Johan on läbi ja lõhki toddler – “jee!”

Oh, seda haigustevärki. Eelmises postituses mainisin, mis kammaijaa mul oli, nüüdseks olen niisama nõrk ja keha on igapidi kuidagi valus, nagu oleks mingi rännaku läbi teinud. Jama on see, et Johan on ka haige, õnneks küll mitte mingi kõhuviirus, vaid see nohu, mis tundus suht lahja, polegi nii lahja – palavik, eile pool ööd köhis nii jubedalt, et esimest korda kuulsin tema poolt sellist suure poisi köha – ikka kopsud välja. Õudne on kuulda ja mina magasin taas vist ainult paar tundi. Täna mõtlesin, et äkki ikka on ok, pidime väljasõidule minema ja puha, ei ole ok, väike palavik, nina löriseb, no ei saa minna nii.

Ah, see selleks, tegelt tahtsin rääkida Johanist üldse. Ta on nüüd täisväärtuslik toddler. Keegi on mu nunnu kõikesööjast naerupalli ära vahetanud. Mitte täielikult, aga jah, justkui üleöö on saanud vist suureks või ma ei tea, mis on toimunud.

Esiteks, magamine, JÄLLE. Öösel on ok, magab täitsa hästi, aga magama minek, nii lõunaunne kui ööunne on üks igavene kamm. Ta võib mitu tundi järjest lihtsalt sahmerdada, tekkides, patjades möllata, siis vaja igast asju kaissu tuua, mida ma ei taha lasta, kuna see häirib ta und, siis vaja jaurata, et joogitopsi vaja iga natukese aja pärast, noh täiesti selline, et ougaad. Enne oli 20-30 min ja magas.

Eile oli 21 paiku magamaminek, läksime magamistuppa, pidžaama selga ja värgid, nagu ikka, räägin tasasel häälel, kuidas magama, siis ta üldiselt juba hakkabki nagu sättima ja jääb uimaseks, aga ei. Enam mitte. Juba nädal kindlasti või rohkem on nii, et jah, hakkab sättima, siis jälle virgub, siis jälle uimab, siis jälle virgub ja nii ta läks magama alles … hmm 1 paiku vist. Mina, igatahes, olles haigusest täiesti nõrk ja magamata ööd selja taga, olin nii kutu. Temal polnud järsku enam unest haisugi.

Päevauned on ka sellised, et jääb mitu tundi hiljem magama. Muidu oli 13 paiku, nüüd heal juhul 15, kui jääb ega muutu järsku teadmata põhjusel elavaks. Kuidagi, teistmoodi on kõik. Vist kasvumöll.

toddler

Siis söömine. Ta sõi KÕIKE, ma ei liialda, absoluutselt kõik juurikad, lihad, möksid, mida talle ette tegin, sõi ära ja suurtes kogustes. Nüüd sööb hommikuputru (hea, et sedagi) ja päeva jooksul ei taha mitte midagi. Teen talle igast värki, keerab pea ära, raputab pead, tahab sööki maha visata, justkui protesteerides, vaatab mulle veel otsa, et vot, mis tegin ja teen veel. Ja ei söö, tee, mis tahad. Nii ma siis vaikselt olen mures, et ta peab ju sööma, kuidas ta jaksab olla üldse. Noh, eks ma siis olen andnud banaani ja mingit sellist asja, aga seda ka minimaalselt ning enne olen ikka nn pärissööki toppinud, ei lähe. Ma ei taha igasuguseid vahepaladeks mõeldud asju talle terve päev ka südamerahustuseks anda, ma tahan, et ta kõht oleks tühi, et sööks häid ja tervislikke sööke.

Kuna ainus, mis läheb probleemivabalt on puder puuviljapüreega, siis Jaanus tegi nii, et pani juurviljadele ja lihale puuviljapüreed (iuu, ma tean), aga toimis! Me olime juba natuke meeleheitel, sest ta tõesti terve päev ei söönud mitte midagi, snäkke ja asju ka ei andnud, et oleks siis asi isu rikkumises. Eile tegin siis sama trikki, sest oleks söömata olnud ja ma siis jändan selle jaurava lapsega.

Ise mõtlesin, et äkki hambad tulevad või mingi haigusetunne ja isu ei ole, ma ei tea, magusat banaani sööb küll hea meelega.

