3. trimester? Füüsiline vaev, vajalike asjade nimekiri ja minu lapsekandmise “teekond”

Oh, rasedus.

Asi seal maal, et tere, kolmas trimester. Peaaegu. Äppide kohaselt on kolmas käes, alates 27. nädalast, aga tegelikult loetakse vist alates 28. nädalast, no vahet pole, sest kolmanda tunded on juba ammu käes ning nüüd veel eriti.

Näiteks, mina arvasin, et kuna eelmise viimane trimester oli kuumal ajal, mai kuni juuli, siis kogu magamatus, õhupuudus, pidev higistamine ja raskus oligi kuumast tingitud. Ei! Mul on selline õhupuudus, et jube ja higistan nii, et lausa tilgun. Higistamine käibki tegelikult hooti, järsku tuleb kuumalaine peale ja täiesti pea käib ringi, paha olla, higi voolab. Täna on ämmakas, vaatame, äkki vererõhk teeb mingeid trikke, aga tõenäoliselt mitte, see on mul alati pigem madal kui kõrge olnud.

Siis öösiti. Oeh, kuidas ma ei sallinud seda “tarkust”, et maga, sest kui laps sünnib ega siis enam magada ei saa. Justkui saaksin ette ära magada või et magamine käib kuskilt nupust. No, tee mis tahad, ei saa magada! Ei suuda uinuda või ärkan öösel, umbes 4-5 paiku, pea on mõtteid täis, tahaks täitsa ärgata juba, tundub ka lollus, kuna päeval peab Johani pärast ergas olema. Igatahes, und ei ole. Muidugi siis, kui Johan ärkab, et täitsa hommikul 8-9, siis on see tappev uni, aga ei, siis ei saa. Eelmise raseduse ajal oli sama, ma võisin seitsmeni hommikul lakke vahtida, sest ei suutnud magada. Ma arvan, et see on tingitud kogu miljonikordsest verevohamisest ja lapse antud energiast, see pole see, et närvid läbi ei saa magada, vaid lihtsalt tere hommikust, pole und.

Ja see, et und ei ole ühe aastase lapse kõrvalt, kes alles paar kuud tagasi hakkas enamvähem (ka mitte täiuslikult) magama, on täiesti utoopia – ma olen üldiselt surmväsinud pigem. Nii, et ma süüdistan unetuses rasedust – see on paljudel rasedatel nii. Päeval pole unetusega probleeme – tänud, Murphy.

Veel on see, et lamada ma ka ei saa, sest raske on. Topin tekke ja patju külje alla, jalge vahele, ei tea, kuhu, sada korda otsin asendit, frustratsioon tuleb peale – no, ehe kordusfilm eelmisest aastast, kui Johani ootasin. Ja olengi poollamavas asendis.

Siis on “allkorrusel” valud, mis nüüd meenutavad sünnitust. Mitte, et oleks tunne, et hakkan sünnitama, vaid tuletavad end meelde: TERE! Mäletad, et see oli valus? Sest mingid valujutid käivad läbi, mis õrnalt tuletavadki valu “maitset” meelde, mis oli, kui sünnitama läksin. Oh…

Kõige rohkem kahju on sellest, et minu kallis väike musirull Johan (lisaksin veel hellitusnimesid, sest mul on tast kahju) ei saa minuga möllata. Ma ei saa temaga õues käia, ei saa külas käia, ei saa poes käia, ei saa mitte midagi. Kõike minimaalselt, aga seda, et teda kantseldama jääksin, seda ei saa, sest ma ei saa teda tõsta ilma, et mul nägu valust grimasse ei teeks – täiega raske on juba ja see tekitab kerget masendust. Selline saamatu ema tunne on.

Ma teen minimaalseid liigutusi ja mul on ülirohked toonused, absoluutselt ei lõdvestu, higi voolab ja valujutid on seljas ning alakõhus, mis annavad mõista, et ok, aitab küll, oota detsembrit. Nii ei saa ju! Kuidas ma nii häda olen?! Jah, ma alles sünnitasin ja puha, aga no selline tunne, et ma olen ainus häda, kõik teised muudkui käivad, möllavad, jamavad.

