See oli mu elu kõige hullem öö! Oh, god. Aga jutu lõpp läheb ilusaks, päriselt.

Hoiatan, see on rõve postitus. Aga lõpp läheb ilusaks.

See rasedus on ikka tõesti imelik, hetkel on tunne, et peale tänast ööd oleksin justkui mingi erilise kadalipu läbinud. Nimelt, oh, õnne, sain hunnik haigusi kaela, mis täna öösel tipnesid sellega, et kallistasin unetult WC-potti.

Ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati nii kutu olin. Mitte raseduse vältel, vaid elu vältel. Esiteks, saime Jaanusega umbes nädal tagasi mingi kurgu-nina jne tüüpilise viiruse, algul tema, siis mina, kõige lõpuks, väga õrn nohu kandus ka Johanile, mis paar päeva tagasi tundus, et äkki pole nii õrn. Aga tal vist enamvähem siiski – tugev kutt.

Ok, haigused lõpufaasis ja eile tundsin, et kuidagi nii paha on – higist üleni kaltsmärg 24h juba, palavikku siiski ei ole, aga tohutu iiveldus hakkab tulema. Jess, jooksin siis vetsu, sest noh. Põhja lõi alt. Arvasin, et fine, sellega piirdub, ju organism haigusest omadega sassis natuke. Järgmiseks läksin pikali, et magama minna ning jooksin, ei liialda, jooksin käsi suu ees ning oksendasin terve sisikonna välja. Ma imestan, et Johan kohe selle jooksmise ntralli peale ei ärganud, sest magame ühes toas.

Noja, siis hakkas pihta – vaheldumisi terve öö kuni hommikuni – minutitki maganud ei olnud, täna hommikul vast kümne paiku olin veel poti ääres hinge heitmas.

Mis teema on? Ma mõtlesin tükk aega, mis krdi jama see on, ma olin tõesti nii mures! Öösel värisedes googeldasin, mida siis rasedate ja iivelduste kohta öeldakse. Kartsin, et sahmisin Johaniga ja pingutasin üle, nüüd asi käes, sünnituseelne puhastus. Siis tuli hunnik foorumivastuseid, et ah, see suva, mul ka nii olnud. Aga foorumid ei ole kohad, kust ma infot hangin – kust ma tean, mis on olnud, kuidas lõppes jne. Neid ju küll, kes ütlevad, et ah, paar drinki raseduse ajal ei tee midagi. Nii, et selliste nõuandjate otsa küll ei taha sattuda, siiski olgem ausad, värised ja muretsed, siis natuke lohutab, kui näed et paljudel nii olnud. Mida iganes, tegelt meelepete.

dying

Ketrasin oma peas, mida ma siis sõin üldse – puder meega ja see hakkas miskipärast vastu, mesi just. Kui meenutasin, olin ostnud uue mee taluturult, see tegi väikese kõhuhäda ka eelmine söögikord, st panin nüüd kokku. Või mulle tundus. Siis sõin eile muna, mis oli kodumuna, aga poolkõva, mida rasedad tegelikult süüa ei tohi. No miljon mõtet käis, mis see oli, mis võis põhjustada midagi sellist. Eelmise rasedusega jälgisin hullult oma toitumist, et ei oleks sees neid potentsiaalselt ohtlikke asju, seekord ei jälginud ja asi käes. Kui on sellest. Ma ise kaldun mee poole, esimest korda elus hakkab mesi vastu, äkki organism andis märku, et no-no.

Hommikul helistasin ämmaemanda nõuandeliinile 12252, sest oma arstile polnud mõtet – mina ei tea, kas ta tööl või mida iganes, ta pole ju ka koguaeg valves, et rasedad oma muredega tüütaks. Ja öösel ma ei jaksanud, ma ei olnud võimeline isegi rääkima ega tahtnud riskida Johani äratamisega, kuigi ta niigi ärkas sada korda. Perearstikabinetist ka niikuinii kedagi kätte ei saaks (kogemus selline), nii et googeldasin liinid välja.

Kuna minu põhiküsimus oli see, kas mu seisund lapsele ohtlik ei ole, kas peaksin kuskile kontrolli tulema jne, siis otsustasin ämmaemanda liini kasuks, mitte perearste kiusata. Ma ütlen, ma fännan igasuguseid teenuseid, mis elu lihtsamaks teevad!

Võin öelda, et lapse pärast olin ma VÄGA mures. Seekord olen nii kontaktis sellega, et mu sees kasvab laps, mitte ei ole suvaline ebameeldiv seisund, et ma tajun koguaeg meie pereliiget seal. Ma olen mõelnud juba igasuguseid asju talle välja, kudunud hunnik papusid ja muudkui oodanud, et oh, millal uus beebi tuleb, täiesti selline. Meil on nimigi suure tõenäosusega olemas (aga teile enne sündi ei ütle :P), kutsume teda juba nimepidi. Ma olin juba pabinas, et ok, nüüd selge, nagu Murphy seadus – lõpuks, kui ma oma beebiga kontakti saavutasin, tuleb mingi jura. Johani oodates ei olnud seda tunnet, et laps või, ei kujutanud ju midagi ette, mingit pabistamist ja häda polnud.

