“Ega rasedus pole haigus!”

Kes selle nõmeda lause üldse kunagi on välja mõelnud? Ma tahan teda näha, temaga vestelda, küsida, et kes ütles, et ON haigus. Ma ei tea, kas te olete seda oma elu jooksul kuulnud üldse, aga ma olen palju kuulnud – nii tööjuures, kui kirutakse rasedat, kellel vaja puhata või kusiganes, kus on keegi rase, kellel on raske. Ma olen ise ka rasedatest nii mõeldnud, et no KUI hull siis saab olla.

Loomulikult, rasedus ei ole haigus! AGA.

Ma ei ole mitte kunagi tundnud ühtegi seisundit, mis võtab su ihust ja hingest nii läbi ja seda väga pika perioodi vältel ning mille jooksul sa kasvatad oma kehas olevaga täiesti uue inimese.

growbabies

Algab sellega, et oled nõrk, väsinud, mõnel juhul oksendad sisikonna välja, silme eest virvendab, alakõht annab end pidevalt paistes oleku ja väikeste valudega tunda – sa oled järsku kuskil teises maailmas. Jah, ei ole haigus, aga ma tahan näha inimest, kes sellises seisundis teeb parimal moel oma tavapäraseid asju edasi, nagu ei tunnekski midagi, aga jumala eest, näidata ei tohi, et rase ja JUBA hädapätakas.

Siis tuleb teine trimester, mis on enamasti kergem, kui esimene, sest väsimus hakkab kaduma, iiveldus samuti ja tuju hakkab paranema. Kuid füüsiliselt hakkavad tunda andma luud, koed, misiganes asjad sul seal allpool, et ette valmistada sünnituseks. Beebi hakkab ka raskemaks muutuma, kõhus on toonused, mis ei lase kiireid liigutusi teha – kogu see värk. Kes ei tea, mis on toonus, siis see on see, kui terve kõht (õigemini emakalihas) tõmbub terves tükis krampi ja kõvaks, enamasti valutult, kuid kui sul on luud ja lihased niigi tundlikud, siis tunned mõnel juhul valu ka. Ja krampis lihasega ei saa inimene väga edukalt liikuda, tuleb oodata ja lõdvestuda, et see kramp ära läheb. See juhtub juba siis, kui ei ole nii nähagi, et oleks suur ja raske kõht, tegutseb ikka nii nagu peab. Igatahes, toonused võivad tulla lapse liigutustest või enda liikumisest, mistõttu, tõepoolest, peab end hoidma, mitte üle tõmblema. Toonused, muide, võtavad vahel hinge ka kinni – kujutate ette, kui kopsude all on suur lihasmass kivikõvas krambis. Ikka veel ei tohi sa nõrk olla, sest sünnituseni on ju veel niiiiii palju aega.

Ja lõpuks tuleb kurikuulus kolmas trimester, kus oled higistav, toonustes, vahel iiveldav, vahel nõrkev rase, samal ajal sahmid titeasjadega, peas miljon mõtet, kas mul on kõik valmis, tahaks kodus koguaeg suurpuhastust teha, sest äkki beebi tuleb ja sul koristamata. Aga ainus, mida jaksad teha on poollamavas asendis lebotada (lamada raske, istuda raske – kõht on ees). Kõik kohad valutavad ja magada ka ei saa. Siis võid olla avalikult ka enamvähem raskes seisus, aga pole soovitatav.

Ma kirjeldasin kõike lühidalt ja ülevaatlikult, kuidas minul on. On küll rasedaid, kes kalpsavad rõõmsalt sünnitusmajani ja keda enamus rasedaid kadedalt vaatavad või üritavad, hambad ristis, sama energilised olla ning arvavad, et see ongi norm.

Minul oli esimene rasedus juba selline, et süümekatest tulvil – ma kavatsesin see äge kalpsav rase olla, aga ei olnud, selle asemel vaevlesin ja mõtlesin, et ok, kuidas ometi nad seda teevad. No, siis sain Johani ja mõtlesin, et kui järgmine rasedus tuleb, vot siis tean juba ette kõike, suudan nautida seda olekut ja siis olen rõõmus, kalpsav rase.

Oleks ma vaid teadnud, et see rasedus on füüsiliselt eriti raske. Ei mingeid tohutuid komplikatsioone, aga lihtsalt laste vahe on nii väike, keha veel nõrk, kõik, mis valulised kohad olid ka sünnitusel, tunnen nüüd, et ahah, need on tundlikud – keha teab kõike liiga hästi veel. Ma olen täiesti see rase, kes ei suuda vist mitte midagi teha ja tunneb, et peaks kõike tegema – ega rasedus ei ole ju haigus, eksole.

