Beebiiga, baby blues ja PPD – ma olin pimeduses

Tuli tahtmine kirjutada ühest nähtusest, mis kaasneb emaduse või rohkem beebieaga. Osalt on see postitus inspireeritud meedias läbi käinud teemadest, avameelsetest emade lugudest küll youtube’s kui mujal blogides/vlogides ning osalt minu tuttavatelt ja teadagi, endast. PPD! Või versioon sellest. Või on see baby blues, millest võiks ka rohkem rääkida, sest tihti süvenetakse ikkagi PPD’sse.

PPD on popp lühend, mis algul ei öelnud mulle midagi, aga siis tabasin, et see on Post Partum Depression ehk paljuleierdatud sünnitusjärgne depressioon. See lühend on saamas sama popiks kui naiste seas PMS (mille tähendust tead ju kohe, ilma lahti sõnastamata) ja õigusega. Ok, ma ei tea, kas just õigusega, sest PPD ehk eesti keeles SJD on haigus, mida peab diagnoosima ning psühholoogiat õppinud inimesena tean, et ega enne ei saa väita, mis haigus sul on, kuni pole diagnoositud spetsialistide poolt. Igatahes, PPD on popp. Või on baby blues popp.

Need kaks asja on minu jaoks olnud mind vähe kõnetavad nähtused – PPD on justkui eriolukord, kus tahad enda last meeltesegaduses lämmatada ja baby blues on midagi nii suvalist ja tavalist, et pole mõtet ära märkidagi ega abi otsida, enne, kui see ei lähe üle lapse lämmatamise mõtteks ehk PPD’ks. Ühesõnaga, ma ei seostanud end väga kummagagi.

On öeldud, et kuni 95% naistest tunneb neid ilminguid tugevamal või nõrgemal määral peale sünnitust ja kauem, aga miks keegi siis ei räägi sellest? Räägivad need, kellel on see läbi põetud ja raskel kujul – sünnitusjärgset depressiooni teavad kõik sellisena, et esiteks, sa oled haigeks diagnoositud – kes seda veel tahaks? Panna silt külge, et midagi on viga. Teiseks, et seda ära tunda, siis peab olema tohutu vastumeelsus lapse suhtes, kogu olukorra suhtes, sa kardad, et teed talle viga, sa tunned, et sa tahad temast eemalduda, sa muutud potentsiaalselt ohtlikuks nii enda kui tema suhtes – jaa, kui nii, siis on asi juba väga halvasti! Aga kõigil ei ole nii! Ja kuna mina endale või lapsele viga teha ei tahtnud, siis ma ei teagi, et see on SEE. Ega otsinud abi. Enda jaoks olen ma välja mõelnud, et ma olen väsinud ja väsinud inimesed ei ole kunagi väga rõõmsad või vahel adekvaatsed.

Ja lihtsalt baby blues, ah suva, see on kõigil ja pidi paar nädalat kestma.

Aga tegelikult on nii. Oled järsku oma uues rollis, nutad, magamata, silme eest virvendab ja sa tunned, et oled niiiiiiii üksi. Nii üksi, aga kedagi näha ka ei taha, sest sul ei ole energiat isegi mitte pea liigutamiseks, rääkimata kohtumistest ja pläramisest. Aju on nii tuuga, et mõistlikku juttu ei tule niikuinii. Kui lapse või enda suhtes ohtlikuks ei muutu, siis kesiganes võivad närvidele käia ja seda vähimalgi määral, siis nende suhtes küll. Oma meeski käib närvidele, sest see vahe on tuntav – mis roll või “ohverdus” temal on? Sa oled olnud “pool elu” rase, füüsiliselt ja vaimselt on raske, su keha muutub tundmatuseni, sa ei tea, mida elu toob, muretsed iga päev, kas asjad on valmis, kas keha peab vastu jne, siis oled tundide-päevade kaupa agoonias, mille lõppedes, nagu kirss tordil, su alumine pool jõuga lõhki läheb ja mil mõtled, et ok, vot SEE on rets, kui selle kõige elad üle ja beebi on käes, siis mõtled, et oh, nüüd kuluks korraks väike puhkus ära ning kindlasti kõik tajuvad seda, sest no jeerum, peale sellist elamust! Minul oli see loogiline ja automaatne mõte, et nüüd ma väärin ju natuke puhkust, õigemini und. Aga ei, sul on rinnad ja laps tahab süüa. Teistel ei ole lapse mõistes rindu. Ma olin esimesed päevad vist 2 ööd-päeva järjest kindlasti üleval + sünnituse öö ja päev. Mitte grammigi maganud, sest ma ei julgenud. Ma kartsin, et ta sureb ära, kui ma magan. Ma jäin tukkuma umbes 15 minutiks ja ärkasin ehmatusega, et appi, ma ei tohi. Mingi ebaloogiline mõte oli, et ma ei tohi magada. Keegi ei öelnud ka, et tohin, sest ma olin sünnitusmajas üksi ning Jaanusel oli hull pingeline tööaeg. Aga ma ei teadnud, et mulle peab seda eraldi ütlema, et jah, võib ja peab magama. Sest hiljem võib sul olla eriti raske seda aega leida – esimene väss tuleb lapsel enamasti sünnitusmajas, sealt edasi, kui on aktiivsem laps, on tramburai. Aga kuna mind ümbritsesid varem inimesed, kellel oli algul vastsündinuga lausa igav, kuna nad muudkui magasid, siis ega nad osanudki vast hoiatada, et on teistsuguseid lapsi ka.

Kui esimesed nädalad on läbi, baby bluesi aeg peaks olema ka läbi ja sul on keskmisest rahutum laps, kes ei maga ei päeval ega ööl, võib-olla 15 min kaupa ja ise oled seda “vot nüüd ma küll korraks puhkan” hetke olude sunnil juba nädalate kaupa edasi lükanud, oled omadega metsas, siis alles hakkab blues, kuigi ükski raamat seda ei räägi ega ükski ema seda ei tunnista (mõni siiski tunnistab ka ja paljudel ongi chillid tited ega mõista sind). Vot siis jõuab kohale, mida k*radit ma tegin? Miks keegi ei öelnud, et nii ongi? Ei ole nii, et rahvas jookseb kokku aitama, nagu kõik ütlesid – “ah, ära muretse, kuidagi saab ikka hakkama, siis on nii palju inimesi, kes aitavad!”. Kedagi ei ole. Kedagi sa ei tahagi, et oleks, sest teistel pole rindu ja laps on 24-7 vali, kuni pole ema küljes kinni. Ja keegi ei mõista seda, et nii on. Minul polnud jõudu seletada, et jah, ta ei maga ega pole tal režiimi tekkinud või mis süsteeme ja meetmeid kasutame, et seda muuta. Mitte keegi justkui ei mõistnud, vaid vaatasid seda tralli suurte silmadega pealt. Oligi kõik, et nullida see “abi”. Kedagi teist ma ei tahtnud sahmima ringi ega õpetama, kuid ometi neid õpetusi tuli. Tuli uksest ja aknast, et ma PEAN puhkama, ma PEAN saama lapsega režiimi kätte (mingi paari kuuse imikuga, eksole), ma PEAN, PEAN, PEAN. Noorele, tundlikule emale ei ole hea midagi sellist öelda, mida ma pean. Ehk ei ole mõistlik vihjata, et see, mida teen, on vale, sest kui tulevad närvilised õpetused, siis ilmselgelt seda üks uues olukorras naine välja loeb – see, mida ma teen, on vale.