Vastu võttis (ja päris kiiresti) väga meeldiv ämmaemand, kelle nimi kahjuks meelest, aga rääkis pikalt, mida teha ning kuidas platsenta kaitseb last, temani see viirus või mürgitus ei jõua. Tegi kindlaks ega ei ole mul preeklampsia sümptomeid ning selgitas, mida tehakse siis, kui otsustan ikka vastuvõtutuppa kontrolli minna (pannakse iiveldusevastane tilguti ja niisama vedelikku). Igatahes, kuna ma tundsin, et võin koduste vahenditega oma asja ära põdeda ja sain kinnituse, et lapse elu ohus ei ole, siis kuskile arsti juurde ma küll ronida ei tahtnud, et seal juhtmed küljes aega veeta. Eriti nii halvas seisus, siis tahaks oma kodus, nartsudes olla ja kägaras väriseda.

Öö oli üsna piinarikas selles osas ka, et Jaanus oli hommikuni suurt projekti üles sättimas (mida ta on ette valmistanud juba kuid, et siis tõesti suuuuur projekt), täna õhtul läheb siis klientidele seda näitama, st täna saab see asi lõpu, aga selleks oligi vaja täiustada kogu tiimiga veel asju ja seda tegid nad, tõesti, hommikuni. Aga mulle oli piinarikas, sest Johan ärkas korduvalt, ju ta tajus, et ma kolistan ja möllan teises toas. Õnneks sattusid sellised korrad, kus oli oksendamise-muude hädade vahepealne aeg, ei pidanud WC-potti kallistama ja lapse kisa kuulama. Aga paar korda olid sellised, kus ta uneles mul suures voodis magama tagasi ja mina jooksin jälle, nibin-nabin ei oksendanud teda täis. Oh, õuduste öö.

Mis siis veel, lamavas asendis sain olla täna kell 14 umbes, muidu tuli kõik üles, nii et öö veetsin istudes ja vegeteerides, oodates mingit paranemise tunnet – mitte muhvigi. Võtsin mitu söetabletti, need sees ei püsinud, jõin muudkui vett, see sees ei püsinud.

Arst hommikul rääkis, et tuleb võtta teelusikaga vett. Kui võtta mitu lonksu (sest janu on meeletu kogu sest trallist), siis see ei püsigi, aga tuleb teelusikatega võtta, siis on ok. Muidugi, seda tuleb teha tihti. Söetabletid on ok, kummelitee on ok, Borjomi vett võiks ka juua, et mineraale saada, aga siis gaas välja, et magu ei ärritaks. Mul öösel kummeliteed ei olnud, aga oli üks kõhutee, milles kummel sees, tegin seda endale.

Jaanus tõi mulle nii teed, kui Borjomit hommikul (ise värises magamatusest ja täna õhtul veel pikk öö ees, homme töö ees, ülehomme väljasõit – ühesõnaga ma olen natuke mures.) Otsisin juba tänaseks aitajad (õed) ka välja, kes Johani eest hoolitsevad, kui mu trall kestab, aga õnneks nüüd on mul ok ja saan hakkama. Õuuuudne.

Mis ma oskan öelda, nii õudne oli, et vett juua ei tahtnud, sest südame ajas pahaks, aga siiski jõin seda, sest seda oksendada on parem, kui hapet. Nii õudne oli see seis. Tore, et ma seda teile räägin.

Ohh, igatahes, nüüd juba olen enamvähem. Viimane söetablett jäi ka sisse, jee ja lamada olen ka isegi saanud. Teil oli kindlasti põnev lugeda, aga no selline tunne, et olen läbinud midagi nii erakordset, et tahaks lausa jagada 😀

Minu ainus mure on see, et Johan seda ei peaks läbi tegema, ma ei oskaks siis üldse olla, aga tõenäoliselt veedaksime aega EMO’s tilgutite all, kuna nii väiksele on ikka selline vedelikukadu väga ohtlik.

Ok, lõpetan parema jutuga. Näiteks sellega, et kuna mul on kodus ruumi vaja, sorteerisin laste asju, nuputasin kellele anda, inimest ei leidnud (sest kui panen, et kuulge, kes vajab, tulevad mingid mittevajajad ka kohale), tahtsin inimest, kes päriselt vajab, siiiis lõpuks otsustasin riided võileivaraha eest netti müüki panna. Seal oli asju, mida olen ise ostnud, nt kaltsukast saanud, siis selliseid, mida mulle on tuttavate poolt antud, aga ei sobi meile jne, uuele ka pole mõtet hoida, igast värki on niigi. Mõtlesin, et noh, raha ei jookse päris mööda külgi maha, teen sümboolsed summad.

