Ülestunnistus: mõte teisest lapsest väsitab mind

Ma olen nii palju mõelnud, et tahaksin igasugustest asjadest kirjutada ja muudkui postitusi teha, aga selleks on vaja kaamerat, kuid Jaanus on kaameraga väljas.

Näiteks, ma tahan ikka näidata oma titeasju, mida ma talvebeebile olen varunud ja miks just neid, aga no, ei taha telefoniga pilti teha.

Siis on varsti vaja haiglakott kokku panna ja täitsa ilma naljata. Eelmine kord oli mul vist suht vara see juba valmis, ma ei mäleta, aga seekord muudkui avastan, et appi, varsti minek ja ma ei tea, kuhu aeg kaob, ma ei jõua, ma ei saa, ma ei seda, ei teist.

Eile ja täna on jälle ühed rasked päevad, iiveldab isegi natuke, aga laps möllab või on imelikus asendis, igatahes, kõik kohad valutavad ja mõtlesingi, et ok. Haiglakoti peaks vist ikka kokku panema. Mis siis, et peaaegu 33 nädalat, aga Johaniga sahmimised, nõrk keha (ma ei tea, kui nõrk, a tundub nõrk) jne ikkagi võivad trikke teha, parem olgu koos. Seda enam, et meie detsembribeebide grupis on juba esimesed lapsed sündinud, pole see midagi nii ulmeline. Mäletan, et juulibeebides oli tegelt sama, eks neid ikka sünnib varem ka … No, ärevaks teeb see kõiki, aga mul on vähemalt rahustav kuulda, et tundub, et lastel läheb hästi.

Niisiis, varsti tulevad need “kohustuslikud” mis mul lapsele varutud on ja mida panen haiglakotti postitused, sest on aeg. Nojah, poolteist kuud veel tähtajani, polegi mingi teab mis vara ju.

Mul ei ole absoluutselt seda tunnet, mis oli Johaniga, et oi, kui põnev ja ärev ja iga hetk ikka võib tulla ja jee, küll me hakkama saame. Pigem on see, et aajah, pean mingi aeg jälle Pelgus käima, ma pole valmis sünnitama enam ja ma ei jaksa sellele mitte mõeldagi. Või aajah, me pole ikka veel (!) voodit ära toonud. Meil pole ikka veel (!) vankrit jne. Nagu ei saa aru, et tuleb laps. Raske ja rase jne, aga et ok, Lilli, võta end kokku! Ei jõua kohale, et ma saan teise lapse, ma olen mingis muus mullis või võtab Johan kogu tähelepanu. Ma ei tea, igatahes, mu aju ei võta infot vastu ja kui ma mõtlen sellele, et ma varsti saan beebi, siis … ma olen nüüd aus ja ebapopulaarne, aga see mõte väsitab mind.

Kuidagi, kõike tundub hetkel nii palju olevat, et ma ei suuda keskenduda mitte ühelegi asjale. Isegi mitte sellele, et ma saan uue lapse. Mul on umbes selline tunne, et ah, lükkaks natuke siiski edasi, ma tahaks magada. Või et NÜÜD siis tuli see, et tahaks mingit oma aega veeta, omi asju teha, ergas olla, mitte aeglane rase jne. Mingi jonn on tulnud. Ja endiselt mõtlen Johani vaadates, et kuhu see teine laps veel mahub. Nagu igale inimesele peaks olema üks laps, sest rohkem tundub juba mõistatus, kuidas peaks hakkama saama.

Neid asju ei ole hea mõelda või tunnistada, aga nii on. Samas, on neid hetki, mil ma tunnen, et see on kuidagi nii õige, et ma isegi ei oska sõnadesse panna, kui õige see tunne on, et saame teise lapse ja just nüüd. Teine laps on juba nii meie pere laps, algusest peale olnud. Johaniga ma ei tajunud, et kõhus on laps, nüüd tajusin kohe, sest see tunnetus on käes, mis tähendab, et kõhust tuleb laps. Nii, et samas, ma ka ei kujutaks ette, kui ta ei tuleks. Tühi tunne tuleb, kui ma sellele mõtlen, sest Johan ei ole juba mõnda aega ainus laps. Ma lihtsalt ise tunnen, et ok, hull trall veel algab ja oleks olnud hea mingi paus küll vist.

Tegelikult see ei peagi lihtne olema või mitteväsitav. Paljudel kohe see suhtumine, et no mis tegid siis sellest lapsest, kui ei jaksa, andnud aega endale. Väsimus on normaalne tunne, mida tunda. No, seda enda aega oleksin andnud 10-15 aastat, ma ei tea, kas siiski oleks küllalt ja selge see, et siis ma enam lapsi ju ei tee, vanus pole see. Nii, et valikute küsimus. Ma tahan lapsi, pole kindel, et isegi kahega piirdun ja mitteväsitav ei ole see tõenäoliselt iialgi – võtan end kokku ja teen ära. Eelkõige seetõttu, et võtta ette kõik nn turvameetmed – lastele õed-vennad, kes koos kasvavad ja kellega tervet elu jagada, ka siis, kui me Jaanusega oleme mingid vanad ja väetid, katus ära sõitnud või üldse siit läinud. Ma tahan, et neil jääks see oma pere, kellega kokku saada ja suhelda ning tunda, et keegi on olemas, misiganes toimub.