Et oleks ÜKSKI inimene lihtsalt ilma kaagutamiseta öelnud, et see, mida ma tunnen ja läbi elan on normaalne, titeaeg ongi selline segadus nii peas kui toas ning kõik saab korda. Mitte ükski!

Paljude jaoks ei tule see üllatusena, et nii on, aga minu jaoks küll tuli, päris ausalt. Ma ei kuulnud muud, et ahh, küll sa hakkama saad. Aga kui sa istud oma imikuga üleval, päevad ja ööd ega jaksa silmagi lahti hoida, kui laps kõrval karjub – ei ole ikka küll tunne, et ahh, küll sa hakkama saad. Tunne on see, et sa feilid.

Ja seetõttu, et keegi seda ei öelnud ning sa oled oma elu kõige suurema ja tähtsama asja juures, nagu lapse saamine ning tema elus hoidmine ning sul pole aimugi, kas sa üldse õigel teel oled, sest sa teed kõike automaatpiloodil, silme eest must ja väsimusest minestamas, oli piinlik tunnistada, et ok, see on täielik jama, mis toimub. Ma olen siin blogis sellest rääkinud ja ma olen nii palju vastuseks saanud “diagnoose” või üleolevat “kõigil pole nii” ja “nii negatiivset juttu ma lugeda ei taha”. Ikka ma kirjutan sellest, sest see on oluline teada, et kellel see nii on, nad pole üksi.

Mulle ei öelnud keegi enne lapse saamist, et sa oled nii väsinud ja koged nutuhooge ning süüdistad ennast, et oled väsinud ja nutad. Ja nii ongi. Kui ma ei oleks tundnud seda “ma teen midagi valesti”, sest oleks olnud mõni inimene, kes ütleb, et nii ongi normaalne, ära muretse, sa ei keera seda last pekki, sest oled inimene ja väsinud või et pole saamatum, kui teised, oleks vast kergem olnud. Sest väsimusest tingitud aju poleks end selles süüdistanud, vaid teadnud kuskil sopis, et ok on ja see on lihtsalt selline aeg.

Nii, et mina ei tea, kas peab koguaeg rääkida PPD ehk SJD ehk sünnitusjärgsest depressioonist, kui enamus inimesi see diagnoos hirmutab ega oskagi seda enda puhul aimata, sest kellelegi sa ohtlik ei ole. Vastupidi. Äkki kui rääkida sellest lihtsalt kui arusaadavast osast, mis on beebiea suht paratamatu osa? Sest kui enamus naisi seda kogeb, siis ju on paratamatu. Räägitakse ainult paaripäevasest või paarinädalasest hormoonide tulvast, mis tekitab nutuhoogusid, aga siis see kaob. Kaob ta jee. Oleneb vast elust, tingimustest, lapsest jne. Aga sellegipoolest, kaob ta jee.

Sa tunned, et ainult sinust sõltub selle väikese inimese elu. See tunne on midagi nii suurt, et oled valmis milleks iganes ja tead, et kui temaga midagi juhtub, siis see hävitab ka sinu. Ja seetõttu oled magamata, sest see on su roll – tema jaoks olemas olla, süüa anda, lohutada. Ning lõpuks, kui kõigil hästi, siis tukud, mitte ei maga, vaid tukud ja mitte enne, kui laps seda teeb.

Magamatus on mõnel pool piinamismeetod – inimesed on tunnistanud üles kuritegusid, mida nad sooritanud ei ole, lihtsalt magamatusest. Ja siis on emadel süümekad ja suur piinlikkus, et nad on väsinud ega jaksa olla. Vaatavad öösel oma magavat meest, laps rinna otsas ja mõtlevad, et pekki küll, keegi mind ei hoiatanud. Ma tean paljusid tuttavaid, kes ütlevad, et nad ei mäleta titeaega, nad olid kutud ja hiljem on veel suuremad süümekad, sest kõik ju pildistasid oma beebisid ja olid õnnelikud, aga mitte nemad ja siis ongi terve aeg traumeeritud, uusi lapsi ei julge teha ega seda masohhistlikku teed uuesti ette võtta. Eiei. Ka mina pildistasin ja meenutan, et oli tore ja nunnu beebi. Aga ka mina ei tea, kuidas ma siia jõudsin, et laps on elus ja terve olnud üle aasta.

Titeõndsus oli ka. Muidugi oli, ma olin/olen maailma õnnelikuim, sest selline imeline asi, nagu lapse saamine, on minule osaks saanud. Oleks keegi öelnud, et raske on, õigemini kirjeldanud, kasvõi umbkaudu, millised on ööd ja päevad või millised võivad olla emotsioonid – see ei oleks mind ära hirmutanud ja pannud lapsi mitte tahtma – pigem oleksin siis emotsionaalselt valmis olnud. Aga see, et mul on laps ja see on õnnelik seisund, ainult süvendas tunnet, et ma ei tohi olla väsinud, aga olen ning ma ei tohi õnnetult või üksikult nutta, aga ma teen seda.

Kas see, et magamatus, kurnatus, vastutustunne ja möllavad hormoonid on sünnitusjärgne depressioon, baby blues või niisama deprsessioon, ma ei tea. Aga see on enamusel emadel, statistika järgi on see pigem erand, kui seda ei ole. See ongi titeaeg. Ei ole see, et muudkui paned komplekte selga, nagu nukukesele ja küpsetad koogikesi ning särad enda uues rollis. Jaa, tuleb neid päevi ka ette, aga ei tasu mõelda, et enamus emadel ainult need ongi. Enamusel on enamus päevad see, et suva, mis on seljas, jalas, milline on kodu – peaasi, et laps on rahul ja tema vajadused täidetud. Muud asjad seisavad. Mul oli tükk tegu, et leppida segadusega või sellega, et midagi justkui ei teinud, päevad aina möödusid, mina olin kõigest lapsega. Aga see pole kõigest ja kui see päev laps vajas sind rohkem, kui muidu, siis nii ongi ning tegingi kõige õigemat asja. Mõni teine päev siis koristasin, kuskile see eest ei jooksnud ja keegi sellest ära ei surnud.

Ühesõnaga, ma tahtsin sellest rääkida, kuigi olen seda koguaeg teinud. Et see tunne, et oled üksi selles tite virrvarris, ainus vastutaja, kuna sa oled ema, abi ei oska otsida ega tahta, sest kes ikka aidata saab, kui neil pole rindu ja oma mees võib oma rindadeta olekuga ja tööle minemisega täiesti üdini närvidele käia – täiesti ok! Ja see, et muretsed oma muutunud keha ning välimuse pärast samal ajal – ei ole läbikukkunud ema ja naine, lihtsalt magamata ning absoluutselt KÕIK, mida sa senini endast või elust teadnud oled, on teisiti, täiesti ok on olla emotsionaalne, väsinud ja tunda end ainsa “kannatajana”.  See läheb üle. Võtab aega ja palju sisendamist, et läheb üle, aga päev korraga ja läheb.

