis on meil üks kummut, mis nii kui tuppa sai, andis mingi armsa vibe’i. Lapsevoodi. Öökapp. Ma olen hindama hakanud koduseid asju, varem oli mul väga modernne ja minimalistlik maitse, nüüd võiks öelda, et hakkab segunema – puhas ja klaar, aga kodune. Träna, kirevaid asju ja arusaamatuid potsikuid ma endiselt ei salli – vähem on rohkem. Ja vähem on vähem asju, millelt tolmu võtta 😀 Aa ja muidugi minu reguleeritava kõrgusega laud, mille eest ma maksin ainult 5 eurot! Kuidas, ma ei tea. Aatriumis oli taoline mitusada.

Meil on Jaanusega see “kiiks” ka veel, et meile meeldib hullult igasuguseid asju ise meisterdada – käsitöö, puutöö, parandustöö – täiesti hasart tuleb! Mingi asja loomisprotsess võib vahel nii teraapiliselt mõjuda ja tõstab enesehinnangut ka ning käegakatsutavad tulemused on seda väärt.

Kõige muu osas, mis puudutab olmet – süüa ostame vähe. Varem oli see, et suurem pakk on odavam osta, aga reaalselt, kui suurest pakist pool ära viskame, sest ei jõua ära süüa, siis ei ole odavam osta. Ostame täpselt nii palju, kui palju ära sööme või söögiks teeme ning hoiule paneme, meil on kahjuks üliväike külmkapp, seda väiksem sügavkülm. Mõttekas on ka külmkappi ühel heal päeval investeerida, et rohkem sööki ette teha ja säilitada.

Kilekotte ostame, aga need on meie prügikotid. Ostame siis, kui teame, et ühtegi kodus ei ole, muul juhul kuhjame käru alla või võtame sülle ja tassime autosse. Iluvidinaid ma enam ei kogu. Varem kogusin tohutult – oli vaja erinevaid ahvatlevaid meigiasju ja kehatooteid, aga mul ei ole aegagi neid kasutada 😀 Üldiselt, ostan hädavajaliku ja kui titendus läbi saab, sättimisväärseid väljaskäimisi rohkem saab olema, siis ostan vaid kindla peale asjad – ei ole mõtet ahvatlusega kaasa minna, kui ma pean ikka aus olema ja see mulle ei sobi ning seisab lihtsalt.

Prügi sorteerimine on nõrk koht. Jaanus on tubli, eraldab papi ja muu jama, aga mina ei ole nii tubli. Pealegi, tundub, et ruumipuudus ja tülikas mitu erinevat prügikasi või kotti kuskile panna, aga see on mõttetu vabandus. Õigemini, ei olegi mingi vabandus. Pean paremaks saama.

Riideid viisin 2 või 3 suurt kotti äsja Paavlisse kogumiskasti, sest ma ei viitsinud neid müüa, kuigi raha oleks vaja olnud, aga samas naistevärki on nii palju müügis, ühe kuulutuseportsu panin ka kuskile, see kadus teiste vahele kiiresti ära. Seoses selle käiguga oli nii ebameeldiv juhus ukse juures – üks vanaproua (suvaline klient) haaras meilt ühe koti ja hakkas sorteerima, et tema tahab enne läbi vaadata. Meil laps, kotid, värgid – no ei saanud võitu ka temast, et kuule nii need asjad ei käi, me anname need ikka Paavlisse, ise nad sorteerivad, mitte tema ei laota teiste asjade vahele neid kuidagi ega tekita müüjates ka segadust. Ja ta ei rääkinud sõnagi eesti keelt, muudkui jahus vene keeles ja see ei ole mul nii hea, et oleksin võrdväärselt vastata suutnud. Mul ei ole abi andmise vastu midagi, õigemini, mulle oleks meeldinud oma asjad andagi kellelegi, kes neid vajab, mitte müüki paisata, aga see mutt oli nii ebaviisakas ja nahaalne, et me olime tükk aega häiritud ta käitumisest. Seda enam, et tal ei olnud neid vaja, vaid niisama vaatab. Ja ikkagi, haarata käest kott, nähes, et Jaanusel on mitu suurt kotti + Johan süles, vaaruv vaevaline rase ka mingite asjade all – meist ei olnud see hetk erilisi vastuhakkajaid – kuidagi nii ebameeldiv, nagu oleks varastanud.

