Great! Ma hakkasin täna arsti juures pillima

Jaa!

Oli tavaline ämmaka visiit, rääkisime, kuidas läheb, kõik oli chill ja siis rääkisin enda murest, et tunnen, et kõht kuidagi juba liiga suur, imelikud tunded allpool jne. Muretsesin, et need tunded olid eelmine kord pigem lõpus ning mis värk on.

Igatahes, rääkisin ka, et nüüd vist mõtlen rohkem üle, kui eelmine kord, eelmisel korral oli kõik uus, ei osanud võrrelda niikuinii millegagi ja pidasin kõike tavaliseks. Nüüd on võrdlusmoment olemas, pealegi see tunne, kui oluline on ikka lapse tervis ja heaolu, on mul vägagi selge ning sellepärast vist pabistangi, kas kõik on korras. Selle koha peal hakkasin pillima.

Tore on.

Kõik on minu ja lapsega täiesti korras, muretsemiseks tegelikult põhjust ei ole, ma olen lihtsalt nii emotsionaalne, et täiesti lõpp. Terve see rasedus on selline möll olnud minu jaoks, just tujude osas. Laps, muide, on aktiivne, kiire südamega, suur kutt (sest kõht siiski on natuke suur, 1-2 cm ehk 1-2 nädalat ees).

Ma ei saa öelda, et imestan, et pillima (sry, et seda sõna kasutan, mulle nii meeldib :D) hakkasin, arvestades, kuidas ma terve raseduse iga suvalise asja peale nutan, aga samas üldises mõttes on see täielik ime. Ma ei hakka lambist nutma! Ma pole see inimene kunagi olnud, et lihtsalt hakkan nutma, eriti võõraste juuresolekul. Igatahes, rasedana olen.

Nojaa, nagu ikka, Murphy on seaduse nii teinud, et ega siis ei saa ju pidama ka. Pillid seal, pisarad voolavad, ise tead, et põhjust pole, tekib paanika, et mis toimub, miks ma pillin, miks ma ei suuda lõpetada, nüüd ta arvab, et mul on midagi täitsa korrast ära jne. Arst on mul täiega hea! Tema mõistab, lausa kallistas mind, las aga emotsioonid tulevad. Minul oli lihtsalt naeruväärne tunne. Kui klišee-rase saab veel olla? 😀

boohoo

Ühesõnaga, tõesti, lapse tervis ja kõik temaga seonduv on lihtsalt nii oluline, et see on nüüd vist eluaeg mu nõrk punkt, küllap see on see emade värk, mis sisse kodeeritud. Mul tekib hull kaitsereaktsioon ja mis kõik.

Oh, las ma räägin, välja arvatud paar päeva tagasi – vot siis ma küll enda last ei kaitsnud, kui oli vaja. Ma olen korduvalt Magistralis toidupoes (kodupood) kokku põrganud kõikvõimalike tädidega, kellel on midagi öelda või päid vangutada. Kui Johani ootasin, siis vangutati pead, et kitsas kleit seljas ja küll sõideti käruga kõhtu, pahatahtlikult sealjuures, ilma naljata. Nüüd, kui ma Johaniga poes käin ja ta häält teeb, vangutatakse selle peale pead.

Ta ei jaura ega nuta, vaid laliseb valjusti, teeb oma hääli jne, aga mutid arvavad, et vot, kus on vingats laps. Mitu korda kommenteerima tuldud, et “oioi, mis sa riiiiidled? Sul peaks uneaeg olema, ära riidle, mis ma siin seletad jne”, umbes nagu ta ei tohiks häält teha või et pange oma laps magama (muide, üks ema ütles teisele emale seda, et pange oma laps magama, kui ta nuttis ja sellest tuli füüsiline kähmlus, no joke). Igatahes, ühel sellisel puhul oli mu ema külas ja kuulis ka, kuidas üks mutt tuli ligi ja hakkas kaagutama, mispeale oli ta üllatunud, et jeerum, kas nii tehaksegi siin, kes need tädid on.

