Öine ahastav sünnitusjutt

Ma teen ühe öise postituse, sest hetkel on emotsionaalne olla ja ma lihtsalt pean seda jagama/enda jaoks dokumenteerima. Dokumenteerin siis juba avalikult. Pealegi, rasedana kaob uni.

Täna on niikuinii emotsionaalne olla miskipärast, terve rasedus on seekord selline, kui nüüd täpsustada, aga täna juhtus see, mida enne ei olnud – ma hakkasin sünnitust kartma, just mõni hetk tagasi hakkasin.

Esiteks, beebigrupis jagati sünnitusvideot, mida ma ei olnudki veel näinud, sest sünnituse loengul ma Johaniga ei käinud, netist ka ette ei sattunud, aga teile ka vaatamiseks, palun väga: https://www.youtube.com/watch?v=kpjXZfcnvJs

Ma ei ole ühtegi nii täpset videot näinudki, kus konkreetselt näed, kuidas laps tuleb, aga ok, oli seda nüüd vaja.

Algus kuni pressideni oli selline, et tundus lahja võrreldes minu sünnitusega, et oh, tal läheb ikka eriti kergelt (kuigi, kui ma poleks varem sünnitanud ja veel röökides, oleksin arvanud, et see on juba õuduste tipp). Siis oli presside aeg, mis tundus nii pikk võrreldes minuga, mul oli pressimine paar korda ja tehtud, presse kui selliseid ei tundnud üldse, esimene pressimine oli ikka täiesti toorest jõust ja läbi valu, et ta liikuma saaks. Igatahes, kui see pressimine seal videos oli ja selle naise hääl, vot siis tuli tunne, et p*rsse! Naised! Miks naised peavad KÕIKE tegema?! Ma sain vihaseks ja lausa nii, et hakkasin nutma, kui vaatasin teda seal karjumas samal ajal, kui mees poolmuigel seal omameelest abis on. Tänks. See tunne polegi nii väga ratsionaalne, mis mind valdas, aga ma sain nii vihaseks lihtsalt … ma ei tea, looduse peale. Ja selle peale, miks mehed iga päev naisi puhtalt jumalannadeks ei pea, vähemalt ei tundu küll.

Vaatasin siis seda videot ja kuni lõpuni. Ma ei ole tõesti nõrganärviline mitte kunagi olnud, aga nägin kuidas see laps hakkas tulema, algul paistis veidi pead jne. Olen sünnitanud, aga seda vaatepilti pole näinud. Minu reaktsioon oli see, et appi, kui valus see ju on! See on nii valus, et pole inimlik, justkui mingi suur asi, mis ei peaks sealt tulema, tuleb justnimelt sealt välja. Kõige loomulikum ja inimlikum sündmus, aga see tundub lihtsalt nii hull, eriti vaadates (või tundus see minu jaoks nii, kuna enda valu tuli nii selgelt meelde), et mul olid judinad peal. Ok, ma saan aru, et mehed ei tunne seda kõike, nad ei saagi mõelda iga päev, millised võimsad olendid on naised, aga krt, kui sellist asja oled pealt näinud, kõik karjed (tundide kaupa röökimist minu puhul) ja see, kust tuleb ja kuidas tuleb, siis seda ei peagi omal nahal tundma – näha on, et tohutu võimas jõud ja vastupidamine peab seal taga olema, sest ilmselgelt see PEAB valus olema. Ja kogu see kamm peale seda – paranemine, imetamine, unetus jne. Igatahes, ma tean, olen hormonaalne rase ja puha, aga mind valdas kuidagi nii suur viha või ebaõigluse tunne.

Mida siis üks selline rase teeb? Läheb Jaanusele kõike ette lajatama. Miskipärast teda ajas see loeng nii naerma, nii, et ma ei saanud lõpuni tõsiseks jääda, hakkasin ka naerma. Mingi hormonaalne rase ajab oma mehed vs naised juttu, eriti klišee. Aga no, ausalt, miks naised ei ole mingid … ma ei tea, mis. Miks naised on paljudel juhtudel nii alandlikud ja “ohvrid”? Miks neid ei kohelda igal sammul nagu mingisuguseid maailma nabasid, sest nad ju on seda? Pole mingid võrdsed meestega. Nad peaksid juhtima riike ja tegema kõiki kõige olulisemaid asju, sest nemad on bossid. Ohh… Igatahes.

