Niisama jutt

Mõtlesin niisama jutustada.

See aeg on käes, mil mõtlen, et iga hetk lähen sünnitama, midagi teha ei oska, lihtsalt ootan. Mind teevad ärevaks beebigrupi igapäevased postitused, kus keegi jälle sünnitas, nädalaid umbes 37 ja juba minek, samas ma mäletan, et Johani oodates oli ka lõpus koguaeg see tunne, et kohe minek, ikka läks 10 päeva veel üle tähtajagi.

Aga siis mõtlen, et mul on ju teine rasedus, äkki see lõpu vindumine koos kõikvõimalike valudega ei kesta nii kaua… ja ongi siis minek. Ühesõnaga, muud ma ei tee, kui arutlen selle üle, millal ma sünnitan ja võin öelda, et ma ei ole valmis minema, ma nagu … ei viitsi! Ma tahan lihtsalt olla ja magada. Kus see nestimise ehk pesapunumise tunne nüüd on? Oli kuskil keset rasedust ära ja kõik.

2 päeva on minu lihtsalt olemine tähendanud seda, et olen peaaegu voodihaige – miski seal all on vist muutunud küll, sest valud on nii suured, ei saa voodisse ega sealt püsti, kõndimine on jalad täiesti harkis ja nii aegluubis läbi valu kui vähegi saab. Ma loodan, et see on kõigest üks periood ja homme on parem, sest kui ma peaksin niimoodi tuiama tähtajani ja veel kauem, siis on täitsa jama. Jaanuse töö ka kannatab seeläbi, kuna Johan on nii tema poiss, kui veel võimalik, sest ma olen see väeti rase.

Magamisega on ka nüüdseks nagu kolmandale trimestrile või viimasele raseduskuule omane – uni tuleb kell 6 hommikul, vahel pool 7. Päriselt. See on jube! Kui ma ka lähen umbes südaööl voodisse, ühtegi uinakut päeval pole teinud, siis laman voodis terve selle aja, silmad pärani, peas miljon mõtet ja peamised mõtted on need, et jeerum, milline ajaraisk, sest siis on nii palju energiat ja tahaks igasuguseid asju teha. Sellistel puhkudel igatsen esimese lapse ootust – hommikul ja päeval magad palju tahad, mitte ei ärka ega hakka putru keetma sellise näoga, et mis uni, ei, mul küll und pole, nii äge hommik ja kõik on rõõmsad, Johan, onju? Jeee! Samal ajal sisimas mõtled, et ok, ma nüüd kukun ära, kus on kõige turvalisem maanduda.

Sünnitusjutt ka, nagu ikka. Ärge palun öelge, et teist sünnitada on kergem ja kiirem, sest siis ma ju loodan jälle, et lähen ja hingan lapse välja, nagu ma esimese puhul arvasin. Ma olen see, kes tahab maksimaalselt, isegi liialdatult kuulda, kui jube ka teine sünnitus oli, mul on vaja arvestada kõige hullemaga, siis ma ei ole üllatunud. See, kui ma mõtlen, et peaks olema kergem, aga endiselt krambitan seal end pooleks, siis ma lähen vihaseks, aga valu on nii suur, et sõnad ka välja ei tule, et õiendada kellegi kallal “miks te mulle ei öelnud?!?!?”.

Johani sünnitades tuli küll see tunne vahepeal, et mis valust siin räägitakse, mis päevade valust, mis krdi jama mulle on aetud?! 😀 Aga olgu, naised, kehad, lapsed, sünnitused on erinevad ja minul oli ikka nii valus! Mingit uu’d polnud vaja, õigemini ma ei suutnud seda teha, alguses ainult. Tagantjärele mõtlengi, et kuna valude vahed olid väikesed, laps oli väga suur, siis ma ei jõudnud end vist kokku võtta ja muudkui üllatusin, et kas nii valus ongi, see on ju … maailma muutev, piinakambri teema või midagi nii raputavat, miks sellest rohkem ei räägita. Oleks keegi mulle enne sünnitust sellest rääkinud, ega ma ei oleks suutnud seda ette ikka kujutada, nii, et ega siin kedagi süüdistada ka ei saa. Ja mõni ütleb, et mis vahet sel on, see tuleb ju niikuinii. On küll vahe! Siis ma oskan end paremini lainele häälestada, mitte kaotsis olla, et appi, see on liiga hull. Ega lapsed niikuinii tegemata ei jää, sest sünnitus on valus, minul vähemalt ei jää.