Jaanus siis võtab Johani nii palju, kui saab, tegeleb jne, aga kui nõme on pidevalt öelda, et Jaanus, saad sa seda ja saad sa teist, kui krt endal mul ka käed-jalad küljes, ma ei ole harjunud nii väeti olema. See pole mina. Nii, kui neid normaalselt liigutan, siis lihtsalt minestus ja valudehunnik. Ja Jaanusel ka tööd teha. Eks see ongi asi, millega me omameelest olime arvestanud, aga kui reaalsus kohale jõudis, siis vist ei olnud, mina vähemalt mitte. Ma arvestasin, et ma pole nii häda, sest ah, üks rasedus ju selja taga ja inimesed ikka saavad järjest muudkui lapsi, justkui muretult.

Ok, selge on see, et rasedus ei ole just seisund, mis oleks kuidagi tavapärane. On neid, kes ütlevad, et tunnevad end eriti hästi, kahjuks, ma ei kuulu sinna – ma tunnen end kinniseotuna ja nüüd, kui ma üldse ei tohiks olla nagu vaal diivanil, vaid vaja Johaniga tegeleda, siis on see eriti ahistav tunne. See kinni seotud tunne.

Nii nõme on halada ja öelda, et aaa, kuidas ma ootan detsembrit ja puha, aga noh, ootan küll, tahaks eluga edasi minna. “Tore” on see, et viimane trimester on kõige pikem. Vaimselt eriti ja füüsiliselt võib ka venida pikaks.

Mul on see paanika ka tulnud, et olen muudkui arvanud, meil asjad olemas kõik, eriti pole põdenud, aga reaalselt on meil ikka palju asju vaja – õigemini kalleid asju, sest detsembribeebi, pole suvekas, kes paneb oma õhukese body ja korras.

Näiteks, mul on vaja osta voodi. Kas osta pulgavoodi või juba kõrgete äärtega reguleeritav voodi Johanile, et pulgavoodi jääb uuele. Ma ei tea. Johan on siiski väike veel, tõenäoliselt ostan ühe võreka juurde. Madrats on olemas, sest kookos-tatra vahetasime tavalise porolooni vastu välja, selle peal magab Johan paremini. Kookos-tatar on nii kõva madrats, olgugi et, panime pehmema poole, aga no ei, nagu plangu peal.

Siis on mul vaja turvahälli soojakott, tõenäoliselt võtan Cybexi oma, sest turvahäll on meil Cloud Q. Siis on mul vaja haiglast kojutoomise ja no niisama riideid, milleks tahaks meriinovillaseid riideid – soojad ja hingavad. Mul on Johani ajast üks Joha pikkade varrukatega body ja pükste komplekt olemas, aga tahan kombekat – ei mingeid kumme ja asju. Seda kavatsen kasutada nii turvahällis kui kombeka all vankris. Meriinovill on üks tänuväärt asi, aitäh, lambad.

Muide, tellisin hunnik meriinovilla lõnga, kavatsen esimese uljusega ise selle kombeka kududa, sest ma viimasel ajal muud ei teeks, kui kooks. Papusid on mul terve meri juba kootud, nii, et kes tahab lapsele midagi meriinost ja kootud, siis võin teenust pakkuda. Ja osad papud panen ka vist müüki, need on mul Johani kampsunilõngast tehtud, mis üle on jäänud ja muud polnud väga kududa ka, endal neid nii palju pole vaja. Igatahes, jah, kavatsen väiksele kombeka kududa. Tahaksin Johanile ka, aga eks peab vaatama, see on päris suur töö. Teine variant on see, et tellisin Ottobre laste sügisajakirja (õmblusajakiri), kus on kombekalõige. Mõte oli see, et ostan ise meriinot ja õmblen. Dressikanga ja luku ostsin ära, vaatan, kui hästi see välja tuleb ja kui tuleb, siis tellin villast riiet ja proovin sellega ka.