Enne seda, kui teist korda rasedaks jäin, siis juba hakkasin vaikselt tundma, et ok, hakkab etem, tere maailm. Nüüd olen hormonaalne rase jälle ja natuke hirmul, mis edasi saab – 2 väikest last on majas. Aga ma olen kõvasti targem. Vist.

Nüüd ma tean ja ütlen iseendale, et see aeg tuleb, kui olen öösel pimeduses titega, kui terve ilm magab, ja tunne on nii hüljatud. Ometi oled maailma vajatuim inimene selle lapse jaoks. Et noh, palun vabandust sõbrannad, tuttavad – mul puudub energia, isegi selleks, et uurida, kuidas kellelgi läheb (kuigi see huvitab mind), teadke, et vahel puudub energia, et duši allagi jõuda, kui see lohutab, ja tõenäoliselt veedan veel aasta kuskil olelusvõitluses, aga olen sellega rahu teinud – etapp, mille olen ette võtnud, vabatahtlikult.

Laste saamine on põhjusega üks võimas kogemus, see paneb terve maailma sinu jaoks teisiti käima – maailma harivaim roll, selleks ei saagi valmis olla. Vaevalt, et seda “eriala” üldse kunagi lõpetatud saab.

Igatahes, päev korraga – kui lapsed on hoitud, armastatud ja õnnelikud, siis ehk ei keera neid väga pekki. Ning kui on abi vaja, siis tuleb abi otsida – tundub maailma raskeim ja piinlikuim asi, aga kui ikka laine üle pea laksab, siis peab välja ujuma ning teadma, et ENAMUS emasid kogeb just seda sama, kes raskemalt, kes kergemalt, aga kogeb. Lihtsalt, igapäevaelust rääkimine ja selle “reklaam” ei ole väga popp tegevus. Elu kõrghetked on need, mida tahaks kuulutada, see on arusaadav – need ongi ägedad. Aga kõigil on igapäevaelu ka, vahel miskipärast läheb see meelest ära.

Nii, nagu räägin teile, räägin sama ka endale – kui mul ikka väga sassi kõik jookseb, siis olen ka ise kuskil kabineti ukse taga abi otsimas (statistika kohaselt teevad seda väga vähesed, niisiis lood, mis meieni jõuavad, on tõepoolest vaid jäämäe tipp) ja see on ok abi otsida. Ma lihtsalt ei tea, kui hästi ma uut titeaega teise tite kõrvalt vastu võtan – hetkel mõtlen, et ma ju tean, kogemus käes, magamatus ja hormoonid – kõik on loomulik, mis tuleb, aga väsimuse ja nutu sees olles ei pruugi see tunne nii loomulik olla. Ma loodan, et ma oskan siis abi minna küsima – ikkagi kaks väikest last, kes minu peale loodavad.

Tulemas on taas üks raske ja hariv aeg, ma usun.

Jõudu meile, emad!

enough

41 thoughts on “Beebiiga, baby blues ja PPD – ma olin pimeduses

    1. Oleks vaja, jah. Aga ega enne vist ei satu väga lugema ka, kui asi käes 🙂 Pigem sugulased ja sõbrannad peaksid olema toetavamad, avameelsemad ega hoiaks noori naisi pimeduses kartuses, et äkki siis ei tehta üldse lapsi.

      Meeldib

  1. Issand, kui hea ja toetav on seda lugeda.
    Mul on just selline periood hetkel, laps on 6-kuune ja kõik on yldiselt okei, magab ka hästi, aga siiski.. ikka veel on raske leppida, et kodu on segamini, selline tunne, et midagi ei jõua, kui laps magab, siis ise ei jää magama, sest olen nagu kogu aeg valves. Mõned kuud tagasi hakkas ta une pealt oksendama (mitte lihtsalt piima tagasiheide) ja see oli nii õudne, mõtlesin, et ta lihtsalt lämbubki ära ja sellest tingituna ongi ilmselt kogu aeg hirm, mis ei lase hetkekski valvsust kaotada ja see ongi ilmselt see, mis niii kohutavalt kurnab ja vaatad siis meest, kes magab õndsat und ja tekib nagu “viha” (no pole kõige õigem sõna), miks ma ometi yksi olen selles olukorras. Aga kedagi appi ma ka ei taha, sest ma ei viitsi ja siis ongi nagu surnud ring. Tuleb lihtsalt yle elada see aeg..
    Aga esimese lapsega oli hullem, teisega tead ikka ette mingil mââral juba.
    Palju jõudu ja jaksu Sulle! 🙂

    Meeldib

    1. Jaa, just, see nn viha, mis pole ju päriselt viha. Aga jaa, viha tuleb ja ebaõigluse tunne. Meie laps ja tema ainus roll (füüsiliselt) oli teadagi, mis – kõik jama saavad naised. Nagu päevadest veel vähe oleks 😀 Kuigi, loodust ei saa muuta ja Jaanus on öelnud, et kui saaks, ta teeks seda, aga temast pole tõesti mingit kasu, ei saa söögikordi enda peale võtta. Nii, et siis hakkas temast korraks isegi kahju ka 😀 Oh, naised ja nende tunded. Loodan küll, et teisega on lihtsam, kuna üllatusi vähem.

      Meeldib

      1. Jaa, täpselt. Emasid asendada on esimese aasta jooksul kindlasti võimatu.
        Jaa ongi see, et mees üritab abistada, koristada, süüa teha, tegeleb suurema lapsega ja minul tekivad hoopis süümekad, et ma ise ei tee. Saadab mind magama, no uni ei tule. Siis mul hakkab mehest kahju, vaeseke käib tööl, teeb kodus nii palju, öine uni on tal siiski ka nii katkenelik ja aeg-ajalt on ikka tunne, et VÄHE teed . Naised 😄
        Teisega panin kyll vaimu valmis hullemaks (esimene laps ei maganud 3 aastat korralikult), nüüd olen juba targem ja kindlam endas, võib vist ôelda, et “tean, mida teen”, aga see yksiolemise tunne käib vist lihtsalt asja juurde 😄

        Liked by 1 person

  2. Mul oli haiglas samamoodi, ma ei julgenud magada, sest ma kartsin, et mu laps võib äkki ära surra!!?? Tegelikult see kartus oli mu peas veel mingi aeg ka beebiga koju jõudes…
    Mul oli raske sünnitus (mu enda arust lausa väga-väga raske :D) ja kui selle kõigega lõpuks valmis sain, siis ma tundsin väsimust ja kurnatust ja ükskõiksust ja kõik ümberringi rääkisid ja kirjutasid, mis rõõm ja õnnis tunne neid valdas, kui laps talle rinnale pandi…myass…ma reaalselt nutsin iga päev haiglas, sest mul oli endast nii hale.

    Meeldib

    1. Kusjuures, haiglas tuli mul isegi energia, mul ei tulnud seda tohutut armastuse ja rõõmu tunnet, aga ma olin nii elevil, et ma elasin sünnituse üle ja et ma ei pea enam rase olema ega nuputama, mis kõik ees on. Aga jah, magada ma ka ei julenud ja lõpuks oligi see tunne, et ma olen justkui mingi kasutatud keha, kes oli rase, sünnitas, tundis elevust – ahh, las laseb aga samas jutis edasi. Mul hakkasid nutmised kodus, kui avastasin, et aa, sellel ei tulegi lõppu (mittemagamisel).

