Eeskujulik rase – ei teadnud õiget sünnitähtaegagi …

Ma olen eeskujulik rase! Nii hea on seda ämmakalt kuulda ja seda kuulsin ma eile ka. Pole kunagi ükski proov paigast olnud, ei Johani oodates ega nüüd, pole kunagi vererõhk kõrge olnud, pole mingeid turseid ja jamasid olnud. Mis siis, et olen hullult valudes aeg-ajalt.

Näiteks, 2 päeva on mul läinud nii, et alakõht ja jalgade siseküljed on nii valusad, lausa krampis kinni, nii et tuian kuidagi suvaliselt. Õigemini, kui end käima saan, siis elab juba üle, aga istuda ei tohi, sest kohe on hullud valud tagasi ja kindel värk, et püsti enam ei saa. Ja täna ärkasin nii, et need valud olid nii jubedad, et lausa iiveldas. Ma aiman, et laps möllab kuskil vales kohas, luude ja närvide mõttes, sest kuigi 3 päeva oli olnud kohutavad, siis õhtupoole, täiesti lambist, läks kõik üle.

Lapse liigutused on üldse sellised, et õhtuti-öösiti läinud ülitugevaks, mis tuletavad meelde, et 2 kuu pärast juba sünnitan. Alles ma jäin rasedaks. Vist. Ma ei tea ka, tundub vahel, et aeg läheb nii kiiresti, samas, ma ei mäleta mitterasedat mind.

Aga teate, ma olen lausa nii eeskujulik rase, et rohkem ultrahelisid mulle ette ei ole nähtud. Imelik natuke, kas ei ennustata siis lapse suurust jne? Arst, igatahes, ütles, et ultraheli on ainult siis, kui mingi mure jne, näiteks kaalus liiga palju juurde võtnud, mida ma ei ole. Imestan lausa, kaalus võtan keskmiselt või alla selle juurde. Samas, kõht näitab jätkuvalt, et nädal oleks justkui kasvult ees.

Uurisin ja puurisin, et kuidas selle kaaluga ikka saab ja arst väitis, et tõesti, pole mingit põhjust ultrahelisse saata, selline on neil kord – põhjendus peab olema. Seda, kas laps peaseisus või tuharseisus, saab arst niikuinii katsudes aru ja nii jääbki. Ja see, et mul on hirm, et äkki laps on mingi 5+ kg, kui on juba paras jama ise sünnitada, ei loe. Sest mul ei ole põhjust seda karta. Pidi vist vanakooli jutt olema, et iga järgnev on eelmisest suurem, ei pidanud nii minema.

Ahsoo, tähtaja olen ka mööda pannud, nii hoolas rase siis. Algul pandi 17.12 tähtajaks, siis oli 20. nädala ultraheli, mis näitas tähtajaks 15.12. Arvasin, et siis 15 jäigi, aga viimasel ämmaka visiidil vaatasin, et aa, ikka 17 on. Pole suur vahe see kaks päeva, aga ikkagi, kõigile 15 öelnud. Mul nad ei saanud päevade järgi määrata, mis pidi täpsem olema, kuna päevi mul polnud. Aga ma ise arvan, et pigem tuleb varem, kui hiljem, sest kõht näitab ka koguaeg nagu oleks 1 nädal ees. Ah, eks ta detsembri keskel-lõpus tuleb, Johani kandsin 10 päeva veel üle.

Minu enda kaalu osas on see, et algkaal oli juba vähemalt 6 kg raskem, mida eelmisest rasedusest maha ei saanud ja väga hea, siis ei olegi see juurdevõtmine nii meeletu. Hea on ka see, et pole samu kilosid juurde võtnud, ehk siis pole rasedana ka 6-7 raskem, vaid püsib samas seisus, mis eelmine kord. Kaalumine rasedana on üldse kummaline, ükspäev oled lihtsalt 1,5 kg raskem või kergem ja aru ei saa, millest. Näiteks, ma olin täiesti kindel, et olen samas kaalus hetkel, kui eelmine kord sünnitama minnes, nüüd kaalusin enne arsti ja olen mingi paar kg ikka vähem, nii, et aega on sama raskeks minna. Või siis 1 kg raskemaks, vahet pole. Keskmiselt kuus on juurde tulnud 1,5 vist, see on täitsa ok. Midagi teisiti ei ole ma teinud, ei ole rohkem liikunud (kuigi võib-olla aastasega sahmimine on liigutamise eest küll, omameelest lebotan ainult diivanil), ei ole vähem söönud. Söömise osas üleüldse olen ükskõiksemaks muutunud – esimese rasedusega põdesin, mida võib, mida mitte, nüüd lihtsalt ei mõtlegi kaalule ega muule. Kord kuus kaalun ja seda ka sellepärast, et arstile peab ütlema. Kokkuvõttes olen vähem juurde võtnud ja kergem tunne on ka, kui need valud välja arvata. Hingamise osas ja kuidagi olemise osas on kergem või … ma ei tea, suvalisem.