Õnneks ta ei saanud mu kleitide/mantlite kotti, kus olid väärt asjad, mis kellelegi päriselt rõõmu oleksid teinud. No, ausalt, tema eesmärgid asjade saamiseks ei olnud vajadus, vaid ahnus ja see häiris meid, mitte, et ma niisama kade oleksin.

Aga riiete osas, jaa, tegin südame kõvaks, surusin kotti kõik “siis, kui alla võtan ja peenike” olen kleidid, mis on tegelikult mitu aastat kapis seisnud või panin kotti kõik “oh, see on päris äge, äkki ikka kannan” või “äkki tuleb stiilipidu” riided. Või lihtsalt “ma ju maksin selle eest nii palju” riided, kuigi ikka ei kanna. Läksid kõik mu armsaks saanud asjad, millest ma loobuda ei suutnud, sest kõigel on ju oma “story” (kõva story küll).

Asjad, mida ma ei taha taaskasutusest, on seotud turvalisusega. Tegin erandi ja ostsin Cybex Sirona Plus tooli Johanile kasutatult, aga see on ka viimane kord, sest tegelikult kripeldab see mind siiani. Turvahäll, turvatoolid ja seesugune olgu korralik. Kõikvõimalikke mikrovigastusi ei saa vilunud silm ka tuvastada, olgugi, et teen katted lahti, uurin penoplasti, tehasekinnitusi jne. Aga siiski, võib-olla on seal midagi nii imeväikest, mis saab õnnetuse puhul saatuslikuks.

Muidugi, paljud ütlevad, et need on ju kallid ja nemad küll kasutasid järelturu toole, midagi pole hullu olnud. See ei olegi mugavuse küsimus või asi, mis hoiab õnnetust ära, õnnetus juhtub niikuinii, kui juhtub. Jumal tänatud, et nad ei ole pidanud katsetama, kas nende tool ikka siis ka vastu peab! Kui õnnetust ei toimu, on taburetil autosõit ka “ei midagi hullu ja toimis küll”. Turvavarustus on selleks puhuks, kui toimub pisemgi kõks – lapsed on ülitundlikud, beebid pehmed, eriti nende pead, vähimgi asi võib väga traagiliselt lõppeda ja turvatooli mõte on see, et laps pääseks ehmatuse mitte sisemiste või väliste vigastustega.

Veel on inimesi, kes ütlevad, et mu laps pole üldse nõuski olema seal toolis. Mis jutt see veel on? Ok, kontrollige riietust, millega seal on, rihmad peavad olema tugevalt, aga mitte soonima, mingi korts äkki jääb kuskile, ma ei tea, andke mingi mäng jne, tehke omalt poolt kõik, et tal oleks seal parem, aga ärge riskige sellega, et vähendate turvalisust, see pole seda väärt. Ükski summa, lapse kisa, mugavus, misiganes ei ole seda väärt ja ma loodan, et mitte keegi ei pea ka seda tundma, kui väga see väärt ei ole. Nii, et see jutt, et ma küll võtsin suvalise hälli või tooli ja ajas asja ära, ei ole kellegi jutt, ärge, palun, rääkige ega reklaamige seda. Te ei tea, kuidas suvaline testimata või taaskasutusest pärit tool kaitseb või ei kaitse last õnnetuse korral ega tahagi teada.