See mutikeste arusaamatu lause kummitab vahel peas, sest iga kord, kui ma mingi ürituse ära ütlen või mainin, et tulen Jaanusega, sest ta saab siis Johani vaadata, kuna ma ei ole võimeline enam kantseldama niimoodi, tunnen, kuidas ma hinnatud saan – et ah, nii nõrk rase. Eks see on rohkem enda kompleksid ka, mis selle hinnangu vist annavad, aga kui küsitakse (ja seda on omajagu tehtud), et oi, kas sul on siis keeruline rasedus, tekib küll tunne, et mis mõttes? Ma ei tea, rasedus, nagu rasedus ikka, mis mõttes keeruline? Rasedus ongi ju keeruline! Ma ei ole kunagi enne lapsi nii häda olnud, ei füüsiliselt ega vaimselt – äkki siis ongi keeruline rasedus, ma ei tea, aga arvasin, et see nii käibki?

Miks alahinnatakse seda aega, kui sa ootad last, ma aru ei saa? Kellele ma mida pean siis tõestama? Mulle on antud elus võimalus olla rase, mõni ei koge seda kunagi, mõni kogeb mõned korrad, aga see pole mitte midagi tavapärast või igapäevast, see on kõige erilisem ja tundlikum aeg naise elus – sa kasvatad uut elu, keha ja organismi, mis võtab sinult endalt maksimaalselt, mis võtta annab. Kuidas see saab olla lihtne siis või märkamatu? 24/7 on vastutus selle eest, ka siis, kui magad, sest sa pead valima asendi, milles laps saaks ka end hästi tunda, ega vajuks suurtele veresoontele, mis varustavad teda hapniku ja toitainetega.

Ja see, et ma sealjuures tunnen nõrkust, sellel korral ka tohutult valusid, toonuseid jne juba poolest rasedusest või varemgi, on ju arusaadav või ei? Ikka peab mul see “ega rasedus pole haigus” lause peas ketrama, kui keegi jälle uurib, kes kas mul on siis palju komplikatsioone, et ei saa enam üksi või mis mul täpsemalt erilist lahti on? Kas siis teistel ei ole nii, et tahavad end maksimaalselt selle 9 kuu jooksul hoida?

Ma jõuan käia igal pool enne ja peale seda, miks peab tõmblema sellel ajal ja mõtlema, kuidas elu ju seisma ei jää. Muidugi ei jää seisma, vastupidi. Aga kui ma ikka aegluubis kõnnin, krambitan, higi voolab ja süüa palju ei saa, sest organism ei mahuta – no võtab ikka küll terve keha ja vaimu see rasedus enda alla, milleks seda varjata, miks seda piinlik on tunnistada, et hoiad end ja muretsed lapse pärast? Ja miks ma pean siis tahtma üldse kuskile väga minna ja aega veeta. Eriti veel selle ähvaruse saatel, et oi, hiljem ei saa üldse! Justkui eluaeg oleks nüüd kinni, päris on!

Minu suur hirm seekord on olnud lapse heaolu selles osas, et ma olen niigi Johaniga mässanud ja selleläbi endale paaril korral liiga teinud. Piisas liiga kaua jalgel olekust ühel päeval (mis tavapäraselt oli normaalne või isegi vähe) ja ma olin tundide kaupa õhtul vannis, et luude ja lihaste valusid leevendada ning iga natukese aja tagant peale tulnud toonust paremini üle elada. See pole mingi lapsik jonnimine, et oi, mai saa, olen hädine rase – võimalik, et asi selles, et alles ma kandsin ja sünnitasin üle 4 kilose lapse – mu keha ongi nõrgem ja tundlikum. Aga see tähendab ka seda, et pean olemagi ettevaatlikum – enne sünnitan valusalt 4+ kg lapse kui alla 2 kg enneaegse, keda kuude kaupa südant valutades haiglas turgutada, sest oli vaja tõestada, et “rasedus pole haigus” ja tänapäeva naised ei ole nõrgad.