Raske on kahte rasedust selles mõttes võrrelda, et ma ei tea tegelikult, kas miski on kergem seetõttu, et ongi kergem või seetõttu, et see pole üllatav, kui raske kehal võib olla. Sest tegelikult vahel on lausa nii raske, et ei suuda absoluutselt püstigi tõusta, otseses mõttes, kangutad end püsti, nagu USA filmides, aga kuna see tunne ei ole midagi üllatavat, siis justkui tundub seekord kergem. Kui kõlab üldse loogiliselt.

Lapse liigutused tunduvad seekord palju rahulikumad, ei ole hullu pekslemist, see on tõsi. Sest Johani oodates ma otsustasin teadlikult meelde jätta osasid hetki, et vot, Lilli, jäta see meelde, see on lapse liigutustelaviin, kui keegi küsib või ise tahad meenutada. Rütmiline pekslemine käis nii, et magada ei saanud ükski öö, ilma liialdusteta. Magasin vahetult enne sünnitust ainult ühel ööl ilma öösel ärkamata ja mäletan seda puhanud tunnet ning imestust, et miks nüüd magada sain, kas mingi sünnituseks ettevalmistav protsess.

Aga seekord ma saan magada küll. Und küll ei tule, pigem tuleb see päeval, aga kui ikkagi poolest ööst ka magama õnnestub jääda, siis on mul üsna ok veel lamada ja magada. Ja muidugi ei mõistata ma enam magamisasendite üle – mul on üks kindel ja toimiv poos – vasakul küljel, tekk pikaks toruks keeratud ja see toru on mul kaisus, nii, et üks jalg üle selle. Nagu need nuudelpadjad, mida ma osta ei raatsi. Tekk on õnneks nii suur, et toru on mul tehtud ühest tekipoolest ja minumeelest jätkub Jaanusele ka. Pole ekstra kontrollinud, aga mulle tundub, et tal on küll tekki 😀

Johan, illikuku, mõistab ka öösiti magada. Ta valis hea aja suureks kasvamiseks, sest kui rasedana peaks käima selline jant, nagu aasta aega käis, vot siis … ma ei tea, mis siis oleks, päris ausalt. Magama minek venib mingi … 2h sessioonideks jälle, sest nagu ütlesin, et ma ei imeta enam, ta on mingi energiapomm üleüldse ja kui enne jäi meie voodis magama, siis alles panime ta oma voodisse, sest nii oli lihtsam, siis nüüd harjutame ikka oma voodis magama jääma.

Me oleme sünnist saati üritanud seda teha, tegelikult, aga kui varem oli nii, et ta röökis, ikka hingest ja nii, et hing kinni, hirmunult, paanikas, siis meile oli selge see, et mingit treeningut ei saa siin harrastada. Mina ei taha lapsele mingeid ärevushäireid või ajukahjustusi, kõigest beebi, kannatan ära ja ootan, kuni kasvab, et olla valmis. Õnneks ootasime ära. Nüüd on ta valmis oma voodis magama jääma, ei röögi, vaid jaurab niisama, see ei ole see nutt, mis on paanikas lapse nutt. Iga ema teab jauramise ja pärisnutu vahet. Jaurab oma 10 min, saab aru, et ahah, mõttetu, hakkan hoopis tekkidega mässama, kilkama, mängima, sest muid mänguasju tal seal pole. Vahel ma katkestan selle mängu, et ok, aitab jamast, pikali, silm kinni ja magama. Muidugi, see pole edukas taktika, aga pigem on see talle meeldetuletuseks, et magama. Vahel ma ei katkesta, vaid ootan, kuni ta end uimaseks mässerdab seal. Vahet pole, kuidas see värk käib, 2h võib ikkagi vabalt kuluda. Kuigi, pean ütlema, et mida õhtu edasi, seda kiiremini tajub, et ok, siit voodist pääsu pole, targem on vist pikali heita ja und oodata.

Üks uus asi on tulnud küll. Ma loen talle raamatut ette. Kui ta varem ei sallinud seda mulinat, vaid mõtles, et mida sa jahud seal, võta mind sülle või tegele minuga, siis nüüd ta istub voodisse vaikselt, surgeldab oma lokkides ja kuulab. Kui peaks jauramist üritama, siis tuleb eriti ilmekas ja teatraalne lugemine: “JAAA siiiiis Emil mõtles seda ja tegi toda ning teeeerrrrveee Vahhhtramäeee kajaas!” Mingi selline. Loen Vahtramäe Emilit, parasjagu. Ja jutu sees mainin, kuidas tuttu tuleks minna, sest need tegelased seal on ka ikka uimased. Istub või lamab voodisse tagasi ja surgeldab juustega. See juustega mässamine on märk, et ta on unine. Tavaliselt enne und silub oma lokke.