Aa, sellel naisel oli veel teine sünnitus. Mina arvasin, et teine on selline, et noh lühem, kergem, äge, ma ei pabista. Esimene oli nii hull, elasin üle, tulgu siis see teine, mis tuleb. Aga lõpus oli küll tunne, et eiei, see pole õige asi, ma ütlen. Lapse mõõdud olid niigi pea kg kergem, kui Johan ja peaümbermõõt oli ka mitu cm väiksem. Mõtlesin, et kui selliste mõõtudega lapsega ikka paras piin ja teine sünnitus, mis siis mul veel tuleb. Oh.

Siis video lõpus sündis laps, viha oli lahtunud hetkega ja tuli heldimusepisar. No ja siis meenutasime Jaanusega, et on ikka üks eriline ja võimas hetk küll. Ning vastsündinud on niiniinii! Ma ei teagi, mis. Kui endal pole kunagi olnud, siis seda tunnet ei tea ka, mina vähemalt ei teadnud. Vastsündinud olid kõik ühte nägu, krimpsus olendid, enam pole mitte ligilähedalegi sellele. Kõik on imelised uued inimesed, kellele kohe tahaks lähedust pakkuda, selline tunne on.

Esimene vapustus sai sellega läbi. Kuni otsustasin, et oo, täna oli ju TV3 uus saade “Me saime lapse”, vaataks seda ka siis KordusTV’st järele. Teine vapustus alaku.

Jälle tuli sama emotsioonide järjekord, see suur viha või äng või kaastunne naiste osas. Et mida ikka naised läbi teevad ja kuidas sünnitus võib sind loomastuma panna. Näiteks, üks naine, kes sünnitas samas sünnituspalatis, kus mina, muide, nimi oli vist Riina, lihtsalt röökis täiest kõrist, ainus, keda olen kuulnud sünnitusel röökimas (peale minu enda). Mujal videotes on lihtsalt uuuu või huilgamine. Aga no, kõik perekooliloengud ja uu’tamised, mis olid tehtud, olid mulle vähe, läks röökimiseks. Teda ei näidatudki saate lõpus enam, sest taastus, aga näidati last. Suur laps, nagu meie Johan, mõõte ei öeldud. Mõtlesin, et äkki see lapse suurus paneb ikka röökima, mitte mina ekstra tundlik. Mul on kõrge valulävi, isegi nii kõrge, et kunagi operatsioonil, kui mind lõiguti, kadus tuimestus ära, ma ei julgenud öeldagi. Mõtlesin, et elan üle, aga andurid andsid mõista, mille peale arstid näost valgeks läksid. Ja lõigati nii nahka kui luid (kõhreid), kes vähegi ette kujutab, siis see on ELU valu. Aga sünnitusvalu pani röökima. Ehk siis äkki oli ikka see lapse suurus peamine põhjustaja.

Ma ei tea, igatahes, ma tundsin iga oma keharakuga jälle seda tunnet, et appi! Kuidas ma üldse sain arvata, et teine kord pole see enam valus või unustada esimese korra valu, kui kaks päeva peale sünnitust ei saanud sellele isegi mitte mõelda, kehamälu ja valud hakkasid kõik uuesti + tohutud emakakokkutõmbed, mis panid mind voodis kägaras väänlema. Kõht ja selg hakkasid ka valutama. Ma hakkasin kartma. Raudselt jõuab hirm kaduda, uuesti tulla, taas kaduda jne, aga täna oli küll selline emotsioonide laviin, et tahaks kõike sinnasamusesse saata, samas juba uue beebi tunnet tunda, samas see, et Johan on ju ka, ma ei saa hakkama, ma ei ela üle, ma feilin emana, siis teen omale loengu, et algus ongi raske, süümekaid ei tohi tunda, teen kõike, nagu teen. Sada mõtet. Ma ei tea. Segi olen täna natuke ja sünnitusvideod ei aidanud üldse kaasa. Võib-olla ainult nii palju, et sain end välja elada – vihastada, pillida, heldida.

Miks igasugused sünnitussaated peavad nii nõmedalt filmitud olema ka üldse? Valgus näos, kõik muu on hämar ja kajavad ruumid, nagu mingi Politseikroonika. See vist tekitas seda jubedat tunnet juurde.

Aa ja siis nägin õhtul õues ühte ema, kes lükkas vankrit ja süles oli nuttev beebi. Oi, kui tuttav tunne, alles see ju oli meil nii, aga meelest läinud. Ning meenutasime Jaanusega veel seda, kuidas olime ööde kaupa hommikuni üleval, kussutasime kordamööda Johani, kes üheski asendis ja kõhuhädadega rahul polnud, kuni leiad ühe suva asendi või mõmina ja ükskõik, kui ebamugav see sulle endale on, sa lihtsalt teed seda tundideviisi, kuna siis ta rahuneb ja heal juhul uinub. Endal hullus peas, et ok, kas nii nüüd ongi. Ühesõnaga, igalt poolt tuli neid asju “mäletad ikka, Lilli?! ja miks siis ikkagi nii kiire oli selle teise lapsega?”