Ma tahtsin sellest teemast kirjutada lihtsalt seetõttu, et naised ei tunneks süümekaid ega piinlikkust misiganes tunde ees, mis neid rasedana valdab – sinu keha, sinu tunne ja sinu laps, kelle eest ei tule ükski teine vastutama ega kätt hoidma, kui päriselt keerulised teemad peaksid ilmnema, nagu enneaegne sünd. Ükski üritus, pidu, koosviibimine või asi ei ole nii tähtis, et enda enesetunnet eirata ja üritada olla teiste vääriline, et mitte hädisena näida. Selle 9 kuud kannatavad kõik ära, arvaku, mida tahavad. Mulle endale on seda meeldetuletust vist kõige rohkem vaja, sest vahel on raske kuulda neid küsimusi ja uurimisi, miks ma midagi ei tee või miks ma mõned üritused vahele jätan või miks ma muudkui Jaanust hõikan, et ta Johani vaataks, kui me kuskil oleme. Ning mul on seda natuke piinlik teha – nagu suur ja häda mutt, kes kamandab meest lapsi kantseldama, aga nii see meie seis on.

Lapse ootamine ja kasvatamine enda kehaga, valmistumine sünnituseks ja kõigeks muuks järgnevaks on eluliselt oluline aeg, ma ei tea tundlikumat ja tähtsamat aega, kui see ja kesiganes julgeb ühte naist hädaks ja nõrgaks pidada, sest ta sellel ajal ei ole 100% see, kes ta enne oli, vajab puhkehetki, on väsinud, “käest ära” ja paks, siis see kesiganes võib täitsa vabalt oma eluga ilma selle koormava rasedata edasi minna.

Mul on lõpuks ometi käes kolmas trimester ja nagu eelmine rasedus, mõnes mõttes naudin seda kõige rohkem, sest siis olen täieõiguslik rase, enne peaks justkui varjama enda vaevusi, sest “nii vara ja nii raske vä!?”, aga nüüd pole kellelgi midagi kobiseda (või noh, kobiseda on alati), ma sünnitan paari kuu pärast, nüüd ma justkui võin selline olla.

Rääkides kobisemisest. Ma sain ükspäev sellise komplimendi, et vaadati kõhtu ja seda, et ma olen nii suur, kirtsutati nina, et eiei, ju sealt ikka tüdruk tuleb. Sest teada on, et tüdrukud pidavat võtma ema ilu ära ja teevad nad suureks. Kuna ütlejaks oli vanem inimene ka, nägu selline peas, et oijumal, kuidas ma selline juba olen, siis noh, ilmselgelt see kompliment just ei olnud. Nii, et lisaks füüsilistele tunnetele, saab kuulda ka toredaid märkusi! 😛

Kuidas ei ole pikkade aastate jooksul selgeks saanud seda, et rase või ei, miks peab keha kommenteerima? Ei, ei ja veel kord ei.

Ehk siis, postituse selgituseks – nagu teate, ma olen niigi terve raseduse aja parajalt hormonaalne olnud, aga täna ärkasin üles, nagu kaigastega läbi pekstud – KÕIK kohad valutasid, meid kutsuti kuskile külla ja ma ei suuda end ühest toanurgast teisegi väga vedada, rääkimata külas olemisest, niisiis, olen ärritunud, et olen selles olekus hetkel ja mõtlesin, et kirjutan selle ammukripeldanud teema siia blogisse ka – ma ei peaks olema ärritunud, ma ootan last, kõik on arusaadav ja nii ongi. Lihtsalt, ma ju ise tahan ka liikuvam ja energilisem olla – pole.

NB! Igaks juhuks lisan, et hinnangute andjaid on väga palju, rohkem, kui arvata on, ei ole minu emotsioonidest tulvil liialdatud jutt, seetõttu ma kirjutangi, sest kui mina oma elu jooksul olen neid palju kuulnud/näinud, rääkimata raseduse ajal, siis usun, et keegi teine rase on veel, kes tunneb end seetõttu halvasti, et äkki ta ongi nüüd hädine ega tohiks olla. Lohutuseks neile, et sinu keha ja sinu elu, olgu kõik omaette.

Olengi täna see Hollywoodi klišee – dressides ja diivanil lebotav rase, krunn peas ja kõik.

pregnant

23 thoughts on ““Ega rasedus pole haigus!”