Paar päeva tagasi, kui poes olime, läks asi ikka minu jaoks täitsa üle piiri. Johan oli kärus, seletas valjusti midagi, mina valisin asju, näoga teisel pool, kui näen silmanurgast, et üks tädi tuleb ja võtab Johani põsest kinni ja ütleb mitu korda otse näkku, mitte meeldiva tooniga: “jonnipunn! jonnipunn oled!”. Ma pöörasin sinnapoole ja olin tumm! Ma olin kaame, ausalt! Esiteks, võõras inimene tuleb füüsiliselt mu last puutuma jumalteab, milliste kätega. Olgu need puhtad või mustad, teist inimest puutuda ei ole ok, seda ma ei kavatse lapsele elusees mitte sisse harjutadagi, et suvaline täiskasvanud inimene võib käed külge panna, ei, no k*rat, ei! Aga ma olin vait! See ajas mind nii vihale, et ma olin tardunud, lausa šokis! Ma olen tavaliselt ikka emalõvi, igal pool vaja sõna võtta, kohe “kaela karata”, aga seekord mitte. Siis ei meeldinud tädile see, et ma teda ehmatusest ja tõenäoliselt kulm kortsus vaatasin ega vaadanud kortsus kulmuga oma “jonnipunnist” last, mille peale ta ütles “seda ma ei oleks sinust arvanud!”, sest tal vist ei olnud muud öelda. Johan oli selle kõige peale päris ok – tegi oma karedat “mmmmhh!” häält ja pööras näo ära. Mina ei olnud ok, mina oleksin pidanud tohutu loengu mutile maha panema, oma lapse eest seisma! Sekundid hiljem, kui olukorrast eemaldusin (võtsin käru ja tulin tädi juurest tulema), oli see tunne, et pööran otsa ringi ja sõiman näo täis. Kodus olin veel eriti pöörane, et eiei, mida ma tegin?! Ma lähen istun poe eest, otsin muti üle – kus siis tulid igasugused head ideed, mida talle öelda!

Miks see nii on, et kui olukord läbi, tulevad igasugused tekstid pähe ja kui asi käes, on täiesti tumm olek, nagu halvatud?! Ma vist isegi naeratasin korraks, et oi, olen viisakas, teen näo, et kui tore, kui mu lapsega räägitakse, ei taha ju kedagi solvata (ahah, Lilli!), aga see naeratus oli väga lühike. Algul ei jõudnud lihtsalt kohalegi, mis toimub. Et jaa, sellised mutid liiguvad siin koguaeg ringi, kellel on midagi manitsevat ja “õpetlikku” kobiseda. Mina ei lähe tema põske näpistama ega ütlema, et ta vait oleks, mis õigusega nad lapsi niimoodi alandavad, veel võõraid lapsi. Mõne jaoks võib-olla reageerin üle, enda jaoks mitte – mitte keegi ei tohi teist inimest luba küsimata puudutada, alandada, kaagutada, mida iganes teha! Ei, ei, ei!

Oh, satuks see mutt mulle ometi uuesti ette! Ma olin mitu päeva (siiani olen) endas pettunud, et kohapeal asja konkreetselt ei lahendanud. Eks mu pilk vast ütles ka palju, mispeale ta juba vihastas, aga sellest on vähe.

Ok, see selleks.

Aa, räägin siis veel ühest asjast! Sada juttu ühes postituses, pidage vastu, kui viitsite.

Eile käisime Johaniga allergoloogi juures, kuna tal on atoopiline nahk. Arstiaega ootasin mitu kuud. Naha seisund on suvega paranenud, veidi laike on, aga need ei ole nii agressiivsed, talvelgi õnneks midagi väga traagilist ei olnud, öeldi, et kõik ok, kreemitage ja tal ongi seda tüüpi nahk (mis ei tulnud üllatusena, sest minul on samasugune nahk, isal samasugune jne, pärilik). Allergiatestid tehti ka, kõik oli negatiivne ning tulime tulema – Johan poppidest allergiatest õnneks vaba.