Nüüd ma näen küll, et mul on vaja sünnituse ajal rohkem kuidagi valust välja end lõigata, keskenduda millelegi muule, hingamisele jne. Enne esimest sünnitust lugesin kõikvõimalikke jooga ja hüpnosünnituse jutte, afirmatsioone, kuidas iga valu ikka viib lõpu poole, valu on info, võta see ikka muudkui vastu, ära karda valu, beebi tuleb lähemale jne. Kole tõde on see, et sellel hetkel, kui oli valu ja meenutasin endale neid jutte, viskasin need kohe peast ja mõtlesin “this is bullsh*t“. Nüüd mõtlen, et äkki, teades ette, milline see valu maitse on ja mis on maksimumpunkt, suudan rohkem keskenduda muule ja saan oma hüpnomõtteid ja mantraid rahus korrutada koos valuvaigistava hingamisega ja olesklen tuhu haaval oma aja ära, kuni, oh õnne, laps tuleb rahulikult ja mõnusalt ilmale. Kas poleks tore? Seda enam, et nüüd on mul ettekujutus asjast olemas – tajun last väga hästi, esimese puhul olin lihtsalt rase ja järsku oli laps, aga see, et laps oli kõhus jne, ma ei mõistnud neid asju, mu pea ei võtnud sellist ulmet vastu, nii et see “iga tuhu toob lapse lähemale” ei mõjunud.

Tegelikult mõtlesin ma hetkel sellele, et kellegi rasedusheietusi on nii tüütu lugeda 😀 Täiesti klišeemõtted, ehe viimane trimester, jutt sellest, kui raske liikuda või milline tuleb sünnitus, põnev. Aga no, mul on need mõtted 24/7 peas!

Rääkides muust, siis kõhupilte ei ole teinud, tõenäoliselt ei tee ka. On paar pilti, kus ma olen kõhuga, aga spetsiaalset shooti pole olnud, juhtunud on täpselt sama värk, nagu esimese rasedusega – ma ei suuda midagi mõelda ega teha, see on halvatud olek, ma ei taha enda rasedat või sünnitaja nägu jäädvustada. Sünnitaja nägu on mul minuarust terve raseduse aja peal, sest nina on kuidagi lai, nägu on lai, ripsmed on miniatuursed, kõik ära kadunud, meikida ei taha, sest noh, ripsmeidki pole, suva. Pole üldse mingit tahtmist pildil olla või õigemini pildi jaoks vaeva näha. Aga ma tean, et olin päris üllatunud, kui eelmised kõhupildid tehtud said ja tegelikult olid need nii ilus meenutus, see tunne, mida tunnen, ei jää pildile. Igatahes, midagi mul on ka – nii, et teise lapse ootus on dokumenteeritud küll.

Dekreedirahasid mul ei ole veel, seega vankrit ka ei ole endiselt, sest mul oli kindel plaan, et vanker tuleb just nendest rahadest, aga vast laekuvad iga hetk. Dekreedirahad tulevad ka väikesed, miinimumpalga järgi, kuna lähen dekreeti lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu teada see vahe siiski kompenseeritakse uuel aastal, aprillis, kui hakkab uus emapalk, tuleb lihtsalt koos emapalga avaldusega ka see avaldus sotskindlustusametis teha.

Dekreet on üldse üks petlik asi, saad oma rahad ja mõtled, et oh, ostad igasugust lapsevärki nüüd, mida vaja, tegelikult see pole mingi raseduspreemia niisama, et oi, palun, siin on raha, mine ostma. See on 140 päeva ehk peaaegu 5 kuu (!) puhkuseraha ja kui arvestada, et aprillini palka ei tule, jaotada see raha kuude peale ära … Miinimumpalga järgi dekreediraha tuleb 1755 vist. Noh, november-aprill peab see raha siis katma. Et jah, mina pean küll vankri sellest rahast saama, hea on, et muud suuremad asjad on olemas, aga edasi ma ei teagi, aprillini veab välja vist siis, kui eelarve on 10 euri kuu, mitte 1000.