Ühesõnaga, ega midagi. Varsti siis hakkan oma titeasjade postitusi laduma, samal ajal mõeldes, et ma ei saa mitte millestki aru, mida ma teen, ma olin kuidagi nii valmistunud Johani ajal, nüüd ma olen selline, et ahh, midagi tal nagu on ja käib vist küll.

Siinkohal vist tasub jagada seda videot, mida ma juba enda Facebookis ükskord jagasin. Vist on sama keiss. 1st Pregnancy vs. the REST

first-pregnancy-second-pregnancy3
Pole liialdus – selline ma olen, koer välja arvatud.

13 thoughts on “Ülestunnistus: mõte teisest lapsest väsitab mind

  1. Siinkohal pean nentima, et minu jaoks oli teine rasedus just kuidagi erilisem. Sel korral ma teadsin, et tagantjärele mõeldes on see nii lühikene aeg. Kavatsesin sellest viimast võtta. Minu laste vanusevahe on 8 aastat. Teise lapse soov tekkis tegelikult siis, kui esimene oli 5. Seda just tänu sellele, et see nö enda aeg hakkas juba tähtsust kaotama. Mul oli enda jaoks aega ja ma ei osanud sellega midagi tarka peale hakata. Kahe väikese lapsega oleks ma hulluks läinud, ma kardan. Samas, kui ma praegu oma õelast vaatan, siis sellise ja beebiga saaksin vabalt hakkama. Minu jaoks on ideaalne vanusevahe nii 3-4 aastat. Samas, väiksema vanusevahega on neil koos kindlasti vingem kasvada. Pea vastu. Usun, et aasta-kahe pärast on suurem väsimus möödas ja saad mõnuga oma imelisi lapsi nautida. P.s. ma oleks üks nendest, kes arvab, et sa oled natukene hull, et nii väikese vahega kaks last saad 😀

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, kindlasti ongi see, et väike vahe, mis paneb mind oigama siin. Kuigi enne rasedaks jäämist olin ma kindel, et naudin teist rasedust täiega, ausalt 😀 Aga jah, neid on omajagu, kes ikka tõenäoliselt arvavad, et olen hull. Mul on koguaeg see tunne, et ma jään hiljaks muidu, ma vahepeal tööle minna aastaks või paariks ka ei viitsi ja … mul oli kiire ikka laste saamisega, jah 😀

      Meeldib

  2. Raseduse ajal ongi igasugused imelikud tundmused ja mõtted. Peale teise lapse sündi oli jälle hea olla. Päriselt ka. See ka vist nagu mingi looduse moodus, et naised ikka hakkama saaks – tekitada kõigepealt kõigiti talumatu tunne ja pärast, kui laps sündinud, keha enamjaolt jälle iseenda peremees, olukord tunduvalt normaalsem tundub kõik muu juba palju lihtsam. Ma teise raseduse ajal väsisin sellest “pea laiali olekust”. Aga ometigi soovisin rasedust võimalikult palju üle kanda. Sest polnud valmis, tahtsin veel aega ja mida kõike. Beebi tuli ikka siis, kui tal vaja, nädal oodatust varem. Ja kõik loksus ikkagi paika. Peale sündi saab pilt ikka palju selgem ja tundub hoopis, et kõik juhtus just täpselt nii kuidas vaja. Meenutan aega, kui oli ainult üks laps ja no ei mäletagi enam, mismoodi oli. Kuidas üldse oli võimalik, et väiksemat siis polnud? Mõni ime, et teist last soovisin, sest praegu meenutuste põhjal tundus elu ikka vga palju tühjem. Hetkel nii tühi veel ei tundu, et kolmandat plaaniks, aga tean ,et kunagi tekib see aeg ja energia ka kellegi kolmanda jaoks. Ja see kolmas kuskil tähetolmus ootab oma aega, et meie seltskonnaga ühineda. Soovitan sul lugeda Jaan Tätte mõtteid vaikusest (raamat “Vaikuse hääl”). Aitab kõiksugu sisemist müra vaigistada ja peas vähe korda luua. Nagu tuttavad mõtted seal kõik kirjas, aga olgem ausad, igapäevas lähevad need väga kiirelt kaduma, mattuvad kõiksugu asjade alla…….. Mõnus ja rahustav meeldetuletus headest mõtetest 🙂