Veel üks asi, saime näpuvärvid kätte, täna plännisime nendega, aga sellest juba mõni teine kord, pikaks ja segaseks läheb see jutt. See on, kui nii harva jutustada. Siiski mainin, värvid on ägedad!

Ja muidu – sügise tunne on täiega, nii mõnus, mulle meeldib!

instakas
Igal sügisel tuleb kudumishoog peale – pildil Johani poolik kampsun

24 thoughts on “Great! Ma hakkasin täna arsti juures pillima

  1. See poleks nagu üldse see pood, kus mina käin (ka on Magistral kodupood). Või on siis mul vedanud, et pole selliste muttidega kokku sattunud. Ma oleks ka ikka väga ehmatanud, kui keegi mutt nii ütlema tuleb ja käpib veel last. Uskumatu!
    Eks see on see paradoks, et ALATI tulevad parimad killud ja laused hiljem, mida oleks võinud öelda ja siis need jäävad painama…Aga tagantjärgi on narr ka midagi korraldama hakata. 😀

    Muide, ma suht ammu nägin Sind siin Magistrali parklas. Parkimise täpselt teie kõrvale. Esimese asjana jäi silma Johani turvatool (meil sama) ja siis vaatasin esiistmele ja tahtsin “Tsau, Lilli” hüüda. 😀 Õnneks jäin normaalseks, te nagunii sõitsite kohe minema.

    Meeldib

  2. Atoopilise naha puhul võib muret süvendada ka vesi , peale seda kui ma nägu enam tavalise veega ei pese on asi palju parem . Samuti keha suhtes veepehmendid apteegist parandavad lastel naha seisu 🙂 Ei tea kas aitab aga proovida tasub kui juba ei ole proovinud 🙂

    Meeldib

  3. Kuna olen väga pisikest kasvu, aga vanust 25, siis juba raseduse ajal vaadati tihti pika pilguga “Ah, alaealine tite teinud…” jne. Nüüd, lapsega jalutamas käies, saadavad need pilgud endiselt ja tekitavad sageli ebamugavust. Kord mõõtis üks naisterahvas mind ja lapsevankrit jälle sedavõrd ebameeldivalt, et pöördusin ta poole, kas ta soovib midagi küsida, sest säärane jõllitamine on ebaviisakas. Sain vastu sõimu, et endal pole veel ****igi, aga juba titt?! Appi! 😀 Milliste inimeste keskel me elame? 😀 Loodan südamest, et ükski nõme mutt Teile enam ligi ei tule ja liiga ei tee! 🙂

    Meeldib

  4. Oih, sa oled nii nunnu oma suure kõhu ja pillimisega 🙂
    Aga need mutid seal poes on küll imelikud. Ma ei ole näinud ega kuulnud, et keegi nii nahhaalselt lapsele ligi astuks. No, reaalselt nagu. Midahekki?!
    Ma olen ka see, kes omast arust on ilgelt hea ütlemisega, aga mõnikord on situatsioon nii jahmatav, et lihtsalt ei saa sõnagi suust. Pea tühi. Ma ka hiljem oma peab pea pikad kõnelused maha 😀

    Liked by 1 person

  5. Oi olen isegi Magistralis (samuti kodupood) ühe sellise mutiga kokku pidand puutuma. Sel ajal veel oma ühe lapsega poekärus ja teine kõhus. Tema hakkab sõimama, et võtke see laps ometi sülle ( ise seejuures teadmata, et võibolla ma ei tohi hetkel raskusi kanda ). Karjub ja sõimab mind, et tema ei saa rahulikult poes olla kui laps nutab. Apppi!???Nagu päriselt!? Ma olin muidugi klomp kurgus seal ja otsisin sõnu mida talle vastu öelda, midagi muidugi tuli vastu ka. Aga siis tahtsin poest põgeneda ja autosse nutma minna. Seda viimast ma muidigi lõpuks ka tegin. Katsusin oma last samas rahulikult rahustada, sest just ennem oli 1 teine mutike mu lapsele ka pmst näkku karanud, et mis sa nendest tomatitest siin näpid, kukuvad maha!? Mille peale mu sellel ajal pooleteise aastane ehmus samuti ära ja hakkas nutma.
    No selline tunne, et peaksid oma lastega isolatsioonis elama, et jumala eest mutikesed saaksid rahus poes käia 😀