      Meeldib

  3. See, et beebieaga kaasneb teatav süngus, seda ma rääkisin oma õele enne, kui ta oma esimese lapse sai. Minul kestis see kuskil 2-3 kuud ja ma täitsa ausalt tahtsin öösel suurest vihast oma abikaasat jalaga lüüa, kui tema magas ja mina hoidsin nuttu tagasi ja katsusin voodist püsti saada, et karjuvat imikut rahustama minna. Mina olin teist last ootama jäädes täiesti valmis seda uuesti üle elama, aga õnneks ei tulnud seda kurbust. Ei teagi, kas seetõttu, et olin juba harjunud, et ma pole enam päris pikka aega iseenda peremees või oli teise lapsega lihtsalt kergem. Usun, et sinul läheb uue pisikesega ka kergemini. Tubli oled.

    Meeldib

    1. Kusjuures, seda ma kuulsin küll, et ära arva, et kõik roosamanna jne. Aga samas midagi sellist, et oled üksi, kõige ja kõigi peale vihane, ka ei kuulnud. Pigem, et jah, väsinud, aga saad hakkama. Ja nad ju algul üldse magavad. Midagi sellist sügavamat, mis kohale jõuaks, nagu polnud. Samas, eks tulebki ise läbi kogeda. Usun küll, et teisega on see osa kergem, kuna enam pole üllatusi. Vähemalt ma pean seda loomulikumaks, algul oli kuidagi … ebaõiglane tunne isegi.

      Meeldib

  4. Kodus kahene ja peagi 3kuune imik. Jagan sulle ka veidi oma mõtteid ja tundeid ja elamusi. Raseduse ajal tuli ka deprekas. Kõiksugu hirmud ja teadmine, et igapäevas hakkan ma kahe lapsega ikka üksi olema. Ainult minu teha ja vastutada. Rasedana on neid mõtteid natuke liiga palju. Suutsin aga end maha rahustada mõtetega, et milleks karta midagi, mida veel käes pole. Kui aeg sealmaal, eks siis elame päev korraga ja küll ma hakkama ju ikka saan, sest valikut nagu polegi. MIda lõpupoole, seda rahulikum olin. Tuli siis uus beebi majja. Esimene nädal – oh, see on ju lihtne! Beebi tudus ja sõi vaid. Kahene oli ka suht elevil ja värki. Teine nädal – kahene hakkas aimama, et see väike tegelane vist jääbki meile ja emme on jäädavalt temaga ametis. Tujud ja raskused. Boonuseks beebi gaasivalud, magamata ööd, jm murekesed. Probleemne kahese käitumine kestiski vist u. kuu aega. Siis loksus kuidagi paika, rahunes maha. Mul selle ajaga muidugi silmad peast nutetud, sest ei osanud ju kohe õigesti ka oma kahesega olla ja käituda, talle seletada jne. Beebist ka ei tundnud rõõmu, sest ta ei mõista üldsegi magada nii nagu “Kõik beebid” magavad, ei suutnud aru saada, mis tal viga on, kui nutab jne. Ja see järjest süvenev väsimus… Ausaltöeldes lihtsalt polnud jaksugi mõistatada. PEa tahtis vahel lihtsalt plahvatada (ja tahab vahel siiani). Mehelt null abi, sest kes siis tööl käib, eks. Teiste abi ka mitte ja millist abi nad täpsemalt saaksidki anda, eks. Niisama suhtlemiseks pole energiatki ja see ei paku mulle midagi, sest ma ei saa olla selles suhtlemise hetkes päriselt kohal, kuna peas tiksub kogu see beebindus ja kahene ja väsimus. Kõige raskem madalseis oligi vist teisel nädalal ja 1-2 kuu vahepeal. Tundsin tõesti viha oma kahese vastu. Täiesti ilma põhjuseta. Kohutav. Tundsin süümekaid nende mõlema ees, sest mina olen neile sellise olukorra ju tekitanud, ent näe, nüüd ei saa justkui hakkama ja neile kõigile piisavalt tähelepanu pakkuda. Tundsin kurbust, et ei saa imikuga nii pühendunult tegeleda kui kunagi esimese lapsega. Mustmiljon asja, mida kõike tundsin….. Ikka mingi hull krahh peab ära toimuma vist, et jõuda nagu paremate mõtete ja lahendusteni :/ Peale enda krahhi mõistsin, et tegelikult olen ma ju õnnega koos ning mind valdas ülevoolav armastus oma laste vastu. Ptuiptuiptui, aga tänaseni on kõik hästi. Raske on küll aeg-ajalt, aga kui ma võrdlen, siis palju raskem oli kunagi esimese lapsega harjuda, kui nüüd harjuda kahega hakkama saada. Esimene laps tuli, et murda seda egoismi, milles ma sinnani elama harjunud olin ja järsku muutustega nii raske leppida oli. Teisega on ses osas ikka lihtsam. Unetud ööd pole ka nii rasked taluda kusjuures. Ok, v.a. siis, kui järgmisel päeval lapssed sulle kambaka teevad ja mõlemad unedega streigivad ja niisama pahurad ja virilad on. Kõige raskem on leppida teadmisega, et ei saagi neile mõlemale eraldi piisavalt tähelepanu pakkuda. Selles tuleb leida mingi kompromiss, nii et kõik osapooled on ikkagi kuidagimoodi rahul. Otsisin omale abi ka mõne raamatu näol. Päris palju head nõu olen saanud ja igapäevaelus praktiseeride isegi toimib. Sain teada, et ema ei peaks võtma emaks olemist kui mingit ranget rolli, vaid olema oma lastele kui hea, mõistev ja abistav sõber. Need paar aastat peaks suutma elada ikkagi ainult lastele, hindama ümber oma nägemusi, mismoodi miski peaks olema ja suutma panna end lapse kehasse ja nägema asju tema vaatenurgast. Tohutu pühendumine. Raske on endast nii palju anda, kuid vastu saada on veel rohkem 🙂 Palju edu sulle selles ja naudi rasedust, kuniks seda jagub. Kiirelt saab otsa. Ma enam isegi ei mäleta, et vahepeal beebit ootasin. Beebi on, aga rasedust ei mäleta. Pole justkui olnudki. Raskeid aegu tuleb, kuidas iganes sa end ka ette ei valmista. Aga läbi raskuste me kasvamegi ja arenemegi. Arvasin peale ühte last, et olengi nüüd emaks kasvanud. Peale teist sain aru ,et ei, ma pole isegi mitte veel poole peal. Ning jah, ma ei taha selles emarollis nii väga kinni olla, vaid tahan olla oma lastele midagi enamat. Naised on vögevad ja visad ning küll leiad sinagi oma sisemise jõu neist raskustest läbi tulla.

    Liked by 1 person

    1. Oh, aitäh selle eest! Selliseid avameelseid lugusid meil vaja ongi! Minu jaoks on see üks suur mõistatus, kuidas kahega toime tulla ja nendele tähelepanu jagada, aga kindlasti loksub paika, kerge see vaevalt saab olema, võimatu siiski mitte. Naised on tõesti vägevad.