Ühesõnaga, taaskasutus on kasulik endale, kasulik maailmale, aga ainult siis, kui asja võtta “kainelt”. See ei ole ka mingi hea nähtus, kui korjata taaskasutusest igasugust jama kokku, sest odav on või äkki läheb vaja. Kõik ostud, olgu need uued, kasutatud, toidupoest, misiganes kohast, peaksid olema läbimõeldud ja olles enda vastu ausad, ei tasu kaasa minna kampaaniatega, kui tegelikult mingit asja ei planeerinud osta. Ei tasu ka vastu võtta kellegi heast tahtest antud tasuta asju, kui neid ise tegelikult ei kasuta ja koormavad teid ennast. Kui on mõte need edasi anda, siis ok, aga lihtsalt viisakusest ei pea – olge ausad ja öelge otse, et äkki on keegi, kes neid päriselt vajab.

Ma olen päris palju seda viga teinud ja vastu võtnud asju, aga mida vanemaks saan, seda enesekindlamaks selles osas muutun, et tuleb lihtsalt otse öelda ja mitte võtta, kuigi algul tundub, et see on ebaviisakas. Ei ole ebaviisakas, kui ilusti ära seletada. Ja ei pea ka olema nii, et kui on rahamured, siis eeldatakse, et võtad igasugust värki vastu, peaasi, et on. Ei, seda enam ei tarbi ma jura, vaid ainult valitud asju – nagu öeldakse, me ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju. Selle mõtte võib üle kanda ka tasuta asjadesse – ei ole nii rikkad, et kvaliteeti mitte jälgida või teisejärguliseks pidada ning asju endale kappi seisma tõsta, kui äkki keegi teine vajaks neid väga või oskaks neist midagi uut ja nutikat teha.

Mina tean, et asjad, mida ma ostan, kestavad kaua, asjad, mis on Johanil, lähevad väiksele vennale –  need ei tohigi jamad olla, sest muidu ma raiskan kordades rohkem raha, kui pealtnäha tundub. Nii, et kvaliteedi taga ajamine on igal juhul meie peres lausa majanduslikult kohustuslik.

Jõudsin taaskasutusest kvaliteedini, aga no, nii ma arvangi – pigem ostan taaskasutusest kvaliteetasju, kui tellin kuskilt Hiinast keemiavabrikust trükivärvilisi/-lõhnalisi nn trendiesemeid või laristan mõttetult raha lihtsalt asjal olevale logole, kuigi, on brände, mis on tõesti tuntud, hinnatud, nõutud ja kvaliteetsed, mitte ainult eputamisobjektid. Siiski, on palju neid, mis on tavalise, isegi madala kvaliteediga, aga lihtsalt mingi nimi, mida “peab” omama ja see maksab. Ühesõnaga, mul ei ole mõtet maha teha selletaoliste brändide austajaid, kuid ma lihtsalt ei mõista seda fenomeni. Võimalik, et olen lihtsalt üks tuim tükk, ma ei lähe põlema, kui näen kotil MK’d vilkumas või Guessi, see mõjub mulle kuidagi … odavalt lihtsalt.

Minu maitse ongi igav, niikuinii – värvid on alati klassikalised, ei mingit trendide järgimist väga, sest mul on nii igav maitse, ma ei tea … tuim tükk jah! 😀

Vot selline pikk ja lohisev postitus taaskasutusest, kui väga ma seda fännan ja miks. Ei ole taaskasutus mingi “vaesete” teema, see on täiega popp teema! Ükski rahakas ja mõistlik inimene ei larista mõttetult, aga just need vahepealsed, kellel on mingi ego või natuke kompleksivärk rahaasjade osas, neil on vaja kõikvõimalikke firmamärke välja tuua, üleolevalt suhtuda säästlikku eluviisi jne. Kuskil on midagi valesti läinud selles osas, et väärtused on veidi nihkes.