    Meeldib

    1. Õudne, ma vähemalt ei ole ainus “ohver”. Ma ei tea, jah, mida nad arvavad või kuidas siis nemad ja nende lapsed üles kasvasid, null häält, kuni tulid viisakad täislaused õiges kohas,

      Meeldib

  6. Hoidku jumal selliseid minu viha eest 😄😄 Kellel tuleb üldse mõttesse võõrast last näppima minna??
    Seoses sellega. Mina olen laste kisa suhtes vist küll täiesti tundetu. Käisin plikaga arstil. Ooteruumis oli ema kolme lapsega. Kaks väiksemat jooksid edasi tagasi. Minu meelest küll kisa taevani polnud. Ma äkki hullemaga harjunud? 😂 Küll käis üks õde keelamas, siis teine. Lõpuks nähvati emale. Mul oli täielik hämming. Aga ega ta võlgu jäänud 👍Inimesed on eluaeg lastega tööd teinud ja selline suhtumine.

    Liked by 1 person

  7. Oeh jah… väikelinn, tuttavad mammid ikka poes. Ja ma pole veel välja mõelnud, kuidas hoida neid mu lapse käe haaramisest nt. Tuleb ligi, laps mul kõhukotis, haarab tal käest ja kukub nunnutama. Teinekord õnnestub kõrvale põigata, siis haaratakse jalast… miks peab võõraid lapsi katsuma, aru ma ei saa?! Kirss tordil oli muidugi üks mammi, kes nännutas hetkeks mu poissi ja siis küsis üle poe: “Kas emme ikka tissi annab sulle?”. Ma olen ameti peal, kus puutun kokku paljude inimestega ja vähemalt nägupidi teatakse mind kindlasti. Üldse polnud piinlik oma tissidest keset poodi täis häälel rääkida (ma vaikselt noogutasin, aga temal oli veel vaja neist hõisata, et küll on tore, et emme tissi annab).

    Meeldib

    1. Ja üleüldse, miks seda koguaeg küsitakse? Selles mõttes, et kelle asi see on, kas annan või ei? 😀 Alates sellest, kui laps on sündinud, on küsimused, kas ta ikka rinda saab. Ta on elus, õnnelik, terve, miks seda küsida? Ja no sõna tiss on üldse minu jaoks … jube 😀

      Meeldib

      1. Sõbranna tõi välja, et rase ja imik koos emaga on ühiskondlik vara. Seepärast võibki endale kõike lubada. Ta muidugi ei möelnud seda tõsiselt, mulje on selline. Teinekord peaks ütlema, et ma sünnitasin ja mees tissitab, jagasime ülesanded ära.

        Meeldib

  8. Nii imelik, et suures linnas sellised mutid.
    Mul poiss autist ja käisid tugiisikuga oma tavapärasel ringil, põikasid ka poodi. Ahjaa…et siis Kärdlas ja väljaku konsumis. Varane aeg, enamus pensionäre. Minu poisil pahur olemine ja värskelt peale suvepuhkust ja veel sada häda. Pisike jonn tuli poes peale, mille peale tuli üks muti juurde ja ütles, et nii kasvatamatu poiss ja nii suur laps ei tohi jonnida. Ja midagi oli veel kobisenud. Mul poiss viiene. Kui kasvataja seda mulle hiljem rääkis, vahtisin ainult suu ammuli. Asi pole isegi selles, et autism lapsel, lapsed ikka jonnivad poes. Mu oma pole mitte ainuke. Asi on suhtumises. Miks tullakse lahmima ja väitma, et kasvatamatu?