Ja üleüldine käitumine on ka protesteeriv – ta ei suuda enam kärus istuda, poes käia on paras jura, ta jaurab, nagu teda piinatakse seal, tahab välja saada, ringi joosta. Ühele peaaegu kolmanda trimestri rasedale ei ole see hea. Ma ei saa teda kantseldada, püüda, muudkui tassida. Natuke ikka, aga mitte palju ja poes ammugi mitte. Nii ma näengi natuke klišee välja – karjuv laps kärus, higistav rase seda lükkamas, ostukorv käevangus. Noh, selline hoiatus noortele, et kasutage kaitsevahendeid või muidu lõpetate nii. Üldiselt laseme Johanil palju ise liikuda, et harjutaks korralikult meiega jalutamist, tõenäoliselt selles ongi asi, et ta ei mõista, miks ta vahel siis ikkagi kärus peab olema.

Siis on olnud selliseid asju, et kui keelan midagi ning kui tavaliselt on hästi sõna kuulanud, nüüd enam mitte. Vaatab otsa, teeb meelega ikkagi, nagu katsetaks piire. Tõenäoliselt katsetabki. Alati ei ole nii pätt, aga üsna tihti juba.

Nii, et selline kutt on Johan, kasvab, kasvab.

Kas teil tuleb ka mingi selline faas tuttav ette ja peamine – mida te süüa andsite, kui laps keeldus? Ma teen ahjus igasuguseid juurikaid, magusat bataati, kana, kotlette jne – igast häid asju, mida ta sõi nii hoolega. Vahel keedan ka. Aga nüüd ei sobi justkui miski.

14 thoughts on “Johan on läbi ja lõhki toddler – “jee!”

  1. Ongi selline faas (teine selline faas tuleb umbes kolmanda eluaasta kandis). Nii et täitsa norm värk!
    Mul suurem poiss ka lõpetas söömise kui aastaseks sai. Kurtsin perearstile (17 aastat tagasi olid muidugi lastearstid) ja tema (no nii vinge vanaproua oli, et super lausa!) rahustas mu maha öeldes, et laps ennast nälga ei jäta. Ja kui ikka väga muretsen siis pangu ma kõik ampsud kirja mida laps päeva jooksul võtab. No paningi. Selgus, et seda “mitte midagit” kogunes ikka küll :))) Lihtsalt endale tundub, et ta päriselt ei söö midagi… Sa muidugi kirjutasid, et ei anna midagi aga äkki kuskilt ikka n.ö pudeneb miskit?
    Aga “lohutuseks” võin öelda, et mu kolmene ka ei söö midagi! No võiks ju sellest etteantud taldrikust midagi nokkidagi… EI! Täpselt samasugusena nagu ta ette pandud saab samasugusena see ka koristatud saab… samas kutt kasvab, vetsus käib.. nii et midagi ta kuskilt ikka sööb.

    Meeldib

  2. Hambad, ma kahtlustan. Meil sama teema. Ega nad end nälga ei jäta. Vaata, et vesi läheduses oleks. Saskia jääb iga kord “haigeks” ennem uute hammaste saabumist.

    Ise loom on ta olnud juba viimased paar kuud. Naerma ajab, kuigi peaks tõsine olema 😀

    Meeldib

  3. Mis und puudutab siis kas ta magab teil juba üht lõunaund või veel kahte? Kui kaht siis äkki läheb ühele unele üle? Või proovi lihtsalt nt pool tundi hiljem lõunaunne panema hakata, äkki lihtsalt on selles eas, et jaksab kauem ärkvel olla.
    Söömise poole pealt ei oska kaasa aidata. Olen kuulnud ja lugenud nii söögistreikidest kui kasvuplatoodest aga hetkel on meil majas 4-aastane ning ühtki neist meil nähtud pole. Kuigi kuti toitude maitse muutus küll millalagi aastasena. Enne isuga mugitud brokkolit ja lillkapsast ei söödud enam mitte ühelgi kujul. Siiani neid ei söö.

    Meeldib

    1. Meil on pea alati ainult üks lõunauni olnud. Vähese unega laps, vedas, et sellegi paika saime 😀 2 und oli … mitu kuud tagasi vist. Aga tundub, et ongi kauem lihtsalt üleval ja energiat rohkem.