Kuulge, jõulukuuskki! See kuuselõhn! Ma tahaksin kuuske tuppa, aga vot, miski on muutnud – ma ei raatsi ühte puudki maha võtta, sest tahaksin kuuselõhna ja kuuske ehtida. Ma tean, et sellel on tohutu emotsionaalne väärtus ja ilusad mälestused, aga no, ei raatsi! Ma olen hakanud mõtlema sellele, kui mõttetult võetakse puid maha, lihtsalt seetõttu, et oleks lõhn! Eelmisel aastal juba olid suured kuuseoksad vaasis, mille ära ehtisime, eks sel aastal vaatame, mis saab. Sest oksagi murda ei soovi 😀 Kui puueksperdid ütlevad, et see on mõttekas, kuna ongi vaja oksi murda, kuidagi puule kasulik, siis lähen ja võtan sel aastal ka oksad 😀 Ühesõnaga, ise laseme selle paadipõhja auguliseks, milles me istume ja siis oleme hädas, et maailm muudkui upub kuskile inimeste tekitatud jama sisse. Oh, millised suured ja olulised mõtted eksole.

oxy

Nagu ütlesin, oleme ise tarbimise osas veel lapsekingades, nii palju, mida saaksime teisiti ja paremini, aga küll me sinna ka jõuame, vähemalt on mingi stardipakk olemas suhtumise näol ja seda kavatseme oma lastele ka edasi anda ning õpetust jagada. Ma loodan, et selleks ajaks, kui nemad suured on, on maailm ka mõistlikum, mis seda arusaama toetab.

Igatahes, oleks aeg üle saada valehäbist, mis taaskasutuse ja tarbimise vähendamisega tihti kaasneb ning mitte uskuma seda, mida kampaaniad või naabrimees sulle väidavad, justkui mingeid asju või väärtusi on vaja – tuleb väga ratsionaalne ja aus olla, kas ikka on vaja. See on lõppkokkuvõttes nii palju stressivabam elu, kui mõistad, et VAJA vaja on tegelikult üsna vähe.

it

24 thoughts on “Roheline ja kasutatud postitus

  1. Ma ka pole Hiinast midagi tellinud, olen Alis küll vaadanud ja ostukorvi pannud, aga lõpuks ikka akna kinni vajutanud. Kunagi, kui ebay alles popiks läks Eestis, siis tellisin selle kaudu suht palju odavaid Hiina kleite, mis ei kannatanud isegi esimest pesu ära ja sellise kaltsu jaoks 7-10€ on ikka raiskamine küll.
    Aga kilekottidest nii palju, kunagi raadios üks loodusinimene rääkis, et mustadel prügikottidel on palju kõrgemad standardid kui värvikeemilistel säravatel poekottidel ja tegelt oleks isegi a la pakendikotiks parem osta eraldi prügikotid, mitte kasutada ära poekotte. Ma kahjuks ei mäleta, mis ta nimi oli, seega võid seda infot võtta nii ja naa 😀

    Meeldib

  2. Amen! Ma olen kõigega 100% nõus ja mõtlen-tegutsen täpselt-täpselt samamoodi! Nagu oleks keegi minu mõtted ja elustiili sõna-sõnalt kirja pannud! Aga prügi sorteerin korralikult. Kui elaksid ahju/pliidiga majas, ja oma kompostihunnikuga, teeksid kabseda kindlasti iseenesest!

    Jätka samas vaimus! Maailma parandamine.. hakkab ikka iseendast! ❤️

    Liked by 1 person

  3. Kuuse pärast ära põe 😀 Mul on sama asi et oh, kuidas ma küll puu maha võtan ja ta on nii palju aastaid kasvanud ja puha. Aga tegelikult müüakse ju platsidel puukoolide puid – need ei saa niikuinii kunagi suureks sest neid ei olegi selle eesmärgiga istutatud et sinna kunagi mets kasvaks.
    Ja RMK metsas ise puu järel käies tohib ju ka võtta ainult neid mis niikuinii ei ole ette nähtud suureks saama – kraavide äärest ja nii. Kui inimesed jõuluajal ei võta siis ühelhetkel suvaline saemees seda ikka teeb. Ja kui puukoolide puhul veel natuke sõltub nõudlusest palju puid kasvama pannakse ja jõuluajal maha võetakse siis metsas kraavi ääres reguleerib seda juba loodus.