Nii, mis siis veel puudu. Aaa, talvekombekad mõlemale kutile. Neid pole. Tahaks midagi mitte krõbisevat ja vussakat (jälle see vussakas, keegi küsis, mida see tähendab :D). Vussakas on suur ja kohmakas ja noh… vussakas 😀 Aga kombekad, mis silma hakkavad on suured ja vussakad, a la Huppa. Huppa Luxury sari on hea, mis ei ole paks ja krõbisev, ei tea, kas nad seda ka teevad veel, mul oli Johanil selline, vist 74 suurus. Siis on üks ülipaks 68 või 62 suurus sulekas kottkombe, pean vaatama, kas päris vastsündinut sinna sisse annab panna, see on ikka päris suur, kuigi kottkombekas on andestav. No, pean oma suure riidekoti läbi sorteerima just selle mõttega, mida talvist mul on.

Ja kandelina! Ma tahan kandelina, juba kuude kaupa olen nillinud neid ja erinevaid siduseid youtube’st vaadanud. Johani ajal teadsin nende olemasolust, teadsin, et vaja harjutada ja teadsin, et saab käed vabaks. Rahadega oli kitsas, ma ei saanud seda osta, samas, väga ei hinnanud ka seda. Mõtlesin, et ah, saab hakkama. Olgem ausad, NII RASKE OLI! Ma ei saanud süüa, juua, mitte midagi, sest kuskil peale süles olemise ta rahul ei olnud. Aga aeg läks ja läks, lina/koti ost ka kuidagi läks, ma olin zombie, ma ei tea esimestest kuudest midagi. Mingi aeg võtsin ühendust ühe firmaga, kuna noh, blogija, arvasin, et küsija suu pihta ei lööda.

Saime paika, et jaa, nad hea meelega annavad lina ja ma saan blogis näidata, kuidas kõik käib ja kuidas asi läheb lihtsaks jne. Siis kirjutasid, et jaa, tellivad mulle lina (andsid valida, millist soovin), siis oli vaikus. Kirjutasin ise, et noh, kuidas jäi ja kas nad on taganenud (mis on ok, pole hullu), jaa, tellisid, aga ei tulnud see ja tellivad siis uuesti või midagi. Ok, jään ootama, jälle ei miskit. Kirjutasin vist 2-3 korda uuesti ja seletasin, et kui on uued mõtted, sellest pole hullu, et ma siis tean ehk hangin mujalt või misiganes, olen ilma, vähemalt ei oota. Ma olin viisakas ja tore omameelest. Vastasid koguaeg, et ikka on huvitatud ja kõik ok, kiire on olnud. Koguaeg on olnud kiire juba nädalaid või oli see kuid. Noh, lõpuks kui tuli jälle see pikk vahe, ma enam ei kirjutanud, sest tekkis odav maik asjale, ma olin titejandist ka stressis, mõtlesin, et olgu, ju pole nii mõeldud. Nemad ka ei kirjutanud. Teenindus missugune. Tegemist oli siiski tuntud e-poega ja ma pettusin sedavõrd, et ma ei soovigi sealt midagi tellida enam.

Ega ma linadest midagi ei teadnud ka tookord, nii palju, kui lugesin artikleid, koostisi, siduseid, aga noh aur läks Johanile.

Siis mingi aeg võttis Jaanus meeleheitest ühe BabyBjörni kitsapõhjalise koti kuskilt kirbukalt, millest meil oli miljon peretüli, miljon! Nutuga lausa. Olin ju tänu linaotsingutele ergonoomilistest asjadest lugenud ja oh, jumal, kuude kaupa veenamist, et ei, see pole hea, isegi, kui see on müügil. Et ma tassin ise Johani, aga ei, sinna kotti ma teda ei pane! Jaanus oli seda meelt, et mingi kaupmeeste ja tootjate häma, need on tuntud kotid ja tal oli ka juba vast ahastus, sest Johan oli nõus olema vaid meie süles, ei vankris, ei kuskil. See vist oli 2 korda lühidalt kasutuses, olgem ausad, rohkem inimese keha ei kannata ka (maailma ebamugavaim kott), ma ei tea, miks neid kasutatakse, kui füüsiliselt polegi võimalik seda teha.

