Mis toimub?*

Ma avastasin, et viimati olin kirjutanud, kuidas Johani juukseid hakkisin ja siis mitte midagi. Mitte, et mul oleks midagi väga kirjutada, aga ikkagi, kuidagi märkamatult on vaikus tulnud. Üldse olen harvemini blogima hakanud, aga no, mul on Jontsiga tegemist ja neid tegemisi naudin ka aina rohkem.

Äge, näiteks, selline pisiasi, et ostsin talle uued kummikud, samal päeval tuli paduvihma, tema tatsas õnnelikult vihmas, silmad säravad ja ma sain vaadata, et oh, kui lahe, mul on nii suur laps ja tal on oma kummikud. Jaa, täiesti suvaline mõte, aga see on minu ja Jaanuse jaoks nii lahe. Ükskõik, mida ta teeb ja milliseid suureks kasvamise ilminguid näitab, on meile lahe. Kahju ka, aga lahe, sest ta on lihtsalt nii äge kutt.

Siis ostsin talle Looduspere poest ökod näpuvärvid, mida võib alla ka neelata, kuna ta on sellises vanuses, et suure tõenäosusega ta seda ka teeb. Nii, et parem, kui on vähem mürke ja ohte. Värve ei ole veel kätte saanud (peaks uurima, kaugel on …), aga kui saan, siis oskan nendest vast rohkem rääkida. Tal on lihtsalt koguaeg tegevust vaja, ma tunnen, et tahaksin teda juba lasteaeda saata, kus on tunnid ja asjad, et tal oleks koguaeg action.

Samuti igatsen ma seda, et ta saaks teiste lastega mängida ja möllata, aga omavanused teda ei huvita, nad ei tee ju põnevaid asju (samasugused jututud tatsujad nagu ta ise :D), lõpptulemus on ainult nende järgi vaatamine ja lahutamine, et üksteist ei lömastaks. Vanematel lastel on tema jaoks põnevad tegevused, millest ta tahab osa saada, aga nad ei viitsi ju ka lõputult tittedega mängida (kui üldse) ning Johan ei saa veel aru, et ta ei ole võimeline nendega tempot pidama ja nii ta ongi sellises vahepealses titt-mittetitt faasis.

Minust rääkides, siis ma olen natuke mures. Ma olen lihtsalt NII rase! NII rase tähendab seda, et samad valud, tundmused, raskused on praegu, 23. nädalal, kui olid eelmise rasedusega lõpus, umbes kuu enne sünnitust võib-olla. Võimalik, et asi selles, et suvi, lämbe, niigi raske ning võimalik, et keha ju oli alles rase ning tunnebki kergemini igasugust värki, aga mul on tõesti mure. Kaalus ei ole juurde nii palju võtnud, aga kõht on juba üüratu. 22. on ämmaemand, eks ma siis uurin, kas kõik on ok, aga minu hirm on liiga suur või enneaegne laps.

Ma sahmin Johaniga, aga endale tundub, et see on mõõdukuse piires, ma tassin teda ringi vahel liiga palju vist, aga … kui ta ju tuleb nii armsalt sülle ja on nii armas, ma ju tahaaaan! Ja nii palju, kui võimalik, annan kantseldamise siiski Jaanusele üle, kuigi seda palju ei ole – ta on vaevu koduski või kui on, siis möödub see aeg töötades. Eks see on hea, aga samas tahaksin, et temal oleks ka pingeid ja muresid vähem. Kui ei ole tööd, siis pole raha, kui on tööd, siis pole koduelu ja tihti pole raha ka 😀 Nagu Korobeinik kuskil mainis, et ettevõtjad on vaesemad, kui palgatöötajad, aga õnnelikumad. Nii vist on ka. Loodame lihtsalt, et ettevõtlus hakkab ühel heal päeval aega ja raha tagasi ka tooma, seda sellisel määral, et saab nagu “normaalne” inimene perega kuskile minna ja natuke vabalt hingata ilma selleta, et süda väriseb tegelikult sees, justkui oleks midagi koguaeg tegemata. Kuigi see rahu, puhkus jne tuleb sunniviisiliselt graafikusse kirjutada, tuleb õpetada ennast puhkama, rahaga või mitte.

Rasedast Lillist läksin tiheda graafikuga Jaanuse peale üle. Täna on tal sünnipäev, muide! Kingsepp käib paljajalu = sünnipäevapeo asemel korraldab kuskil mujal firma pidu hetkel ja nii see meil käib.