    Liked by 1 person

  4. Kas ostad nii palju kaltsukatest ja järelturult vajadusest (raha on vähe ja oled tegelikult pigem sunnitud sealt ostma, sest kõige uue ja kvaliteetse jaoks ei ole raha või ei raatsi) või ostaksite täpselt samuti ka siis, kui teie palgad oleks mõlemal näiteks 2000 euri kuus kätte?
    Minu meelest on ilus ja äge mõte see taaskasutuse mõte, aga selle ilu kaob, kui inimesed on selleks sunnitud. Kui aga neil on võimalik osta kalleid ja uhkeid asju, aga ikka käivad järelturult põnevaid leide otsimas või nad lihtsalt ei näe mõtet maksta ülehinnatud asjade eest või muretsevad tõesti keskkonna pärast, on asi hoopis teine.

    Miks rikkus on häbiasi? Ma ei mõtle, et rikas inimene peaks vaesele näkku hõõruma oma kalleid asju, aga miks see ikkagi su meelest tabu on? Ma ei räägi sellest, kui kellelgi on ostetud Guessi kirjaga pluus või soodukast Michael Korsi käekott. See ei ole mingi rikkus, pigem maakate ja tibide teema. Vaid mõtlengi inimesi, kes kannavad kalleid ja kvaliteetseid riideid, sest nende jaoks on see elementaarne! Kas nad peaksid siis häbi tundma selle pärast?

    Meeldib

    1. Seda ma ju räägingi, et inimesed, kellel raha, panustavad justnimelt kvaliteetsesse asja, mitte märki märgi enda pärast. Ja mainisin samuti, et kui järelturult ei saa, siis ostangi poest ja kindlasti mitte mingi jama. Rahaliselt hea seis pole häbiväärne, vaid see blingi teema on odav.
      Ja mis minusse puutub, siis mitte alati pole olnud selline aeg, et pean nii pingsalt odavaid asju jahtima ja ikka meeldib järelturg – head avastused tekitavad hasarti. Aga kõike ei osta me järelturult, see peab mõistuse asi olema, lihtsalt ütlen, et see pole midagi häbiväärset. Ning see, et rikkus häbiväärne, pole mu jutust kuidagi läbi käinud 😉

      Meeldib

  5. Tahtsin veel öelda, et kui need koledad MK kotid välja jätta, mis sümboliseerivad vaesemate inimeste hulgas justkui rikkust ning neid ostes justkui tõused väliselt mingisse staatusesse, siis tegelikult on Kaubamajas MK muud riided väga kvaliteetsed ja stiilsed, ilmselt sa ei saaks arugi, et need on selle brändi omad, kui keegi neid kannab.

    Meeldib

    1. Elan Oslos ja siin kutsutakse MK kotte vaese mehe LV-ks. 😀
      Aga olen nõus, et aeg-ajalt on neil väga normaalse hinnaga kvaliteetseid riideid. Ilma logode ja muu jurata.
      Üldiselt vaatan brände, aga vaid seetõttu, et ei viitsi poodi minna ning ka netis ei viitsi tuhnida. Enamasti guugeldan mõnd Taani rõivafirmat – ökod materjalid, pikk eluiga ja aus hind (st. tean, et ka tegija saab palka). Ja enamasti soodukate ajal. 😀 Mul on tavaliselt netipoodides otsingus sees juba, et ainult “on sale” tooted.

      Paar aastat tagasi käisin rohkem ka kaltsukates, aga ausalt ei ole viitsinud. Ja rahaliselt pole nagu vajadust – seega on hea lihtne laisk olla. Aga aus olles, siis ega mul eriti riideid polegi. Läbi häda sunnin end alati uusi asju ostma – no ei viitsi!