    Meeldib

  9. Appikene. Ma ei oleks vist ka samas olukorras üldse reageerida osanud..

    Kui ma laps olin siis vanaema vedas mind endaga ikka turule kaasa ja seal ka mutid kujutasid ette et neid on palgatud mind kasvatama. Ma isegi ei teinud midagi, väga hästi käituv laps olin. Aga neid vist häiris isegi see et ma seisin kuskil ja nad üle astuma ei ulatunud. Igatahes seda enamasti venekeelset hurjutamist sain nii palju et mul on siiamaani teatud vastikus turgude suhtes ja eriti seal ostmas ei käi 😀 Ja muidugi lisaks mölisemisele sain ka mitmeid kordi käekottidega “kogemata” vastu pead ja..
    Eks nende mõtlemine on see et vahel võib tõesti lapse vait ehmatada kui keegi võõras sekkub, noh et oma ema jutt on nagu hane selga vesi aga kui ikka mingi võõras eit asjad paika paneb siis on kõik hästi tänulikud või midagi..

    Aga lambikalt nutmistest.. sul veel oli enamvähem arusaadav olukord kus võiks pisar silma tulla. Mina nutsin bussis sest ma ei jõudnud enne väljumist poest juua osta sest järjekord oli nii pikk 😀 Ega erilist janu polnudki aga ma igaksjuhuks tahtsin endale tee peale joogipudelit ikkagi. Ja siis lahistasin seal pingi peal nutta nagu mind oleks kodust välja visatud 😀 Ise olin nii tige enda peale et ei saa nüüd järgi jäetud, mingit probleemi ei ole, mida sa töinad. 😀

    Meeldib

    1. Hahhhhaa jaaa, muide ma mõistan ka seda nutmise põhjust! Täna, näiteks, tuli vastu peksa saanud mees, silm sinine jne. Arutasime Jaanusega, et kohe pannakse paika, et suvaline kaak. Äkki on korralik mees, kes astus kellegi kaitseks välja või misiganes olukord. Noh ja siis selle peale tuli mul pisar silma, et läheks peksasaanud meest lohutama 😀 umbes, et Jaanus, ära rohkem räägi, muidu hakkan hullult keset tänavat pillima ja pidama ei saa 😀 lihtsalt mingi loo peale, mida teoreetiliselt arutasime 😀

      Liked by 1 person

  10. Väga armas oli lugeda seda postitust. 🙂Pisar tuli silma, 😩tahaks isegi paari aasta pärast ehk teist last. Aga siis ma olen 30… Normaalne vanus. Vōiks ju tüdruk tulla…Aga kas tohib teada miks Sulle sügis meeldib? ( Natuke teistmoodi küsimus siia ) Vōi noh kirjutad, et täiega sügise tunne on et mōnus. Oeh mulle ei meeldi…😃 igatahes ootan alati huviga uusi postitusi. Kuna uus arstiaeg on? Väga palju jaksu Sulle ja jōudu igapäev lapsega tegelemiseks. Ja muidugi ega rase ei ole kerge olla, tean seda tunnet. Mäletan 😀 Imetlen väga selliseid naisi, kellel laps kodus aasta ja peale ja ootavad juba uut pisibeebit. Väga tubli! 🙂☺️

    Meeldib

    1. Aitäh! Sügis meeldib sellepärast, et vist mingi vana koolirütm sees, justkui uue aasta algus 😀 suvi on natuke uimane hipiaeg, sügisel tuleb selline tegutsemise tahe (mis üsna kiirelt hääbub, sest november on minu jaoks õudus tavaliselt) , sügisel tuleb kodutunne ka rohkem, tahaks kuskil oma pesas omi sooje asju teha, nagu kooki küpsetada ja kududa 😀 ja mitte vähemtähtis – sügismood on mu lemmik! Kui suvel on hõlstid, siis sügisel saab pärisriideid kandma hakata, mitte, et mul neid rasedana oleks 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s