Olgu, hea seegi, et Johan magab hommikuni nüüd. Varahommikul vahel kägiseb, võtan siis natukeseks kaissu ja magab edasi, vahel ärkab täitsa üles, aga äge. Nii, et eks see titeaeg möödub.

Ikkagi.

Naised peaksid maailma valitsema. Mitte nii, et iga suure mehe taga on naine või mees pea ja naine kael – see jura. Vaid naine peaks valitsema, punkt. Ei mingit mehe kaela juttu.

girls

23 thoughts on “Öine ahastav sünnitusjutt

  1. Teine hormonaalne rase loeb (ehk siis mina) ja mõtleb, et never ei tee ma seda videot lahti 😀 Seda saadet on plaanis täna järgi vaadata, ei tea, kas ikka on hea mõte.. Eile nägin lõppu ja siis juba nutsin, pigem küll vist heldimusest, et näe beebi. Aga tegelt on detsember ju kohe varsti juba kohal 😱

    Liked by 1 person

  2. See sünnitamishirm õnneks jõuab sul veel kenasti üle minna. Mul endal tuli ka umbes sellel ajal selline paanika, et lausa mõtlesin korra, et äkki maksan kellelegi ja sebin keisri 😀 panen kuupäeva paika ja lasen tuimestusega vãlja lõigata 😀
    Aga viimasel kuul ma lausa juba ootasin seda valu. Siis oli rasedusest juba kopp nii ees, et kogu aeg lootsin, et tuleb varem. Iga valu oli jess ja üritasin kohe rohkem liigutada ja värki. Kokkuvõttes oli neid hoiatavaid valusid 2 nädalat enne lapse sündi. Lõbus! Aga teine sünnitus oli mul suht lebo. Ses suhtes, et valu oli nii 10 korda hullem, aga 0st täisavatuseni läks 2,5 tundi ja siis pressisin 10 mintsa ja kõik. Kahe sünnituse vahe 9 aastat, aga kehal oli meeles.
    Seega, ära muretse üldse, kõik on timm 😉

    Liked by 1 person

  3. Kui naised juhiks maailma, sõdu ei oleks. Oleks lihtsalt hulk riike, mis ei suhtleks üksteisega. Aga sünnitus oli kole… 21 tundi valusid ja siis tuleb arst, kes kontrollib avatust ja teatab, et ikka vähe. Õnneks aitasid kaela avada, siis selgus, et kuti õlg on kuskil kaela nurga taga kinni, see oli veel vaja vabaks aidata… Lõpuks ta tuli. Kuidagi väga kiiresti, aegadest pole küll aimugi. Tahaks tegelikult juba ammu teist last, esimene oli siis vb alles nädalane, kui vaatasin, et tema on täiuslik ja imeline ja kui neid oleks kaks, siis oleks ju seda rõõmu topelt 😀 Aga ma ei tea, seekord läheks vist mees ise sünnitama.

    Liked by 1 person

  4. Mittesünnitajana oli eilne “Me saime lapse” (mida vaatasin puhtast uudishimust, sest muidu üldse TV3 ei vaata) vist liiga ülevõlli. Mind tabasid samad tunded – miks naised??? miks niimoodi??? ja veel meestel hea kõrval natukene isegi et muiata – sest nad ei pea mitte kunagi midagi sellist üle elama ja neile tundub see kõik… ma ei tea, naiste draamana 😀

    Olen nõus nende inimestega, kes arvavad, et teismelistele tuleks sünnitusvideoid näidata… siis kaob igasugune isu intiimelu elada, sest need videod on lihtsalt nii üle võlli.

    Meeldib

    1. Mittesünnitajana tundub üle võlli, aga tegelt oli seal ikka suht lahja, sest kõike ei näita. Ma vanasti arvasin ka, et kõik filmid sünnitusest on üle võlli, eiii 😀 pigem kõvasti alla.