    Liked by 1 person

    1. Ja sellele ma loodangi, et tekib mingi teatud kord, kui teine laps ära sünnib, sest Johani oodates olin ma ka väsinud, ei kujutanud elu isegi ühe lapsega ette, aga kui ta ära sündis oli kõik nii loogiline ja ületatav. Eks kõik tundmatu tekitabki hirmu või stressi, ma olen täiesti kindel, et ühel hetkel mõtlen, kuidas elu ilma kahe lapseta ei kujuta ette 🙂

      Meeldib

  3. Minu arust on need emad lausa kangelased, kes saavad lapsed jutti ehk väikeste vahedega. Aga olgem ausad, lastel on siis ju nii äge lapsepõlv, koguaeg on olemas hea mängukaaslane. Ning tegelikult ka vanematel lihtsam, see kõik ühe jutiga ära teha, kõik värskelt meeles jne. Minu laste vahe on 8 a. Ja no teine rasedus-sünnitus-beebi oli nagu esimest korda, kuigi ka sellel on oma võlu. Aga Sulle, Lilli, jõudu. Nii suts veel. Ootan põnevusega ja ootan rohkem postitusi, sest kirjutad nii mõnusalt ausalt.

    Liked by 1 person

  4. Üks teadja arst rääkis mulle, et tegelikkuses vajab naise keha minimaalselt 2 aastat puhkust peale sünnitust, enne uuesti rasedaks jäämist. Paljud ilmselt sellega ei nõustu aga tean nii palju naisi, kes on järjest lapsi saanud ja tunnevad, et palju raskem rasedus on olnud. See selleks, minu point on see, et kui kehal on raske siis see avaldub ka vaimselt. Ilmselgelt oleksid sa hoopis teise jutuga, kui sul kuskilt ei valutaks ja ei tunneks ennast raskelt. Aga ma usun, et niipea kui beebi käes, siis on kehal hea (niivõrd kuivõrd esimesed nädalad 😆) ja vaimul ka. Inimene harjub kõigega ja nagu ise ütlesidki, siis varsti enam ei kujutagi ette elu ainult ühe lapsega.

    Meeldib

    1. Jaa, ma olen ka seda eluaeg teadnud, et 2 aastat peaks olema vahe. Aga siis näen kõrvalt, et ah, tehakse jutti lapsi, pole väga asigi 😀 Noh, nüüd tean, et jaa, on küll. Aga selles osas on õigus, tõenäoliselt siis, kui teine laps sünnib, on minu jutt, meeleolu ja kõik teine, sest see raseduse raskus on ikka asi, mis nii palju mõjutab, mõjutas Johani oodates ka.

      Meeldib

  5. Ka minul tekkis teise raseduse lõpus kohe mingi trots või jonn, et “ei taha veel”…. Lõpus kummitas taas hirm enneaegse esilekutsumise ees (minu terviseprobleemide tõttu), kuid kui juba ka TA kukkus, siis ikka ei olnud valmis nagu… Lõpuks läks nii, et pea nädala tiksusin haiglas ja siis juba oli tunne küll, et no nüüd tuleb see sünnitus ära teha. Lõpuks kutsuti ikka esile ja poole tunniga oli beebi käes 😊

    Liked by 1 person

    1. 😀 jajah see on imelik et paljud naised ei taha rasedust, ei suuda enam, aga siis kuidagi ikka jääva rasedaks. Ja siis mõtlevad et “oi oli ikka hea et ma uuesti beebit ootan”. Like what?. Kui sa ei taha, siis seisa enda eest. Osadel on mehed peale käinud, et tahavad veel lapsi. Minu arvates see on nõme kui mees pinda käib ja naine annab alla ja rasestub, see tundub nii tobe, iseenda piinamine mehe nimel. ..aga paistab et paljudele naistele meeldib see ja veel õigustatakse end et “vaadake, mu mees on nii ainulaadne ja tahab lapsi”, yeah sure, midaiganes 😀

      Meeldib

      1. Mis eluvõõras kommentaar see oli? Rasedus lapse saamise kõrvalt on nii lühike aeg – jaa, tekitab emotsioone, muutusi nii kehas kui hormoonides, aga see, et mingist ohvrimeelsusest laps saada? Ma loen praegu välja, et sul on endal mingid mured ja probleemid vist. Naised seisku enda eest 😀 Ma ei tea, kas sul on lapsi, aga mulle tundub, et see on natuke keskkoolitasemel kommentaar – rasedaks jäämine ei ole igavene, peale rasedust, oh üllatust, sünnib laps!

        Meeldib

  6. Minu meelest oled sa ka kangelane, tubli naine!! Mina ei ole kahjuks 1 nendest, kes saaks kahe vaikese vanusevahega lapsega hakkama. Ok hakkama saaks kuidagi aga hulluks ma laheks selleparast ongi mu laste vanusevahe 4 aastat ja nuud ootan, et pisem kes on Johaniga sama vana saaks 3 tais siis saaks kolmanda peale hakata motlema 😀

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s