      Meeldib

  5. Mina kuulsin just igalt poolt, et oii, need magamata ööd ja oled nii väsinud koguaeg jne. Vist hirmutati nii ära, et ma kartsin kordades hullemat. Olgu öeldud, et mul sai sellest kaagutamisest kõriauguni. Nüüd on laps viiekuune, mul pole olnud ainsatki magamata ööd, väsimuse üle ei saa ka kurta. Elu parim aeg käib! Ja mida need kaagutajad nüüd ütlevad? “Oota millal sa järgmise saad!” 😤

    Meeldib

    1. Hahaa, teistpidi jama 😀 Sul veab, igatahes! Kaagutajad võiksid igal pool tagasi tõmmata – kui on jama, kaagutavad, et on halvasti, kui on hästi, kaagutavad, et liiga hästi, oota ikka kuni halb hakkab. Mõistmist on rohkem vaja, kui kaagutajaid.

      Liked by 1 person

  6. Mina samuti ei mäleta esimest aastat. Pole midagi kergemaks läinud. Olen lihtsalt harjunud..vist. Olen patja röökinud, voodit rusikatega tagunud. Kahjuks ka mõelnud, et lähen lihtsalt minema või teen endaga midagi. Viimane kord oleksin peaaegu lahinal nutma hakanud, kui oma kosmeetikuga selle kõige üle arutlesime. Õnneks on seda kõike üha vähem. Katsun end ikka ja jälle kokku võtta. Ma ju nii armastan neid! Ilma kõhklemata astuksin kuuli ette, kui vaja. Sada segast mõtet ja emotsiooni. Vihkan end sellisena. See ei ole ju mina 😃 Elan päev korraga. Lootus pidavat viimasena surema ja ausalt, see teadmine, et ma pole ainuke, lohutab ikka täiega. Mina arstile ei läheks. Eelistan suhelda inimestega, kes teavad ja on sama läbi teinud.

    Meeldib

    1. Oh, mul on siiani päevi, mis jäävad täielikult vahele ja õhtuks, kui “silma lahti” saan, vajan suhkruvett. Aga jah, õnneks ma tunnen, et neid jääb vähemaks (ja harjun, jaa). Nii et lohutus seegi – nad kasvavad. Aga see, et päris ära läheks, seda ei oota ma vist aastaid, paremaks küll, aga ära … äkki siis, kui nad on täiskasvanud?

      Meeldib

      1. Pff. Mul kutt keevitas 80€ telefoniarve. Eile õhtu sain närvivapustuse. Pole vahet, kas aastane või üheksane 😀 😀 Halastage no keegi…

        Meeldib

  7. Seda üksi olemise tunnet, et kõik on minu vastutada kogen periooditi siiani, kuigi laps juba kahene. Pidev mõtlemine, planeerimine, mis lapsega kaasneb on tegelikult kohutavalt koormav ja üldjuhul ainult emade kanda. Seepärast aitäh ausa postituse eest! On hea teada, et sellised hetked lihtsalt käivadki emaks olemise juurde.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, postituses ei tulegi vist välja see, et mul on siiani neid päevi, kus olen kutu ja kõik tundub lihtsalt liiga palju. Aga neid jääb vähemaks, ise harjun ja laps saab mõistlikumaks. Ära ei lähe see nii pea, täitsa kindlalt – see vastutustunne ongi kurnav, pea on 24-7 kompuuter ja vahel jookseb ikka kokku küll.

      Meeldib

  8. Aitäh nende mõtete eest! Tahan Su kirjutatu veel üle korrata – kui vaja, otsige abi. Professionaalset. See oli mu elu üks parimaid otsuseid minna sarnaste mõtete ja tundmustega psühholoogi juurde. Päriselt, võtke abi vastu. Ärge kannatage üksi. Vahel aitab väga palju juba seegi, kui saad neutraalse isikuga rääkida. See on nii oluline.

    Valutava kehaga läheksite ju arsti juurde? Kui vaim “valutab”, tasub sama teha. Midagi hullemaks abi küsimisest minna ei saa 🙂

    Liked by 1 person

  9. Kuna mul endal veel lapsi ei ole, siis küsin puhtalt uudishimust just selle seiga kohta “et öösiti vaatad meest ja oled vihane, miks tema magada saab”. Kas seda tunnet ei leevenda see, kui päevasel ajal mees rohkem abiks on…teeb ise majapidamise asju ja kasvõi kuulab ja lohutab või viib lapse välja jalutama kahe söögikorra vahel, et ema saaks kasvõi 30minutitki magada? Või enamus mehi ei aita?

    Meeldib

    1. Enamusest ei tea midagi, aga Jaanus aitab ja väga palju. Aga samas, kui mees ikkagi ise ettevõtja, rabab tööd teha igal rindel, pole päris kellast kellani, et perel oleks kõik enamvähem, siis ei saagi midagi teha. Ta peab saama puhata, et ükski meist oleks “normaalne”. Aga on olnud nii, et võtab üle kodused asjad, läheb lapsega õue, on temaga teises toas jne, et saaksin natuke puhata. Minu puhkus oli see, et ega tegelikult ei puhka absoluutselt, 30 min tukkumist on nii pinnapealne, sest juba nii üleväsinud, et magama ei suuda jääda ka. Eks oleneb inimesest, aga minule see väga ei aidanud, pigem tekitas nn unepohmelli, et sai magamise maitse suhu, aga magada ei saa ja värised ning valutad pead, sest reaalselt aitaks vist 2 päeva järjest magamine 😛

      Meeldib

      1. Ma saan aru, et naine ei saa rasedana ja väikse lapse kõrvalt ise rabada ja nüüd peab mees rabama, aga samas seda oleks saanud ju ennetada. Sinu korralik emapalk oleks ju aidanud, nii et mees ei peaks praegu perest eemal rabama. Või on teie peres need rollid nii, et mehe kohustus leib lauale saada?
        Kõigepealt oleks pidanud esimese lapsega seda emaks olemist natuke harjutama ja emaks olemisega harjuma, aga nagu ma aru saan, siis teine laps ei olnud planeeritud. Loodan, et püsima jääte.

        Meeldib

      2. Tundub, et sa ei loe seda blogi vist. Igatahes, minu emapalgast ja sellest, kuidas ma selle nimel vaeva olen näinud, ei tea sa, muidugi, mitte kõige vähematki ega peagi teadma. Jaanus teeb palju tööd, mõlemad teeme palju ja enne lapsi olin mina see, kes vaevu kodus oli – justnimelt kindlama tuleviku nimel. Ma ei arva, et kui laps saadakse, on võimalik paljudes peredes emapalgast ära elada ning mees ei peaks enam töö tegemisega samas tempos jätkama. Usu või mitte, aga see, millest postituse kirjutasin, puudutab paljusid emasid ja sinu kommentaar on nii kohatu, et… On kohe. NB! Oh, üllatust! Ka teine laps oli planeeritud ning on väga oodatud! Ja meie jääme püsima, sinu “lootus” saab tõeks.

        Meeldib

      3. Ei mõelnudki, et meespool üldse lapse sündides tööd tegema ei pea. Ei ole ju ainult kaks äärmust: rabamine versus emapalgast elamine, nagu su jutust mulje jääb. Loomulikult võib mees ka samas tempos tööd edasi teha, kui laps sünnib, aga teie puhul “rabab tööd teha igal rindel, pole päris kellast kellani, et perel oleks kõik enamvähem, siis ei saagi midagi teha” tundub probleem.