Imestasin, et huvilisi on päris palju. Üks naine kirjutas mulle, et soovib mütsi (3€ veekindel pealispind, villane sisu, korralik müts), aga elab Viljandimaal ning nuputas, kuidas ikka kätte saada, äkki tal mingi tuttav kuskil Tallinnas, kes tuleb sinna jne. No ikka tõsiselt korraldas asja, helistas tuttavatele, siis jälle kirjutas mulle. Mina ikka, et misasja, saadan postiga (postikulu maksab ostja), kuni tuli välja, et postikulu (umbes 5 kokku mütsi eest) on palju ja ta ei saa kahjuks lubada, pluss veel elab automaatidest u 35 km kaugusel. Okkeeii.

Mul oli terve hunnik asju, mida ma polnud veel müüki pannud ja uurisin naiselt, et kui vana laps on, kas ta sooviks veel asju, sain teada, et 4 lapse ema, beebi kohe 3-kuune. Mõeldud-tehtud, panin beebi suuruses asjad kasti, koos selle mütsiga, võtsin talt postiaadressi ja selle 3-4 euri, saatekulu ning saatsin kõik talle postiaadressile. Mul lihtsalt tuli tunne, et vot, ma leidsingi lõpuks abivajaja. Kellele ei kuluks sellise beebiga igasuguseid asju ära, seda enam, et tal on neli last, kellel veel värki vaja kindlasti. Postikulu võtsin ka seetõttu, et ma ei tea, miks, tuli tunne, et äkki ta solvub, et kuule, saadan tasuta. No miks?! Inimesed ikka annavad tasuta asju ära. Igatahes, kandis selle raha ja mul oli seda vastu võttes ka paha tunne, ausalt.

Kasti kokku pannes põdesin oma esimese maailma muresid edasi, et äkki saab kurjaks, vaatab, et saadan tüliks hunnik asju, mis talle ei meeldi, seal olid bodyd, püksid, dressipluusid, vankrikott, mõmmikõrvadega kombekas jne ka need asjad, mis sai Tallinna pakist tasuta. Paar jalatsit ka hilisemaks ajaks. Aga mõtlesin, et olgu, kui satub inimesele, kes neid ei taha, müügu edasi, saab nt raha (kellel siis seda vaja poleks) või kui satub inimesele, kes saab kurjaks, et mis träna sa saatsid, siis no mida iganes. Mina tundsin, et kui ikkagi beebi ja kõige tähtsam on ta soojas ja kuivas hoida, siis suva, mis välimusega asjad, kui rahadega kitsas. Ma räägin nagu oleksin nartse saatnud, aga ei, lihtsalt, tavalisi asju.

IGATAHES, kirjutas mulle, et sai paki kätte ja oli ülitänulik, asjad on nii armsad ja kuluvad vägagi ära, nii et mul päev korras! Isegi selles haigusetrallis tuli naeratus, mul on tõesti hea meel, et jõudsid õigesse kohta. Niisiis, kui soovite päriselt abivajajaid tabada (seda on raske teha!), siis pange midagi üliodavalt müüki, jälgige värki ja saategi teada, kellele kuluks abi ära. Kes see ikka tahab kuulutada, et oo, olen abivajaja, soovin tasuta asju. Jah, suures hädas muidugi, aga tegelikult üldiselt on palju neid, kellele kuluks abi ära, lihtsalt piinlik on küsida. Nii on, inimloomus ja ühiskond oma materiaalsusega pingestab veelgi.

Oli ju ilus lõpp sellele jubedale postitusele.

help

5 thoughts on “See oli mu elu kõige hullem öö! Oh, god. Aga jutu lõpp läheb ilusaks, päriselt.

  1. Eestis on selline asutus nagu MTÜ Do Good. Neil on FB leht ka ja pidevalt kirjutavad, kui suurpered või raskes olukorras pered abi vajavad asjade ja riiete näol. Neid tasub jälgida😊

    Meeldib

  2. eh. nii hea, et said head teha. ma ei tea, hormoonid ilmselt – aga raseduse viimases nädalast (kui oli juba selge, et this shit’s real :D) kuni siiani (laps pooleaastane) on mul lihtsapt pidevalt hing haige selle pärast, et nii paljudel on kehvemini kui mul… väljakannatamatu südamevalu kogu aeg nende emade ja laste pärast, kellel ei ole vöibolla mütsikest pähe panna, vöibolla mönusaid mänguriideid hommikul selga panna… ja nii edasi. kuna enda laps sündis suuremana kui enamus hangitud riideid, siis kohe haiglast koju jöudes paningi (sellesama südamevalu ajendil…) kokku köik, mis meil selga ei mahtunud, et need haiglale kinkida… ehk siis – mind väga puudutas see sinu teu ja kuidagi noh… aitäh 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s