  1. Rase või mitte, miks üldse peab kogu aeg käima jutt kehakaalust ja vormis olemisest ja sellest, kui palju või vähe või valesti või liiga tervislikult keegi sööb. Nii siiber on…ise rase pole olnud, aga endise anorektikuna (enamik tuttavaid sellest ei tea), on kõik need teemad veel kordades raskemad taluda…seda aega ei kujuta üldse ette kui ma veel kunagi rasedaks jään ja siis oma minevikuga neid “oi kui suureks sa oled läinud” jutte pean kuulama.

    Meeldib

    1. No just ja rääkimata sellest, et pidev kehakaalu jutt selliseid haigusi tekitabki. Miks ei võiks lihtsalt inimlikult kõike võtta? Rasedal on see, et kõigil on justkui õigus kommenteerida, et oled suur või väike ja kuna eelmine rasedus sain ka ikka seda, et jeerum, kui suur ma olen, pani see mind nii mõnigi kord seltskonnale omaette olemist eelistama – ma ei taha end ei füüsiliselt ega vaimselt vaevata.

      Meeldib

      1. oijummel, kirjutan alla, nagu ilmselt tuhanded! eriti haige on see kobisemise teema. appi küll, KELLE elu teeb paremaks, kui saab teisele öelda, et ‘oi, se tüdruk on su täitsa ära kurnanud!’ ja et ‘tütred viivad ema ilu!’. Halloo, kui ma is tunnen nt samal ajal ennast umbes nagu parimas vormis ever juhtus minuga), siis MIKS ma ei peaks?? ja ohkimised ‘ooh, kui suur sa oled…’ – ma imestan köige rohkem, kui need tulevad ise lapsi sünnitnud inimestelt, sest need vöiks ju ometi teada, et tihti pole köhu suurusel ja sellel, kuidas ta rase end ise ülal peab, mida sööb ja palju jookseb mingit seost… mida, MIDA on mul siis sellel viimasel trimestril peale hakata nende ohkivate kommentaaridega? äkki ma olen ise ka mures vöi midagi?…. ja kui pole, siis PEAKSIN hakkama olema??…

        vot nii emotsionaalne… 😀

        Liked by 1 person

  2. Miks peaks üldse kellegi arvamus korda minema? Ei pea. Seega rahu.
    Mina olin kalpsav rase, ja eriti kerge ja kiire sünnituse ning olematute probleemidega. Ja vaat siis ei oskagi ette kujutada, et saab ka teisiti olla. Sestap ehk küsimused, et targemaks saada ja/v6i end teise olukorda osata panna.
    Aga mistahes arvamused ja h6iked, mis seejârel kuuldavale tulevad, räägivad ennek6ike reageerijast, seega las aga reageerib.
    J6udu!

    Meeldib

    1. Ei pea, aga kuna me oleme kõik lihast ja luust inimesed tunnetega, siis päris igakord ratsionaalselt ei tule see tunne, et suva. Eriti sellises tundlikus seisus, nagu on rasedus ja eriti kui on esimene rasedus, mil ei tea ka, mis on nn normaalne. Nii, et jaa, olen inimene ega peagi mingi robot olema, kellele miski korda ei lähe. Ainult see, et reageerijast sõltub, vabandab ju palju siis välja – lubatakse endale mida iganes. Tegelikult võiksid mõlemad pooled teineteisega arvestavad olla, mitte stiilis “oma süü, et südamesse võtad või solvud”. See ka päris õige pole.

      Meeldib

  3. Mina nt oksendasin pm raseduse lõpuni 😅 Esimesed 4 kuud niimodi, et veetsin suurema osa ajast haiglas tilguti all ja ka haiguslehel. Tööle tagasi minnes sain teiste pahameele osaliseks, kuulsin selja taga ka lauset et rasedus ei ole haigus ja näe oleks võinud ka rasedana niisama kodus istuda 🙈🙈🙈

    Meeldib

  4. Mul vastupidine kogemus – esimese raseduse ajal pidin teistele meelde tuletama, et ma ei ole haige, vaid rase. Küll ei lubatud puid kanda, küll vabandati, kui sõitsime autoga künklikul teel jms. Mina ise tundsin end väga hästi ja üle ei pingutanud, aga koguaeg keelati asju teha ja see ajas mind marru. Mismõttes? Ma olen ju kõigest rase 😀 Aga loomulikult oli mul tõesti kerge rasedus (no pigem kerge) ja ma tahtsin end tunda tavalise inimesena, mitte ettevaatliku rasedana.