      Meeldib

    2. Rumal on arvata, et mehed muigavad, sest ei pea ise seda läbi tegema. Tundub nii kuidagi kibestunud arvamus. Sünnitus on ju ikkagi rõõmus sündmus. Kas peaks nutma ja ahastama seal kõrval või? Mis abi sellest on? Naise ahastus on juba piisavalt hull. Kaks ahastavat inimest oleks juba haiglapersonalile lisatöö. Ega meeste jaoks on ka väsitav seda maratoni koos naisega läbida. jah, on ebaõiglane, et kõik on naise õlul. Jah, see on väga valus. Jah, mehed ei saa iial teadma, mis tähendab sünnitada. Aga kas nad on süüdi selles või? Selle kohta oskan küll ainult öelda ELU (on lihtsalt selline). Meestel on raske, sest nad saa suurt millegagi aidata ja pole teab mis kerge vaatepilt näha naist nii suurtes valudes. Mugamisest rääkides, ma ise ka ikka rõõmustasin mehega sünnitusel tuhude vahepeal, kui pressid algasid. Ikkagi lõpp paistmas ja puha.
      Lõpetuseks veel üks teine lähenemine…. vahest on naised ise hoopis masohhistid, et seda ikka ja jälle läbi teha tahavad. Enda valik ju. Kui ikka nii hirmus on, siis keegi ei käse.

      Meeldib

    3. Ma naisena olen igatahes õnnelik, et mulle on antud kogeda selliseid asju. Valu ka jne, aga mõtlen kõige rohkem just seda, mis tunne on kanda ja anda elu. Ma ei raatsiks seda kogemust nt mehele anda 😛 Ka imetamine on üks suur ime. Naise vereringe kasvatab beebit ka väljaspool keha tervelt 6 kuud, ilma et see väike olevus üldse midagi muud sööks. Võimas värk. Mõistan jah, et need hirmumõtted hormoonidest jms. Küll läheb üle.

      Meeldib

  5. Minu jaoks on küll sünnitus nii eriline sündmus, et see valu ei suuda ära hirmutada. Kuigi jaa, teist last sünnitades ja palatis valutades mõtlesin ma küll, et mida paganat ma jälle seal selles olukorras teen, kas oli vaja või. Ja kui laps oli sündinud, siis olin ka kohe veendunud, et never again! Kuid hee, hee… Läks nädal mööda ja vaatasin oma imearmast beebit ja mis mõtted? Tahan kunagi veel. Mida aeg edasi, seda rohkem see soov süveneb. Sünnitus ei ole ainult see valu. Valu on ainult kõrvalnähe. Sünnitus on lapse sündimine siia ilma. See on selle pisikese olevuse jaoks palju raskem teekond kui naise jaoks. Ma ei kujuta küll ette, mis tunne on, kui pead kuskilt kitsast kanalist läbi tulema, nii, et kolju kõik lapikuks pressitakse, nägu kuskil lömmis jne. See minu valu sealjuures on küll suur, aga kökimöki lõppkokkuvõttes. Mudugi on ka väga raskeid sünnitusi, kui kõik ei lähe nii ladusalt ja ilusti. Kuid hei, programmeerige ennast ikka ise positiivsemalt ja sättige fookus oma väikese ilmaime pihta.

    Meeldib

    1. Minu jaoks on ka, tegelt, sest pole võimsamat tunnet. Mul on isegi hasart uuesti minna. Lihtsalt hormoonid ja eilsed vaatepildid, aga nagu ütlesin, kohe, kui beebi oli käes, siis see ülekeemine kadus. Et jaa, kummaline ja võimas värk on naise keha. Aga jah, mehed võiksid üle maailma naiste vastu KORDADES austavamad olla. Ma ei räägi enda omast, vaid üldiselt ning vaadates ajalukku. Ei ole nii, et kuna loodus on paika pannud, siis pole midagi teha. Loodus on paika pannud, jah, aga see ei tähenda siiski, et võtta sellist üleelamist iseenesestmõistetavalt, nagu naistele oleks see kökimöki. Ega ikka ei ole küll. Igatahes, jah, hommikuks on üldse see äng läinud ja ikka seda meelt, et võiks kolmas laps ka tulla 😀

      Meeldib

  6. Mul laps praegu 1-kuune ja läksin ka teisele sünnitusele vastu kui lillelaps. Isegi hakkasin uskuma, et teine sünnitus peaks täitsa ilma valuta olema, kuid osutus raskemaks kui esimene. Huh, jube video oli.

