Appi, meil tuleb uus beebi!

Ma olen viimasel ajal täiesti Seltsimees Unetu – lihtsalt öösiti magada ei saa enne, kui kell on 3-4 või rohkem.

Üks asi on see, et ebamugav – ma ei leia asendit, mis iganes asend, padjad, tekid toeks, siis kaua ikka olla ei saa, sest nii raske hakkab, hing kinni, palav, sada häda ja kui ma tahan asendit vahetada, siis valmistun selleks tükk aega – see on tõeline katsumus end voodis ringi keerata, kui kõht on nii suur ja raske. Lisaks on oht, et uus asend on veel hullem. Ma arvasin naiivselt, et seekord nii raske ei ole. Mille põhjal ma seda arvasin, pole aimugi.

Aga teine teema on see, et mu pea lõhkeb igasugustest mõtetest, alates sellest, et ma pean uuesti sünnitama kuni selleni, et ma ei tea, kas ma ühegagi normaalselt hetkel hakkama saan, kuidas me kahega toime peaksime tulema?!

Nagu meelest oleks läinud need päevad ja ööd, millel lõppu ei tundunud olevat, kus laps oli AINULT ärkvel. Ok, üle mitme tunni 15-20 min kaupa suvaliselt rahutut und, kus emal pole võimalik end elusees lõdvaks lasta, esmakordsel emal vähemalt mitte, kuigi kõik ümber korrutavad, vot nüüd start! Puhka sina ka! Seda enam on pinge sees, et see on ainus aeg ja sa PEAD puhkama. Midagi sa ei puhka, ärevalt ootad kisa, süda sees tagumas, et mitu minutit mul nüüd “oma aega” on. Ma mäletan täpselt seda, kuidas istusin köögilaua ääres, tuikusin vist mitte ainult une, vaid eluga võideldes, nutt peal, närides oma kuivanud poolikut võileiba, mille ma olin endale kiiruga tunde tagasi teinud, aga mille söömine pidi pooleli jääma. Ja kui hale mul endast oli! Kui õudne, saamatu ja üksik tunne siis oli!

Peas arvutasin teadlikult, et ok, kuhu läheb minu aeg – sellele, et laps ei olnud nõus üheski muus asendis olema, kui minu süles või rinna otsas ja seda kuude kaupa – ei olnud nõus lamama, ei maganud, ei osanud veel mängida – lihtsalt karjus ja karjus ja karjus, ainult minu süles, enamasti siiski kaisus rinna otsas, oli ta vaikne. Ja selliselt ei olegi võimalik ise süüa, pesta, magada – mitte midagi. Aga ikka olid hullud süümekad, et kindlasti on ju midagi, mida ma pean saama teha! Teised küll ju käivad igal pool oma tittedega ja ma ei jõua võileibagi lõpetada.

Igatahes, see oli raske aeg! Ja nüüd järsku tuli see meelde, et aajah, õige küll! Ning kohati viib mu nii verest välja, et nutt tuleb uuesti peale – mul on ju aastane laps lisaks! Kuigi ma vahel jõuan ikka selleni ka, et see on mööduv, läheb kergemaks, uus ei pruugi üleüldse selline tullagi jne. Eelmine kord ma ei osanud end usutavalt lohutada, et läheb mööda, sest polnud kogemust ja kõik tundus lõputu. Ja ma tegelikult nii ootan oma väikest uut beebit.

Aga pea lõhkeb ka sellest mõttest, et kas kõik on ikka olemas, kuid asjade nimekiri ei seisa peas ehk siis kuidagi kaos on. Ma tean, et enamvähem kõik on olemas, aga kuna täpset ülevaadet ei ole nagu esimesega (kuigi ma olen miljon korda oma titeasju läbi sorteerinud ja varusid täiendanud), siis on tunne, et midagi ei ole või äkki miski jääb kahe silma vahele. Või äkki ma ei jõua valmis saada. Millega valmis saada – ma ei tea. Ei jõua haiglasse mineku ajaks oma Tena lappe osta, mingi selline mure.

Järsku on, igatahes, see, et kahe kuu pärast on meil Pelgusse sünnitama minek ja mul on pabin, et ma ei jõua. Või jään hiljaks või … ma ei tea. Mul jääb tuba sassi, näiteks. Mingid lollid mõtted. Aa ja haiglakott! Selline tunne, et äkki ma ei jõua seda pakkida. Siis ratsionaalselt mõtlen, et ok, mida mul nii väga siis vaja läheb, ei midagi sellist milleta see laps ei sünni. Pluss veel see, et ma ei lähe mitmeks nädalaks teisele mandrile, ma lähen paariks päevaks Pelku, kuhu saab vajadusel asju juurde tuua. Ja minek sinna ei ole ka tõenäoliselt minutite küsimus.