      Prügi sorteerin. Enamasti. Aeg-ajalt tuleb laiskus aga 95% ajast olen väga eeskujulik.

      Eelistan ratast või ühistransporti (oleneb marsuudist) autole. Hea mõelda, et see keskkonnasäästlik; ning kui aus olla siis suuresti ka laiskusest. Ei ole kannatust hommikul ummikus istuda, siis parkimist otsida, siis tankima minna, siis autot pesta, jne jne. Istun hommikul oma ühistransporti, loen raamatut või kuulan mõnd raadiosaadet ja loksun vaikselt tööle. Või sõidan rattaga ja saan oma päevase trenninormi täis. Jällegi ei ole küsimus absoluutselt rahas. Tahan ostan Tesla omale, aga tegelt on mõnusam end liigutada või bussis/metroos raamatut lugeda; selle asemel, et valgusfoori taga närvitseda ja aega raisata.

      Liked by 1 person

    2. Ma tean väga hästi, mis MK boksis on, sa tundud olevat päris ärritunud 😀 MK osas mõtlesingi basic kotti, mis mul endalgi kusjuures mingist aastast olemas on, aga seisma on jäänud. Ma arvasin, et see oli siin jutus selge, et ei tee tervet brändi maha, vaid seda teatud stereotüüpset käitumist.

      Meeldib

      1. Jaa, närvi ajab, kui vaesed räägivad, et rikkust peab varjama. Et tänapäeval juba inimesed saavad aru, et seda tuleb varjata. Aga ju ma sain valesti aru.

        Meeldib

  6. Kuusk on lapsepõlve mälestuste loomisel minu arust niiiiii oluline ja see mõnus kuuse lõhn… oeh.
    Sellega seoses. Turul peaks olema müügil ka pottides kuused, mis on juba päris kuuse mõõtu ja saab ära ehtida ning hiljem metsa istutada.
    Eelmisel talvel kuskil kohtasin sellise ostmise võimalust, kahjuks ei mäleta, kus täpsemalt.

    Suures kodus tehakse seda meil I ba mõned aastad, kuna onu on jahi- ja metsamees, siis on selleks võimalus. 🙂

    Lõhnab muide tugevamini.

    Liked by 1 person

    1. See ju teada fakt, sellest on palju räägitud ja kui tootmine on nii odavale tasemele viidud, siis üsna loogiline, et ei ole seal väga kontrolli või sertifikaate. Aga jaa, pole tellinud, olen nende asjadega kokku puutunud. No, võib olla olen katsunud just mingeid kõvasid ja väga lõhnavaid lasteasju, aga osta ei suutnud, kuigi hind võib olla minu pärast paar euri, kui sedagi. Ma ei ole Ali ekspert ja võib-olla teen mõnele heale asjale liiga, aga ütlen siis diplomaatiliselt, et suur osa on sellist värki, mida ma tellida ei taha.

      Meeldib

  7. Mina tellin Aliexpressist küll ja seda just seetõttu, et vahel tunduvad need hinnad siin Eestis (isegi järelturul) nii ogaralt kõrged. Olen sealt tellinud lapsele talveks sulejope (7eurot), kärule vihmakile, topsihoidja. Lisaks koolilapsele erinevaid mänguasju ja vidinaid, mis parasjagu moes on. Näiteks needsamad fidget spinnerid, mis olid korraka popid. Sealt sai euroga. Tranaport on tasuta. Aga seda suurt asjadekultust ei pea mina ka õigeks. Oma beebile ma näiteks jõuludeks mänguasju kinkida ei luba. Terve elamine juba manti täis, aga laps eelistab ikka pottide-pannide ja tolmuimejaga mängida. Kuusk on meil plastikust ja juba hea 5 aastat.