Siis oli see, et ostsime kalli BB koti, aga see oli siis, kui Johan juba ammu istus, seisis, peaaegu kõndis, nii, et seegi kasutust ei leidnud. Ma võin öelda, see oli väga mugav, klõps kokku, klõps laps sisse, temal chill jne, aga samas kuna seljapaneel on tugev, siis vastsündinut ikka sisse paneks (kuigi kirjade järgi võib), aga siiski vastsündinutele on vaja C-kuju võimaldavat pehmet selga ja nunnut “kukrus” olemist, nagu kõhus. Jällegi, see kott ei sobi. Müüsin selle maha, mainisin uutele omanikele, et ergonoomiliseks seda ei peeta, seljapaneel on tugev, et nad on teadlikud siis. Nad ütlesid, et teavad kõike ja seda arvestades ostavad ikka, neil kah suurem laps. Noh, olgu.

Nii, et selline teekond. Nüüd, olles liitunud ka Facebooki lapsekandmisgrupiga, mis silmad avab (kuigi ego ju ei taha tunnistada, et nii pimeduses olin), siis on veel eriti hasart erinevaid kandmisasju proovida, sest esimese lapse ja titeajaga sai asi selgeks – kandmisvahendid on hädavajalikud, meile vähemalt küll.

Igatahes, nüüd ma nillin Lova Nothern Star Black lina ja kuna linad vajavad sissetöötamist (pesu, triikimine, sidumine jne), et pehmemaks muutuksid, siis vist teen selle kulutuse järgmisel kuul siiski ära, et lapse sünniks olen saanud sellega sõbraks saada. See on nii armas, Eesti kaitsvate sümbolitega lina, mis sobib ühele talvebeebile ideaalselt. Värvid pole ka kirju virrvarr, mustvalge mulle sobib. Mõtlesin neutraalsetele hallidele jne toonidele ka, aga kuidagi, südames on see tunne.

Ja põhjus, miks ma kotti ei taha, on see, et lina saab rohkem vastavalt beebile kohandada ning ma ei tea, emotsionaalselt olen miskipärast linameelt. Varem tundus see olevat mingi ökošmöko teema, aga no anna andeks, mis loll mõte see veel oli (või siis paljudel on endiselt).

Kuna Johani ma kanda ei saa (rase ja puha), siis Jaanus saab mu linakatsetuste ohvriks ning kui Johan nõus on, siis seome ta sellega Jaanuse külge (peaks vist vastu pidama küll see), no niisama prooviks, kandmisega ta vaevalt nõus on, pigem ringijooksmisega.

lova
Nii nunnu.

Ahsoo ja veel üks “pisidetail” – meil pole vankrit! Ma müüsin Emmaljunga maha, millega Jontsut kärutasin, aga nüüd oleks uut vaja. Jällegi, pikk arutelu, mis käib siiani. kas ühe- või kahelapse vanker. Johan ei maga kärus, kui ikka väga väss, võib-olla siis uinub, samas, korraga välja nendega minna, peavad nad kärus olema, ei saa ka Johani kuskilt püüdma minna ja vankriga taga ajada. Siis mõtlesin, et aga istelaud, no ma ei tea, ta ikka tahaks vast normaalselt toetada ka ja äkki siiski tahab magama jääda. Ja siis on variant, et beebi linas, Johan kärus, aga samas beebil vaja ka pikali olla, sirutada ja mul vaja keha vabaks saada. Tõenäoliselt tuleb kahe lapse vanker ära osta.