Igatahes, progressid käivad. Terve aasta öist ja päevast ahastamist, mööda seinaääri unesegaselt käimist ja järsku, paari kuuga sellest välja kasvanud ning mida iganes me uut nn treenime, hakkab kiiresti külge ilma hirmu ja paanikata. See ikka aitas, et vahepeal pani Johani magama ainult Jaanus. See tuli ka umbes aastaselt või peale seda, kui otsustasime, et peaksin puhkama ja ta peab harjuma. Ega enne ei saanud sundida ka, olime terve aasta harjutanud, et Jaanus uinutab. Ei, ta ikka oli beebi, polnud valmis ema puudumiseks. Ma ei tea, mis see võlusõna või aeg selleks on, aga iga vanem vast peab oma lapse puhul ise tajuma, sest me kuidagi saime aru, mida ta talub ja mida mitte. Ühel hetkel lihtsalt nägime, et ta on valmis nn unetreeninguks, aga enne aastat polnud mõtetki enda ja tema närve kulutada – no polnud selline laps, öelgu “targemad”, mida tahavad.

Appi, kui jube on ikka olla esmakordne ema, kus selliseid asju omal nahal pole tundnud ja mõtled, et teed valesti, kui laps kindlatel aegadel ja kindla rutiiniga magama ei lähe. Üritad ja üritad, miski ei mõju. Nüüd ma mõtlen, et isver, mida iganes! See pole üldse teemagi! Jaa, ise oled täiesti läbi, aga osalt on süüdi selles see, et ei oska ka mitte põdeda, võitled selle vastu, ta ju peab magama minema, ma ju pean magada saama jne. Täiesti suva, pool muret oleks võinud olemata olla, kui oleks lihtsalt kogemus, et ükskõik, mida teed, laps teeb asju kaasa siis, kui ta on valmis, mitte kui vanemad omast mugavusest ja meeleheitest seda sunnivad. Ning mida rohkem sundida ja ahastada, seda raskemalt see kõik lapsele ka tuleb.

Aga eks see näha ole, kuidas uue lapsega läheb ja kui enesekindel ma siis olen, magamatus on üks raskemaid põntse kehale ja vaimule, see on selge. Ümberringi keegi ei mõista, miks sa ühel hetkel hea suhtleja ei ole, nalja ei mõista või ei jaksa mõista ning miks sa närvihaige oled ja ei kannata suva draamat oma elus. Või kui juttu ajad, siis on see üsna seosetu jama. Üheks lausekski ei suuda end kokku võtta.

Aga sina mõistad, et ok, SEE seisund on hetkel ime, kui sa üldse oled voodist püsti tõusnud päev päeva järel. Kuigi loogika ütleb, et ammu peaksid juba ära lõppenud olema, sest üks organism ei peaks enam toimima peale sellist unetust ja kurnatust, kus sul otseses mõttes silmanägeminegi kaob, paned silmad kinni kööki komberdades, sest siis justkui tajud kõike paremini, kus asud. Ok. Ikka ja jälle ma jõuan selleni. Lihtsalt, et see magamatus, lapse uni jne teema on nii suured  ja südamelähedased asjad minu jaoks, mida on nii palju alahinnatud või näpuga näidatud, et saamatu ema. Et kui ma kedagi saan oma jutuga lohutada, kes hetkel on samas seisus ning tunneb, et on seal täiesti üksi, siis on juba hästi, sest ma tean TÄPSELT, mida üks unetu, ahastav ema tunneb sel hetkel.

Tõenäoliselt saan suuremat sorti ahastust taas tunda, kui uus laps sünnib ja Johan oma osa nõuab, aga vähemalt, ka see tunne pole enam uus, mis tähendab end olude sunnil tagaplaanile jätta ja lihtsalt mitte magada. Äkki siis uus beebiiga tundub ka kergem, nagu see uus rasedus. Kuigi, ma ei tea, mis kergest rasedusest ma siin räägin – terve aeg ahastanud, et justkui raskem, kui eelmine kord 😀 ma ei mõista oma aju. Lõpule lähemalt ja tundub, et ah, nii lihtne see siis ongi! 😀 Rase olla on ikka omaette elamus – vaevas ja ootel.

Igatahes, ikkagi olen ma eeskujulik rase ilma komplikatsioonideta, see on tõesti hea. Ma pabistan lapse heaolu pärast seni, kuni ta käes on, enne ei tea midagi, aga hea seegi, kui see vähenegi kindlustunne on, et enamus rasedust edukalt läbitud.