        Kui laps oli planeeritud, siis seda enam jääb küsimus, miks mitte enne pigem emadusega kohaneda ja uue olukorraga harjuda ning vaadata, kuidas sa ise emana jaksad ja vastu pead ja siis kui tunned, et jõuad ja suudad ja väikse lapsega lihtne (kõigil ei ole see nii keeruline ju), alles siis perelisa planeerida. Ei tea küll, mis siin arutelus kohatut on. Täiesti elementaarsed ja tavalised teemad-probleemid päris paljude elus.

        Meeldib

      4. See pool on just kohatu, et emaks olemist harjutada ja harjuda jne. Statistiliselt tuleb baby blues või rasedusaegne depressioon väga paljudel, siin ei olegi midagi harjutada, see on beebiiga selline. Enne esimest ei saanud ma kuidagi seda harjutada, nüüdseks jällegi võin öelda, et on harjutatud ja tean, mida oodata. Aga jah, rahadest jne pole mõtet tõesti rääkida, vanasti polnud emapalka, ka siis tehti lapsi ja järjest ning mehed olid hõivatud tööga, see on kuidagi paratamatu, ei saa võtta osalist koormust lapse saabudes. Ei räägi kõikide eest küll, aga meie ei saa, paljud ei saa, veab nendel, kes saavad – ideaalses maailmas oleksid mõlemad vanemad laste ja teineteise jaoks olemas 24/7.

        Meeldib

    2. Ausalt öeldes ei leevenda. See vihatunne ei olegi tihti väga ratsionaalne. Ehk siis, kui tõesti on selline mees kõrvale sattunud, kes lapsest üldse ei huvitu ja kogu lapsega seonduva ainult naise kanda jätab. Mul on mees lapsekasvatamises väga hands-on juba lapse sünnist saati. Ka öösiti kui olin lapse ära toitnud, võttis ta päris tihti üle ja kussutas lapse magama. Nendel öödel tundsin süümepiinu mehe ees, kes hoolimata sellest, et tööl käima pidi keset ööd lapsega mässas. Teinekord aga kui ise keset ööd lapsega tegelesin, vaatasin magavat meest ja vihasööst käis läbi. Niiet minu puhul oli tegu täiesti põhjendamatu emotsiooniga, mida ma ise siiski kontrollida ei suutnud.

      Aga teemast üldiselt, siis super, et keegi julgeb nii ausalt ja vahetult neid teemasi lahata. Mul endal juhtus nii, et laps sündis eelmise aasta augustis ja mõned nädalad peale lapse sündi suri täiesti ootamatult minu isa. Siiani süüdistasin leina selles, et emotsionaalselt nagu tuulelipp olin, nüüd mõtlen, et ehk siin oli mitme asja koosmõju. Pidev ärritumise ning süümekate tunne käisid mul käsikäes. Laps röökis – mina närvis ja pahandasin. Järgmiseks süümepiinad, et ta on ju nii tilluke, ta tahab abi, kaisutamist, emme hoolt etc ja ma tõmblen nagu mai tea mis. Suureks süümepiinade allikaks oli ka see, et kuni 4. kuuni polnud mul lapsega mingit suuremat sidet. No oli jah armas ja nii, aga see issandmaivõi kõike ületav armastus ja side…no ei olnud seda. Iga kord kui ema telefonis sellest jahus tundsin süümepiinu, et miks mina seda oma lapse vastu ei tunne ja kas minust saabki selline külm ja kalk ema. Nüüdseks on õnneks olukord palju parem. Eks vahel eksib mõni kehvem päev ka siia-sinna, aga see on juba pigem loomulik.

      Ühesõnaga, aitäh, et selle teema üles võtsid. Eks põhjus, miks ma seda kommentaari praegu kirjutan ongi see, et lähemast sõpruskonnas olen ainuke, kellel laps ja sõbrannad lihtsalt ei mõista. Niiet neid lugusid siin lugedes on lohutav teada, et on naisi, kes väga suurepäraselt mõistavad. 🙂

      Meeldib

  10. See postitus on tõesti nii toetav. Ma polnud ka emotsionaalselt selliseks katsumuseks valmis. Teadsin või ootasin, et tuleb raske aeg. Aga et see NIIIIII raske saab olema…

    Magamatus keeras mul endal magamisreziimi sassi, nii et osadel öödel kui tita magas siis ma olingi üleval. Järjest ja siis päeval ole “särav” ja naerata kõigile ning ole sunnitud tunnistama, et beebiaeg on nii õnnis, isegi kui kõik on väga raske. Sest sulle ju öeldakse et nii on. Ohh kuidas ma selliseid õpetajaid vihkasin! Lisaks tuleb ju lapsukest päeval lõbustada ja hoida. Ja siis kogu selle stressi all lähebki keha katki – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

    Mina olen üks nendest, kes täiesti katki läks. No ikka nii põhja kui vähegi saab minna. Täis kupatus ikka. Õde viiski mu psühhiaatriasse ja olengi see, kes kabinettide uksi kulutab. Kuid ka see on raske. Kõikidele uutele arstidele, nõustajatele tuleb oma jutt iga kord uuesti ette rääkida. See on emotsionaalselt veel raskel kui kõiki neid negatiivseid tundeid tunda. Sest tegelikult ma väga armastan oma last ja ta oli pikalt oodatud. (Ise on pidevalt tunne, et pean seda rõhutama, sest ometigi ma ju pole lihtsalt halb ema või hoolimatu… vaid läks pahasti.) Kuid ma läksin katki ja mind muudab see nii õnnetuks, et ma ei suutnud ta beebiiga nautida.

    Aga õnneks läheb vaikselt paremaks.

    Seda enam on mul hea meel, et sellest julgetakse rääkida. Samuti noori emasid hoiatada, et see on kaasnev nähtus, paratamatus, normaalne, jne. Tuleb üleelada, abi otsida. Samas ka kõrval seisjatele abiks märkama selliseid olukordi, enne kui asi mõne jaoks väga nihu läheb.

    Liked by 1 person

    1. Tubli, et abi saad, seda on tõesti raske teha ja ise mõtlen ka, et kui lähen, kuidas nad mu juttu vastu võtavad, mitu korda ma pean seda lahti seletama jne, see tundub kurnav.

      Meeldib

  11. Meil oli ka raske algus. Laps juba sünnitusmajas ei tahtnud magada ja oli lohutamatu, erinevad arstil kleepisid talle erinevaid probleeme külge. Minul rinnad valusad, magamata, ei oska selle pisikesega midagi peale hakata. Ja siis tulid lähedased, kes rahustasid lapse maha ja käskisid mul magama minna. Kas sa tead, mis tunde see tekitas? Ma peaksin olema selle värske pisikese jaoks terve maailm, aga ma ei saa temaga hakkama, tal ei ole minuga hea. Ma ei suuda ise oma last rahustada ja talle pakkuda seda, mida tal vaja on. Tal ongi teistega parem ja mina tekitan talle ainult stressi juurde…

    Selline õudne kurbus ja viha enda vastu, et mis ema ma selline olen. Kõik kiitsid, kui asjalik ja osavõtlik isa lapsel on, aga ema? Ühel hetkel läks asi nii hulluks, et läksin ka mehega riidu. Ma lihtsalt ei tahtnudki last enam sülle võtta, talle süüa anda, tuima näoga võtsin ta rinnale. Mees ka mul emotsionaalne, ütles, et ta siis kasvatab selle lapse ise oma ema abiga üles. Istusin pool päeva autos ja nutsin. Lõpuks istusime mehega maha, panime paika, et me oleme tiim ja me peame kahekesi hakkama saama. Tõrjusime mõneks ajaks lähedased, olime üksteisel toeks ja saimegi kahekesi hakkama.