Õnneks tuleb sünnitoetus, mis minu mäletamist mööda on 320 riigilt + 160 Tallinna linnalt ja teine 160 siis, kui laps saab aastaseks. Siis on oodata tuludeklaratsiooni tagasimakset mingi aeg enne emapalka, mille arvutuskäiku ma enam ei teagi. Kas ma pean tegema maksuvaba miinimumi avalduse või ei, alla 1200 bruto on automaatselt 500 maksuvaba, üle selle on mingi muu suurusjärk vist? Ja mingist summast üle, pole üldse asja selle maksuvabadusega. Ühesõnaga, kuskil oli, et keegi peab tegema avalduse, keegi ei pea, mitte midagi aru ei saa, sotsiaalkindlustusametist peaks üle küsima, kuigi tõenäoliselt nad terve päev muud ei teegi, kui vastavalt tulumaksu küsimustele.

Ja siis tuleb muid asju nokitseda, näiteks, oh, kuidas ma armastan kudumist, ma ei saa sellest vaimustusest üle! Esimesed tellimustööd on juba tehtud, aina vuristan ja täiendan, kuidas saaks paremini. Oma järge on ootamas alpaka-siidi beebilõng, millest saab juba praegu beebidele asju tellida, kuid näidiseks midagi valmis ei ole. Kui ma oma ühe tellimuse valmis teen ja järgmist peale ei tule, siis teen siidi-villaseid asju ka valmis.

sokid
Jaanus saatis mulle ükspäev selle pildi 😀

Kaootilise postituse lõppu ütlen veel seda, et Johan! Minu beebi! Ma ei saa, mu hing muutub järjest haigemaks, mida aeg sünnitusele lähemale, ma ei raatsi, et ta on vanem vend, ta on mu esimene beebi, nii eriline esimene! Tahaks teda koguaeg kallistada, musitada ja ma ei tea, mida. Tahaks ainult tema päralt ja see segi ema olla, kes rahu ei anna ja muudkui vaimustub oma lapsest iga päev. Me Jaanusega endiselt vaimustume temast iga päev, olgu tal hea või halb tuju, kallaku vett maha, visaku söögiga, visaku poes pikali (mega tore hetk see, muidugi, ei ole) – meil ükskõik, me oleme nii vaimustuses tema avastustest! Ja pudikeel on tal ka nii ilusti lausetena, et lahe on kuulata, saaks sõnadest ka aru … 😀

Igatahes, mida ma selle lonkava postitusega üldse öelda tahtsin? Niisama, sünnituseelsed mõtted peamiselt enda jaoks dokumenteerimiseks. Paras heietus on, aga kui olete suutnud selle siiski läbi lugeda ja huviga, on väga tore. Ning tõenäoliselt olete üks rasedatest, kes lihtsalt viitsib selliseid asju lugeda.

jontsissiga
Pilt sellest, kui Johan päriselt beebi oli. 3-kuune, oktoober 2016

 

25 thoughts on “Niisama jutt

  1. Viitsisin küll lõpuni lugeda ja rase ei ole :). Sain oma viimase lapse 1 aasta ja 3,5 kuud tagasi. Just viimase, sest ta on minu neljas… Ainuke, kes tuli üllatusena! Ja see on nii tore!
    Teised lapsed on mul juba 16, 14 ja 10.
    Sünnituse juttu: minul tuli kõige esimene kõige kergemini. Ja siis aina raskemaks läks… Viimased kaks üldse keisrilõikega… Aga tõe huvides tuleb mainida, et see viimane sünnitus, mis lõppes keisrilõikega oli nagu eelmise kohutava kogemuse parandus, ma ei tea, saatuse poolt? (Ma olen nimelt see “õnnelik”, kes narkoosi ajal n.ö. sama-hea-kui sureb – ärkab, on samas halvatud ja siis ei suuda enam ka hingata). Kõik muidu kordus (ise sünnitama ja siis vaatame, mis edasi, kõik viimse hetkeni lahtine), aga sujus hoopis rahulikult, vastupidiselt eelmisele! Mingeid eluohtlikke situatsioone ei tekkinud, oli epiduraal jne. Aga dejavu ja paremas versioonis! Sünnitustuba ja isegi voodi oli intensiivis sama! 😀 Nii, et jah… ei ole siin ilmas vist ikka miskit juhuslikku. Selline siis minu kogemus.
    Tahtsin veel ütelda, et elan sulle väga kaasa ja tunnustan ilusate ning vajalike asjade kudumise eest!
    Head tervist ja küll kõik laabub!