Aga ok, jätkan raseda Lilli jutuga. Mul on nestimine ja beebiõhin endiselt peal. Õmblesin nunnusid minky tekke, hetkel koon Johanile meriinovillast kampsunit … kavatsesin uuele beebile kombekat kududa, aga mõtlesin, et, ah teen oma Jontsule midagi sooja. Siis kavatsen veel sokke kududa…

tekitegu

Nestimine või sügise tunne? Igal sügisel tuleb kudumise hoog, nii, et ma ei teagi enam. Noh, siis peale kudumist hakkan maja ehitama ja nii see on. Selline tunne on vähemalt, sest käed sügelevad, unistus oma kodust on nii suur, et nutt tahaks peale tulla, aga see on kahjuks meie jaoks utoopia, nagu olen maininud. Ma oleksin suvalise hurtsikuga ka rahul, mida putitada. Me oleme Jaanusega mõlemad hakkajad ja leidlikud, kuid kahjuks, on “kord” nii, et kui tagavara ei ole, siis leitakse, et kallilt korterit üürida on mõistlikum, kui vaikselt maal oma onni nokitseda ja mitte nii kallilt.

Sellesse teemasse ma ei taha tegelikult laskudagi, see on õudus – pole vanemate vara, pole lootust oma kodule. Vanus on juba ka sealmaal, et … ahh. Ma lihtsalt ei taha, et minu lapsed peavad seda tundma, mida mina. Ma tahan, et neil oleks vanemate vara, millega lollusi teha või siis mis neile turvatunde annaks ja mingi lootuse, et võib küll perekonda luua. Ja et nad ei peaks muudkui kolima või koole vahetama. Meie Jaanusega oleme mõne silmis ikka täitsa arulagedad – sellises seisus ja lapsed teha. Ning nii mõnigi lähisugulane ei kavatse peret luuagi, sest pole ju midagi pakkuda, kuigi samas ahastatakse, et miks lapsi ei tehta. Minumeelest see on kurb 😦

Nüüd tuli valing. Ok, ma parem koon nüüd rõõmsa meelega Jontsu sooja kampsunit edasi ja olen chill rase. Kui ämmaemanda juures käidud, annan teada, kas laps on juba mõõtudelt 15 kg või mitte. Ja kui ühe onni leian, mida putitada, siis kutsun kõiki talgutele, kuigi hetkel on mul selline pesapunumise tunne peal, et teeksin üksi kõik ära ja poole tunniga 😀

Ja niisama pildirida musirullist.

Oskab tõsine ka olla

*ma ei suutnud paremat pealkirja välja mõelda

6 thoughts on “Mis toimub?*

  1. Täpset tsitaati ei mäleta, kuid umbkaudu: saaks ma euro iga kord, kui mõni 50+ ütleb mulle, miks me juba oma majas ei ela, elaks ma oma majas majanduseisu ajal, mille need samad 50+ omal ajal p*rsse keerasid. Meil on majakarp. Ehituseks ootame lotovõitu, aga ikka vähemalt kord sama küla rahvas küsib, kas me juba seal sees ei ela.

    Meeldib

    1. Oojaa, tean seda. Mulle ka ikka ette heidetud, et teil on ju oma kodu vaja muretseda?! Nagu ma ise lihtsalt ei tuleks selle peale ja hea, et keegi siis ütleb, saan kohe kodu muretsema hakata 😀

      Meeldib

  2. Aga Tallinnast ära minna ei ole mõelnud? Kinnisvara palju odavam.

    Meie neiu otsustas jälle kõiki hambaid korraga kasvatama hakata. Esimest korda tõusis ka palavik. Nüüd ongi tiba tõbine.

    Meeldib

    1. Muidugi oleme mõelnud, meie seis kahjuks panga silmis on see, et isegi väikest laenu ei saaks ilma tagatise või sissemaksuta. Aga kinnisvara puudub ja sissemaksu raha koguda on hetkel võimatu. Tallinnasse ei tahagi jääda.
      Muide, Johan oli ka haige, esimest korda kuulsin köha lausa, u 3 päeva kestis ja arvasin, et oo, hambaid tuleb juurde, ei tulnudki :p

      Meeldib

      1. Isegi kui sissemaksu raha on olemas, siis ikkagi on pangaonud-tädid nii pirtsakad ja nõudlikud. Masendav lihtsalt. Ja kui üks pool veel ettevõtja ka juhtub olema – nende meelest nagu mingi suur OMG, sa polegi nagu ära teeninud oma kodu võimalust.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s