Sünnitusega on imelik asi – vahel ma kardan seda ja vahel mitte. Ma imestan, et keha on võimeline nii suure valu ja jõu läbi elama, nagu oli sünnitus. Siis tuleb see mõte, et ok, üks kord elas üle, teine kord ei pruugi 😀 Umbes, et lihtsalt vedas, aga teist korda küll vastu ei pea 😀 Täiesti loll mõte, aga teadlikult ma ei kujuta ette, kuidas seda valu peaks uuesti üle elama, mida ma tegema pean jne. Samas, ma tean, et sünnituse sees on palju lihtsam olla, kui sellele mõeldes – mõte tundub jube, aga sünnitades lihtsalt esiteks, peab üle elama, teiseks, eladki üle, sest keha teebki oma asja, mida ta tegema on mõeldud ja nüüd ma tunnen valu ära – kui ikka nii hull on, et justkui väljud kehast, sest teadlikult valule mõeldes sa vist ellu ei jääks ja tunned, et see on täiesti müstika, kuidas saab selle asja nimi lihtsalt suvaline valu olla, siis on üsna pea lõpp ka. Sest kõige hullem on enne lõppu ja nüüd ma tean, mis see kõige hullem endast kujutab ega imesta iga tuhu ajal selle üle, et aa, kas see polnudki nüüd see kõige hullem, kuidas saab veeeeeel hullemaks minna. Nüüd ma tean, et jaa, ulmeline seisund on kõige hullem. Vähemalt minul oli nii.

Aga vahel ma tunnen, et sünnitus, see on nii lihtne, valutad, tuleb mega valu ja tuleb mega vabanemine, pole teadmata ajal lõputu jamamine, vaid konkreetselt üks päev, mil tuleb see asi läbi teha, mis annab ülivõimsa amatsooni tunde ja maailmavallutamise energia,  mul on uus ja pehme beebi – kõik on lihtsalt imeline ning ma ei karda üldse.

31 nädalat on vist täis ja üle. Vist, sest ämmakal on teine arvestus, minu teada eelmise  paika pandud tähtaja järgi ja mul äpis teine. Varsti uus aeg, siis uurin järele, mis värk on. Ja mul on füüsiliselt nii raske! Kõht on justkui kuidagi alla vajunud või all, mis on ka loogiline, teine nii järjest rasedus, aga natuke teeb ärevaks, kuna Johani oodates see nii kiiresti ei olnud. Füüsiliselt on allpool nii suur koormus ja valu, et jalaluud või jalgade siseküljed ka valusad. Igapidi on vaev – higi voolab 24/7, aknaid lahti ei saa hoida, sest teistel külm (Johani ei taha külmetada, Jaanus elaks üle). Ma ei saa aru, kuidas nii raske on, kuigi noh, mis siin ikka aru saada on – tuleb meelde küll, miks viimane trimester lõputu tundus – just nende samade tundmuste pärast.

Igatahes, hea asi on see, et meil on nüüd ülipehme ja hea kandelina uut last ootamas, täna sain kätte. Eks oli Omniva “suurepärase” kulleriteenusega natuke jama (kuskile sai kirja, et käidi ukse taga, aga kõnet ma ei saanud, pakikutset ka mitte, vaid suvaliselt küsisin kohalikust postkontorist, kuhu, oh üllatust, pakk visatud oligi), aga olemas see nüüd on! Mõni teine kord räägin linast pikemalt, aga hetkel saan öelda, et linaga toimetada on kordades lihtsam, kui arvatakse, selline on minu esmamulje. Isegi Jaanus veendus selle headuses – just see, et saad lapse järgi kohandada, nagu vaja. Niisiis, teen seekord kõik selleks, et ma ei peaks pillides kuivanud võileiba sööma, sest terved päevad ja ööd on käed kinni – laps mõnusalt linas peaks teoreetiliselt seda olukorda kergendama. Pilt esimesest katsetusest on siin – enda peal katsetasin ka ühe kaisukaruga, aga ma ei saanud õiget ülevaadet, kuna ei saa ikka suure kõhuga pingutada ja see karu ei ole ka päris lapse mõõtu. Niisiis, katsejäneseks said Jaanus ja Johan ning väga hea ongi, said ka linatunde sisse! Pepuosa peaks natuke sügavamale kuidagi saama, aga muidu on päris hea. Johan kiitis samuti heaks, hakkas süles unelema ja kallistama, mis on tema puhul üllatav, niisiis, loodan, et väikevend jääb rahule ning tulevane detsembrilaps on lihtsalt üks nunnu nohisev linabeebi.