    Liked by 1 person

  2. Lugesin ka lōpuni, sa ikka vapper oled Lilli!
    Praegu mōtlen oma sünnitusele..apppiii,see valu ikka,mäletan uduselt kuidas ma röökisin ja lōpuks keelati monitori vahtimine,sest ma jälgisin pinksalt kuna järgmine kord see hirmus valu tuleb ja röökida vaja 😀 kogu mu energia läks sellele.

    Meeldib

  3. 34+3 siinpool 🙂 Homme lähen haiglasse, kus mulle koostatakse sünnitusplaan. Ja ma ei karda sünnitust ega beebiiga ega midagi seesugust, ma kardan mingeid x ootamatusi, sest kõik on nii kenasti kulgenud ja ometigi ma olen pool elu kuulnud, kuidas 1) sa küll rasedaks ei jää 2) KUI jääd mingi ime läbi, siis püsima küll rasedus ei jää 3) KUI jääbki püsima kuidagi, siis no mitte kauaks.

    Seega ma nüüd mõtlen ja ootan, et millal need hirmsad asjad juhtuma hakkavad. Ja iga päev on tunne, et okei, nüüd kohe keegi väljub minust. Kõik venib ja avaneb ja.

    Elan Sulle täiega kaasa 🙂 Äge oled.

    Meeldib

    1. Haa jaa! See mõte painas mind terve esimese ja teise raseduse, sest mul on sama “loogika” – ei saa ju nii hästi minna, et ma jäin rasedaks, rasedus komplikatsioonideta ja laps terve, umbes et kus on konks. Siiani vaatan Johani ja imetlen ning olen siiralt tänulik tema eest ja et kõik läks nii nagu läks. Aga see väiksem mure on sellegipoolest juures, et oi, sünnitus, kulgeks see ometi kuidagi mõnusamalt 😀

      Meeldib

  4. Jaaa, see on nii naljakas, kuidas Saskia ennast siruli loobib. Viskub kohuli põrandale. Isegi näo paneb vastust maad ja viriseb. Ma ei saa, iga kord ajab naerma. Ise nii väike, aga juba trambib jalgu ning loobib end pikali. Markus nii ei teinud, selle olengi hämmingus 😃
    Aga seoses sünnitusega. Emme rääkis, kuidas esimene oli maru pikk ja no valus, aga venna mul tuli kiiresti ja väga julmade valudega. Niiet 😛

    Meeldib

    1. Jee tore! (mega valude osa) 😀 aga jaa, Johan ajab samamoodi naerma, kuidas maas rullib ja enda pead vastu maad taob, ei tea, mida ära teeks, sest mingi väike asi ei sobi 😀 kuidas nad sinu Saskiaga ikka nii sarnased on 😀

      Meeldib

  5. Proovi võimalusel vann ära, leevendab päris hästi ja tuhude ajal hinga pikalt ja sügavalt. Ameerika filmides hakatakse tavaliselt kohe lõõtsutama ja siis võib endal ka esimese hooga ära ununeda, kukdas hingata.

    Meeldib

    1. Eelmine kord proovisin lausa mitu korda, ma ei saanud üldse lõdvestuda, sest kuidagi nii kõva oli. Aga seekord proovin jälle, ehk suudan ikkagi kuidagi keskenduda ja lõdvaks lasta.

      Meeldib

  6. Jaaa, see teine….
    Ma siiralt imetlen naisi, kes kaalult suuri lapsi sünnitavad. Minu 3,5kg pojake sai sellist muljumist ja pigistamist. Ma päriselt ka mõtlesin, et mida kuradit ma siin teen, miks kõik teistmoodi ja nii jube valus on.
    Ainus mis peas vasardas oli, et pressi välja, kõrvad olid kurdid ämmaka manitsustele, et teed lapsele liiga. Oehh.. vaene laps, teda ei antudki minu juurde, teise päeva õhtul sain alles näha ja söötma hakata. Siis oli kurb neid verevalumeis silmakesi vaadata😟
    Õnneks toibus laps üsna kiiresti. Aga vbl seepärast nunnutasin teda vaat, et rohkemgi, kui esimest.
    Ja, veel see ka… esimese sünnitad ja ja vsjoh , ei mingit valu enam. Peale teist on emakakokkutõmbed rinnaga toitmisel sama hullud, kui tuhud. Tahtsin valust ulguda, aga ei saanud..
    See minu kogemus, mis siiski ei võtnud ära isu, saada veel mõni lapsuke.😊
    Mul oli esimese ja teise vahe 1,3a

    Liked by 1 person

  7. Kokkuvõttes oli teine sünnitus “kergem” sest ma teadsin millised need valud on. Esimeste valudega ei hakanud kohe hingama ja ringi kõndima vaid puhkasin kuniks tõesti valusaks läks.