Omg, mul on poisid! Asi, mida ma vist omg’tan aastaid. Muide, tüdruku tuur aina väheneb, kuidagi eriti lahe, et mul on poisid. Tüdruk oleks tore lõpetus, muidugi, lapsesaamistele. Aga võib-olla juba poiss ongi lõpetus. Mul kripeldas koguaeg, et tahaks veel lapsi, no ühte vähemalt veel, aga mida rasedus lõpupoole, seda rohkem tekib terviklik tunne – äkki 2 poissi ongi kõik ja hästi. Hästi niikuinii, aga kas ka lõplik… Aina rohkem lõplik tunne tuleb, kuigi ma ei tea, kas ma olen valmis ka selleks, et see jääbki mu kõige viimaseks lapsesaamise kogemuseks. Samas, palju neid siis olema peab. Ah, mul pole kiiret otsustamisega, niisama heietan. Saaks kahe poisigagi enne kuidagi jaole, siis vaatab kunagi edasi, kas aega, tahtmist, jõudu on.

NB! Need pildid said eelmisel pühapäeval kuidagi juhuslikult meie maja vastas oleva puu juures tehtud. See, et veidi varjulised ja pimedad, no tõesti juhuslik pildistamine ja ma ei viitsi tuunida ka. Suva. Igatahes. Pealtnäha, oh, kui tore sügispäev, aga tegelikkus oli see, et ärkasin väsinuna, valutava ja tujutsevana, lausa nutsin, sest nii vihale ajas kõik, ma olin omadega kuidagi nii läbi ja maailm on hukas, kõik hädad, selline energiavaene päev või hommik. Imelisel kombel ajasin end siiski välja ja veel imelisemal kombel lasin end pildistada. Sellises meeleolus ei taha keegi pildile jääda. Lihtsalt mõtlesin, et jagan telgitagust ka veidi – pole see midagi nii roosiline või siis värviliselt sügisleheline alati. Noh, meeldetuletuseks või nii – elu on elu, mitte lihtsalt pilt (kirjutasin sellest kunagi siin ja tõin pildinäiteid enda Facebookist/Instast: Pildid sotsiaalmeedias ja minu näited: See, mida me näeme, on ainult väike osa ). Aga kui tulevad ilusad pildid, siis on ka tore.

10 thoughts on “Eeskujulik rase – ei teadnud õiget sünnitähtaegagi …

  1. Mu on ka poisid (dets saabub nr 3).
    Ma saan täiesti aru, mida sa mõtled-tunned-kirjutad!
    Ma ei tea ka oma tähtaega, mitmes nädal/kuu. Sest: who cares ja mul pole aega (ega mälumahtu) et igal nädalal need numbrid uuesti meelde jätta.
    Palju kaalus juurde olen võtnud? No idea, sest suuremad lapsed tahavad tähelepanu ja tegutsemist.
    Palju kõhubeebi liigutab? Jah, siis kui ma magama lähen, hakkab tralli tegema, sest siis on tema aeg.

    Aga poisid. Poisid on ÜLIÄGEDAD!

    Liked by 1 person

  2. Teisega on palju kergem, ausalt. Me siiamaani mõistatame, kas teine beebi ongi kergem või oleme ise rahulikumad ja paremad planeerijad. Magame samuti paremini välja. Ilmselt ei ole pidev ärkamine ja 24/7 kellegi eest hoolitsemine selline šokk nagu esmakordselt lapsevanemaks saades. Oled vaimselt ja füüsiliselt juba harjunud. Ja lisaks tead, et kõik need rasked perioodid lähevad üle – ja nii ongi.
    Esimese lapsega on sageli jutud stiilis “ma ei saanud isegi vetsu minna”. Mitme lapse emad millegipärast sellist juttu enam ei aja – kõik vajalik saab kokkuvõttes tehtud. Ega vanemaid lapsi ju ära ei anna selleks ajaks 😛
    Meil on kaks tüdrukut, vanusevahe on küll 3 aastat 🙂

    Liked by 1 person

  3. Minu lapse puhul on ka juuste sasimine kindel märk sellest, et on aeg magama minna. Lugesin kuskil, et see sasimine on eneserahustamise viis neil. Nagu mõni näpib tekiotsa (näiteks mu esimene laps). Magan väikesega ühes voodis ja vahel sasivad ta pisikesed näpud minu juukseid ka 🙂 Hehee, nii nunnu ja samas mõnus massaaž. Alati tuleb uni peale 🙂

    Liked by 1 person

  4. Hei! Mida vähem UH-d vaja läheb, seda parem ju 🙂 Kolmandat polegi üldse tihti vaja, aga saadetakse ikka.

    See on küll äge, et magate magusamini! Mäletan seda elulist võitu kolmepoole aasta tagusest ajast veel liigagi hästi!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s