Sõelale on jäänud Bugaboo Donkey Duo ja Emmaljunga Double Viking 735, mõlemad mega kallid. Bugaboo pluss on see, et saab kokku lükata ühe lapse vankriks või käruks ka, kui mõlemat ei sõiduta ehk siis kasutusaeg oleks pikem, kui Johan juba täitsa iseseisev jalutaja on ja teine laps kärus. Aga miinus on vedrustuse puudumine. Emmaljungal jälle on vist parem vedrustus, ma ei tea. Ja üldse, kas need liiga väikesed Johanile juba ei ole. Hetkel on tal Baby Jogger City Elite, mille käru tundub nende kõrvalt laev ja meile sobib.

Ühesõnaga, mul on natuke paanika vist. 3 palgapäeva lapse sünnini. Jee.

Appi, kui pikk postitus, andke andeks. Kes lõpuni jõudis, väga tore! Ma enam ei jätka seda juttu, sest see möll mu ajus ei lõppe ja tõenäoliselt see postitus ka läbi ei saaks. Hakkan parem end ämmaka juurde sättima.

panic

25 thoughts on “3. trimester? Füüsiline vaev, vajalike asjade nimekiri ja minu lapsekandmise “teekond”

  1. Ikka päris palju tavaari on tõesti vaja beebi sünniks ja eelnevalt on vaja eeltööd teha, et mingit poolpidust asja ei saaks. Üksi käies kasutan tandemkäru ja kahekesi 2 eraldi käru-beebile ja 2-aastasele. Ikkagi mida paremini ette valmistada, seda kergem hiljem on. Eriti hea, kui sügavkülm ka veel toitu täis varuda.

    Meeldib

  2. Olin küll teistkordne lõpurase kevadel, aga selline tunne, nagu oleks eilepäev kõik olnud. Nii tuttavad mõtted ja tunded. Aga ma ses osas ei nõustu, et viimane trimester kõige pikem on. Tegelikult on ta kõige lühem, sest iial ei tea ju, millal beebi sündida otsustab. Vb juba mõne nädala pärast pakib oma kohvri kokku ja rändab siiapoolsusesse? Pipart mulle keelele, eks! Lihtsalt see viimane tundub pikk, sest 1) ootaja aeg on kõike muud kui lühike, 2) füüsiliselt on juba nii raske olla, 3) samal ajal tuleb kodus aktiivse lapsega tegeleda, mitte ei saa diivanil uneleda ja beebist unistada. Raske oli lõpp jaa, aga ma nagu andsin endale kogu aeg aru, et kohekohe on nagunii kõik, aeg läheb nagunii nii ulmekiiresti, et järgmisel hetkel on see kõik juba olnud ja kindlasti tunnen puudust ka natuke. Tagantjärgi vaadates ikka niiiiiiiiii kiiresti läks see teine rasedus. Mõni kes ei teadnudki et teist ootan ja mind viimati nägi kui rasedust 3k oli, imestab praegu ,et millal ma veel rase jõudsin olla, alles me ju ngime ja iis polnud midagi näha jms? Et neid 6 kuud polekski nagu olnud vahepeal. Hiljem beebiga kehtib sama asi, et hetkes tundub raske ja “pikk” aeg, veidi aega möödub ja kõik tundub hoopis vastupidi. Unetus painas mind ka. Täielik õudus! Pole olemad õudsemat asja. Aga pärast beebi sündi olin tänulik, et keha mind ette valmistas. Nii polnud need mõned öised ärkamised enam üldsegi rasked. Vastupidi. Täitsa luksus tundus, et oh, mis see siis ära ei ole mõnedeks kordadeks öösel ärgata. Põhiline, et uni tuli kohe matsti kui pea patja puutus. Püüa kuidagi olla ja toimetada, jõudumööda, üks päev korraga. See suht viimane aeg, kui sa saad Johanile veel nii ainiti olemas olla.Hiljem ilma abijõududeta enam naljalt ei saa. Nii vaadates tundub neid alles jäänud päevi ikka kurvastavalt vähe. Muidugi ei võta see unetust ja väsimust ja kurnatust ja kõike seda raskustunnet ära, aga.. no parem ikka kui mitte midagi. Ma ise tahaks aega tagasi kerida ja veel see viimase trimestri rase olla. Kuidagi nii eriline aeg oli. Vaatan pilte, mida tegin päev enne sünnitust ja ei suuda õieti meenutadagi enam seda elu ainult ühe lapsega.