    Väga valus oli kogu see asi ikkagi. Õnneks seekord ei surnud tuhude ajal jalad ära, suutsin end rohkem lõdvaks lasta ja häälitseda – noh, sest ükskord juba tehtud see ja mis siin ikka, teeme veel.
    (Esimene kord läks mõte rohkem rändama, mis asendis avatust vaadatakse, mis andurid, mis asendid)

    Lisaks nutsin korraliku peatäie, et seda kõike uuesti teen.

    Positiivse poole pealt oli teine sünnitus kiirem. Esimene 43h/9h haiglas, teine 14h ringi/ 4h haiglas

    Meeldib

  8. Lugesin heameelega ja elan kaasa! Küllap need rahaasjad paika loksuvad, helistad pärast sünnitust, juba koduses rütmis olles ja uurid täpselt järgi. Tubli oled! Ise olin argpüks, esimene sünnitus oli ilmatu pikk ja raske, poeg kaalus 4150 ja pikkust oli 54. Rohkem ei julgenudki, tõesõna… Eks tollal oli ka teised ajad.
    Igatahes, jõudu ja kannatlikku meelt Sulle. Kõik laabub ja läheb hästi, täitsa kindlasti!

    Liked by 1 person

  9. Kui kiiresti üldiselt dekreedirahad tulevad? Kuna meil esimene laps, siis kõik suuremad asjad (vanker,voodi,turvahäll) tuleb selle eest soetada, kuna septembris ostsime maja ja kõik kogutu läks sinna sissemakseks. Õnneks minul tuleb dekreedi raha ca 4000 euri ehk peaks saama kõik asjad ostetud ja 5 kuud normaalselt elatud, aga loodan, et laps enne tulla ei kavatse (tähtaeg jaan algus ning dekreeti jään 01.12).

    Sünnitusega on minul see, et kuna olen praktikatel paljudel sünnitustel käinud, siis tean, kui erinev see kõigil on. Kuna ma ise kardan õudselt valu, siis ma ei kujuta ette, mis saab/hetkel plaane ei tee ja lähen sünnitama rahumeelselt tuleb, mis tuleb ning mõtlen, et kõik saavad ju hakkama, miks mina ei peaks. Keisrit ei eelista, kuid kui laps end ära ei pööra (välispidist pööramist ma ei luba), siis lepin sellega.

    Meeldib

    1. Ma ei mäleta kui kiiresti tuli. A dekreediraha sain eelmine kord ka hästi, kuna olin enne tööl mitte lapsehoolduspuhkusel, aga ikkagi ega seda kuude lõikes palju ikka ei ole. Oleneb, millised asjad osta ja kas uuena voi järelturult.
      Sünnitust tulebki nii võtta, et kõik saavad hakkama ja keha on ju loodud sellega hakkama saamiseks. See lohutas mind 🙂

      Meeldib

  10. Minul oli teine sünnitus nii ootamatult kiire, et ei saanud korralikult sünnitamislainelegi. Noh, sellele “siia ma suren” lainele. Esimene sünnitus 12 tundi, teine 3,5 tundi. Aga need valud. Oeh. Ma reaalselt nutsin enne uut valu, sest ma ei tahtnud rohkem. Esimesega sellist valu ei mãletanud. Võttis nagu kuuma hooga terve mu keha nii halvatuks, et ma oleks tahtnud oma kehast välja pugeda. Aga mul uutamine aitas. Just selline kopsupõhjaat sügav kohistamine 😀
    Ma usun, et sul läheb ka kiiresti. Valud on aga selle võrra hullemad. Mul hakkas ämmakal must kahju, kuna 1,5 avatuse juures näitad ktg sellist emaka tööd, et hirmus hakkas. Pakkus kohe epiduraali. See oli mõnus 🙂 selle paigaldamine aga 2 minuti tagant käivate horrorvalude ajal oli omaette seiklus 😀 eks sa huvi korral saasd mu blogist meie neiu sünnilugu lugeda 😉 postitus 16.11.16