    Liked by 1 person

  5. Minu esimene trimester oli õudus kuubis. Pidevalt oli külm, ma olin unine ja 24/7 oli pohmelli tunne (suu kuivas, pea käis ringi ja iiveldas). Sel ajal tõusid väikese vahega lapse saanud emad minu jaoks sangari staatusesse. Mul oli ka juba üks laps olemas, aga tema oli siis 8aastane ja ei vajanud minu jäägitut pühendumist. Ma sain rahulikult pühenduda hoopis voodi põhjas lamamisele ja enesehaletsemisele. Ämm tuletas mitu korda meelde, kuidas tema küll sai kõik tehtud. Sel ajal kaotas ämm minu silmis suure osa oma autoriteedist.
    Kolmandast trimestrist pole vist mõtet üldse rääkida. Viimast korda oksendasin 30. nädalal. Selleks hetkeks olin juba enam-vähem leppinud, et mina olen üks nendest naistest, kes oksendavad terve raseduse aja. Sümfüüsivalu oli nii hull, et nutma ajas. Ja sünnitama minnes oli kõhu ümbermõõt 138 cm. Tere tulemast, diastaas ja venitusarmid!

    Kobisejad olgu kuss, rasedus on naise organismi jaoks midagi enneolematult üleloomulikku.

    Liked by 1 person

  6. Mina arvasin enne rasedaks jäämist, et kui hull see iiveldus ja väsimus siis ikka olla saavad. Iiveldust vist veel kujutasin natuke ette (kuigi minu rasedusaegne iiveldus oli ikka täiesti midagi erinevat sellest, mida varem kogenud olen), aga väsimuse osas arvasin, et käid tööl ära, siis teed kiire uinaku ja ongi jälle okei. Ma tõesti ei kujutanud ette, et esimese trimestri väsimus on selline, et võib ööpäevaringselt magada ja silmad lihtsalt ei püsigi lahti. Ja ei suuda kõndida ega üldse midagi teha, aju ei tööta absoluutselt.

    Nii et ei ole, jah, haigus, aga haigusele omaseid sümptomeid on see-eest kamaluga!

    Liked by 1 person

  7. Kui väga mul sellist postitust vaja oli 🙂
    Ma olen esmarase ning iiveldab alates 6. nädalast saati – hommikust õhtuni ja KOGU AEG! Kuna paljud sõbrannad on juba õnnelikud emad, siis nad pidevalt võrdlevad, et issver, minul küll nii vara nii halb ei olnud, et äkki sa ikka kujutad endale neid asju ette? Et halb hakkab alles 10 + nädalal.
    Ma ei tea kuidas on võimalik sisikonna välja oksendamist ette kujutada? 🙂
    Rääkimata sellest, kuidas nad üritavad kõike ette ennustada, et noh varsti hakkab sul nii ja varsti hakkab sul naa..mul on sellest nii kopp ees, et ma olen loobunud nendega vähimatki detaili jagamast.
    Rääkimata sellest kui hädiselt ma ennast tunnen kui peale tööpäeva lõppu vaarun koju ja magan järgmise hommikuni välja..
    Ausalt öeldes vähemalt siiani, on minul olnud haige lihtsam olla..on vähemalt rohud ja teadmine, et varsti varsti hakkab parem.

    Liked by 1 person

    1. Ma hakkasin ka umbes samal ajal oksendama, lõpuks läksin haiglasse tilgutite alla, sest ma ei söönud päeva jooksul peale ühe väikse kurgi ja pool klaasi vett mitte midagi, lihtsalt mitte midagi ei tahtnud, absoluutselt kõik ajas oksele, lisaks söömatus omakorda, surnud ring. Alles neljandal kuul hakkas asi paranema, aga lõpuks kadus see jube iiveldamine. Väsimus oli terve raseduse aeg.

      Meeldib

    2. Sama! Haige on kergem olla, olen nõus! Siis saab mingi leevenduse, aga rasedana (kuna see ju pole haigus) ei ole justkui õigust nii kehvalt end tunda. Aga jah, esimese rasedusega oli mul ka neid ennustajaid ja õpetajaid palju. Peavangutajaid ka, et oi nendel küll siis seda ja teist polnud ja umbes, et kuidas mul siis saab olla.

