Boss jäi haigeks, mul ajud puuduvad, Jaanus on superman

Oijah, Johan on haige. Muidu ta ikka tugev poiss olnud, köha-nohu on suvaliselt mööda läinud, mingid palavikud pole ka väga muretsema pannud, aga paar päeva on olnud juba kuidagi tõsine ja loid, vaatab otsa suvaliselt, kuidagi väsinult. Ja eile õhtul kraadisingi, sest järsku tundsin, et ta oli tulikuum – ligi 39 kraadi palavikku. Miks? Millest?

Tal justkui poleks muud kui palavik. Tegelikult valetan, köhinud on enne seda mõned päevad ja öösel lausa nii, et valus oli kuulata, aga tundus, et hakkab üle minema, väga suurt tähelepanu ei pööranud, no nüüd käes.

Igatahes, öö oli jube, esiteks mure tema pärast, teiseks ta kuumas ülekere, muudkui kraadisin teda (kontaktivaba termomeeter on lapsevanematele must have), googeldasin, mida siis palavikuga teha, kui palju võib paratsetamooli anda jne. Lõppkokkuvõttes ei andnud üldse, sest enamasti tundus palavik olevat 38,7 kanti, mõtlesin, et kui juba 39 millegagi, siis annan. Ma ei ole eriline rohtude inimene ise, kes iga asja peale võtab ja lugesin, et lastele võiks ka anda alates 39’st.

Kui ma Johani õhtul magama sain, siis Jaanus oli mures, et äkki võtaksime ta kaissu, mõtlesin, et no on pehmo, et las magab rahulikult oma voodis. Jaanus vastu, et no siis tal on mõnusam ja turvalisem tunne, see aitab paranemisele kaasa. Vot nii nunnu on Jaanus Johani suhtes koguaeg. Leppisime kokku, et ok, kui peaks öösel ärkama, siis võtame enda vahele magama ja nii ka juhtus, ühel hetkel ärkas kuuma ja higisena kisades, siis võtsime kaissu. Aga mingi aeg, äkki kella 4 paiku, ärkas üles, nagu peakski üles ärkama, hea tuju (ise ikka tugevalt palavikuline), lalises ja seletas seal, mürgeldas tekkides, me olime juba, et oh god, palun jää magama. Uneles ja möllas. LÕPUKS, kell 8 jäi uuesti magama, selleks ajaks olin ma juba ahastuses, unesegane, toonustes ja valudes, sest kõhus ka üks kutt mässas ja kui Johan meie voodis on, siis ma pean koguaeg end kaitsma, et ta lambist kõhtu ei hüppaks või seda jalgadega ei peksaks.

Et jah, pool ööd oli kraadimist ja muret, pool ööd mässamist, nüüd olen omadega suht kutu, aga no peaasi, et Johanil tuju hea.

Hommikul ärkas küll pahurana natuke, eks tal ka nn unepohmell öisest möllust, aga sõi ilusti suure hunniku putru, tuju läks heaks, palavik on ka hetkel 37,8-38, nii, et endiselt rohtu pole andnud ja vaatan edasi, mis tast saab. Eks palju vedelikku vaja juua, mida ta miskipärast ära lükkab, nagu jauraks niisama naljapärast minuga. Igatahes, jee, emadus.

Aga noh, mul oli päris mure eile küll, kui nii kõrge palavik ja keha katsudes nii kuum – mõtlesin juba EMOle ja millele iganes, magama ei julgenud algul jääda, et pean jälgima, aga no kuidagi ikka rahunesin maha ka. Ma pole muidu väga pabistaja, eile küll ikka muretsesin.

Mis siis veel, peale selle… Peast olen endiselt segi ja aina hullemaks läheb. KUIDAS?! Ma ei tea. Näide siis teile ka hiigelhetkest: jõin mingi aeg kreeka jogurtit pudelist ja lihtsalt tahtsin teada, palju seal veel on, kuna pudel läbipaistmatu. Esiteks, miks mul oli vaja teada saada, ma ei tea, aga teiseks, see, kuidas siis “vaatasin”, on mulle absurd, see polnud mina, vaid mingi kehaväline kogemus jälle. Ma kallasin pudeli ümber enda kohale, nii, et jogurt jooksis välja ehk siis kallasin end jogurtiga täis ning saingi teada, kui palju mul veel “juua” on. Kas te saate aru, miks ma seda tegin? Mina ei saa.