    Liked by 1 person

  3. Oh jah. No ja tagantjärgi on muidugi nii lihtne kahetseda, et miks endast v e e l rohkem ei andnud, seda viimast aega esimese lapsega veelgi erilisemaks ei teinud jne. Aga no polnud lihtsalt ressurssi rohkemaks. Niigi pingutasin üle ja lõpetasin päeva EMOs. Siis oli kõik kah. Suht voodirežiim, niivõrd kuivõrd see väikse lapse kõrvalt võimalik…. eiolnud 😀

    Liked by 1 person

  4. Osta Baby Joggerile vankrikorv. Soomest võib neid isegi väga hea hinnaga saada tori.fi-st. Pead lihtsalt leidma kellegi, kes oleks nõus abitsama selle korvi ostu ja Tallinna saamisega. Ning kui siis laps käes on ikka näha, et mõlemat last vaja kärutada siis saad vastavalt osta kas ühe nendest variantidest, mida mõelnud oled või osta näiteks Baby Jogger City mini GT duo või bumbleride duo. Viimasel peaks vankrikorvi osa lausa kaasa tulema. Vähemalt solo osadel tuleb.

    Meeldib

  5. Tahtsin lihtsalt öelda, et pole sa miski häda. Olen su blogi jälginud täitsa algusest saati. Vägev naine oled! Väsitav esimene rasedus, aasta otsa magamatust ja uus rasedus väikelapse kõrvalt – you deserve a freaking scooby-snack! Alati ei peagi kõike jõudma ja jaksama, täitsa ok on vahel vabamalt ka võtta. Selle meenutuseks piiiisike video.

    Liked by 1 person

  6. Pole küll päris 3.trimestrisse veel jõudnud, kuid ma ei tea, kas olen lihtsalt nii yolo-tüüp, aga no ei oska mina ennast nende beebi asjadega niimoodi pöördesse ajada. Palju asju 2,5-aastasest pojast alles ja leiavad kasutust. Uued asjad ostan jooksvalt. Üle ei mõtle, ennast ummikusse ei jookse. Võta rahulikult.

    Meeldib

    1. Ülemõtlemisest on asi kaugel, mul on 3 kuud jäänud lapse sünnini ja korraga kõike osta on palju. Täitsa õige aeg, minumeelest. Aga jah, pole veel Johani asjade kotti nii põhjalikult läbi vaadanud, enamus riideid on olemas, just põhiasjad, nagu vanker, voodi, talveasjad – need on teema.

      Meeldib

  7. Kui soovid vastsündinule trikoolina, siis müün soodsalt Liliputi oma. Mul ka kaks põnni väikse vanusevahega. Beebi kasvas linast välja ja liigub nüüd kotti.

    Meeldib

  8. Ei oska praegu välja guugeldada, kuid Kärusõltlaste grupist on läbi käinud selline kaadervärk (leidsin samateemalisest postitusest, kas võtta kaksikutekäru või iste-/seisulaud): tellid eraldi justkui istme, rataski (rattadki?) selle all, saab selle aga kinnitada pea vist ükskõik millise käruraami külge, st loodki sellega tandemkäru.

    Meeldib

    1. Jaa, seda tean, aga mõtlengi, et kas sellest siiski ainult piisab, äkki Johan tahab ka ikka vahel kärus magama jääda, sest ta on siiski vaid 1,5, kui väiksem sünnib. Vot see on, et oleks ennustaja, milline kutt ta siis parasjagu on 😀 Aga liikuda tahaks kahe lapsega vabalt ka, seetõttu ongi hea vast ikka valmistandem, kui lisaistmega.