    Liked by 1 person

  8. Hea, aga tundlik teema, mis (nagu ka antud postituse kommentaaride puhul näha on) võib kergesti lappama minna. Ilmselt seetõttu, et siin saab kokku nii palju erinevaid teemavaldkondi – näiteks tarbimisühiskond, tarbimispsühholoogia, sotsiaalmajanduslik olukord ja sellega seonduv psühholoogia, jätkusuutlik eluviis, isetegemine ja selle mõttekus vs tarbimisega kaasnev kohene rahuldus jne jne…

    Mind on samuti elule ja tarbimisele teise pilguga vaatama pannud lapse saamine ning teisalt sundinud mõnes aspektis sotsiaalmajandusliku olukorra järsk langus. Kui äkitselt hakkad nägema oma ninaotsast kaugemale ning ei ole enam ei aega ega kohati ka võimalusi niisama ajaviiteks sisseoste teha, siis avanevad uued horisondid. Arvan, et meie pere jalajälg on peale lapse sündi nii mõneski aspektis oluliselt kahanenud (kui mähkmed välja arvata, see on üks nuhtlus ja südametunnistusepiin). Kolisime Tallinna külje alla asulasse, kus on hea rongiühendus (st oluliselt vähem autoga sõitmist) ning hakkasime ka korralikult prügi sorteerima. Varem oli samuti probleemiks pisike eluase, kus lihtsalt polnud võimalik prügi hoiustada ja kuna lähim pakendikonteiner polnud ka just jalutuskäigu kaugusel, siis piinlik tunnistada, enamik pakendist läks olmeprügisse. Samas, taara ja paber ning biolagunev sai ikka sorditud. Mis siis, et aegajalt mingid veidrad hunnikud kogunesid esikusse ja auto pagasiruumi.
    Lapse riided ja jalanõud, mänguasjad ja raamatud on enamik teise ringi omad – tulevad perekonnast või sõpradelt. Asjapuudust ei paista maailmas olevat 🙂
    Kodukeemia ja ilukeemiaga olen alati üsna tagasihoidlik olnud. Üha enam teen ökomärgisega valikuid, mis on võimalusel suuremates kogustes (soodsam ja harvem on vaja juurde hankida).

    Aga jah, ilmselt kui oleks rohkem vabu vahendeid käes, siis naudiks ka tarbimisühiskonna võlusid rohkem. Teisalt võibolla praegune eluperiood kujundab teatud harjumused, mis on jäävad ning see oleks ju ainult tervitatav. Sest üldiselt mulle tundub, et me elame inimkonnana tegelikult täiega võlgu. Ja “hind selgub hiljem”.

    Need teemad on minu meelest keerulised kirja panna – kirjutajast jääb alati pisut üleolev mulje, mida ta oma sisimas ilmselt tegelikult ei ole. Tahaks loota, et iga inimene teeb endast parima, et teha jätkusuutlikke valikuid.