    Täna on beebi kahekuune. Oleme juba sinapeal ja ma saan oma imearmsa beebiga hakkama. Tagantjärgi mõtlen, et mul polnud väikelastega kogemust. Ma oleks lähedastelt oodanud just nõuandeid ja suunamisi, et mida MINA teha saan ja oleks tahtnud enda tehtud tulemust näha. See tekitas veel rohkem stressi, et teised said temaga hakkama ja mina mitte.

    Meeldib

  12. Oijah, kui ma mõtlen tagasi esimese lapse beebiajale, siis mingis staadiumis depressioon oli minulgi. Laps sündis paar nädalat varem ja kogu see sünnituse värk oli nii ehmatav, tookordne ämmaemand ka kuidagi kaasa ei aidanud oma olekuga. Mäletan kuidas ma vihkasin iga kord ta lauset “ei tohi veel pressima hakata” 🙂

    Bilirubiini jama, imetamine ei õnnestunud, lastehaiglas nädal aega passimine. Siis mind häiris, et kodu oli nagu läbikäiguhoov, kui imetada tahtsin siis koguaeg keegi üle õla passimas. Seal lastehaiglas sõimati mul nägu täis, et kuidas ma ei taibanud et olen oma last näljutanud – tegelikult nad kaalusid nii, et kaal oli vastu seina ja näitas 200g kaalukadu. Vabandama ei hakanud keegi. 3kuuselt läksime taastusraviarsti juurde (kuna oli toonuses), kes ütles mulle naeratades näkku, et mu lapsel on ajukahjustus ja tekivad probleemid koolieas, hüperaktiivus jms. See oli nagu löök näkku, sest sünnituse ajal keegi mulle ei öelnud, et midagi halvasti oleks – Apgar oli küll 7/8, aga see ei ole midagi hullu. Siis sain teada, et mingid analüüsid näitasid 20% tõenäosust I tüüpi diabeedile – osalesime seal uuringus 3aastat. Õnneks küll hilisemad analüüsid seda enam ei näidanud, aga 3 aastat olin hirmul ikka.
    Umbes samal ajal läksime mehega nii tülli, et ma oleks oma 3kuuse lapsega pmst ära jalutanud – tema otsustas minna sõpradega Inglismaale, aga ma kohutavalt kartsin üksi beebiga kodus olla. Väidetavalt olevat ta mulle sellest plaanist juba varem rääkinud, aga mina küll ei mäletanud. Ta tegelikult juba sünnist saati tegeles lapsega palju, aga ma ei suutnud aru saada, miks ta tahab mind üksi koju jätta, kui ma kardan. Tema jälle ei saanud aru, mida mul karta on 😀

    Issand, praegu loen seda – ma olin ikka päris kehvas seisus tookord. Iseenda sain tagasi alles siis, kui imetamise lõpetasin 9.kuu peal.

    Teise lapse sain siis kui suurem oli 5a. Teine sünnitus oli ka kordades parem, isegi ei rebenenud miskit, ilmselt aitas kaasa rasedate jooga. Teine beebi sündis 10p varem, aga temaga oli kõik väga hästi, kuid jällegi mul ei tekkinud kohe piima ja imetamine oli üks rist ja viletsus. Kodus tabas seda idülli järgmine probleem – vanem laps oli ootamatult armukade ja ma ei julgenud neid beebiga hetkekski kahekesi jätta. Imetamine läks jätkuvalt üle kivide ja kändude ja mõtlesin oma peas selgeks, et sellises olukorras ma ei suuda enam sellist tralli üle elada nagu eelmine kord – pmst oleks ma pidanud nädalate viisi ainult voodis lamama ja söötma-juurde pumpama. Nii see teine beebi vaikselt pudelitoidule üle läks. Sellist masendust nagu 5a varem mul enam ei tekkinud. Beebi magas 3kuuselt juba öö läbi ja saime kõik rahulikult magada.

    Kui esimese lapsega mul hullult läksid südamesse igasugused ütlemised ja õpetussõnad “aga vanasti tehti nii”, siis teise lapse ajal sain aru, et ma pean eelkõige endale mõtlema. Sellest pole kellelegi kasu, kui ma peast lolliks lähen.

    Meeldib

  13. Jõudu indeed!
    Mul on kahju, et ma ei öelnud, et väsinud olla on ok ja muretseda on ok ja halvasti end tunda on ok. Sest mul ju on oma pool aastat kauem selles kogemust ja peaksin teadma 😀 nii hea, et sellest kirjutad!

    Mul endal on selline kogemus, et hakkasin enda keha jälestama ja tõesti nagu jälestama, mitte et “äkki keegi arvab, et ma olen kole/paks/mõttetu”, vaid ütlesin endale südamepõhjast “sa oled kloun. Mis teatrit sa teed. Sa ei vääri seda”. Reaalselt vaatasingi peeglisse ripsmeid värvides enne kellegi sünnipäeva ja solvasin ennast, sest tundsin ennast nagu tühja lössis kestana, kellest enam mitte kellelegi kasu pole. Hiljem mõtlesin, et vb mul oli ka depressioon või väga sünge baby bluesi versioon, aga nüüdseks olen endaga õnneks täiesti rahu teinud ja tunnen ennast hästi.

    Meeldib

  14. Oeh, aitäh, et kirjutad ausalt ja avalikult teemast, mis on tabu. Palju rohkem hakkab silma roosamanna ja nunnu-nunnu-nunnundus väikese beebiga…aga tegelikult on see ju ainult üks osa.
    Paar nädalat peale esimese lapse sündi ma nutsin, sest mees läks komandeeringusse. Mees arvas, et ma nutan kuna ei taha temast eemal olla. Tegelikult ma olin nii kade 😀 Et mees saab minna eemale ja MAGADA!!!
    Algus oli eriti raske. Kui kurtsin oma sõbrannale, kel lapsi pole, oma magamatust ja vastati- “miks sa siis selle lapse said?”. Mul vajus suu lahti. Samas saan aru – kui kogemus puudub, siis ei mõistagi.
    Nüüd on laps pea aastane ja siiani ma ei saa öösiti magada. Nii raske on olnud kuulda, kuidas ma peaksin last kasvatama, et ta magaks. Seleta siis, et lapsed on erinevad (shokeeriv, eks?).
    Ja muidugi need – “puhka”, “mine varem magama” …eee, millal ma siis teen oma asju? Ma läheks hulluks kui ma ei saaks natukenegi omaette olla.

    Okei, sain natukene kaasa rääkida.

    Meeldib

  15. Oh, loen teie lugusid ja ma ei näe mitte kuskilt otsast naiste saamatust ja nõrkust, vaid seda milline tugevus ikka sees on! Vahel on uhke tunne, et naised on nii võimsad ja vahel on viha, miks me peame olema. Aga igal juhul, ülitublid oleme, tõsiselt!