    Liked by 1 person

  11. Nii lahe et varsti sünnitad! Loen blogi väga suure huviga ja olen nii õnnelik et selle juhuslikult leidsin 😀 No nii eluline ning ei ole ilustatud midagi. Heh, selle beebijutu peale. Tahaks isegi kunagi teist saada…Beebid tõesti supernunnud. Ja need beebiriided on ka meganunnud❤️💓 Meil suurem kott igaks juhuks varuks tuleviku jaoks.
    Aga jah praegu küll ei viitsiks mässata öösel jnejne. Ehk kahe aasta pärast. Endal kasvamas 1 a, 3 kuud vana poeg.

    Palju edu sulle Lilli! Jään ootama detsembrit mis ju kohe käes. Ja beebiuudiseid!!! Tundud hästi positiivne ja armas inimene olevat.☺️😊

    Liked by 1 person

  12. Hee-hee, mäletan ka seda teise raseduse mõtet, et ei viitsi sünnitama minna, laske aind magada. Aga kui tegevus pihta hakkab, oled nii elu täis kui veel olla saad. Ehkki väsimust tunned valutavates silmades, puperdavas südames ja ülekoormatud ajutöös 😀 Olen nendega samas paadis, kes pakub, et teine sünnitus läheb sul ikka kiiremini….ning on selle võrra valusam. Valuga toime tulla ma eeldan küll, et suudad paremini. Ning tead vb ka ise sünnituse ajal pareimini, kaugel asjad on ja oskad oma energiat lõpufinišiks hoida. Ma ei näe küll mingit varianti, et mismoodi saab edaspidised sünnitused vähem valusad olla. Ikka seesama valu on ja ära imesta, kui tabad seal palatis end mõttelt, et mida sa jälle seal samas teed, kas oli ikka tark mõte teist last tahta jms. See on tegelt kõigest ainult üks päev su elus, mitte enam 9 kuud 😀 Aga nii äge on olnud sulle kaasa elada siin. Just ükspäev mõtlesin, et nii kahju, et sa ka varsti ära sünnitad, pole enam kellelegi kaasa elada. Jää või ise uuesti beebiootele 😀 (nali). Ei, tegelt ikka hea on lõpuks enda kehas jälle üksi olla. See rasedusaegne unetus on sada korda hullem piinakamber kui sünnitus ise, seda ma julgeks küll väita! Niiet kõige hullem on kohevarsti möödumas ja asjad saavad siitpeale veidi paremaks ikka minna 🙂 KUI hea oli peale sünnitust…. sai lõpuks ometi jälle magada! Ise ka ei uskunud. Sa siin mõtled, et millal pudened, et esimene läks üle jms. Ei pruugi üldse minna. Ma sain juba poole raseduse peal aru, et üle tähtaja ma ei kanna. Beebi tundus kuidagi nii suur lihtsalt ja ma ise nii väike. Lisaks olin esimese lapsega ka pidevalt nii rakkes, et ilmselt beebi sai kõhus ka aru ,et me kõigi elud lähevad lihtsamaks, kui ta juba ära sünnib ja tuligi varem veidi. Niiet kes teab 😉 Jaksu sulle lõpuni vastu pidamast.

    Liked by 1 person

  13. Mul ka kaks poissi väikese vanusevahega. Kartsin teise sünnituse eelselt seda, et tita sünnib liiga kiiresti. Esimese poisiga läks 2.5 h, teisega tund. Teine sünnitus oli hirmus valus, reaalselt pool tundi järjest oligi üks suur valu. Aga see tunne on imeline kui beebi on sündinud 🙂 Esimene poiss sündis 8 päeva peale TA, teine 7 päeva enne.
    Dekreedirahad tulid ka mul miinimumpalga järgi, vahe hüvitati esimese vanemapalgaga. Lihtsalt teadmiseks, et sealt lähevad maksud veel maha.
    Kui soovid, siis mul on pakkuda soodsalt vähe kasutatud kahe lapse käru ja üks pisike soe villane talvekombe beebile. Muidu jaksu ja jõudu viimaseks rasedusajaks!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s