      Meeldib

  4. Hah, see söömise osa – nagu meie praegust elukorraldust kirjeldaksid. Poiss sai just 10-kuuseks ja ühes sellega algas totaalne protest! Mitte ükski lihaga toit enam ei sobi, putru puuviljapüreega hädavaevu mõned lusikatäied. Leib ja kamapallid kah sobivad. Ja vesi. Samamoodi mõtlen, et neist näksidest ja magusatest asjadest ei saa ju inimene toituda. Teisalt läheb meel haledaks, midagi peab ta ju sööma, ikka annad siis seda, mida on nõus suu sisse võtma. Teen talle ikka head sööki, pole köögis väga äpu, meeldib katsetada, aga ei pläkerda suvalt asju kokku, proovin enne ise, timmin igatepidi maitset ja noorhärrale ei sobi. Vehib kätega nagu segane juba lusikat nähes, vahel mekutab suutäie, tihtipeale teeb seda öökimise nägu, lausa silmad vesised, nagu mingit täielikku õudust pakuks. Terve ennelõuna leiutanud ja kokanud, ise rahulolev, ohh, see õnnestus küll nüüd hästi, mõelda vaid, ilma soola ja piprata ja nii maitsev. Ning ainus tänu on see, et ajab oksele? Päriselt??? Aaaaah, appi, jookseks lihtsalt uksest välja ja karjuks metsa poole kõva häälega. Päris mõttetu muidugi närvi minna, olen lapse ees ikka zen edasi, tõmblev silmanurk muidugi reedab, aga tõstan ta söögitoolist välja ja natuke mõttes sajatan, ah, rumaluke, nälgi jah, ise tead. Tuhkagi ta teab, mul ahastus tegelt peal, koristan laga ära ja järgmisele toidukorrale mõeldes tõusevad ihukarvad püsti. Vähemalt koerad on meil jube õnnelikud ja heas toitumuses… Loodan jah vanarahva ütlusele, ehk ei jäta põnn end nälga, mingit häirivat viginat nagu ka pole täheldanud, et nälga kurdaks. Rinda saab õnneks veel ja sellega tsirkust pole. Ja muidugi on kõiges hea süüdistada hambaid. Elame, näeme…

    Liked by 1 person

  5. Magama jäämise kiirendamiseks kasutame meie loomade loendamise nippi. Vaikse häälega loendan järjest loomi, kes kõik tuttu lähevad. Karu läheb tuttu, lammas läheb tuttu, tapiir läheb ka tuttu, ämblik läheb tuttu, traktor läheb tuttu… Loomadest saab ka kõik muu, aga asi töötab. Muinasjutud on veel liiga keerulised, et tähelepanu köita, aga selline tuttu minemise mantra on elupäästja, sest tuttavad ja arusaadavad asjad ja üle paari minuti pole veel pidanud loendama.

    Liked by 1 person

  6. Meil aastane kutt on juba ca kuu aega söögistreigil. Hooti sööb ühel söögikorral ja siis jälle mitte. Kui talle kätte anda mingi põnev asi (pidevas muutumises), siis vahel õnnestub suhu lusikatäisi susata. Kuid alates üleeilsest õppis ta selgeks, et hästi tore on söök suhu võtta ja siis välja suruda see suust voolates.
    Toidukorrad on minu täielikud päeva muserdajad, sest see trall, et midagi sööks kestab 30-45min. Kõik visatakse laualt maha, isegi suu juurde ei pane! Nii söök, mis enne maitses kui ka kõik uus.
    Igasugused snäkid ja puuviljapüreed (enamasti) veel sobivad.
    Oi, kuidas ma ootan ja loodan, et see on vaid periood ja läheb üle! Hirmutab see, et sugulane kuni 4aastaseni streikis täielikult söögiga 😬

    Jõudu!
    Kõndiv klišee on tragikoomiline olla eks 😁 ma ka aeg-ajalt avastan, milline vaatepilt kõrvaltvaatajale on ja siis saan natuke naerda enda üle 😆

    Meeldib

  7. Minu vanemal pojal (kes nüüdseks on juba 9aastaseks saamas) oli samas vanuses selline söögiga jantimine. Kui enne sõi kõike ja anna aga ette, siis ühel hetkel oli nõus sööma ainult grillkana (see toidupoe soojaleti oma) ja värsket kurki. Kõik! See kestis ikka hea mitu-mitu kuud. Ma olin ka mures ja kurtsin perearstile, aga ega sealt muud tarka ei tulnud, kui et kasvab välja ja sööma sundida ei tohi. Nälga lapsed ennast ei jäta ja kasvaski välja. Jõudu! 🙂

    Liked by 1 person

  8. Mu poeg on aasta ja kaheksakuune ning pudrud ohtra võiga ja supid (põhihitiks kanasupp, teisel kohal kalasupp http://nami-nami.ee/retsept/2640/juustune_forellisupp) on ainus, mis mingist hetkest alates kindla peale toit on. Ja pannkoogid.
    Piire hakkas ka katsetama mõne aja eest. Tuleb lihtsalt järjekindel olla ilmselt. Kärus istumisega sama jama – ainult rihmadega kinni pannes saab kiire tiiru poele peale teha. Käin tihti ka autoga, siis on hea suurde ostukärusse istuma panna ja kohe mingi krabisev pakk pihku pista – tunneb ennast tähtsa ja vajalikuna. Tuleb lihtsalt ise kohaneda, et enam pole beebikene (mis on ju iseenesest tore), siis on lihtsam selle kõige peale vaadata ja sellega toime tulla.
    Jaksu ja rõõmu!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s