LINATAJAD

 

21 thoughts on “Appi, meil tuleb uus beebi!

  1. Isver.. mul tulid ka jälle need emotsioonid meelde.
    Olin samal ajal rase, kui Mallukaski ja kui ta tegi enne synnitust viimase laivi kodus, jeerum, kus ma lahistasin nutta 😄😄 see hirm tuli täiega peale, sest teise lapsega sa juba tead, mis sind ees ootab. Aga kuigi mu esimene synnitus oli minu jaoks niii jube raske, siis teine läks mega kiirelt ja kergelt. Sellega muidugi lohutada ei saa, sest kunagiii ei tea ette. See yks lyhike päev tuleb lihtsalt yle elada ja kindlasti läheb kõik hâsti. See tunne, kui beebi rinnal on, korvab ju kõik valu ! ☺️
    Kandelinast.. ma ostsin teise lapsega kõhukoti ja tõesti on asendamatu asi 🙂 nii palju saab tehtud, kui laps seal sees on 🙂 👍🏻

    Liked by 1 person

  2. Lina on kindlasti kasulik asi, jäävad käed vabaks Johaniga tegelemiseks. Me soetasime kõhukoti, aga ma ise pole veel kotiga ära harjunud, kuidagi ahistatud tunne. Mul laste vanusevahe natuke üle 2 aasta. Juba enne teise lapse sündi harjutasime vanema poisi oma tuppa magama, aga kui ei saa eraldada, siis võib päeva ajal beebi oma uned teha ka elutoas. Suurem kujutab ikkagi ohtu nooremale ja üritab lüüa v tirida, samas mõnikord on ka hoolitsev. Nii et päris hea variant oleks, kui vanem laps erilist huvi ei ilmutakski beebi vastu, muidu koguaeg pinge peal. Magamistuba käib meil lukku (nüüdsest :D), sest siis saan rahulikult toimetada, ilma et peaks kartma, et vanem nooremat sorkima läheks. Algul oli imetamisega päris raske, sest samal ajal pean ju teist last ka jälgima ja kuidagi ta tähelepanu hajutama, et ta beebit tirima ei tuleks. Aga muidu selle 2-kuuga on täiesti mõnus rütm juba tekkinud, esimesed 2 nädalat oli hullumaja, sest polnud üldse mõelnud selle peale, et teine nii reageerida võib. Aitab ka see, kui vanemat poega kaasata (aitab mähkmeid ära visata, riideid valida jne). Diplomaatilises suhtlemises olen ka päris osavaks muutunud-kui suurem laps diivanile beebi kõrvale “magama” tahab minna, siis ma ei keela, vaid ütlen, et viin tita ära, et sul rohkem ruumi oleks.

    Liked by 1 person

  3. Minul on kohe kohe esimene sünnitus ees ja kuna ma ei tea, mida oodata, siis ei oska ka karta. Tean, et see võib hirmus valus olla, kuid sellist tunnet ei ole, et sellepärast sünnitada ei taha. Mind lohutab teadmine, et kõik emad on sellega hakkama saanud, saan mina ka.
    Olen hetkel veel kandelina otsingul, vaatan ja püüan leida seda õiget, kust Sina selle ostsid?
    Mõnusat ootusaega 🙂

    Meeldib

    1. Jaa, umbes tähtaja paiku on mul emal nädal puhkust ning tuleb Tallinnasse sel ajal, et ehk satub täpselt siis 😀 ja lisaks olen rääkinud mõlema õega, kes elavad Tallinnas ning ka nemad on valmis selleks puhuks muud asjad nurka viskama. Ühe lapsehoidjaga on ka räägitud. Aga kui peaks juhtuma, et keegi ei saa tulla, siis jääb Jaanus Johaniga ja lähen üksi sünnitama, kuid see on viimane variant. Sünnitamata ei jää 😀

      Liked by 1 person

  4. Minul tegi mees tükk aega hommikuti võikud valmis, sest ma ise ei saanud ju ühe käega võid määrida. Siis aga soetasin järelturult 25€-ga kootud lina ja see on meil siiani suureks abiks. Nüüd ta mul aastane ja kannan puusal, kui vaja teeme koos süüa, koristame jne. Kõhule sidusin teda juba üsna varakult, äkki 3-nädalasena, meil olid hullud gaasivalud külas ja linas oli teda kergem rahustada. Soovitan Kadri Viirandi juurde sidumist õppima minna, Villapais töötab 😉

    Liked by 1 person

  5. Hm, ma ei tea, kui ajaliselt kinni sa oma asjadega oled, aga kui tahad veel enne sünnitust häid mõtteid ja praktilisi ideid, et asisünnitusel ladusamalt läheks, siis ma soovitan soojalt Ülle Lemberi joogatunde (vist) Päikesetantsus. Guugelda ta nime, kui sa temast juhtumisi kuulnud ei ole – legendaarne ämmaemand.