Istusin diivanil, üleni jogurtiga koos, hämmingus ja kukkusin naerma, et mis krt SEE veel oli?! Jaanus vaatas ka eemalt, et mis toimub? Ta vist oli mures isegi 😀 Päriselt, misasi see on? Mis mu ajuga toimub, see pole isegi naljakas enam tegelikult!

Ja unenäod, no jeerum, elavad õudusunenäod. Olen ühes suures majas ilusal perel külas, palju külalisi oli veel ja järsku hakkasid pereliikmed kuidagi haihtuma. Kahtlustasin, et mingi jama on ja selle taga vist osa külalisi, kuni sõitsin rattaga kuskile jõe äärde ja nägin kõikide pereliikmete tükeldatud laipu seal hulpimas. Mingi jama ja tagaajamine läks edasi, aga unenägude kirjeldusi on nii tüütu kuulata, et ma ei hakka teid vaevama, igatahes põhipoint oli see. Miks on jälle mu küsimus.

Imelik on see, et see rasedus on mul kuidagi raskem, aga kergem. Valud ja asjad ning väsimus on peal, aga füüsiliselt koormus tundub ikkagi kergem, kuigi kaal juba praegu selline, millega eelmine kord sünnitama läksin. Mulle ikka tundub, et äkki see laps on kergem, kui Johan, aga ei saa midagi kindlat küll vast väita. Või on asi selles, et ma lihtsalt olen ise juba algselt suurem, kannatan koormust paremini. Samas, kui pikalt kuskil olen või Johaniga mässan, on kohe tohutud valud, aga no mõtlen just lihtsalt olles või massi kui sellist kaasas kanda tundub seekord natuke kergem. Segane lõik, suva.

Ok, igatahes seda tahtsingi öelda, et Johan on haige, ma olin mures, peast olen rase.

Aga vähemalt on titeriiete kummut ja sahtel korrastatud! Jee! Oh, kui väikesed need asjad on, ma nagu ei usuks, et nii väikesed ühele inimesele selga peaksid minema. Igatahes, jah, olen alustanud nn inventuuriga “mis on ja mida vaja”. Õnneks palju asju juba on, turvahällile soojakoti saan, voodi saan ja natuke tudukaid ostan ka juurde. Kuna Johan oli juulibeebi ehk enamasti ainult mähkmete või kerge bodyga, sest nii palav oli, siis nüüd tuleb mingeid soojemaid riideid varuda. Beebikombeka saan ka, pole veel otsustanud, millist võtta, aga suht olemas. Puudu on veel kandelina ja vanker. Vanker, mida ma vist ikkagi jahin, maksab nii palju, et … ma ei tea. Jaanus väitis ka, et vot, seda on vaja, tee, mis tahad, me peame kogu abiväe kokku ajama või mida iganes, aga mu elu jääb täitsa kinni, kui mul seda kahe lapse vankrit ei ole – pole võimalik muud moodi väljas käia. Niisiis, eks paistab, aga kahe lapse vanker tuleb osta, jah. Mõtlesin küll igasuguseid variante, et beebi linas, aga ta peab saama lamada ja sirutada, mõtlesin, et Johan seisu- või istelaual, aga ta siiski 1 aasta ja 5-kuune, kui uus sünnib, ta ei püsi seal ja väsib, tahab ka ehk magama minna, siis vaja normaalset tuge. Mõtlesin, et Johan on hea jalutaja äkki, aga ei, turvalisuse huvides, just linnas, autode vahel, nagu me peamiselt liikleme, ei saa ma sellele variandile lootma jääda. Nii, et ok.

Aa, kellel on vastsündinule siidivilla komplekti müüa (body, püksid, müts või kombekas ja müts), siis olen huvitatud. Või ostan Johast äkki. Mul on üks täisvillane (siidine ja pehme, vastsündinu suurus) body ja pükste komplekt olemas, see oli juba Johani ajal, aga ta sai vähe kanda, jahedamaid päevi nii palju polnud.

Lõpetan selle postituse nüüd ära, jälle tuleb jooksvalt sada teemat, mida tahaks muliseda. Blogi on nii hea jutustamise koht, kui kellegagi pole jutustada (Jaanus teeb tööd ja Johaniga ei anna väga asju arutada :D).

Lähen nüüd oma haiget “beebit” lõbustama. Johan on ikka veel minu beebi, ikkagi minu kõige esimene laps ja esimene kogemus, ma ei raatsi veel loobuda (vist mitte iial) – ta on minu musirullbeebi.

jontsugajontskiigub

 

10 thoughts on “Boss jäi haigeks, mul ajud puuduvad, Jaanus on superman

    1. Lastel pidigi kõrgem palavik olema, 38,7 oli max ja perearsti lehel oli see jutt, et alates 39 võiks alandama hakata. Milleks nii üleolevalt kommeteerida? Mida ma ootasin? Mida sa nüüd vastuseks ootad selle peale? Et jah, krampe ootasin?