    Meeldib

    1. Pole jah mingi reegel, et teine sünnitus ilmtingimata lihtsam, kergem, valutum oleks. Suhteline värk kõik. Esimene sünnitus kestis mulgi pikalt. Aga kehal oli aega kohaneda, toota kõiksugu hormoone, et valuga toime tulla. Teine sünnitus oli valusam, sest oli kiirem. Mõneti nagu kergem, et uhh, pidi vähem aega valutama, teisalt valusam ja vaimselt oli ikkagi raske hetk, kui oli selge, et pressima tuleb hakata. Raske ja valus tõde on jaa. Õnneks üsna kiirelt hakkab aju koostööd tegema selle nimel, et kannatus läbi saaks, tirib sellest vahepealsest müstilisest maailmast jälle reaalsusesse, kus kohekohe on beebi käes. Ma imelikult õhinas oma sünnitusjuttudega. Eks beebi veel pisike, imetan ja ka veel hormonaalne (haha, millal naised seda pole? Nagu päriselt :D)

      Liked by 1 person

  7. Mul tuleb kohe-kohe kolmas sünnitus, just käis ämmakas koduvisiidil ja vaatasime koos eelmisest sünnitusest videot. No oli jah valus (pressid tund aega), aga no kogu see sünnituse värk on mu meelest täiesti imeline ja no way ma sellest privileegist loobuksin ja mehel seda teha laseksin!
    Sünnitusvideoid vahin koguaeg. Nii armsad mu meelest. 🙂

    Liked by 1 person

  8. Mina kuulun nende hulka, kelle jaoks on sünnitus olnud päris raske ja kohati ka õudne kogemus, kuigi ma olen seda pea 5 aasta jooksul teinud kolm korda. Asi on selles, et mul on olnud esimene ja kolmas laps on näoseisus. Esimene sünnitus kestis 33 tundi ja lõppes vaakumiga (ma seda ise ei mäletagi, mees rääkis). Teist sünnitust ma väga ei kartnud, kuna olin kindel, et see ei saa nii õudne olla. Õnneks ei olnud ka, kestis 5,5 tundi ja oli üsna klassikalise sünnituse moodi. Kolmandat sünnitama minnes oli kindel, et see saab veel kergem olema, sest vahe on nii väike. Et lähen teen kiirelt selle asja ära. Aga kahjuks sai tõeks mu kõige suurem hirm, beebi oli taas näoseisus. Asi tahtis juba lõppeda taas vaakumiga, aga viimasel hetkel beebi suutis ise sünnitusteedes olles ennast ringi keerata. Isegi lastearst imestas seda, kuna beebi oli üle 4 kilo. Kahjuks selgub beebi näoseisus olek üsna viimasel hetkel. Suurim probleem on see, et presse ei hakka, tuleb kunstlikult ise pressida. Selle kohta on küll vähe infot leida, aga lugesin, et kui on suur laps, siis näoseisus on teda pea võimatu ise sünnitada. Mul on lapsed kõik üle 4 kilo olnud.
    Aga see valu kaob õnneks kiirelt.
    Looma häältest rääkides, siis esimest sünnitades (kui valudel enam vahesid ei olnud), kujutasin ma ette, et olen hunt mäenõlval ja ulun kõva häälega. Kusjuures see aitas 🙂

    Meeldib

      1. Sellel on ka mingi oma meditsiiniline termin, aga eriti palju infot selle kohta internetist ei leia. Peale esimest sünnitust ma ikka üritasin leida rohkem infot selle kohta, peamiselt tahtsin teada, kas see võib korduda ja et kas arst ikka tegi õige otsuse, et sellises seisus ma ise sünnitan, sest peale vaakumiga välja tõmbamist viidi beebi kohe ära. Kuna kõik lõppes hästi, siis olen püüdnud teha rahu selle teemaga 🙂

        Meeldib

  9. Rasedana käisin perekooli just selles tunnis, kus sünnitamise videot näidati. Jumal tänatud, et istusin üsna viimases reas, sest mida kaugemale see naine sünnitamisega jõudis, seda rohkem mina nutta tihkusin.. No niiii kurb oli vaadata, kuidas ta seal valutas ja veel kurvem oli mõelda, et mul on see veel kõik ees! Ma ei tea, kas ka teised loengul osalejad just sama mõtlesid, aga pisaraid valas seal veel nii mõnigi. Nüüd tagantjärele võin öelda, et kui on raskem sünnitus (pressisin üle kolme tunni, oli ka kusagil kondi taga kinni), on olukord veelgi kurvem kui neis videotes näidatud, valu uus mõõde siiski. Üle aasta on sünnitusest möödas, aga see tunne on ikka nii ehedalt meeles, isegi see kondivalu.. Õnneks on selle raske vaeva ja emotsioonide virrvarri tulemus just see, mispärast seda teekonda uuesti ja jälle ette võtta! 🙂
    Jõudu ja jaksu, Lilli! Tubli oled ja saad selgi korral sama hästi hakkama, kui eelmisel (või paremini)! 😉

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s