    Meeldib

  16. Mina olen üks neist, kellel põnn alguses põhimõtteliselt sõi ja magas. Gaasivaludega oli jändamist (beebimassaaži võtete tundmine aitab!), aga kõrvalt teiste lugudega võrreldes läks see algusaeg suhteliselt valutult.

    Küll aga ei olnud baby blues midagi tundmatut – nii kuu pärast sünnitust võisin täiesti lampi nutma hakata, ka selle peale, et ma nutmisele vaid mõtlesin, ning kuskil selle itkeva tombu sees ratsionaalselt püüda seda lõpetada, et mida kuradit sa nutad, kamoon, põhjust pole ju! Väga idiootne olukord. Pärast selle perioodi läbimist olen hakanud taktitundelisemalt suhtuma plärtsuvatesse rasedatesse, sest no kui hormoonid möllavad, oled oma keha sees tõesti lihtsalt “reisija”, mitte juht.

    Mis mul seda päris algust aitas üle elada, oli esiteks elukaaslane. Kui seda mõni rase loeb, siis palun kaaluge, kas mehel poleks võimalik kas või tasustamatagi puhkust võtta pärast sünnitust. Need kahekesi veetavad lisanädalad on nii-nii abiks! Me viskasime omavahel nalja, et kahest üks peaks mõistuse juures olema, ehk siis lapsega tegelesime vaheldumisi, teine sel ajal magas. Muidu hakkab magamatus üle pea käima. Kama koristamisest, kama külla tikkuvatest külalistest – beebi vajadused esmalt ja siis enda uni. Meil igal juhul see loogika toimis.

    Teine suur abi oli ühe mu lähedase sõnadest – ta ütles pärast pikemat kisatralli lohutuseks, et meil on tegelikult kõik hästi, me hoiame ju beebit elus. Tobe, aga nii on, kisast ja unetutest öödest ja oskamatusest ja muust hoolimata on beebi kuiva mähkmega, söönud ja elus. See aitas palju.

    Eriti kuna kuskil teise elukuu alguses puges sisse hirm, kas ma annan endast piisavalt palju, et laps areneks. Kas peaks enam arendama? Mis moodi? Miks ta veel asju ei taha haarata, kui beebigrupis teised haaravad? Kuidas ta turjalihaseid ja peahoidu arendada, kui ta raevukalt vihkab kõhuli olemist? Jne. Siin oli ka lahendus jaburalt lihtne – kui juba mõtled, kuidas rohkem midagi teha, oled juba piisavalt teinud. Ei tasu end ogaraks mõelda. Peamine on ju ikkagi lähedus ja täidetud vajadused. Oh, ja beebigrupid ning selleks-ajaks-oskab-beebi-juba-seda-ja-seda-nõuanded on küll saatanast. Äärmusi arvestamata on lapsed nii erinevad!

    Kui kogu seda alguse hullumaja võtta loomuliku osana lapse kasvamisest, ei taba see nii ootamatult. Keeruline on. Ülekeevad tunded on. Sünnitus on ju uskumatult vägev üleelamine naisele. Ja sellele järgnev, ükskõik kui palju seda ka enne läbi oled mõelnud, on igal juhul raputav, see elurütm muutub ainult lapsekeskseks mingiks ajaks ning asi läheb ladusamalt, kui selle vooluga anda end kaasa. Mingil hetkel läheb uuesti kergemaks. 🙂

    Liked by 1 person

  17. Jah just see ; kui vaja abi,küsi..daa mul on tissid ju!!Te ei saa aidata!
    Või kui mees kodus siis nagu rohkem segab, häirib rutiin/reziimi.
    Tahaks magada aga ei saa..vääks kiun korraks käib teises toas siis silmad plaks lahti ja ummisjalu kohe vaatama mis juhtus(no issit ei saa ju usaldada 🙂 )
    Kõik see on nagu copypaste hetkel voi siis viimase 11 kuu minu elust
    Peab,peab,peab- seda lugedes sain vihaseks. Mul oli ka;peab sööma hakkama(püree),peab magama( oma voodis),peab keerama,peab roomama,peab iseseisvust õpetama,peab peab peab.. Aargghgh..nüüd kui kõik ok siis hakkab see “peab” tagasi tulema. Peab tissitamist vähendama, peab öisest võõrutama, peab jätkuvalt oma voodiga harjutama,peab hakkama kõndima peab peab peab.

    Liked by 1 person

  18. Aitäh, Lilli!
    Ma sattusin siia blogisse kunagi talvel midagi guugeldades. Ja ma olin liigutatud, kui Sa kirjutasid oma olukorrast nii nagu see oli ja mina tundsin, et keegi kirjutab täpselt minu emotsioonidest. Ma olin siis liiga segaduses omadega, et siia midagi tarka kirjutada, aga ma vähemalt mõtlesin Sinu peale ja soovisin, et kõik läheks lihtsalt paremaks. Nii Sinul, minul kui ka teistel selliste emotsioonidega naistel. Ka mina nutsin põhjendamatult ja iga päev ja niisama. Põhimõtteliselt olin ma juba minemas psühholoogi juurde, aga sinna ma ikkagi ei jõudnud. Asi läks paremaks ja kevad tõi uued tuuled. Olen meeletult tänulik oma mehele.
    Praegu on poeg aasta ja nelja kuu vanune, aga ma julgen öelda, et umbes 9 kuud oli õudne. Mu silmad on avanenud nii lähedaste, ühiskonna kui misiganes mõttes. (Näiteks ka sõprade, jap, tuleb uued lastega sõbrad otsida.) Olen ise targem ja palju enesekindlam. Igasugu nõuanded või ranged soovitused (lutt, mähe, uni jne jne) ei lähe enam nii palju korda. Hindan inimeste lugusid oma kogemustest (ja olen õnnelik, kui kellegagi on võimalik sisuliselt arutleda), aga mitte seda, et keegi teab, kuidas miski peaks käima.

    No nii. Ega minu seegi tekst miskit erilist ei ole. Aga lihtsalt tahan öelda, et mul on hea meel, kui keegi räägib, kuidas päriselt võib beebiga olemine kulgeda.

    Hoian pöialt ja soovin kogu Sinu perele jõudu ja jaksu ja ikka rohkem armsaid hekti (mida tuleb niikuinii)! 🙂

    Liked by 1 person

  19. Nii hea meel, et keegi veel.swllest kirjutab. Mul oli üpris tugev depressioon ja olen ka sellest ette ja taha kirjutanud, et inimesed teadlikumad sellesr oleks. Et mehed naisi kohe ei hülgaks ja sugulased imelikule selga ei keeraks. Ma olin nii mustas augus, et mees.magas, beebi magas, mina kirjutasin hüvastijätu kirja ja kõõlusin pool tundi hiljem, keset ööd sillal. Mõeldes, et kohe hüppan, vajun läbi jää ja puhkan igavesti.
    Õnneks polnud minus eneselt elu võtja jõudu ja ma lonkisin läbi lume, paljajalu, öösärgis, läbi linna koju. Pugesin kangena mehe kaissu ja nutsin paraja peatäie. Ime kombel oli laps maganud terve aja.

    Aga nüüd on mul 2 last. Ja olgu keegi tunnistajaks, ma jumaldan teise beebiiga. Laps on rahulik, magab, sööb hästi ja on rõõmsameelne. Seda minagi. Kõik on nii teisiti, er tunnen esimese lapse ees lausa süümepiinu.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s