      Meeldib

    2. Esimesele Pillele:
      Esimese asjana ei tormata muide kohe palavikku alandama. Organismil peaks ka natuke laskma palavikuga võidela. Ma ka alles al. 39 palavikuga alandajat andnud. või kui on palavik juba pikemalt vindunud, siis ka vähemate kraadide juures (38,6-38,9) ikkagi alandanud, sest pikaajaline selline hõõgumine ka hea asi pole. MIlleks aga selline hüppav ja põrkav kommentaar kohe?

      Liked by 1 person

  1. Veider kommentaar Pille poolt.
    Igatahes, mina ei ole ka oma lastel enne palavikku alla võtnud, kui on 39 käes. Jaaaa, paljud ütlevad, et 38.5 võiks juba anda, aga minu lastel pole 39 mingeid palavikukrampe tekitanud ja ega kõigil neid ei tekigi. Kuskilt lugesin, et vaid 4% lastest on ohustatud.
    Ja kõrgem temperatuur võitleb efektiivsemalt haigustekitajatega. Ehk et teoreetiliselt peaks laps kiiremini siis tervemaks saama.
    Ma isegi usun, et see nii võib olla. Minu õde näiteks on eriti usin palavikualandajat andma. Ta võib vabalt anda ka näiteks 37.7-ga, sest tal on mingi arusaam, et palavik on üks hirmus paha asi ja sellest tuleb ilmtingimata vabaneda. Tegelikult pole ju. Palavik on organismi kaitsereaktsioon ja viis tulla toime haigustekitajatega!

    Johanile kiiret paranemist ja Sulle, Lilli, tublit vastupidamist!

    PS! Äkki Johanil on kolmepäevapalavik, kui tal eriti nagu muid haigustunnuseid pole.

    Liked by 1 person

  2. Oo, ma tean, mida sa tunne! Mu pojal (1a5k) oli ka 2n tagasi kõrge palavik, ise olen samuti rase, TA ka detsembris. Meil oli 3päeva palavik, mis kestis 6 päeva. Viirus lõi igemetesse (hetkel 5 hammast poolenisti lõikunud), mis olid tulipunased, paistes ja valulikud. Esimesed 2 päeva polnud nagu hullu midagi, poisil 37,8-38,5 palavik, ise võrdlemisi rõõmus ja aktiivne. Kui kolmandal päeval 39+ palavik, paracetamoli küünlad ei mõjunud, laps loid, lapsel kõht lahti, vat siis võttis hirmu nahka. Eriti hull oli öösiti. Vereproov ja uriiniproov olid korras (sain teada, et viirusega ongi veri korras). Perearst soovitas Nurofeni, see õnneks toimis. 6.päeva lõpuks oli väike palavik ja juba kergelt täppe näha. Igemed tõmbasis ka tagasi peale palavikku. Nüüd juba pea-aegu nädal haigusest möödas. Ainus “mälestus” on korrast ära kõht. Tegeleme sellega. Jõudu ja jaksu! 🙂

    PS: praegu pidi ka mingi lihtsalt kõrge palavikuga viirus liikvel olema

    Liked by 1 person

  3. Kiiret paranemist Johanile! Ma olen ka nõus, et ei pea kohe ruttama palavikku alandama, pigem ikka lapse enesetunde järgi seda vaadata.
    Ja 😁😁😁😁 @ jogurtijutt. Kusjuures need tunduvad eraldiseisvalt refleksina jumala loogilised.. nii kummutamine kui ka piilumine.

    Meeldib

  4. Haah, hästi Lilli 😃😃

    Plikal kuusteist hammast suus. Lootsin, et hädad lõpuks läbi. Tutkit. Tabas meidki see kurikuulus kolme päeva palavik. Ma vähemalt arvan, et see oli see. Temperatuur tõusis lausa 39,5 peale ja Nurofen ei aidanud. Jõudsimegi EMOsse. Lasin proovid võtta, et välistada põletik. Olid korras ja manustasime paratsetamooli. See tõi ka natuke leevendust. Täna vaatasin, et on mingid laigud tekkinud. Eks homme perearst vaatab ka üle. Ma pole vist elus nii hirmul olnud. Kutt põdes sama asja 38,5 palavikuga ja rohtu ei vajanudki.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s