      Meeldib

  9. Kas teil reisivoodit pole? Ma hiljaaegu kasutasin kaks kuud järjest reisivoodit voodina oma üheaastasele. Ostsin samas suuruses madratsi ja asi vask. Lapsele polnud mingit vahet aga mulle isegi mugavam. Lihtsalt saaks raha kokku hoida, kui reisivoodi juba olemas.

    Meeldib

    1. Reisivoodi on meil Pärnus ema juures, muidu hea mõte oleks tõesti, kusjuures, seda enam, et meil ruumipuudus ja reisikat saab kiirelt kokku-lahti. Aga vast ostame järelturult ühe lisavoodi siiski.

      Meeldib

  10. Mul on küll natuke suurema vanusevahega lapsed (2a 3k), kuid kuna olen suvel selle kahe lapsega vankritralli enda jaoks läbi kapanud, siis jagaks oma kogemust 🙂
    1) Seisulaud – väga tore asi ja vanemale poisile väga meeldis. Eriti oli see kasuks siis, kui oli vaja mänguväljakult kodu poole kiirustada, kui pisem hakkas virguma. Hetkel ei kasuta, kuna vahetasin käru ja uuele kärule seisulaud ei sobinud.
    Samas sul oleks ilmselt kasulik vaadata seisulaua puhul tõesti selline, kus saaks istuda ka – soome järelturul on selliseid päris palju normaalse hinnaga. Küll aga pikemal inimesel hakkavad jalad paljude mudelite puhul vastu seisulauda käima ja seega kuna pikemalt on käru kõrvalt natuke ikkagi ebamugav lükata, siis väga pikkasid jalutuskäike niimoodi ette ei võtnud. Samuti näiteks ühistransporti kasutades on sellega natuke ebamugav, sest siis on käru+käru küljes seisulaud (ülespandult, aga siiski)+laps kuskil käe otsas 🙂
    2) Lisaiste kärule – kasutasin Buggypod smorph2, kuid kuna mul poiss on üsna pikk ja kaalukas, siis see ei olnud mugav variant ei mulle ega talle. Alguses oli tal küll vahva, kuid kuna jalgu reaalsuses me ei osanud sinna jalatoele toetada, siis pärast testsõitu loobusime 🙂 samuti ei mahu sinna mu arvates mugavalt näiteks talvisel ajal paksemate riietega.
    3) tandemkäruna kasutasin Phil & Teds Promenade, mida vanem poiss absoluutselt nautis, kuid millest siiski loobusime, kuna vedrustus oli metsaradadel ja Tallinna auklikel teedel liikumiseks nadivõitu. Samuti näiteks bussi minnes oli minu arvates kuidagi raskuskese paigast ära. Samuti tänavakividest üles-alla minnes.
    Võimalik, et need asjad olid ainult selle konkreetse käru probleemid, kuid mulle tundub, et enamus tandemkärudel on ikkagi nii, et üks istujatest jääb natuke kehvemasse olukorda – kas siis seetõttu, et ei saa istet panna lamavasse või on teise lapse varjus nii, et näeb ainult enda kõrvale vmt.
    4) Nüüd proovisin TFK twinner twist duo ja sellest enam niipea ei kavatse loobuda 🙂 saan panna pisema näoga enda poole korvi ja suurem saab samuti oma uinakud kärus teha (ei lähe küll päris täislamavasse, aga see vahe nii vaevumärgatav). Liikleb nii mõnusalt isegi üsna künklikul metsamaastikul ning bussiga liiklemine on samuti väga ok, kui bussi mahub 🙂

    Niiet praegu olemegi TFK kahekohalise käruga juhul, kui on plaanis pikem jalutus eeldusega, et vanem võib tahta jalga puhata ning lisaks ühekohaline vanker/käru lühemateks jalutuskäikudeks, kus ainult väiksem saab kärurõõme nautida 🙂 Hetkel ei loobuks kummastki, kuna annavad ikka palju liikumisvabadust juurde.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s