    Tundides ongi harjutused just sünnituseks ette valmistavad, koos kommentaaridega ja mõttetu uduta. Ise sain küll palju häid ideid, mida lõdvestamiseks kasutada, aga siis juba ebateadlikult, lihtsalt tuli pähe, et ehk aitab see, või too (hiljem mõtlesin, et jajaa, tunnis ju käis see läbi).

    Eriti suur kasu oli sügavast hingamisest, mis kogu tundi läbis. Sünnitusel avanemisperioodil siis sügav väljahingamine valu ajal – pikk-pikk kõhtu hingamine, kuni valu tugevneb, ja veel edasi hingata, läheb hingamise tõttu küll valusamaks, aga siis valu taas leeveneb. Keeruline seletada, aga point see, et selline sügav hingamine vajutab kõhulihastega emakale, sellega koos survestab emakakaela ja kui seda järjekindlalt teha, avaneb emakakael kiiremini ehk siis kogu sünnitus kiireneb. Aga jah, pikk jutt kokku võttes – soovitan Lemberi tunde. 🙂

    Liked by 1 person

  6. Mul ni ihea öelda, et sa võimendad pisut oma mõtteid üle 🙂 Teisega kohanemine on lihtsam kui sa praegu kardad. Just selle pärast, et sa korra juba oled selle raske tee läbi käinud. Sa ei hakka enam nullist. Su keha teab juba, mis teda ees ootab. Kuigi jaa, ainus ja tõeline raskus saab olema see, mismoodi end kahe lapse vahel jagada. Seda ma isegi ei salga, et see tuleb valusalt, kui meest väga palju aitamas pole. Ainus, mida tuleb kogu aeg endale meelde tuletada , on see, et kõik läheb mööda.

    Mis puutub beebiasjadesse, siis mul nt teise lapse puhul oli küll täiesti kaine mõtlemine. Ei ajanud hullunult riideid kokku, ei vedanud poodidest kõiksugu nunnut kraami koju, teadsin juba, mis asjad on mõttekad ja mis pole jne. Peaasi, et kõik peamine olemas oleks (turvahäll, vanker, mõned riided, mähkmed, apteegikraam), sest mida see lapseke siis ikka niiväga vajab. Isegi haiglakotti ei viitsinud kokku panna. Alles siis, kui veed olid ära tulnud ja ärevusest enam und ei saanud, hakkasin pakkima. Haha. No mitte midagi ei juhtunud sellest 🙂

    Ma tagantjärgi meenutan oma viimast rasedust, siis kuigi viimane trimester oli raske, suutsin alati mõtetega kuidagi üle olla sellest ja mõelda, et oh, praegu veel kerge, küll läheb hullemaks. Kuni ühel päeval (nädal TA-st varem) oligi sünnitus käes.

    Aitäh, et kirjutad. TOre on neile sündmustele kaasa elada ja enda kogemusi meenutada.

    Liked by 1 person

    1. Kusjuures, riiete ja sellise nn pudipadi osas olen tõesti kaine mõistusega, nüüd tean, mida vaja, mida mitte ja suure nunnu-tuhinaga kaasa ei lähe. Kuigi seda nunnu-tuhinat polnud vist esimesega ka. Aga jaa, raskuse osas, kui ainult rasedust mõelda, siis mul on koguaeg tunne, et läheb aina hullemaks, samas, võibki juhtuda see, et ootan midagi väga hullu ja juba laps käes 😀 Aga tõsi, kõige suurem mure ongi kahe lapsega hakkama saamine ja enda jagamine, eriti algul, kui beebi tahab palju lähedust ja toitmist. Kindlasti kõik laabub, ongi kõigest mingi aeg. Sinu kommentaari on hea ja lohutav lugeda, igatahes! 🙂

      Meeldib

    2. Mu 2-kuusel kulub tavaliselt 1 komplekt riideid päevas, mõnikord 2, kui mähkmed on lekkinud. Endale meeldib, kui on palju riideid, siis ei pea koguaeg pesema. Tüütab ära ka, kui tal koguaeg samad riided seljas :D. Esimesest suurusest kasvas küll paari nädalaga välja, nii et paljud asjad jäid puutumata. Lemmikuteks riieteks vastsündinule ja paarikuusele on pikkade varrukatega bodyd, kinniste otstega poolsipukad (osadel on kumm kanna peal, mis hoiab paigal) ja toakombed ning villased sokid. Kvaliteedilt on Lindexi asjad paremad kui H&M-i omad.