      Meeldib

  8. Minul oli kõige keerulisem esimene ots rasedusest – ma ei olnud see tüüpiline, kellel pärast 13. nädalat kõik normi läks ja kes gasellina ringi kalpsas. Pidin igal hommikul bussiga 30 min tööle sõitma, see oli nii jõhker eneseületus, et seda ei saa sõnadessegi panna. Iiveldus ja oksendamine vaevasid niigi 4. kuu lõpuni ja see iseloomulik bussihais, hügieenist mitte lugupidavad inimesed, parfüümiga liialdajad, umbsus… tahtsin lihtsalt karjuda. Jube. Ja siis muidugi suutis üks tore kolleeg samuti ilusa märkuse teha, kui kõht rohkem paistma hakkas: “Ma vaatasin jah, et sa oled kuidagi jube kahvatu kogu aeg.” Ahah, tänks, sõber. Mida peab tundma sel hetkel rase naine, kes võitleb iga päev tööl sellega, et mitte öökides vetsu joosta (tegemist haridusasutusega)? Muidugi olen ma kahvatu. Jaa, lõbus see rasedate eluke! 🙂

    Liked by 1 person

  9. Ojaaa, kirjutan kahe kaega alla su jutule! Jah, mul vedas molema rasedusega ei olnud uhtegi komplikatsiooni ei esinenud toonuseid ja suutsin isegi natuke trenni teha. Aga see kohutav vasimus, koguaeg olin vasinud ja see ei moodunud parast esimest trimestrit vaid kestis lopuni valja. Hemogobiin oli korras ja tavaolekus olen vaga energiline inimene seega minu jaoks oli see kohutav. Loivasin paeva ohtusse ja kui vahegi oli voimalik siis magasin paeval. Nii palju kui uhe 3 aastase korvalt sai:D

    Meeldib

  10. Mul oli just sedapidi, et pidin ise korduvalt nähvama üsna närviliselt, et ega ma haige pole vm, kõigest rase! Ma tundsin end hästi ja jubedalt hâkris kui mind koheldi kuidagi nagu tavapärasest teistmoodi 😀

    Liked by 1 person

  11. Huvitav, sest mina olen tajunud seda lauset ikka enda jaoks pigem positiivsena! Esimese rasedusega tundsin ennast ülihästi, tegin tööd, käisin tavatrennis ning vihtusin mööda linna ringi kuni tähtajani välja. Siis ärritaski mind pigem see kui keegi ütles, et ära seda tee või ära toda tõsta, ära sinna mine, sa oled ju rase. Mina aga mõtlesin just pigem nii, et ega ma haige ole, ma olen ju lihtsalt rase!
    Nüüd olen teist korda rase ja kuigi pole veel kahte kuudki täis, siis kõht on juba ees ja tunnen ennast päris hädisena. Seega ilmselt seekord nii lihtsalt ei lähe. 🙂

    Liked by 1 person

  12. Ma olen vist tuim, paksu nahaga või lihtsalt ullike, aga absoluutselt ei häiri kommentaarid rasedusvaevuste kohta, kahvatuse, suuruse jne asjade kohta. Samuti ei häiri kui mõni tuttav kõhtu patsutab või kui raseduse lõpus hakatakse pärima, et noh kuidas on või millal tegudeks läheb vms. 0 negatiivset reaktsiooni minu poolt, ei solvu, ei kiru teist mõtetes. Suhtlen oma raseduse teemadel hea meelega kui tuntakse huvi. Hetkel 4 lapse ootel. Tähtaeg jaanuar. Enesetunne kohutav. Iga rasedus on kriipsuvõrra raskem.

    Liked by 1 person

  13. Aitäh! Ma olen 6ndat nädalat rase ja reaalselt on tunne, et kui üks inimene veel “ega rasedus pole haigus” ütleb, siis ma ei ütle enam ilusti vastu midagi ..
    Me elukaaslasega arutame ikka, et kui rasedus pole haigus, miks siis nii haige olla on? Ja sa kirjutasid väga kompaktselt kogu selle emotsioonide ja oleku virrvarri lahti. Taaskord, aitäh ja jõudu-jaksu

    Liked by 1 person

    1. Ma pole iial tundlikum, haigem ega nõrgem olnud, kui rasedana. Lihtsalt juba see, et kui muidu on suvaline peavalu või kõhuvalu, siis tablett sisse ja edasi, aga tegemist on maailma kõige tähtsama ajaga, suva kui nõrgaks peetakse – sina seisad mitte ainult enda ja niisama ebameeldiva tunde eest, vaid vastutad enda kehaga lapse elu eest, nii et olgu kõik heaga vait. Või noh, niikuinii nad ei ole ehk siis aeg olla “isekas” ja mitte kedagi kuulata peale enda enesetunde.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s