    Liked by 1 person

  9. Tahtsin veel lisada, et võib-olla tõesti jääb mingi üleolev mulje, et vaene tuleb kibestunult kirjutama, et rikkad, ärge olge rikkad või varjake seda 😀 Ma ei ole midagi sellist isegi mitte mõelnud ja ei ole ka mõelnud seda, et häid brände ei tohi kasutada. Isegi mainisin siin, et kui ma ei leia järelturult, ostan ikka hea asja ehk siis nn rikaste asja, hoian mujalt kokku, aga kvaliteedilt mitte. Huh, ma ei salli seda rikas-vaene sõna, aga kuidas ma siis nimetan, majanduslikult paremal järjel või … ma ei tea. Igatahes, ma tahtsin rõhku panna mõistlikkusele, et ostud peaksid olema põhjendatud, ei pea üle tarbima või märke koguma, mida on niisama popp osta.
    Samas, nii paljud ei julge tunnistada, et sellel kuul ei saa osta mingeid asju enam või et kulutused on juba kõik ära planeeritud, tahtsin, et selline majanduslik planeerimine ei oleks häbiasi, ei pea krediiti kulutama, et olla nn tasemel. Mulle endale on öeldud päris palju, et mis mõttes, sa ei saa osta, see on ju nii odav või sellel ju soodukas ka jne, kuhu sa siis oma raha paned, et sellised kommentaarid ei oleksid üldse vajalikud või ei tekitaks halba “vaeset” tunnet, mis paljudel tekib. Ja no kasutatud ja uus ebakvaliteetne – ma olen ka seda nii palju kuulnud, kuidas enne ostaks iga kell uue kui kellegi vana ja kasutatud, siis ostetakse see uus, näiteks, Alist, aga kasutatud hea laidetakse maha. Ma teen äkki Aliexpressile liiga, ma ei tea, jah, polegi kursis kõigega, mis seal on, äkki leiab häid asju ka, mul tutvusringkonnas väga paljud tellivad sealt. Aga lihtsalt maha laita hea, kvaliteetne asi, sest on teise ringi oma, ma ei pea seda õigeks, pole kuidagi paigas need arusaamad. Ja lasteriided, nii palju või vähe, kui ma nendega seal kokku puutunud olen, on tõesti tugeva keemialõhnaga, ma ei usu, et need, näiteks, beebi tundliku naha läheduses parim valik on, mina isiklikult ei paneks. Aga võib-olla olen natuke paranoiline selles osas.
    Ühesõnaga, ma vabandan, kes end solvatuna tundis, ma tahtsin natuke teist poolt ka valgustada, et tänapäeva kasutatud ei ole enam ammu see, mis vanasti, et kuskil keldris kaltsukotid seisid ja anti perest peresse neid ning nägu maas peab käima, vaid tõesti saab häid asju, kui tunda hea asi ära.

    Meeldib

    1. Kui Su viimane kommentaar on ajendatud minu postitusest, siis vabandan hoopis mina. Lihtsalt võtsin kokku tunde, mis mul on erinevate kirjutajate sõnavõtte lugedes tekkinud – et see tarbimise teema on kuidagi keeruline kirja panna… ei oskagi kohe öelda, miks. Võibolla ikkagi väga isiklik ja intiimne ja kuidagi minnakse kohe eos kaitsepositsioonile ning seetõttu jääb lugejale üleolev mulje. Olen seda mitmes blogis täheldanud…

      Meeldib

    1. Ei, see oli kõikidele kommenteerijatele tegelikult. Ma väljendasin end jaa natuke emotsionaalselt võib-olla või liiga ühe külje pealt ja võis jääda küll vale mulje, aga pole hullu, eks ma tahtsingi seda ühte külge esindada siin 😀 ma usun siiski, et mul on mõistlikud lugejad ja saavad aru küll, mida ma silmas pidasin 🙂
      Aitäh sulle toetavate sõnade eest!

      Meeldib

  10. Mida vähem, seda parem! Ise olen seda meelt. Meie pere riided enamasti kõik järelturult. Vihkan asju. Hea korda hoida, kui vidinaid pole. Ma isegi ei oska tellida sellistelt lehtedelt. 😁
    Igatahes väga hea ja asjalik postitus. Meil jällegi palju ühist nagu ma näen.

    Seoses firma asjadega. Vot spordijalanõud on mul küll kõik firmakad. Just vastupidavus ja toestus on väga oluline. Teiseks on minu näohooldus üsna kulukas. Oma diagnoosiga ei tohi ma kõike endale näkku määrida. Siinkohal on Dr.Hauschka mulle suureks abiks. Looduskosmeetika on üsna kallis, aga selle ohvri olen toonud. Naersin elukale, et ärgu muretsegu, see minu kõhu arvelt 😃

    Liked by 1 person

    1. Mulle ka asjad ei meeldi, lausa ahistavad! Aga jaa, nõus, on asju, mida olen valmis kallilt ostma, sest kvaliteet on oluline ja ise ütlen sama, et ah, söön vähem 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s