      Meeldib

  7. Mind ootab sama ees – 2 vanusevahega last 😀
    Ma ei tea kas oled kirjutanud, aga uurin, kuidas korraldad magamise kahe lapsega. Meil esimene magab meie voodi kõrval võrekas ja ta ikka ärkab päris tihti öösel ja väga mugav on ta uuesti tuttu panna kui ta meiega samas toas.. kui uus beebi tuleb, siis kaks ärkajat öösel, äkki nüüd suurema lapse uni veelgi enam rikutud? Peaks eraldi tuppa panema? Pärast on nii, et ühes toas magab isa suurema lapsega ja teises toas mina beebiga 😀 😀

    Meeldib

  8. Lilli! Minuni jõudis selline tore asi, mille olen nüüdseks sõbranna lapse peal ka ära testinud, ja tundub, et sellest saab üks elupäästja: http://linalaps.ee/index.php?page=91&action=show_product_details&product_id=388&group_id=81&=

    See mudel on ainult lakke või ukseavasse riputamiseks (vastav klamber on kaasas, konksu pole vaja). Teine variant “Koala” tuleb koos jalgadega ja on samuti riputatav. Igatahes tundub see igati tore asi, kus last kussutada ja kui ta nt läbi une liigutab, kiigutab end samal ajal uuesti tuttu tagasi.

    Mina ootan oma esimest ja tunded on vastastikused. Ei oskagi kuidagi valmistuda – asju nagu on, aga peamiselt seetõttu, et mulle on toodud palju. Sellist läbi mõeldud ja organiseeritud teadlikku varumist mul veel pole toimunud. Mulle tundub, et mismoodi ma plaanin ja varun, kui ma ei tea veel, kas mulle satub, laps, kellel peab tihti riideid vahetama (piima ülestulemine); kas ta kakab 8x päevas või ülepäeviti; kas ta soovib lutti või magab ainult vankris või magab pigem voodis või… 😀

    Magamise jaoks investeerisin imetamispatja, ja mu armas “nuudel” on täiega suureks abiks. Krutin jalad selle ümber ja vajadusel sätin seda siia-sinna, saan veidi paremini magada küll. Ja edaspidi läheb ka ilmselt kasutusse, seega tundub mõistlik ost.

    Mul läheb 30. nädal, aga arst prognoosis, et võiksin novembri lõpus tita tulekuks valmis olla. Seega ma loodan, et pääsen päris lõpu agooniast aga laps ei tule ka liiga varakult. Huh. Äge on olla 🙂 Surmani hirmunud, seda niikuinii – aga äge on olla!

    Liked by 1 person

    1. Oh, mul oli sama – mida ma planeerin, kui mul pole esiteks, lastest aimugi, ja teiseks, kust ma tean palju mähkmeid, riideid jne päevas võib minna. Oli neid, kes ütlesid, et tohutult läheb, ainult pesumasin huugab ja muudkui varuge, aga ma peaks ütlema, et minu kogemus seda küll ei toeta 😀 mind aitasid raamatust leitavad nimekirjad, teiste kogemused ja nende kuldne keskmine. Võtsin vist bodysid ja asju natuke rohkem kui raamatus kirjas, kõvasti vähem, kui paljud soovitasid 😀 Ja raamat, mis aitas, oli see Libero tasuta raamat ning poest ostsin Me saame lapse, suur raamat lapseootusest kuni 3-aastaseks saamiseni. Väga head nõu ja kindlustunnet sain sealt.

      Meeldib

    2. Aa ja mis puudutab tähtaega, siis mulle ennustati ka, et tuleb varem, 3 nädalat varem, midagi taolist. Kuna mul oli juba siis raske, olin päris rahul omadega, Noh, kujutad ette seda pahameelt, kui tegelikult sündis 10 päeva hiljem, ma olin juba nii närvis ja vihane ennustajate (arstid, emad jne) peale, et mida te seletate, olge vait 😀 Aga peamine, et laps saab ise valmis, millal saab, polegi kiiret 🙂

      Meeldib

    3. Aaa ja veeel! 😀 See kiik on tore küll, aga mu pooleteistaastane kutt (siis on umbes nii vana) ei laseks tõenäoliselt uuel beebil seal rahus olla 😀
      Ja veel (et ma sajandat vastust eraldi ei kirjutaks) – palju õnne, ongi äge olla, ma tean, mida tunned! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s